laupäev, 5. september 2015

Uued majasõbrad

Saksamaal olemise ajal lõpetas meie umbes viisteist aastat vana pesukuivati töölepingu. Ilma igasuguse hoiatuseta hakkas vilgutama veepaagi-tuld, kuigi veepaak reaalselt täis polnud. Kruvisin masina lahti, puhastasin vooliku, aga ei midagist. Kuivatita elu teadupärast kolmelapselises peres mitte just võimatu, aga üsnagi ebameeldiv. Niuksusin parandaja järele - üks vanakooli vene mees Kloogalt, kui tuleb, vaatab üle kõik kodumasinad. Aga helistamiseni ei jõudnud.

Õhtul saabus Meesisend, Roclaga. Tiris masina kärule ja pusserdas õue. Hmmm, õues hakkab lahti kiskuma? No vaadaku ise. Süvenesin oma tegemistesse. Taas kord vannitupppa jõudes oli välja vahetet nii pesumasin kui kuivati. Meil on nüüd pesutorn, mille järele olen juba ammu irisenud. Bosch, uhkete ekraanidega. Pesumasin ähvardas juba ammu otsi anda - kolises ja mürises, aastaid teisel samuti vähemalt sama palju kui kuivatil. Ja see vahelaud, millele otse kuivatist pesu pakkida....

Oeh. Koduperenaise elu on mõnusaks tehtud. Aga uute koduabiliste puhul otsin abi kasutusjuhendist - puutetundlikud ekraanid ja kõike saab reguleerida. Pesu peaks ka hakkama rohkem tootma või harvemini pesema - uus masin mahutab endise viie asemel kaheksa kilo...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar