Esmaspäev, 15. august 2011

Kukesammu võrra kosunult.

Täna öösel ärkasin ma kahel korral, sest kutt tegi Röök. Meesisend ärkas ka solidaarselt ja solidaarselt võttis kuti kaissu ja patsustas teda seljale ja mina kussutasin kutti süles. Unesegane kutt vedas end pulgaks ja tegi Röök edasi. Tõstsin ta ohates voodisse, panin selili. Kutt sulges silmad ja nohises edasi justkui poleks neid viitteist minutit olnudki. Minu süda laperdas samal ajal tuk-tuk-paus-TUK-tuk-tuk-paus-TUK. KEs vahelööke elus kogenud, teab seda tunnet.

Hommikul ärgates oli hea olla. Nii hea, et hirmus hakkas. Päriselt ka. Kablutasin alumisele korrusele, toppisin Xanaxiportsu sisse ja seejärel vaatasin edasi. Kohvi asemel keetsin teed.

Keskpäevaks ei olnud süda veel laperdama hakanud. Küll aga torkis valusalt, justkui närvivalu.
Kardioloog tellis uue EKG (seekord normis), vaatas ultraheliga südant ja sai tulemuseks normis. Kõik näitajad on normis. Holteri tulemusi veel polnud. Et end tõesti veidi paremini tundsin ja seda ka tunnistasin ning ehhoski paistis vahelöökide puudumine, siis tõmmati kiirkorras tellimus maha.

Koperdasin Stockmanni kui lähimasse toidupoodi. Soetasin shampooni, palsami ja hulga toidukraami. Ainut positiivsed emotsioonid, kinnitasin endale. Ainult need asjad, mida ma tõesti soovin osta. Ilmselt oli sur kaubamaja minu nõrgale närvisüsteemile hetkel liiast. Parkimiskassas tundsin vahelööke. Aga õnneks olin juba peaaegu väljas.

Toppisin lõunase Xanaxiportsu sisse ja nüüd võib jälle elada. Täna avastasin, et maailmal on värvid. Eile õhtul leidsin end naermast. Ja hommikul ütles EKG-d tegev õde, sama kes laubal mulle Holterit peale sidus, et nii kena on mind naeratamas näha. (Ma olen kogu aeg seda meelt olnud, et arst peab olema tark ja õde suure südamega).



3 kommentaari: