eliitkooli eelkooli esimene tund

Seisin Reaalkooli väikese maja uksel. Sügisel 1982 oli see uks palju laiem ja klassiruumid suuremad. Isegi trepiastmed olid kõrgemad. Mina ise olin ka ilmselt arem - seitse aastat vana.

Minu paralleelklassi õpetaja = Notsu eelkooliõpetaja, on sama nooruslik ja hoolitsetud kui 25 aastat tagasi. Leek tema tumedates silmades põles- mäletangi tema majesteetlikku rühti ja kiirgavat sõbralikkust.

Rääkisime Notsuga eile õhtul kõik läbi - mis ja kus ja kuidas. Notsu arvas, et ta võiks ise bussiga koju tulla nagu teised koolitüdrukudki. Et ta teab, kust 36 buss läheb ning murega võib ta mulle alati helistada....
Suureks on saanud mu laps, liiga ruttu tahab ta iseseisvuda, mõtlesin.

Minu, vanamoelise, jaoks on kool püha paik. Hariduse tempel. Ja keskkoolist juurdunud põhimõte, et koolis ei käida teksade ega dressidega, on minus siiani kinni.
Notsu valis endale "koolivormi" ja sinna juurde kingad. Ja salli, mis sobiks tema praeguse/minu endise mantliga.
Lasin tal toimetada, sest mäletan kui julmad olid mu klassiõed kaaslaste välimust arvustades.

"Ära sa õpetajale lilli unusta", hüüdis Notsu hommikul autoukselt. Ja töötavale emale kohaselt ma muidugi (hetkeks) unustasin. Imestasin tema julgust astuda õpetaja juurde, ulatada lillekimp ja öelda tere ning oma nimi.

Pinginaabriks on Karoliina, (kes tal autot aitas joonistada, sest ta ise ei osanud)
Lahe!

Aga minu jaoks jäi arusaamatuks, et lapsed ja osad vanematestki saabusid vastukaaluks kostüümis õpetajale esimesse eelkooli tundi dressides-teksades.

Minu keskkooliaegne eetika õpetaja, sõjaaegses Lääne-Berliinis sündinud daam küsis klassilt, miks peaks sümfooniaorkester laval olema lipsustatult kui dressis-tossus oleks hoopis mugavam. Me arutasime sellel teemal terve tunni ning ei jõudnud konsensusele.

Nõjatusime täna hilisõhtul eesti keele ja kirjanduse õpetaja Epuga Pääsküla tänavanurgal ratastele. Seljataga ca 15 km "juhatuse koosolekut" keskmisel kiirusel 21,1 km/h

Rääkisin oma eelkoolikogemusest ja Epp soovitas temale omase naeru saatel lihtsalt harjuda. Paljudele ei jõudvatki pärale, et koolis peaks mõnikord kandma vaba aja rõivastest erinevaid riideid. Mul hakkas temast veidi kahjugi, kui kujutasin teda sellise klassi ees seisvat.

Notsu ootas mind kodus ja näitas tähti töövihikus. "Lõpetan homme ise "a" rea ära, siis ei pea sa minuga koos õppima", ütles ta.

Dziisas! Kas ma olen ka oma lapse jaoks Inimene, Kellel Pole Kunagi Aega...