pole mõtet muretseda, kõik hea läheb mööda

Elbruse tipus sai kogu maailm paika. Ma ei ole peale sealt tulekut mitte ühtegi korda nutnud. Ei tööl ega kodus. Ja enam ei söö ma hommikuti erguteid, õhtuti rahusteid ja päeval Ad-sid. Ja mõnikord vastupidi. Suitsetamisegi jätsin maha. Ja peale üheksat aastat ränka depressiooni on minust saanud täiesti stabiilne inimene.

Aga rahulolu läks katki. Veidi enne tööpäeva lõppu potsatas mu elektronpostkasti Kiri ning sellega kaasnes emotsionaalne vestlus, mis ähvardab minu turvalise maailma põrmust peenemaks pulbriks muuta. Kusjuures. Kõikse nukram asja juures on see, et tegemist ongi minu veaga. Õnnetu eksimusega. Vales kohas vale näpuliigutus ja sellele kummaline tõlgendus.
Ma olen peale Kirja lugemist ainult ulgunud, ulgunud tasa kogu kolme kuu nutmata nutud. Vaadanud läbi pisarate ära Sügisballi esilinastuse Eestis ning pisaraudus kuidagimoodi koju roolinud ja kaks patja süles oma lemmiktugitoolis edasi nutnud. Ka siia päevikusse seda postitust kirjutates nutan.

Ma lihtsalt ei mõista, miks minul ei ole õigust olla rahulolev ja stabiilne? Miks kõik hea läheb mööda? Miljonid miksid mu väikeses kohukesepeas keerlemas.

Seesama tunne on, et ma tahan ära. Ära.
Võõrandumine. Seesama võõrandumine, millest Unt oma Sügisballis räägib AD 1982 (oli vist raamatu ilmumisaasta), on kandev teema ka filmis ning elus meie ümber AD 2007.

Lasnamäe, mu lapsepõlveradade maa. Et kolisime sinna 1982, päeval, mil lõpetasin esimese klassi, jääb kogu mu teadlik lapsepõlv kivilinna. Sinna, kus elavad nii arhitekt Maurer, sveitser Theo kui ka teised sügisballi tegelased. Enamgi - kirjanik Mati Unt oli mu tolleaegse parima sõbranna majanaaber. Ja kivilinna lugu vaadates tundsin ma kõiki paiku, teid ja radu.

Mingitpidi on see film minust enesest. Nagu Bridget Joneski. Ja üheks pisikeseks hetkeks suutsin ma Bridgetile mõeldes naerda.