Kabajantsikud

Meesisendil oli vaja Lõunast tagasiteel toimetada Tartus ühe tuttuue, kuid ilmselgelt praagiks osutunud grilliga. Mini, Midi ja minuke veetsime aega kaubanduskeskuse parkimisplatsil teda oodates. Soe sügispäike ja kohe igavlema hakkavad lapsed. Jäätis osutus motivatsiooniks. Suures toidupoes jalutas ringi vaid paar inimest ja lubasin poistel võtta kummalgi isikliku ratastel korvi.

Ladusin kaupu vaheldumisi ja tüli ei tulnudki. Kumbki teretas kassapidajat ja temalgi läks nägu naerule. Poisid ladusid korvid tühjaks, Mini tõstis ühe korvi teise peale ja Midi tahtis nad "korvide koju" tõugata. Mini jäi ette ning Midi ütles üsna valjult "mine eest". Oo õudust, kassasse oli saabunud ka üks kõvasti üle keskea proua, kes arvas sõnapaari enese kohta käivat ning ta asus Midi kallal pragama. Ütleme, et vähemalt ma tean, et mu laps pole teflonist - tõsine nägu peegeldas sisemist hirmu. Poisid seisid minu kõrval leti ääres hiirvaikselt. Vabandasin, selgitasin, et lapsed rääkisid omavahel. Proua aga võttis tuld, nimetades poisse kabajantsikuteks.

Olgu. Ütlesin ebaviisakalt vastu ja lahkusin poest uduste silmadega. Jäätiseisu oli läinud, päike polnud samuti enam nii soe ja auto asus liiga kaugel. Õhtul otsisin täpse tähenduse välja. Mõisteline sõnaraamat andis tulemuseks "hulgus" ja etümoloogiasõnaraamat "võrukael, suli, kelm". Nojah. Poisid müttasid enne kojusõidu alustamist mõnuga õuel ja rõivastuse poolest andsid mõõdu välja küll.