küsimärgiga lugu

Käisin arstil. Olen kahel varasemalgi (kooli)talvel jõudnud hetkeks psühhiaatri kabinetti. Tookord oli tegemist tõepoolest lühikeste hetkedega, mis päädisid rohelise retseptiga. Seekord läks kauem. Istusime poolteist tundi ja arutasime ning harutasime. Minu vastas oli tõeline spetsialist, kes mõtles kaasa ning kinnitas omakorda platseebo mõju.

Lõplik otsus jäi minu teha, kuid Cipralexi jätkata ei olevat mul mõtet. Nagu muudki allikad on öelnud, ravib paanikahäiret mitu teist ravimit hoopis efektiivsemalt (ja soodsamalt). Mul on kotis retsept Seroxatile. Erinevalt varasematest visiitidest kohtume selle tohtriga juba nädala möödudes ning hindame tulemusi.
Arst jättis mulle ka valiku 2 - ehk hinnata veelkord oma võimalusi muuta elukorraldust ning pühendada aega puhkusele. Maksimalism, nimetas ta ja luges sõrmedel üles punktid, milles pean olema parim. Punastasin suisa. Pean jah. Ja selle eest makstav hind on juba tuttav.

Mis aga kõikse kummalisem. Peale kella 16,30 ei ole mul paanikahäiret ega ärevust enam hetkekski olnud... Inimkeha on keeruline monstrum.

Lõpetuseks lugu verinoorest patsiendist, mille arst rääkis mulle südamekaebuste kommentaariks. Noor patsient oli endale teadmiseks võtnud raske suhkruhaiguse ning käis perearstil regulaarselt vereproove andmas. Mõõdetud suhkrutase oli lubatust oluliselt kõrgenenud. Patsient hakkas kaebama ka näpuotste ja varvaste "suremist", mis olevat ravimata suhkruhaiguse kõikse viimane staadium, millele järgneb amputeerimine. Perearstil oli oidu uurida patsiendi veresuhkrutaset ka väljaspool kokkulepitud mõõtmisi. Selgus, et muudel aegadel on kõik normi piires ning patsiendi organism on niivõrd tugeva haiguse sümptomite peensuseni endale ette kujutanud.

Ühesõnaga. Nüüd olen ma segaduses paanik. Peaks nagu võtma ravimeid, aga põhjus ravimite võtmiseks kadus hetkega. Käisime Notsuga Kalevi veekeskuse mullibasseinides loksumas ning sügav uni kipub peale. Pealegi sõidan hommikul kooli ning kaalun suisa arvuti koju jätmist.