teisipäev, 28. detsember 2010

Eurohinnad Comarketis

Hmm. Et kobartomat maksab vaid 1,59. Ja kõrval viinamari 2,39... Pagan. Hetkeks vilasid mu silmad arusaamatult. Aga ei miskit keerulist - kodupood Koomamarket oli kroonihinnad täna eurohindadeks vahetanud.

Pistsin puu- ja juurviljad ning jogurti korvi ning vaatasin, et kummaliste hindadega poest minema sain.

Njah. Ma ei ole ju veel NII vana, et muutustega mitte osata kaasa minna. Sellegipoolest valitsesid minus segased tunded. Krooni tulekul olin veel liiga noor, et iseseisvalt korvitäite kaupa süüa osta. Ja tollal vist tuli lihtsalt null tagant ära võtta...
Jah, mul on kahu, et kroon läheb. Või oli see Oma Raha pelgalt harjumus, millest mind välja raputatakse.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Jõulusöökide jäägid

Pidudejärgne toidulaud on nukker - sööme järjekordselt süütundest peotoitusid. Külmkapis ootab sööjat kahekilone ahjupraad (meesisend valmistas ideega, et jõuluks peab ikka siga laual olema). Mõtlesin selle viiludeks lõikuda ja ära külmutada - teinekord hea kiirelt soojendada... ? Tirisin pühadeks koju suure karbitäie soolalõhet - noh, et kui me Mujalt jõululauast tuleme, tahaks midagi kergemat... Nüüd topin endale hommikul ja õhtul lõhesaia sisse. Meesisendi toodud kalamarja sõime esmalt supilusikaga, seejärel teelusikaga ja lõpuks "sai igaüks ühe kohustusliku kalamarjasaia". Ja siis veel delikatess-seened, angerjas, miski Võrumaa X-metsa marineeritud seened... Ülimaitsev tort, mille ema valmistas. Hapukapsast ja singist ma ei räägigi.

Valmistasin täna oliivide ja kapparite ja lihade sekserist seljanka. Tuli maitsev, arvestades, et tegin esimest korda elus. Viskasin Mujalt kaasa antud toidud naabrite koerale (sõi isukalt). Isegi külas käisin oma isikliku kartulisalati potiga...

Vastikud söömispühad, mõtlen ma igal aastal. Ja umbes päev hiljem luban järgmisel aastal teisiti teha, ent reaalsuses ei muutu miskit.

Peale Betzu vikerkaare taha minekut oleme hakanud toitu konkreetselt ära viskama. Lõunasöögist jääb tavaliselt üle pool portsu. Sellest ei jagu kellelegi soojendamiseks. Naabrite koer on Betzust hoopis valivam ja päris-kodutuid või peaaegu kodutuid padujoodikuid meie kandis mu teada ei ole. Töökoha lähistel nad olid ning mõnikord viisin neile söögikraami ja riideid. Aga sinnakanti ma ju enam ei satu ning spetsiaalselt sõitmiseks on see liiga kauge.
Nüüd maadlen ma masendusega, sest ma ei sobi tarbimisühiskonda oma toidukäitlemise harjumuste poolest.

pühapäev, 26. detsember 2010

Lumeuputus

Vahelduseks ohtratele jõulusöömaaegadele saab jälle lund lükata. Seadsin sünnipäevakingiks saadud Suunto pulsivöö peale. Kuniks tänava ja hoovi puhtaks kühveldasin, andis masin märku, et olen tänase plaani täitnud, ületanud ning võin tema poolest kolmapäevani luuserdada. Jõuluvana toodud lumivalged lume- ja porisaapad (justnimelt, lumivalged porisaapad :)) on nii pagana soojad, et jalad suisa higistasid. Eriti Usin Naabrinaine lükkas puhtaks ka ristmiku - tema saab tõesti suveks ilusad trimmis lihased.

Tegelikult paistis kogu tänav ühe suure sipelgapesana - kes lükkas, kes loopis ja kes puhus lund.
Talvine paks laiskus on peal - maja kaunistada ei viitsi, süüa vaaritada ei viitsi. Lihtsalt logeleme rütmis 10,30 ärkvele ja ca 22 magama.

kolmapäev, 22. detsember 2010

Hinded käes, puhkust alga!

Saabus teise veerandi tunnistus. Kõik viied ja eesti keel suisa viis pluss. Tantsutunnistus ja muusikakooli tunnistuski olid sama igavad vaadata:)

Õpetaja kommenteerinud, et Notsu tunnistusel polnud viitel taga ka miinustavaid "sabasid".
Njah. Kui paari hinde taga peitubki veidi ahastust ja pisaraid, siis täna need haihtusid :) Lubasin tal heldusehoos ka preemia valida ja nüüd pean linna pealt helihargi leidma.

Nrrr, mõnus vaheaeg on alanud.

teisipäev, 21. detsember 2010

jõulunädal.

Toimetame vaikselt jõulude kallal.
***
Nulg on toas. Ma ei mäleta suure õe beebieast mingeid meeletuid diskussioone teemal "Ega me ju sel aastal kuuske ei too?". Samuti ma ei mäleta küsimusi stiilis "Mis saab siis kui ta endale selle kaela tõmbab?"

***
Tootsime portsu piparkooke. Kaunistasime ka.

***
Koristasime. (Pisut)

***
Jõululaupäeval sööme lõunat hoopis Mujal. (loe: Mudžal) Jääb ära ahjuprae vaaritamise vaev.

***
Pakkisin salaja kingitusi. Sai terve koorem.

***
Jõuluüllatustest rääkides - meile saabub ka koju jõuluvana. (Vanade vahetamise projekti raames esineb ka meesisend tunnikese jõuluvanana.) Ilmselt saab Notsu kreepsu :)

***
Jõulueelses saginas õmblesime emaga mulle naaritsakasuka. Tegelikult küll ema õmbles ja mina assisteerisin kergemate tööde juures nagu trukkide paigaldus ja käsitsitöö. Ema tegi keerulisemad tööd nagu voodri lõikamine vana järgi. Iidvana kasuka lõike kohandas moekaks aga köösner. Mõnikümmend tuhat nagu maast leitud :D

***
Ja tegelikult keerleb maailm ümber kooli - jõuluhommik koolis, kooriproov, kirikuhommik jne

neljapäev, 16. detsember 2010

Elust e-riigis

Et miks on minu koduteed peateega ühendav teejupike jätkuvalt väiksemale sõiduautole läbimatu? Miks Lasnamäe majade vahel jätkuvalt kümned autod lumesoppa kinni jäävad? Miks Padaorgu abi ei saadetud küll aga tagantjärele süüdlast otsitakse?

Meil on ju e-riik. Saatke päring, kinnitage digiallkirjaga, suhelge FB-s... Pole meil seda närust reaalset maailma vajagi. Selles elavad miskid mahajäänud inimesed :)

kolmapäev, 15. detsember 2010

Teise klassi loodusõpetus

Mida eritavad taimed kasvamise ajal?
Pikkust!

********
Loogiline küll, ent õige vastus olnuks "hapnikku"

:)
(Võib vaid oletada, et õpetaja elukutse on kohati lõbus)

esmaspäev, 13. detsember 2010

Jõulumeem

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Meeldivad. Jõulumeeleolu algab kohe peale minu sünnipäeva. Lapsena ootasin väga kingitusi, tööinimesena sai jõulude ajal lubatud paar kergema koormusega aastalõpunädalat. Kaheksa-aastane on jõuluvana kirja mitu korda ümber kirjutanud ning mulle meeldib temaga piparkooke küpsetada, talle päkapikku mängida jms

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?
Kodus, perega.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?
Ma ei teagi, kumb neist mälestustest varasem on.
Esimesel kõnnin ma emaga mööda K. tänavat kodu poole. Mulle usaldatud kuuselatv on kohutavalt raske. Ema valis seda kuuske kaua. Ma hoidsin nööri, kuniks ema seda ümber kuuse sidus. Ja kuusk torkis.
Teisel lubatakse mul ema ja vanaema valvsa pilgu all ronida toolile, mis uue kangaga kaetult veel tänagi emakodu söögilaua ääres asetseb. Pean panema põleva küünla jõulupuule. Küünlaleek kõrvetab ja küünal kukub käest.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei. Ma armastasin luuletusi lugeda ja ootasin jõuluvana väga.

5. Parim jõulumälestus?
Tähistasime palju aastaid jõule ühiselt sugulastega. Tol korral kogunes palju inimesi, paarkümmend kindlasti. Koos teise omavanuse tüdrukuga ootasime aknal jõuluvana. Aken asetses ühe Tallinna peatänava ääres, kõige kõrgemal, vast kuuendal korrusel, ühissõidukipeatuse kohal. Nägime peatuvate busside ja trollide katuseid. Kuniks sõiduk peatuses oli, ei näinud me sealt väljunud inimesi. Ühel hetkel sõitis peatusest välja troll ja nägime väljunud päris-jõuluvana!

6. Lemmikjõulutoit?
Niikaua kui mäletan, sööme jõululaupäeval ühepajatoitu ning esimesel jõulupühal praadi. Sellel on kindel põhjus.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Kodus.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Esimesel pühal käin ema juures aasta kõige pidulikumal lõunal. Muidugi kuusk - alati laeni ja kingitused.

9. Sinu jõulukingisoov?
Äm. Mu kingisoovid on nii kallid, et jõuluvana pankrotistub juba kirja lugedes.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?
Äm. "Pereköögi kokaraamat" meenub viimaste aastate kinkidest. Igapäevaselt kasutusel.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Kõigile peaks ikka kingike jaguma - see teeks inimesed ju paremaks. Kurjus sünnitab kurjust.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Soovingi, et igaühe jõuluunistus, milline see ka poleks, täituks.

pühapäev, 5. detsember 2010

36

laupäev, 4. detsember 2010

Salapärane külaline

Hommikul ärgates avastasime aiavärava avatuna.

Värske jäljerada viis sirgelt Betzu kuudini. Kuudi avauses asetsesid alates Betzu lahkumisest tema kausid. Salapärane külaline oli kuuti sisenedes need eest lükanud.

Ega me rohkem temast teagi. Meie ärgates oli ta "hotellist" juba lahkunud. Kassi kohta tundus jalanumber liialt suur.

Igatahes oli meil jälle koer. Olgugi või üheks ööks.

reede, 3. detsember 2010

Lumesadu, palun lõpe!

Hommikud on siin rutiinsed: Ärkame kell 10, sööme ja virutame nõud masinasse. Vahepeal täitub üheteistkümnes tund ja ma kiirustan endale sooja pesu selga. Seejärel saab õueriided poja. Lükkan ta käruga õue kuniks endale tunked selga topin.

Ja mida me siis õues teeme? Tema jääb otsekohe magama. Kuna kärutamine tähendab jõu- ja ilunumbreid lükkamata lumes, siis ma ei viitsi ennast piinata. Pealegi toob iga enam-vähem iga öö lund üha juurde ja juurde. Just kodune minuke on see, kes tööinimese elu mugavamaks teeb.
Nii lükkangi pea igal hommikul lund. Esmalt puhastan kaks autot. Puhastan autode alused ja vahed. Lükkan lume ja pühin puhtaks majaesise, majaotsa, terassi. Kougin lund katuselt, et see pähe ei kukuks. Kaevan tee Betzu kuudini (sest valve-molkus võib ju ka maja taga magada). Vahepeal löön alla ka naabrite purikaid, sest ma ei taha, et need minu aknasse lendaksid.

Kui ma tunnike kuni paar hiljem taas tuppa saan, tilgun higist. Ma ei taha seda lund enam. Eramajaomanikud roogivad higipull otsa ees lund, linnale kuuluvad teeosad on aga jalgsi läbimatud. Tahan kuskile soojemasse ja vähem tervist kahjustavasse paika.

teisipäev, 30. november 2010

Tagasihoidlik soovisedel jõulutaadile

Ssaraks. Diivanilaual on paber. Lihtne A4. Autorit võib vaid oletada. Ümmargune lapsekäekiri annab teada muutmata kirjaviisil oma tagasihoidlikud soovikesed...

Minu soovid jõuludeks: helihark, peesbee, 2 zhu zhu petsi, 2 furreali, littlast petshope, littlast petshopite maju, puutetundliku ekraaniga telefoni, zhu-zhu petside maju, puzzle palle, tom ja jerry multikat, pehme tekk (kassile), pesa kassile, maakera mudelit, fotokat (emmele), akrüül värve, maalimisalus, maalimispintsel, suusad, rullsuusad, sädelevaid pliiatseid, legosid, suurt tahvlit ja kriite, merisiga, merisea puuri, 2 piletit Pariisi, mis kehtivad 2011 augustini (mulle ja vanaemale)


Emme soovid:


Issi soovid: (jätkub kandilises, väljakujunenud käekirjas): lõunamaa puhkus, sanatoorium üks nädal, vannitoast vann välja ja saun asemele koos aurusaunaga, armastav naine & toredad lapsed.

Venna soovid: (jätkub ümmarguses lapsekäekirjas): sokid, autod, numbrimatt, lutid suuruses 3, müts, kindad.





****************
Ei oskagi nagu miskit lisada... Hea jõuluvana, võta või sms-laen... :)

esmaspäev, 29. november 2010

Täieline laatsaret

Laupäeva öösel vastu pühapäeva vilkusid meie maja ees taas sireenid. Seekord saabus kiirabi mulle endale. Sümptomid sarnased nagu 48h varem lapsel - meeletu oksendamine ja järgnevad kõhukrambid. Ja ma ei liialda kui ütlen, et tundsin hapnikku lõppevat ning kopse mitte kuuletuvat.
Kiirabi saabudes vallutas tualeti juba meesisend...

Arstide teooria Notsut tabanud mandariinisobimatusest ja minu nuputatud teooria allergiast põrmustus. Ilmselt on tegu siiski rängemat sorti kõhuviirusega.
Tõesõna, nii haige ei ole ma olnud kogu oma täiskasvanuea. Vaiendamatult võimendas tõbe veelgi haige meesisend. (Sest kui üks mees on haige, hakkab ta otsekohe surema. Ja vahet ei ole, kas tal on nohu, kõhuviirus või miskit kangemat).

Õnneks leidus meil täiesti terve (vana)ema, kes kihutas kange eesti naisena katkupessa. Ta kaevas meid lumest välja, lohutas, keetis kummeliteed, segas miskit apteegis müüdavat spetslahust vedeliku taastamiseks organismis, toitis Notsu, koristas ja triikis. Ja jäi peale seda päeva veel täiesti terveks.

Hommikul ärgates avastasin pliidil olevast potist miski kahtlase känkra - meesisend oli üritanud putru keeta. (Noh, vanaema teatas resoluutselt, et barankadest koosnenud advendilõunale järgneb hommikueineks vedel puder) Konsistentsi järgi võib oletada, et meesisend unustas helvestele vett lisada.
Keetsin endale ühe vesise kördi, jõin tassi hommikukohvi ja nüüd tunnen end nagu peale tõsist trenni. Enne sööki kaalusin, kas jalutada vankriga turule või sõita autoga suurde poodi. Hetkel olen täiesti kindel, et voolan tagasi voodisse.

neljapäev, 25. november 2010

3,45

Kell on kolmveerand neli öösel. Ma ei oska midagi targemat teha kui abitult teed juua. Kiirabi viis Notsu haiglasse - öine okseralli lõppes kõhukrampidega. See ei olnud kena vaatepilt. Palju ei puudunud, et kiirabiturgutust vajanuks ka mina ise.

kolmapäev, 24. november 2010

võrrand kahe muutujaga

Põrandal roomaval tegelasel saabub kohe uneaeg. Toas magab ta sarnaselt teiste omasugustega nigelalt. Õue magama ei saa, sest ukse eest algab lumehang. Algatuseks peaks end sealt läbi kaevama.

Lahendus?
Valmistada ette kuhi põnevate vähem kasutusel olnud mänguasjadega.
Riietuda ülehelikiirusel.
Haarata ukse kõrvalt luud ja lumelabidas.
Valmistada ette vankrilaiune riba väravani ja teine terassini, puhastada terass lumest.
Riietada asjade vastu huvi kaotanud roomaja ning tõsta ta vankrisse.

Jess! Tehtud.
Jäänud on kolm päeva üksikema staatust.

teisipäev, 23. november 2010

Kuidas ma trahvi ei saanud.

Kui politseipoiss mind koduteel peatas, näitas ta konkreetselt kiirusmõõdiku näitu. Olin ületanud lubatud sõidukiirust täpselt kahekümne km/h võrra.
***

Dokumentide kontroll. Pisut mõtlemist ning ta saabus tagasi avatud autoakna kõrvale. Ilmselt toetas mõlemad kannad vastu maad, sest hääl oli selge, konkreetne ja karm. "Teil on endal imik autos ja kihutate täiesti mõtlematult. Proua, jätke endale igavesti meelde, et te seda enam eales ei teeks!" Ja mu dokumendid ulatati tagasi. Ilma trahvita, isegi ilma igasuguse kirjaliku hoiatuseta.

Saanuks ma trahvi, kiruksin riiki ja valitsust. Täiendaksin silm krillis Rahandusministeeriumi kontot. Ja leiaksin krõbeda sõna ametile, kes tollele sirgele ja inimtühjale teelõigule suuremat kiirust ei luba. (Arvestades, et viimase kümne aasta jooksul olen seda täpselt viiekümnega läbinud ühe korra - täna. Peale saatuslikku kohtumist muidugi. Lisaks ei tea ma kedagi, kes teaks kedagi, kes seal kiirust ei ületaks. Liikusvoog on selline.)

Peale moraaliloengut vaatan väga häbelikult maha, tunnen end süüdi ja leian, et politseionudes leidub raskete aegade kiuste inimlikkust. Ma luban edaspidi olla liikluses hoopis tähelepanelikum. See vestlus täitis oma eesmärki - liikluspolitsei peabki ju liikleja korrale allutama.

pühapäev, 21. november 2010

Tigu kudumistööl

Hakkasin Notsule salli kuduma. (Kindad ja mütsi sokutasin targu (vana)emale tegemiseks.
Esmalt tundus, et jaanipäevaks saan valmis. Kuu jooksul valmis kakskümmend viis sentimeetrit kahekordset salli ning tundub, et saabuvaks jaanipäevaks vist ikka päris valmis ei saa. :S (Kesse tark oli, kes poest sokilõnga salli jaoks soetas? Vaatas, et ilus ja sobibki saabaste värviga. Nüüd tuleb kududa varrastega nr 2,5.)
Vahepalaks - (vana)emal on üks tokk lõnga kinda kuju võtnud, kuigi tema alustas minust paar nädalat hiljem. Juba uuris ta mütsi tegumoodigi.

neljapäev, 18. november 2010

kedagi, kes teaks kedagi, kes...

Lugesin ühe Loo kokkuvõtet. See ootab avaldamisjärjekorda ja üksikasjad ei kuulu seetõttu avaldamisele. Lugu liigutas mind ja teisi adressaate hingepõhjani. Kahjuks olid read paberil ühele inimesele elu ja surma küsimus. Eluvõitluses oli ta läbinud mitmeetapilise bürokraatia Kolgata tee ning saavutatud riikliku rahastamise. Vaheetapis oli ta kodugi müünud. Ja viimaseski vaatuses kirjutanud ettevõttele, kelle mõnetuhandeline teenus elu poole tagasi aitaks. Kirjutanud oli tema nimel ka Neljas Võim. Aga hiigelfirma vaikis. Seda lugedes teadsin, et tean inimest, kes omakorda teab inimest... Ja veerand tundi hiljem oli kinnitus olemas. Selle otsustaja-inimese süda on õige koha peal.

Mitte et ma end nüüd suure ja tugevana tunneks. Mõtlema pani ebaõiglus. Asju, mis peaks olema elementaarsed nagu tugevamate abi nõrgematele, meie ühiskonnas ei eksisteeri. Küüned hoitakse enda poole ning toimivad tutvused ja altkäemaks. Saavutamiseks peab tundma õiget inimest. Või teadma kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb... Või olema põhjatult nahhaalne... Ja mis seal salata - olen isegi helistanud mobiilinumbrile, mis vastaspoole ametnikule kättesaamatu. Nukker, et viimasele sarnaste tõdemuste avalik väljaütlemine ei ole taunitav, vaid tavaline.
Oma väikesest nabast vaadates veereb elu nagu hernes. Järele mõeldes veereb vaid seetõttu, et tead õigeid inimesi või tasud ise kasulik olles. Eraettevõtlus ju... Meenub, et mullegi on poolvõõrad helistanud ja meesisendile ja mõnikord hilisel tunnilgi või puhkepäeva varahommikul.
Meenus miski eelmise aasta tõsielusari, kus inimesed püüdsid meeletust võlakoormast vabaneda. Imestasime siinpool ekraani, kuidas ometi. Njah. Neil ilmselt, nagu tänase Loo peategelaselgi ei olnud kedagi, kes teaks...
Brr... Niiväga tahaks maailma parandada. Unistustes võiks ka keskastmetöötajatel olla süda õige koha peal.

teisipäev, 16. november 2010

"Eesti Postil" uus teenus

Saatsin tigupostiga kirja. Jalutasime Buuga postkontorisse, kaasas adresseeritud kaalumist vajav ümbrik. Järjekord. Müüjatädi uuris minust eespool ümbriku ulatanud mammilt, kas kleebib ise margi kirjale. Mammi nõustus.
Sama küsimus esitati ka mulle. Vastuküsimust on ebaviisakas esitada, aga uurisin, mis vahet sel on. Selgus et "teenus" maksab 50 senti.

Vaatasin veebist hinnakirja. Kodumaise kirjade hinnakirja viimasel real pakutavate lisateenuste hulgas see ongi. Mida kõike nad välja ei mõtle...
Hinnakirja lugemist huviga jätkates selgub, rahvusvahelised saadetised jagunevad maakeelse lennu- ja maaposti asemel prioriteetseteks ja mitteprioriteetseteks... Viimased liikuvad hinnakirja kohaselt kiiremini. Ilkuma kisub see "prioriteetne" "lennuki" sünonüümina.

pühapäev, 14. november 2010

katsikulised, vol x

Katsikulised käivad meil vist põhikooli lõpuni välja... :) Ja mõned katsikulised on üle andnud kingi, ent traditsiooniline kohv-kook on pakkumata.

