Esmaspäev, 16. märts 2009

vabandussõnad

Ma solvusin eile.

Ostsin poest viieteistkilose koti koeratoitu ning kümmekond kohukest, soovides tasuda kaardiga. "Uuups," ütles müüja-õpilane, "Panin sularahas. Kas te saaks minna sularaha siitsamast nurga tagant maja eest välja võtma?" Arvestades Balti jaama lähedust, kaubanduskeskuse ees seisnud seltskonda ning hilist õhtutundi, keeldusin. Müüjapoisi mokk läks pikaks ning ähvardusena kõlas, et tema peab nüüd kogu kauba uuesti läbi lööma. "No, pole hullu," nõustusin. Minutid venisid, saabus vahetuse vanem, kes kordas - sularahaautomaat irratsionaalse "nurga" taga, kogu kauba uuesti sisse löömine... Ja siis nad nätsutasid kahekesi mõnuga kohukesi ja vaatasid mind altkulmu kogu protsessi jooksul. "Mis sa ikka Säästumarketist saada tahad", ütles kuueteistaastane kodus.

See lugu meenutas mulle teist solvumist.
Pereliige paiknes töö asjus välismaal ning vaja oli talle oluline info edastada. Paraku jookseb tema telefoni tarkvara mõnikord kokku. Nii näis olevat juhtunud ka sel päeval. Saatsin talle sõnumi ning taibates probleemi, sõnumi ka tema kolleegile, minu jaoks poolvõõrale, palvega edastada info.
Hommikul helistas mulle pahane pereliige, küsides, kas ma hakkan hulluks minema. Nimelt saanud nii tema kui ka kolleeg minu sõnumit kordi ja kordi. Lõpuks olid nad sunnitud telefonid välja lülitama. Helistasin mobiilioperaatorile, kurtsin muret ning uurisin, ega neid edastatud sõnumeid minu arvele poogita. (mul firma telefon ja ise ma arvetega ei kohtu). Palusin ka, et operaator edastaks vabandused eelkõige pereliikme kolleegile. Nädalake-paar hiljem helistas tütarlaps mobiilioperaatori juurest. "Teil oli mure. Me anname teada, et see oli meie x-riigi partneroperaatori probleem." Vahepeal olin aga kohtunud pereliikme kolleegiga, kes mulle juhtunut meelde tuletas. (Piinlik-piinlik) Uurisin veelkord, kas vabandused on edastatud. "No see ei olnud ju meie probleem. Kas Teid siis süüdistati nende sõnumite edastamises." Vastasin jaatavalt. Tütarlaps teisel pool avaldas arvamust, et tegemist on kummaliste inimestega ning lubas tagasi helistada. Möödas on poolteist kuud. Ma ei ole temast kuulnud.

Mõtlesin eile, mis neid asju ühendab. Oskamatus suhelda. Tekkinud oli probleem ja süüdlase otsimine mõttetu. Kaks lihtsat sõna pääsnuks mõlemad situatsioonid - Palun vabandust. Lihtne ja haruharva kohatav, aga samas väikese naeratusnüansiga imeliselt mõjuv fraas.

3 kommentaari:

  1. Säästumarketist tõesti polegi muud loota. Ma olen sinna ikka mõnikord sattunud - ja alati sattunud mingeid jamasid pealt nägema. Ei midagi tõsist, ühendavaks lüliks lihtsalt jonnimine. Olukord, mille Selveris või Stockmannis lahendaks naeratus ja vabandus, viib siin inimeste näod mossi ja ajab nad kurjaks.

    Ilmselt on asi sellest, et Säästukas ongi kõigil pidev stress. Kui ostja loeb mõttes pidevalt kopikaid - ja müüjal on normid nii kukil, et minutine paus ongi probleem -, siis toobki iga lisatõrge ainult paha kaasa.

    VastaKustuta
  2. On mullegi selgusetu, miks meil see vabandamine kohati nii ülejõu käiva asjana tundub. Eurooplastega suheldes aitab lihtne sorry nii mõnegi pisema probleemi käigult lahendada.

    VastaKustuta
  3. Oeh, kui te vaid teaksite, kuidas vabandussõnad võivad teisi inimesi närvi ajada.... Mina olen seda palju kordi suutnud teha, s.t. inimesi närvi ajada oma lõputute vabandamistega, mis mulle tunduvad nii loomulikuna, aga ei pruugi seda teistele tunduda. Nii et ka nendega ei saa liialdada, siis hakkavad need lihtsalt ärritama. :)
    Aga siinkirjeldatud juhtumid oleksid küll eeldanud vabandamist.
    Ja olen ka endale esitanud korduvalt küsimuse, miks vabandamine paljudele inimestele nii ülejõukäivana tundub? Ometi annab see võimaluse probleeme kiiresti ja valutult lahendada.

    VastaKustuta