Teisipäev, 24. aprill 2007

kuhu kurat kaob aeg?

Kuhu küll kaovad tunnid ja päevad, nädalad kuud ja mis päris hirmutav - aastadki?
Oma "uues elus" olen juba pea kaks aastat olnud hüperaktiivne, tegutsenud mitmel rindel ja püüdnud igal pool parima anda. Pooleliolev majaehitus, pensionisambaks ostetud korteri kapitaalremont, sama korteriühistu juhtimine, enese ja Notsu sporditrennid, alpinism, erinevad harivad kursused, vastutusrikas töö 9-17, ülikool, algajale börsimängijale kohane jälgimistöö... Plaan toppida Notsu kaheks aastaks Reaalkooli eelkooli ja Lasteekraani Laulustuudiosse laulma (mida ta väga-väga igatseb), hiilgav idee soetada väike nädalalõppude majaköks mõnda Lõuna- Eesti pisialevikku.

Lisaks praktilistele tegevustele olen ka sõber, kolleeg, ema, tütar ja õde, see viimane on geograafiliste kauguste tõttu küll kõrvaltegevus. Käesolevale suhtele elukaaslaseks olemisega on eriti keeruline - üle kivide ja kändude oleme juba pikemat aega täielikus nullseisus. Ka eksi ja Notsu kasvatamisel koostööd tegevate vanemate roll on kahel kangel võimatu. Õnneks. Sest kõike ei jõua. Lisaks üritan olla intelligentne inimene ja külastada näitusi ja kontserte, olla kursis maailmas toimuvaga, lugeda kõiki päevalehti ja mõnesid maakonnalehti, reisida vähemalt kogu oma puhkuse ja pealekauba 4-5 nädalast trippi aastas... Ja kogu seda kupatust oma palgast finantseerida...

Viimasel ajal avastan end eelkõige olevat lootusetu hädapätaka. Lihtsalt on töid, mida ilma süüvimata või eelteadmisteta ei oska, ei ole ka kedagi teist siin majas, kellel aega ja/või oskusi jaguks ja kuldsete kätega töömeestest on lihtsalt põud, isegi kui neile head tasu pakkuda. On asju, mida tahaks väga ise teha, kuid lihtsalt ei jagu aega. Ja samapalju on aega, mida igasuguse lootuse kaotanult kasutan lihtsalt arvutis surfamiseks või viienda järgu soparomaanide lugemiseks (kvaliteetkirjanduse suudan vaid poest koduriiulisse tarida)

Notsu on komandeeringus olnud juba terve nädala. Vähemalt on selgunud, et temal ei ole minu saamatuses rolli. Kes keelab mul võtta mõõdulindi, mõõta näiteks ära garderoobiks mõeldud nurgake ja saata hinnaküsimine oma kliendile, kes seda juba paar kuud ootab? Kes keelab mul lugeda aiandusalaseid ajakirju, mida Erli poolt vaimustunult kaasa kahmasin? Miks ei ole mul ülemise korruse seinad ettevalmistatud värviga katmiseks, kui selleks tööks kulub vaid pool tundi? Miks pööningult Notsu sünnipäevaks alla veetud lauad on endiselt jalus?

Vastus - sest ma ei suuda oma aega planeerida.
Samas käisin täna poes haarates taas kümmekond "hädavajalikku" riideeset. Suutsin Peebuga lõunastada, logeleda tunnikese ema pool ja teise Erli juures, käia alpinismiklubi mõttetus poeloengus... ja saabuda koju suts enne kümmet.

Niisiis. Lisaks suurpuhastusele sõprade hulgas vajan ma hädasti ajaplaneerijat. Memo, mis sunniks mind päevast päeva tegutsema püstitatud eesmärkide nimel, aednikku, lapsehoidjat ja kaht ehitusmeistrit pisitööde tegemiseks. Aga kust kurat ma need inimesed leian ja mille paganama eest ma neile palka maksan:S Ilmselt tuleb ikka ise härjal sarvist haarata ja laupäevane väljasõit forellikasvandusse ohtra veini ja õlle saatel korralike töötalgutega asendada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar