Pühapäev, 8. märts 2009

@tartu. volx

Cinnamoni kinotoolid on mugavamad kui Coca-Cola Plaza omad. Päris lahe on kõõluda liikuva seljatoega. Pooltühjale saalile näidatud "Kolme Musketäri järg" on jabur vene film selle kõige paremas mõttes. Kui Bojarski ei oleks minu mõistes igivana, oleks ma temasse kindlasti armunud. Igatahes on säilinud tema võrratu hääl. Samas on pikad lokkis juuksed ajaga halliks ja sorakaks muutunud. (Saladuskatte all, kolm aastat tagasi Moskvast ostetud Bojarski Greatest Hits on minu ja Väikese Notsu üks lemmikplaat. Kolmeaastane Notsu õppis esmase võõrkeelehuvi raames Bojarskile kaasa laulma.)

Film ise oli jant, milles musketäride põlvkond seguneb nende järglaste põlvkonnaga ning vahepeal läks minul küll sassi, kas tegelane on parajasti elus või surnud. Ülisuures plaanis paistsid silma nii kortsud, mille aeg näitlejate nägudesse raiunud kui ka tohutu grimm nendesamade kortsude varjamiseks. Eelmises, minu lapsepõlvest pärit musketäride filmis, olid massistseenide näitlejate kostüümid parema kvaliteediga.

Tartu on äge nagu alati. Kevad lõhnab siin eriliselt. Minu viimane Tartu-kevad... Harjutan end mõttega, et elu on edasi läinud. Ehk tulen kunagi, ühel teisel kevadel, siia tagasi magistrandina.

PS. Paanikahood, need mitu kuud mind vaevanud paanikahood, kadusid reedel jäljetult. Nagu noaga lõigatult, kirjeldan oma seisundit täpsemalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar