ogaliku filee

Meesisend hädaldas, et viimati sõpradega Peipsil käies oli tal mitmes kihis sulejopedes nii külm, et lisaks näonahale sai ka keha jäädavaid külmakahjustusi. Või midagi sarnast.

Ja sel korral Lõunasse saabudes pakkisin esmakordselt kaasa vaid need riided, mida me siin ka kasutanud oleme. Seega saabus Notsu ilma fliisita ja õhukese sooja pesu ning linnas patseerimiseks sobiliku õuevormiga. Kahtlesin sügavalt, kas sellises varustuses on tal Meesisendi sõpradega Peipsile üldse asja. Otsisin majast mõned lisahilbud ja Meesisendi sõber kinnitas, et niikuinii tuksub auto peaaegu kõrval. Ja noh, tema kirglikust kalamehest poeg, kelle pärast kogu janti peetakse on vaid paar aastat Notsust vanem.

Mindi varavalges. Lõuna paiku andsid nad teada, et on ales Peipsil. Päeva õhtusse veeredes saabus startimisest teavitav sõnum.

Õhtuks toodi mulle kastitäis ahvenaid, sekka kiiskasid ja paar suuremat särge. Notsut tabanud algaja talvise kalamehe õnn ning ta kala muudkui näkanud. Ja kalasaak kui päris aus olla, pole neil eales peamine. Peamine on seltskond värskes õhus. Notsu ussi õnge otsa panna ei oska (või teeb ikka veel nägu, et ei oska) ja kala õnge (tirgu) otsast ära võtta ei julge. Ilmselt oli ta parajaks tüütuseks :) Aga külm polevat olnud. Vähemalt mitte hullem kui suusatades. Päike paistnud ja jääpuuriga tehtud auku mõõtes saanud ta 70 cm jää paksuseks. Lõppes ka temaatiline hala maailma kõige igavama ja nõmedama koolivaheaja vetmise teemal.

Niisiis tõsteti mulle ukse vahelt sisse kastitäis kala soovitusega suuremad fileerida ja väiksemad kanadele jätta. Töö edenedes sain ma aru, miks vaid suuremad. Sest ka nendest suurematest jäi järele vaid pisuke filee. Puhaste kalade jaoks võetud kauss täitus vaevaliselt ja fileed polnuks nagu ahvena vaid ogaliku omad. Igatahes serveeritakse homme taas Peipsile minevatele kalameestele -naistele kartuli ahjuvormi värske kalaga.
NB! Puuahjus ja malmpajas valminud roogade on hoopis erinev maitse!