Eile saabus meesisendi sõber koos oma tütrega. Peaaegu otse Ahvrikast, kus ta hiigelsuure kaubalaeva esimese kaptenina vähemalt pool kalendriaastast seilab. Mulle meeldivad tema piraadi- ja tormi- ja päästelood. Eks aastatega juhtu nii mõndagi. Ja ei tundu kaugsõidukapteni ameti nii romantiline midagi kui nädalate kaupa vaid sinine ookean vaateväljas terendab.

Mõned katsikukingitused on praktilised ning meenutavad kinkijat igapäevatoimetuste juures. Teised jällegi omavad väärtust alles aastate möödudes. Viimaste hulka kuulub poja isiklik hõbemünt, mille tagumisel küljel urisev tiiger käesolevat tiigriaastat meenutava kirjaga. Mündike on kehtiv ka kui väärtusega üks Austraalia dollar.

kolmapäev, 10. november 2010

Söögitoolijahil

Lappasin kuulutusi eesmärgiga Buule konkreetset marki söögitool osta. Märksõnadeks - kasutatud, kuid puhas ja terve. Beebitarbed on minev kaup - enamasti helistasin hilinenult, toolid oli jõudnud uue omaniku leida. Ühega vedas - kuulutus oli värske, aga pakutav maksis oluliselt rohkem kui teised omasugused.
Müüja teatas kohe alguses, et tool on peaaegu uus, sellest ka kallim ja mittetingitav hind. Tool olevat pakendatud suisa originaalkilesse. Järgnes naistejutt elukorralduse muutustest, mis ei lubanud tooli vahepealsesse kodusse kaasa võtta ning tagasi kolides olnud see juba lootusetult väike.
Ajasin Helesinisele Unistustele hääled sisse. Tool oli tõesti vähekasutatud - kriimudeta plastmass tõsteti minu silme ees originaalpakist välja. Kuniks perenaine näitas, et siiski, üks pisike viga on kaubal ka - tooli pehme põhi on kolmest kohast rebenenud. Aga mitte palju! :) Nojah, kuidas öelda lahkele perenaisele, et ma ikka seda peaagu uut katkist asja osta ei soovi. Pealegi strateegilisest kohast katkist - tooliomaniku paljad varbad venitavad aukudesse takerdudes need veelgi suuremaks.
Aaaaaaa, tegelikult on see ikka meie jaoks suur... ja sobimatut värvi (Paraku seda mudelit teist värvi ei tehtagi, ic), vabandasin lahkudes.
Ostsime Buule söögitooli rosinasilmade ja lumivalgete juustega väikese Vanja pere käest. Aga troonil Buu sööma ei nõustu - hoopis lahedam on seal istudes niisama toitu puristada.

teisipäev, 9. november 2010

Bye-bye, gaasikatel!

Gaasikatel lõpetas eile maise tee. Juba suvel jupsis, viisime remonti ja nüüd on taas miskit viga.
Meie jaoks tähendab see sooja vee puudumist. Küte meil siiski on - hommikul ärgates süütasin gaasipliidi ahju, peletasin ahjusuu eest eemale sooja pürgiva kassi ja jätsin ukse avatuks. Ülemise korruse ühe toa ukse sulgesime, teise laenasime täna ühe ja kolmandasse ostsime ühe elektriradiaatori. Kuuri kaminapuude järele ei viitsi keegi minna. Bu magas tänase öö müts peas ja õhukesed kindad käes. Notsu sai paksema teki. Ja mina otsisin välja Võru-vanaema kootud sokid.
Võtsime pakkumisi, et
* Katelt parandada
* Katelt asendada
* Osta uus, teise kaubamärgi katel

Otsust ei ole ja seni kütame eelkirjeldatud moel. Ühtlasi oleme avatud kutsetele sauna või vanni.
Bad luck või kuidas seda öeldigi. Igatahes on novembris kütte ja sooja veeta olemine hoopis teine tera kui juulis.

pühapäev, 7. november 2010

Juubel!

Pojal täitus pool eluaastat. Tähistasime vahvalt - ära söödi võileivatort, charlottetort ja kringel. Suupistetest ja veinist rääkimata. (Ausalt, mida vanemaks poja saab, seda raskem on mul ettevalmistusi teha) Ema endine kolleeg kinkis nimelise hõbelusika ning see on tõesti hiigelarmas. Ema sõbrannad tõid tellimise peale kõrge seljatoega pissipoti ning see on väga praktiline. Ja minu sõbranna :) tema abil saime ühe Eriti Vajaliku Joonise...

Kaalu-pikkuse saame kolmapäeval. Alustasime ka püreeplökkamisega. Teelusikatäis kõrvitsat ja järgmisel päeval kaks ning täna juba kolm kadus kibekiiresti. Homme katsetame hõrku maapirni ahjus hautatult. (Proovin aeda ka istutada. Lillepeenrast välja.)
Poja ei rooma jätkuvalt, vaid keerutab end lihtsalt niisama. Vahepeal saadab tema pingutusi edu ning ta liigub edasi või tagasi ihaldatud esemele lähemalegi. Silmad on pruunid ja juuksed ka.

kolmapäev, 3. november 2010

Pealtkuuldud kõnelus

Vikerraadio ruulib ärkamisest tööpäeva lõpuni. Üks katke jäi tänasest programmist meelde:
Saatejuht: "No mis teile siis muret teeb?"
Helistajapapi: "Seda, et... seda et, et eurosid mahutavaid rahakotte ei ole müügil näha olnud..."
Saatejuht: "Niinii..."
Helistajapapi: "Aga noh, ega ma ei ole kuskil poes vaatamas ka käinud..."

teisipäev, 2. november 2010

Piinlik lugu - mõlkis...

Lõunaosariikides asuvate talvesaabastega vedanuks me välja umbes jaanuarini. Sestap asusime uute rehvide otsingule. Lõppeks sain soodsa hinnapakkumise - neli tuttuut Dunlopi naelrehvi maksid letihinnast oluliselt vähem. Pidin viima Helesinise Unistuse rehviteenindusse.

Lükkasin tagasi teenindusepoisi pakkumise auto sisse sõita ja ajasin Unistuse ise garaažiuste vahele. Poja porises tagaistmel pahuralt ja ma juba istusin turvavöö kinni ja mul ei olnud plaanis minna "kohvisaali" ja... tegelikult suudan ma viimasel ajal isegi kanalile sõita ja misiganes. Igatahes tegin ma ränga vea, sest sekund hiljem tundus miskit pehme olevat. Pehmeks osutus Helesinise Unistuse tagauks vastu punavalgetriibulist betoonseina :S Vara keerasin oma pika pikapiga...
Sitt päev, valge mees, ütlesid indiaanlased enne valge mehe ära söömist miskis seikluspõnevikus. Noh tuttuued Dunlopid on hea hinnaga all :D:D:D
Teenindusepoisid lükkasid plekist mõlgi välja, aga poleerimisega siin ei pääse. Läheb värvimisse.

/Järgneb roppude sõnade rivi... ja punastus/


Edit päev hiljem:
Hommikuks oli üks tagumine rehv tühi. Pumpasin käsipumbaga täis ja sõitsin rehvivahetusse tagasi. Kruvi oli sees...

esmaspäev, 1. november 2010

minu rännakud







Meie uus majasõber

Ühel kolmabal käis mul külaline. Ma ei olnud tuhat aastat Gead kohanud. Ta tõi imehead kohupiimakooki ning sisustas meie rutiinse hommiku rõõmsaks. Ja muu hulgas kiitis taevani pesukuivatit. Ütles suisa, et kui nõudepesumasina ja pesukuivati vahel valima peaks, valiks viimase.
Mina ohkasin, sest JÄLLE oli mustapesukast ääreni täis. Akna taga ladistas vihma ning nööril kuivas kes-teab-mitmendat päeva naabrite pesu. Ilma kuivenedes pole neid kodus - nagu tööinimestel ikka. Ainsaks võimaluseks olnuks mul JÄLLE elu- ja magamistoad pesumasinamärgi rõivaid täis laduda ning topeltlai voodipesu trepipiirdele sättida. Öäk. (Ainus, kes sellle niiskuse üle rõõmustab, on meie must pianiino.)

Igatahes otsustasin ma soetada kuivati, sest:
* samal päeval kuiv pesu
* mis ei vaja triikimist
* on sirge siis kui selle ka masinast mitu tundi peale kuivatusprogrammi lõppu võtad
on väikest investeeringut väärt. Pealegi vähendavat pesukuivati majas tolmu ning korjavat endasse lemmikloomade karvad. (Meesisend kahtlustab vaatlusandmete põhjal, et tema sokid sisaldavad vähemalt 50% pärsia kassi kasukat)

Täna sõitis uus majasõber kohale. Esialgu sättisime ta lihtsalt põrandale, hiljem tõstame pesutorniks. Korjan viimase pesu restidelt ja radikatelt kokku. Meie uuel koduorjal on eraldi töökava nii jalatsite, villaste esemete kui ka sulejopede jaoks. Kõiki sätteid ei jaksanudki läbi lugeda, tuleb tööle lülitada ja siis edasi (kiita?).

pühapäev, 31. oktoober 2010

Nohu ravimisest

Me võitleme tervise nimel.

Ahistan ennast ja suuremat last sinepijalavanniga. (Notsu õiendas, et vanaema käsib ka käed vette panna.) Allusin lapse nõudmisele ning kügelesime ebamäärases poosis kohusetundlikult vanni äärel. Seejärel võtsin Buu sülle ning pugesin vannilina alla Carmolise tilkade auruvanni võtma. Hilisõhtul keerasin gaasikatlas kuuma vee maksimumi peale. Lasin veel vanni voolata ja istusime kolmekesi vannitoas. Aurutatud sai lisaks vannitoale kogu maja esimene korrus. Vahepeal maiustame Sinupretiga, pihustame-süstime ninna ookeanisoolvett Quixxi ja Pinosoli või Sudafedi. Igale leidub oma "lemmik".
Meesisend keeldus memmekatele mõeldud sinepijalavannist. Aga palun - surgu tõelise mehena angiini, ainsaks raviks Hiina kiirtoidus sisaldunud ingver. Ravi nime all soetas ta ehituskauplusest mootorsae - pidi samuti tervisele kasulikult mõjuma. (Mõjuski - istus kohe päris tükk aega oma saega ja uuris kasutusjuhendit)
Jõin teed meega - rahustas maha küll. Haigena lõime ka plaanide kausta - paksu kaustiku, kuhu said kirja mitmed koduga seotud unistused pluss mida unistuste täitmiseks tegema peaks.

laupäev, 30. oktoober 2010

Nohu...

Kui omanik oma kinnisvara ei austa, siis pole mõtet seda ka möödujatelt loota. Paduvihmast hoolimata riisusin lõunaosariikides kahel hommikupoolikul värvilisi sügislehti lehti ning korjasin väravataguseid piimapakke (!?) ja kolmekordse-pudeleid. Töö tulemust sain nautida kahel moel - kollasest puhta väravaesisega majast mööda jalutades või järjekordset taskurättide pakki köögikapist tuues.
Mul on nohu. Notsul on jätkuvalt köha ja meesisend nimetab oma kurguhaigust angiiniks. (loe: Ta on veendunud, et üsna peatselt on minek ning valmistub hoolikalt - lösub enamasti vaikides, kuid aeg-ajalt halisedes tugitoolis ning palub hellal häälel endale serveerida ravimeid, sööke ja jooke) Ja homseks oleme kutsutud külla!!! :S

Käisin tuikavast nohust hoolimata terviserajal. Riietusin liiga soojalt ja sain keha higist tilkuma. Notsu tähistas klassikaaslase sünnipäeva spaamölluga ja homme on toimumas järjekordne eelteismeliste raju sünnipäevapidu mängutoas. Poja luristab kahtlaselt. Pidanuks järgima lastminutet ning sõitma Kiptusse - eilsed pakkumised algasid 2390-st kroonist.

Vastuvoolu

Umbes poolsada kilomeetrit enne Tallinna pidurdas meesisend tee äärde ja kamandas mind rooli - temal vajuvat silm kinni. Panin ohates kudumistöö kõrvale - olin Tallinn-Tartu-Võru-Kurgjärve-Võru-Põlva-Tartu-Ardu liinil kudunud Notsu sallist valmis päris suure jupi.

Niisiis poolsada kilomeetrit kogemust kella poole viie ja viie vahel ehk maale siirdumise tipptunnil vastassuunas. Vajutasin Helesinise Unistuse liikuma miski Passati taha. Passatimees liikus kriipsupealt 90-ga ja kiirusepiirangu järel kriipsupealt 70-ga, ning paigas, kus 70 muutus 50-ks, pidurdas ta taas järsult. Roolimiskogemus soovitab sellistest tegelastest suurema kaarega mööduda. Ja tagaiste tänitas kaasa, et selle passatitagumiku vaatamisest on tal juba kopp ees. :)
Ootasin olematut võimalust kaheksateist kilomeetrit ja tõesti - pidev autovool ei andnud mulle vähimatki lootust. Katkematult ja agressiivselt veeres nädalavahetuse maakate autoderivi Tallinnast eemale.
Peale Koset keeras Passatimees ise kõrvalteele. Ja tema järel tegin endalegi ootamatult järsu roolipöörde paremale minagi, sest miski tundmatu "lennuk" üritas mind rammida. Heh:S Ma vist reageerisin automaatselt, sest kõrvaliste röögatas vahetult peale manöövrit. Alles seejärel sain aru, et laupkokkupõrkest jäi puudu tolmune teepeenar, millele Helesinise Unistuse parema külje rattad hetkedeks toetusid.. Juhitavuse test sai läbitud - Volvo on hea:)
Sigademaa. Tallinnani targutasime niisama. Autodest ja juhtidest. Hämarus takistanuks kudumistöödki.