unustamise rõõm

Keerulistel asjadel on mõnikord komme lihtsaks muutuda.

Pikemat aega on mind painanud koolitööde kirjutamine. Meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodidesse süvenemine ei ole lihtsalt minusuguse impulsiivse inimese jaoks. Paraku on just selle aine kevadsemestri 3 punkti mind lahutamas täiskohaga III kursuse üliõpilase nimetusest. (ah, mitte, et see mulle kuidagi pareminiu mõjuks vs osakoormusega üliõpilane, ent lihtsalt hea teada, et olen punktidega seal, kus ette nähtud)

Nojah. Nii ma siis mossitasin ja lükkasin kolme töö kirjutamist edasi - maist juunisse, juunist juulisse, juuli vabandusena vallutasin ma mägesid, mägedest tulnuna augustis oli muid tegemisi kuhjunud. Märkamatult saabus september ja käesoleva nädala lõpuks peab kolm mahukat tööd esitatud olema, kui ma ei taha kümmetkonda juba tehtuid uuesti teha.

Ja täna vedelevad kraanikausis mustad nõus, kursaõele kingiks ostetud raamatu lugemine on edasi lükatud, "Minu esimese artikli ilmumisele pühendet kook" poole lihtsama koostisega valitud. Ning laual on avatud kaks läpakat - ühes neist internet artiklite allikana, teises kodutööd.

Et tõrvapotti satuks ka meetilk, selgus, et üks kolmest on mul valmis! Uskumatu, aga meelde tuli - Elbrusele mineku hoos kirjutasin selle ühel vabal õhtul ära, plaanisin enne esitamist viimistleda, aga ununes ja jäi ka pooltoorelt esitamata.

Megahea - saatsin meiliga õppejõule ära ja paari tunniga selgitasin endale kahe endiselt puuduoleva töö sisu. Kümmekond lehekülge on nüüdseks kirjutatud, teist sama palju jäänud ning siis veel kasutatud artiklite kopipeist. Saab ehk kolmkümmend lehekülge kokku:)

Aga mõnikord on hea unustada!

PS. Eile hädaldatud kamin on jõudnud esimesse etappi, ehk poest koju. Ja järjekordse üllatusena on kivid-restid tema kõhust eemaldatavad - seega väheneb kaal ja suureneb pöördvõrdeliselt lootus, et homme, juba homme saab ülemise korruse külalistetoas kaminavalgel... koolitööd kirjutada.