Haiglapäevad on pikad ja igavad, kõik ühesugused.
Meie endises palatis on nüüd lastekodulapsed - seisin õdede posti juures ja vaatasin, kuidas nad vaikselt mängivad, üksinda, omaette. Ja milline rõõm, kui üks õdedest nende juurde läks. Imearmas musta peaga tüdrukuke... Miks ta küll lastekodus on... Teine, blondim, ei teinud õe saabumisest väljagi, mängis tasakesi oma voodis edasi.
Oode on ette nähtud vaid lastele - tass jääkülma piima ja sai (õe kommentaar - sai on ju hea ja magus ja piima võite ise soojendada) dziisas... Ja seinal on meeldetuletus lapsevanematele - palun ärge unustage, et teie laps sööks iga päev 5 portsjonit puuvilja... Jahukaste lõunaks, täiesti maitsetu, hommikul puder, sama maitsega. Leib, mille aukudest võib aimata võid... peal vorst, jällegi sellesama maitsega...
Hommikul sain teada, et oleksin pidanud pühapäeval saabudes esitama pildiga dokumendi haiglasse sissekirjutamiseks. Ma olevat ju elus hotellis peatunud, haigla olevat samuti nagu hotell... Osakonnajuhataja käitus kui laps, kellelt teine liivakastis lelu ära kisub ja lahkus läbi hammaste sisisedes - haiguslehte ma eilse eest ei saa. Igatahes olevat Lastehaigla koht, mida lapsed üle kogu riigi jumaldavad... ja mina, patune hing avaldavat rahulolematust.
Loodan homme koju saada. Lootus sureb viimasena:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar