Kahekümneseitsmendast kahekümneseitsmendani

Minil täitub täna esimene elukuu, möödunud täiesti märkamatult.

Sünnipäevalaps on meile mõnel korral teadlikult naeratanud, tundub huvi tundvat tema lähedale kummarduvate nägude ja mõnede kirevate mänguasjade vastu.

Esimestel nädalates kannatas Mini seedimisprobleemide käes. Kõhuvalu äratas unest ning ajas nutma. Rekordiliselt kulus ööpäevas kaheksateist mähet, millest kuus vahetasin kümnekonna minuti jooksul järjest. Vara veel rõõmustada, ent juba teist ööd magab ta rahulikult oma kolmetunnist und ning jätkab samas graafikus ka päeval.

Aga kätega vehib jätkuvalt ning kinnimähkimisel olen ma edutu. Kui hetkeks tunduvad käed kindlalt teki sees olevat, siis järgmisel hetkel on nad jälle välja pääsenud:(

Kaalu ning pikkust tundub lisandunud olevat. Umbes kaks nädalat tagasi tõstsin igaviku-kotti esimesed tudukombekad ja bodyd. Aga ka mütsid. Näib, et lähipäevil tuleb veel üks sorteerimine ette võtta. Ja põsed on kutil paksud :)

Luttidest valis Mini ühe kümme aastat tagasi Notsule kuulunud kollase ning praakis kisades välja kõik isikikult temale varutu. Neid viimaseid topib suhu armukadetsev Midi. Vahepeal meenub Midile, et tema pole üldse tita ning seejärel lendab lutt suust mänguasjakorvi. Midi on kodune ja huvi lasteaeda mineku vastu puudub.

Tegime hommikul traditsioonilise ühispildi - Mini ja mõõdukaru. Aastaid tagasi mänguasjamessilt ostetud suure mõmmiku kõrval on mõnus jälgida kuust kuusse lapse kasvamist. Notsu ja mõõdukaru ühispiltidel on kolmandaks osaliseks sageli ka meie toonane kass.