Esmaspäev, 19. märts 2007

isa sünnipäev

Hambavalu tipnes täna hommikul tuimestava süsti, hambatangide ja minutikese hirmuga. See katkine tarkusehammas on nüüd mu käekotis. Valu on veel. Mõneks ajaks. Haavavalu. Aga see on tabletiga ravitav.

Isa sünnipäev, Kuuskümmend kaheksa. Vana mees. Vana, jonnakas, põikpäinegi. Aga isa. Minu isa, kellega päris isa-tütre suhet ei saa iial olema. Lihtsalt siin maailmas on üks vana mees, kellele olen ma oluline ja kes on mulle oluline. Tort. Salat. Liha. Kohv. Alkohol ojadena. Selline ta on.

Minu lapsepõlvemälestused isast seonduvad peamiselt asjadega. Komandeeringust toodud shokolaadijänesed, välismaa jalatsid, Rubiku kuubik, ussikuubik... Kaugete ja ähmastena meenuvad suved Haapsalus, Pärnus, Sindis... ja isa igakordsed külastused - sama ootamatult kui ta tuli, oli ta ka kadunud. Mustad hüperpopid päikseprillid, mis sobisid isa tõmmu nahaga. Veinijoomine Sindi suvekorteri kõige suuremas toas... hirm et ema kaob ära... Miks sa ei maga ema... Lennukimürin üle Haapsalu sõjaväelennuvälja, mõneaastane minuke hirmunult tuppa jooksmas... Sünnipäevakingitused ümbrikus ja ema etteheitev nägu. Shokolaaditahvlid. Isa tõstab üles oma paksud prillid ja uurib, miks triikraud ei tööta. Jootekolb.

Isa Zigulis Tallinn-Pärnu maanteel... Mäletan tema tuhmiks tõmbuvat nägu, kui maanteemuhk temast nagu postist mööda pühkis ja gaasipedaali põhja vajutavat jalga:)

Isaga Paldiskis, kinnises linnas, kuhu sisse meil õnnestus lipsata, kuid väljatulekul olid sõjaväelased ees. Isa midagi selgitamas, ilmselt "pada ajamas"

Isa Rafik, millega maal pidudes käisime ja ühiskondliku märk... Isa on sessil kuskil suures ja tundmatus Tartu linnas... Une-Mati, Päris-Mati ja Tups... Tartu Ülikool.

Ja ühel hetkel olin suur. Isa ja ema suhtlesid tihemini, käisid koos maal. Lootsin salamisi, et neist saab asja. Ei saanud. Ei saagi vist.

Isa autod - lugematu hulk zigulle ja sekka üks sapakas. Legendaarne sapakas, mis tänagi võrumaal aia ääres vedelemas. Häbi:) volvo, avarii. Opel, ford, taas volvod. Autodest on isa alati hoolinud, vahest rohkemgi kui inimestest. Rootsi-vahet sõidud ja uskumine, et ta hoolib mu õest enam kui minust. Kohtumised õega, mõistmine, leppimine ja arusaam, et tegelikult... tegelikult hoolib ta vaid iseendast.

Lapsepõlvemälestused veelkord. Miks mu isa ei tule? Miks ma ei saa temalt jõulukaarti? Kas isa võiks nüüd juba tulla? Miks kõigil lastel on isa ja minul ei ole... Miks, miks, miks. Saad suureks, saad teada. Aga ma olengi juba suur - käin juba kooliski! Saad suureks, saad teada. Hmh, ma olen ju juba päris suur, käin koolis ja trennis ja...
Suurena näengi oma isa hoopis teise nurga alt. Rääkimata jutud kolmnurgas ema-isa-mina. Las nad jäävad. Kes meist on patuta, visaku esimene kivi.

Suved isa suvilas. See ainus võrumaa-suvi, millele järgnes kaugenemine, et taas läheneda.

Lihtsakoeline maamees, kes elus tubli tööga nõukamentaliteediga ettevõtte tippjuhtkonnas istub, ei ole aastatega südames muutunud.

Isalt oleks mul palju õppida - tolerantsust, toimetulekut, ligimesearmastustki. Leplikkust ja läbilöömist.

Palju õnne, isa, Sinu 68. sünnipäeval:) Hea, et sa oled, sest Sa oled mulle vägaväga kallis, just sellisena nagu sa oled!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar