Jõudsin koju hetkel, mil kolm neoonvestides politseinikku mu jeepi hindavalt takseerisid. Üks käis ümber auto ja teine valgustas jalgväravat. Kolmas silis peoga numbrimärgi kandis lund.
Süda jõudis teha mitu hüpet. Mis juhtus? Kas naabrid märkasid ega saanud mind kätte. Öäk. Ma mäletan kaheksa aastat tagasi liialt selgelt jalajälgi, millede omanik viis meie kuurist kaks jalgratast.
Seekord läks lihtsamalt. "Me vaatasime, et ega ei ole pargitud ristmikule lähemale kui viis meetrit", ütles üks mundrikandja. "Näikse korras olevat", lisas teine.
"Silt koera kohta on väraval paremat kätt", olin ennast kogunud. "Nägime", noogutas kolmas.
Hr Savisaare kõikenägev silm on jõudnud õhtuhämaruses ka meie tänavale. Juhtisin meeste tähelepanu pidevale kihutamile pikal ja kitsal majadevahelisel teel. Mehe suu muutus kriipsuks, kui ta teatas, et neid MuPo mehi, see ei huvita.
Tänks, mõtlesin. Õnneks ei olnud põhjust trahviraha maksta.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar