Tartus on sügistalv. Või talvsügis. Igatahes mitte see särav kevad, mis Tallinnas neljapäeval. Rulluisutamisele siin ei mõelda, pigem on moes vihmavarjud.
Kaks kodutööd said loengus tehtud, kolmas on pooleli. Vägisi kisub mõtlema, et mida nad seal teistes (üli)koolides üldse teevad...
Õhtune programm - kino "Ekraan", film "Klass". Ilmar Raag & eesti film täies hiilguses. Sügavmõttelisus. Väljaütlemata asjad, millest vaataja peab kas ise aru saama või mitte saama. Psühholoogilised täiskasvanutüübid vastandatud täiesti tüübivabale lastetüübile. Või kas nad olidki enam lapsed... Ja sürrealistlik-verine lõpp...
Minus ärkasid tunded kakskümmendviis aastat tagasi. Tallinna eliitkool. Ja umbes samasugune vägivald. Vaidlesime kursakaaslastest kaasvaatajatega. Kursavend väikelinnast, üheksa aastat noorem, ütleb, et tema koolis, kah eliitses, sellist vägivalda ei olnud. Peep, kelle koolitee (asjatult) kriminaalse maailmaga seostatavas alevis möödus, nõustub temaga ja ütleb, et see kõik on ebareaalne.
Meil oli. Eliitkoolis, kus osadel vanematel olid "sidemed" ja "võimalused" ja osadel mitte. Mitte et ma oleks uhke selle üle, aga mäletan teises klassis koduteed ujulast, kus teatud klassiõed mind ümber piirasid, klobisid ja nii mitu kuud. Ema käis koolis, vesteldi pedagoogidega, alandati käitumishindeid. Ma kannatasin... Ja muutus kõik siis kui esmakordselt oma kuisajatele vastu hakkasin, ise klobima õppisin, kohati üle piiri minnes. Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, ilmselt taipasin, et see on ainus pääsetee. Ja teise klassi teisel veerandil toimus lõplik asjade paikapanemine - mu käitumishinne oli jõuluks "rahuldav" skaalas eeskujulik, rahuldav, mitterahuldav... ajas ette rutates pean tunnistama, et saabusid ka ajad, mil minu käitumishinne oli "mitterahuldav", mulle väljastati direktori käskkiri ning minu käitumist arutati õppenõukogus. Kuid sellel kaugel aastal 1984 alandati minu käitumishinnet klassiõe, minu selleks ajaks juba endise kiusaja, küünistamise eest. Ja muud hinded kõik "viied". Igatahes omandasin kiiresti elukooli hundiseaduste põhitõe, et uppuja päästmine on tema enda asi.
Ilmselt ei ole lapsed ühesugused ja joosepeid, kes enda eest rusikat tõsta ei suuda, oli nii minu ajal kakskümmend viis aastat tagasi ja on täna ja tulevikuski... Kes neid kaitseb...
Mu klassiõde, paksude patsidega kehalt priskem tüdruk, olude sunnil vanavanemate kasvatada, sestap veidi vanamoeline, nii olekult kui riietuselt, oli alalõpmata teiste togida. Ja kõik mis ta enda kaitseks tegi, oli naeratus. Vaikne ja häbelik naeratus ja harva, haruharva kõrgendatud hääletoonil ütlus "lõpeta ära"... Ta on ühes netikommuunis mu sõber - imeilus blondiin, endiselt tagasihoidlik, kuid elus kindlalt oma koha kinnitanud. Mis on saanud meist, ülbikutest? Naised, emad, osadest edukad, osadest vähem edukad. Igatahes oleme me kõik oma kohad leidnud... ja omaaegne koolivägivald oli mõttetu elu edasise edukuse mõttes.
Masendav ja mõtlemapanev film oli, aga kindlasti mitte ebareaalne.
laupäev, 17. märts 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar