Teisipäev, 23. juuni 2009

Tervitustega igavese päikese maalt Lofootidelt

Üle lahe Helsingisse, piki läbi Soome ja nurgakese Rootsi tundra. Pooleteisetuhandeste mägede jalamil ööbisime avalikul telkimisplatsil, millel lisavarustuses küttega wc. Teise sõidupäeva õhtupoolikul jõudsime Lofootidele (asukoht: Norra linna Narviku lähistel. Golfi hoovuse mõjul valitseb siinkandis, kaugel polaarjoone taga, aastaringselt tõeliselt mahe kliima)

Polaarpäevaga ei kohtu ma esmakordselt, aga miskipärast olin kotti toppinud pealambi. Noh et kui pimedaks läheb... :) Maha jätnud olin täispikad püksid - ainsateks soojdeks püksteks olin kotti toppinud Ilvese gored, aga nendega on autos palav. Nii sain ma terve varanduse maksnud KariTraade omanikuks. (ilusad, roosa ja mustaga). Ja matkasaapad... Kodus praakisid reisikaaslased mu mäesaapad välja - noh, et pole ju miinuseid... Aga vihm oli täna tugev.

Kas polaarpäevas saab päevitada 24h päevas? Ohei, siingi on asutus, nimega solaarium. Metsapeatuse jooksul hävitasid sääsed mu tagumiku. Nad võiks müüa päevituskreemi ja Off-i segu. Ja polaaröös kuluvad marjaks antidepressandid. :)

Eile rentisime laeva. Meid on viisteist Seiklejat, tore seltskond nagu alati. Käisime Atlandi ookenil 40 meetri sügavuselt kala püüdmas. Saagiks langes meeletus koguses saidat. Et norrakeelsed kalanimetused ei ole mu parim külg, siis oletatavalt ka stauriidi ja välimuse põhjal turskagi. Alvari mölakkala kaalus puhastatult 12 kilo. Vaalaliha on süsimust, seda ostsime poest nii toorelt kui soolatult. Turisti nöögitakse ka siin, heaoluriigis.

Täna sadas padukat. Nagu mägede vahel ikka, tunnelist läbi ja teisel saarel paistab päike.

Varjud saabusid Tallinnast. Väike Notsu kaotas oma roosa mobiiltelefoni bussi. Sellesama, mille isa talle kinkis. Sain leidja telefoniliinile, kuid mobiili ta tagastamast keeldus. Ka mobiili väärtuses vaevatasu eest. Et Notsu isa on levist väljas, ei õnnestu mul leida ka IMEId, et telefon musta nimekirja paigutada. Nõmenõmenõme... Lapsest kahju, ei muud.

Oleme täna jõudnud maailma lõppu, kohta kus lõpeb maantee E10, küla nimi on A, mull peal, hääldatakse "oo". fantaseerisime, et suure maantee lõpus seisab paremat kätt sildike "the end", aga ei midagist. Lihtsalt väike ringtee teavitamas kohustuslikust tagasipöördest.

Homme läheme matkale. Kui ilm lubab. Kui ei, siis asume tasapisi tagasiteele. Narviku-lähedase teeristini on ca 350+ kilomeetrit ning suures koguses kauneid saari.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar