lusikastreik

Kolime algaval hommikul mõneks päevaks Tartusse, Lunini-tänava lastehaiglasse.
Mul ütles närv üles - ei saa ju olla normaalne, et üks laps lihtsalt ei söö.
Taldrikut nähes pöörab pea eemale, suu poole tulevat lusikat märgates paneb käed ette. Ja nii nädalast nädalasse juba mitu kuud. Ei ole lemmiktoite, on vaid toidud, mida võib-olla sööb ja toidud, mida kindlasti ei söö.
Üpris kindlasti võib süüa ühe kohukese või ühe viineri, lutsida veidi kurki. Esimesed ei kuulu aga lapsele sobivasse menüüsse ja viimane ei toida. Pudelit ei võta ja tassist joob umbes 30 ml. Puhast vahukoort muide... Päevane kaloraaz on umbes pool vajalikust.

Kaalu on 8900 grammi. Ümar näokuju on tal aga geneetiline iseärasus, mitte kaalu tulemus... Perearst laiutab vaid käsi ning palus teada anda kui oleme kuskilt abi saanud.

Tartus oleme heades kätes ning erinevalt Tallinnast usaldan ma seda tiimi. Meiega tegeleb lisaks asjalikule ja hoolivale pediaatrile ning gastroenteroloogile ka arst-psühholoog. Mulle tundubki, et meie probleem on psühholoogiline. Ehk suudame üheskoos välja selgitada, millega olen toitmisel eksinud.