Koormustestil

Täna käisin koormustestil. Kui varasemad koormustestid on mul läbitud jalgrattaga, siis seekord oli testimisvahendiks lint. Nagu ikka - andurid kinnitati külge, need ühendati lindiga ning arvuti taga istuv tohter jälgis mu südame tegevust. Õde mõõtis iga minuti tagant vererõhku. Lint, mis esialgu liikus "tasasel maastikul" ja teotempos kiirendas ja muutis kaldenurka iga minuti järel.

Väga asjalikud testijad olid - selgitasid põhjalikult, mida teha kui tunnen valu või peapööritust või õhupuudust. Ja nurgas asetses suisa elustamisaparaat.

Tohter arvas, et nii terved inimesed satuvad neile harva. Piinlik on, tõesti on piinlik. Üks VES kogu testimisperioodi jooksul on omane ka täiesti tervele inimesele.

Mul on nüüd niipaljukest parem, et kuni umbes tööpäeva lõpuni mu süda vahelööke peaaegu ei tee. Või noh, teeb niipalju kui tavaliselt. Õhtuks aga... kas ma väsin emotsionaalselt või füüsiliselt ära... Igatahes klaperdab väiksemagi kiirema liigutuse järel.

Üks mustaverd vene keelt kõnelev meesterahvas ootas kardioloogi ukse taga kedagi. Arvasin et kaasat. Jutukas oli ta. Uuris, et kas tõesti on mul süda haige, ma ju niiiii noor. (võttis jah pisut õhetama - oh mis te nüüd...) Noh ja kas ammu... Veidi hiljem astus kabinetist välja muldvana mutike, vene keeles baaaba. Sellised peakski olema kardioloogi püsikliendid.

Mul on endast kõriauguni. Kannan kotis kaasas kõiki nelja tarvitatavat ravimit. Lisaks kokkuvõtet haigusloost ja kardiogramme. Dr Uuetoa tehtud ablaseerimise kokkuvõte on mul niikuinii rahakoti vahel... vahepeal peaks tõesti passi vaatama.