kressidest mälestusteaias

Kaks päeva erinevate aiandusajakirjade uurimist, pilk erinevatesse värviliste piltidega postimüügikataloogidesse ja alustasin oma aastatepikkuste unistuste reaalseks muutmist.

Lisaks oli see ka hea võimalus ülikooli kodutööde edasilükkamiseks ja nii käisimegi Erliga Horteses aiakraami valimas (peale tööd tegin ka tavapärase hilpla tuuri, mille tulemusena on Notsu kapp üsna mitme ilusa pluusi võrra rikkalikum).

Niisiis. Mul on nüüd kolmkümmend võõrasema pehmetes toonides valkjaskreemist lillakani, kuuskümmend liitrit mulda nende kastidesse istutamiseks ja neli uut lillekasti ülemise korruse akende taha. Petuuniatele. Lisaks pean värskendama toalillede mulda. Kaktusedki on kahtlaselt kortsu tõmbunud. Piinlik.

Kuigi aiandusajakirjad soovitasid säilitada kaine mõistuse, ostsin hulluses siiski katsetamiseks ühe uhke roosi (vabandused iseendale - soodushinnaga ja ilus).

Sain soovitusi ka välja valitud hekitaimede kohta, kuid enne peab survepesuriga piirdeaia üle laskma, tellima koorma mulda (1500 krooni minimaalselt, kui jaapani väikeautole just käru taha ei rakenda) ja aia värvipassi kirja pandud tooni võõpama. Notsu liivakast tahaks täitmist. Käru? Statoil + männiku karjäär. (Hmm, sellel kevadel ei olegi veel liivakarjäärides tuuritamas käinud...)

Ja kusagile uues kujunduses pean paigutama kressid - neil lilledel on väga eriline tähendus minu jaoks.
Mu lapsepõlvekodu majaperenaine töötas aiandis ja avastas mind ühel õhtul meie aias rohimas ja tigusid korjamas. Peale lühikesi läbirääkimisi mu emaga tekkis tagumisse aianurka, köögiviljapeenarde taha, minu isiklik peenar. Vaevalt oli tal pikkust üle meetri, kuid koos perenaisega hoolitsesime me sinna istutatud kresside eest, vaatasime nende kasvamist, toetasime nad aiale, sidusime, imetlesime õisi ja kogusime vilju.
Mungalilled. Hea perenaine puhkab juba pea paarkümmend aastat mullas - Kalamajast Lasnamäele kolinutena ei käinud meie pere ta matustelgi. Ka ei mäleta ma enam kui kahekümne seitsme aasta taha, kas sellel peenrajupil kasvas veel kultuure, kuid mälestus kollastest ja oranzidest kressidest püsib ere nagu selle suve päike ja sunnib mind igal aastal üha uuesti ja uuesti mungalilli külvama, siduma, imetlema õitsemist ja sügisel vilju seemneks korjama.
Aitäh Sulle, tädi Salme, et mind näppupidi mulda toppisid!