Hiigelkuum juulinädal sundis mind hoolikamalt temperatuuripügalat järgima. Nimelt avastasin, et talume pojaga palavat ilma halvasti - temal on uned rahutumad ja mina olen vaimult ning sestap ka kehalt täiesti küpse.
Hoolimata kuumarekordi ähvardustest ei loobunud me mõttest minna nädalavahetuseks lõunasse. Hauka laat tundus ahvatlev ning võimalus lõunasse sõita ka.
Laupäeva hommik võttis meid vastu +28-ga täisvarjus kell 10 hommikul. Peale kohvetamist ja päeva varustuse pakkimist keerasime nina Antsla poole. Et meesisendi suguvõsa sealtpoolt pärit, tiirutasime sutsu ka talude, mõisate ja põldude vahel. Ja Antslasse jõudes näitas autotermomeeter +37. Kas nüüd termomeetri näidust, lauspäikesest, kuumusest või ümbritsevast mürast ja inimhulgast. Igatahes olnud ma umbes pool tundi hiljem näost lapiline. Väitsin küll, et märg pearätt päästab ja kohe-kohe läheb paremaks, ent meesisend vedas vastupuikleva minukese, laadaloteriist ilma jäänud Notsu ning lõputult naeratava poja pikema jututa konditsioneeritud autosse tagasi. Notsul õnnestus laadalt osta siiski lehvik ja ülejäänud bande sai vees koibi liigutava konna:)
Uue-Antsla järves kaelani ligunemine tugevdas olemist ja Urvaste kalmistule said küünlad põlema. Teise ujumise tegime Osula pisikeses paisuga järvekeses, sest Lõõdlasse kogunes vist kogu laadarahvas. Vahepeal lohutasime Notsut Liikluslinnas - sõit elektriautoga parandas oluliselt tema tuju. Ja õhtu lõpetasime Tilgamäe saunas. Kell üks öösel Võrru naastes kinnitas autotermomeetri +28-st ka kodune termomeetrinäit.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar