Laupäev, 14. märts 2009

tere, matemaatika

Eile alustasime koolikatsete ralliga. Et saabuval sügisel "astun" lisaks esimesele klassile ka kümnendasse, siis näeb laubalõunane elutuba välja selline: diivanilaud on kaetud tihedalt erinevate õpikute ja käsiraamatutega. Üritame pusida läbi algebralistest murdudest ja samaaegselt lugedes lihtsaid tekste ja arvutades kaheteistkümne piires. Leidsin riiulilt raamatu "Tere matemaatika", milles kuueaastane mina on ühendanud joonega numbreid, arvutanud kokku pioneeride arvu lõkke ääres ning loendanud arve. Nüüd teeb sama Väike Notsu.

Üks aastatetagune lugu meenub. Olin matemaatikas pea sama tuhm pärl kui minu tänane üheksandik. Ema sõbranna tütar Külli, ühtlasi minu kooliõde, abistas. Hiljem lõpetas ta Helsingi ja Tartu rakendusmatemaatika cum laude. Üks igati loogilise mõtlemisega ülitark tüdruk. "Matemaatika on imelihtne", tavatses ta öelda. Minu, humanitaarse kuldpea jaoks jäi keskkooli lõpuni matemaatika üsna segaseks. Kord eksamiperioodil ärkasin ehmunult - olin unenäos tangensiks muutumas. (Oleks, et siinuseks või koosiinuseks, aga nende suhteks tangensiks:))

Vanadusmõtted tikuvad ligi. Täna istub mu kõrval kuueteistkümne aastane piiga. Ja samamoodi samm-sammult hammustame killukesi. Kusjuures kuldpeaks osutun mina ise:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar