Lofootidelt tagasi

Naljakas maalapp see Lofoodi saarestik Norra mere ääres. Üliigav, kuid imekaunis.
Ma ei oska kirjeldada kohalikku eluolu, sest Lofootidel ei ümbritsenud majasid aed - ei lipp-, võrk- ega iluaaed. Majade kandetalad ulatusid enamasti merre ning õuedes ei paistnud hingelistki. Segaseks jäi 11 000 püsielaniku tegevusala - kõik ei saa ju ometi kalamehed olla. Meie mõistes kesklinna(sid) koos mingitegi büroohoonetega ei eksisteerinud.
Üks äraütlemata rahulik paik, mille vaadetes domineerivad sadamad, laevad, punased majad, rohelise-hallikirjud kaljud ning kuue tunni tagant kolme meetri võrra muutuv veetase.

Kahepäevane matk oli minu jaoks tehniliselt raske. Ma ei ole üldse kaljudel turnija, eriti kogu varustust telgist magamiskotini seljas kandes. Õnneks sobis mulle Seiklejate piisava hulga puhkepausidega tempo.
Õhtuks olin väsinud, kuid õnnelik - sõitnud tagumikul alla liustikust, roninud veetoru järgides väga järsust ja kohati ka rususest seinast üles, laskunud kettidega turvatud kividel. Ja peamine - nautinud imelisi vaateid kihutavate pilvedega. Sellel "nõudlikule harrastajale" mõeldud matkal kogesin esmakordselt telgi ülespanekut tõsiselt tuulistes oludes. Nentisin veelkord, et korralik magamiskott tagab rahuliku une. Laenatud sulekoti hüüdnimeks sai Skunk. Nimelt otsustas ta omanik vahetult enne väljalaenamist kotti pesta. Kuivamise protsessi käigus sai teda bussis püsivalt klopitud, ent märga koera meenutav lõhn kadus alles peale põhjalikku tuulutamist kohapeal.

***
Olin esimest korda pikemalt Norras - eelmisel korral käisin vaid lumelaudamas. Mitmedki kummalised, vaid usaldusel põhinevad maksmissüsteemid jäid silma. Näiteks silt - parkimistasu 10 NOK, telkimisöö 50 NOKi. Ning tasu tuli maksta otse postkasti - Piluga karpi mereäärse surfiparadiisi üksinduses hoidis koos vaid väike tabalukk. Piilusin sisse - paberraha poolenisti täis.
Ööbisime telgis kahel ööl - hinnavahe oli väike, kuid kämpatingimused mugavamad.

Kahel korral kalastasime merel. Borge Iverseni nimeline kapten oli kutselise kalurina merd sõitnud 36 aastat. Talle kuulus neli alust, millest üks sõidutas väheseid kalahuvilisi turiste kolmel korral päevas. Suurepärane kalasaak ja omapärane püügitehnika!

Kodutee kujunes 30h sõidumaratoniks. VW Caravellega reisimine osutus mugavaks. Rooli ma seekord ei saanudki - saarte kitsad teed ei ahvatlenud ka. Palju kauneid pilte sai ja hiigelsuuri teokarpe Väikesele Notsule. Suitsutatud vaalaliha maitseb sarnaselt toorsuitsulihaga - ei liha ega kala.

Kuuldavasti olnud siinkandis jaanipäev kuiv - Lofootidel sadas nagu oavarrest. Piirdusime sinimustvalge lipu heiskamisega.