Neljapäev, 7. juuni 2007

ja koera haual õitsevad lilled...

Kaks tibiliku välimuse ja olemisega mitte enam verinoort naist arutasid täna keskturu kaltsukaosakonnas brändide headuse üle. "Ära seda küll võta, see George on ju inglise odav asi", ütles üks. Teine üritas protesteerida, et tegemist on päris kena rõivaga, kuid sõbranna halvustav "fuih" sundis teda valitud eset tagasi kasti viskama.
Kolasin hunnikute vahel vahel väikses lootuses leida endale alpinismisaapad ja kahe eakaaslase diskussioon nii sellest kui ka teistest brändidest kõlas nii mõnusalt mõttetuna.

Enne kinnominekut istutasin turulemineku pärispõhjused aeda. Koera haud on õitemeres - nii ei tundugi kirsipuu ümbrus kurb ja nukker. Nelgid. Väga palju erinevaid nelke. Mäginelk, kobarnelk, talinelk.
Ja ööpäevaringselt põlve küünal meenutab meie peaaegu 17 aastat kestnud sõprust.
Ka iga koduakna taha sai lillekast, kokku siis kaheksa. Suvelilli jagus peenardessegi. Eile öösel katsin kergkruusaga teeradade ümbruse ja homme külvan veripunaseid saialilli.

Shrek oli lahe! Tasub vaadata, arvasid Notsu ja ta kaheksa-aastane sõber. Veel enne kui arugi sain, olin lastega kokku leppinud, et läheme kohe peale filmi Hesburgerisse sööma ning kui Notsu ei lähe mõnel päeval lasteaeda, siis jääb "juba teises klassis" õppiva sõbra hoole alla.
Et seda kaheksa-aastast väimeespoissi olen sünnist saati hoidnud, ütleb ta mulle mõnikord õhinaga "emme". Erikuradi armas on seda kuulda. Piilusin filmi ajal salamisi kahte kõrvaltooli ja mõtlesin omi mõtteid lastest, kodust, perest ja üllatus - täna ei läinudki süda härdaks.

Ühel hetkel tundsin hoopis õnnetunnet - hea, et on Notsu ja tema vahvad pisikesed sõbrad, kellega koos end lapsena tunda. Ja lihtsalt mõelda, et meie kutsu on taevas, tal on seal hea ja tema haual õitsevad lilled. Ja konn suri samuti selle pärast ära, et ta oli juba vana. Simpel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar