pildikesi lastehaiglast, vol 2

Ma olen elus olnud viis korda haiglas - Notsu sünniööl, kolm kuud hiljem hinge vaakuvana intensiivis, kuus kuud hiljem lõikusel ja paar kuud tagasi lõikusjärgse öö. Nüüd siis viies kord.

Viis erinevat haiglat, viis täiesti erinevat suhtumist ja personali. Lisaks kuues, teises Eesti otsas asuv haigla päevakirurgia näol. Mu kokkupuuted meditsiiniga on (õnneks) piirdunud üldiselt haiguslehe võtmisega perearsti juures, kord poolaastas günekoloogilt retsepti saamisega ning hambaraviga, mis teatavasti tasuline (ise tead kus käid ja palju maksad) Sestap olengi pidanud meditsiinisüsteemi kohta käivat kriitikat pigem igavesti rahulolematute virinaks.

Sünnitusmaja, aprill 2002. Udused mälestused, sekka selgemad pildid. Minust sai ema. Ainult positiivsed mälupildid.

Tallinna Keskhaigla, juuni 2002. Intensiiv. Kohutavad valud. Tavapalat. Hoolitsevad õed ja tarkade silmadega kirurg, kes viimasel hetkel otsustab mitte lõigata. "Vaatame veel", arutleb ta minuga.

Tallinna Pelgulinna haigla, november 2002. Kirurg, lõikus. Anestesioloog paitab mu pead ja lohutab paanikas minukest. Õed on hoolitsevad ja südamlikud.

Võru haigla, aprill 2006. Päevakirurgia. Arstist sanitarini kõik sõnad ülivõrdes.

Ülikooli kliinikum, detsember 2006. Suurepärane LOR ja sama ebameeldivad õed ja abipersonal.

Siit Mustamäe Lastehaigla aknast anno aprill 2007 titeosakonna katusele vaadates näib kõik teisiti. Süsteem lonkab mõlemat jalga. Haiglale enesele ei ole mitte ühtegi etteheidet, usun, et olmeliselt on nii mõnegi pere kodu kehvemas seisus kui siinsed ruumid. Ka on meeldiv avastada lisaks külmikutele mikrolaineahi ja veekeetja - ehk lutipudeliealiste pärast? Vahet pole, nad on olemas ja neid saab kasutada:) Aga sellega meeldivus ka lõpeb.

Kellegil ei ole aega - ei arstil, õel ega sanitaril. Bürokraatiamasin, mis keelab haige lapse vanemal end paariks tunniks kasvõi õhtul teise vanemaga vahetada. Tervele inimesele on päevade kaupa kinnises ruumis, haiglas, viibimine aju halvavalt kahjulik, rääkimata füüsilisest vajadusest pisutki liikuda. Hommikune õde (ilmselt) tegi palatiukse lähistel viibivale Notsule selgeks, et temal on uksest välja minek keelatud - justkui oleks ta selleüleannetu viieaastase tabanud koridoris üksi jalutamas...
Osakonna juhataja nimetas meie palatikaaslast, peatselt kolmeaastast Steni äärmiselt ebameeldivaks poisiks, peaaegu nii ebameeldivaks, et ei taha sellist isegi ravida... Ja lisaks polevat ta eales sõitnud ühistranspordiga. jumaluke, missuguseid kombeid peaks see pisike haige omama... ja kas lapsel ei tohi olla paremaid ja halvemaid päevi???

Notsul on mandlid paistes ja kõrge palavik ehk katarraalne angiin, kuid kohtumine LORiga toimus pühapäeva hommikul - see on siis eile ja tegemist oli minutijagu tumma vaatlust teinud valvearstiga... Nohu vaevab, kuid sudafedi siirup nepalozena, inhalatsioon nepalozena (kuna õel tundus olevat lihtsam suhelda vene keeles, siis valisin ise selle). Näikse, et kogu meie siinne ravi piirdub penitsiliinikuuriga, millest peab piisama nii angiini, köha kui ka nohu ravimiseks. Ja igal sammul rõhutatakse, et saba haigetest ootab ukse taga. Konveier.

Olen siin oldud 24h jooksul mõistnud, et vene õed on südamlikumad. "Tiha-tiha", ütlevad nad rahutult läbi une niuksuvale Notsule kanüülisüsti tehes ja leiavad aega ta peadki silitada. Venelannast palatikaaslane (täna koliti meid osakonnajuhataja nõudel Stenist ja tema isast lahku) ja tema poeg Robert on igati vahvad. Roberti eesti keel on suurepärane, aga ta käib ka eesti lasteaias ja loodab kevadel sisse saada eesti kooli. Võrratu integratsioon, kuid samas ei saa ma jätta kirjutamata sellest, et Roberti vanaema pani laste ette suure kausi viinamarjadega ja ema lisas, et puuviljad on väga tervislikud. Lahkus ja südamesoojus ei tunne rahvuste piire, õnneks. Ja meil kahel suurel on siin lõbus. Hea, et arvutiga saab filme vaadata, homme ootab meid Tulip-fanfan.
Ja loodan, et niipea kui võimalik, saame koju. KOJU! Sünnipäevanädal ja muidu igati terve Notsu lamab haigena voodis. ebaõiglus.