Isereguleerumine Tallinna moodi

Mälusopist meenub, et olen meediast lugenud arvamusavaldusi linnakiiruse vähendamise kohta. Stiilis, et vähendades kiirust kümne kilomeetri võrra tunnis väheneks liiklusõnnetuste arv mingi ühiku võrra ning vähendades veelgi enam, väheneks veel mingi ühiku võrra.

Eile kulgesin üle tüki aja Õie tänavat mööda Nõmmelt Männiku poole. Vasaku teepoole moodustas üks suur ebatasasus koos suuremate ja väiksemate aukudega, sekka mõni ekstra armas teravate äärtega löökauguke. Parem teeäär oli kaetud jätkuvalt jää ja lume seguga, lühidalt öeldes sõidetamatu, all peidus ilmselt teadagi mis. Ja tunnistan, et lisaks rehvidele olin tõsiselt hirmul ka bussi alusvankri tervise pärast.

Ühtäkki meenus mulle, et parim asi ühiskonnas on isereguleerumine. Ehk see, kui kodanikele ei kehtestata norme koos mittejärgimisele kaasnevate pööraste karistustega ning asjad loksuvad omasoodu soovitult paika. Tallinna linna sõidukiirus ongi ise reguleerunud. Nimetatud Õie ning liigagi paljudel teistelgi tänavatel pole vähimatki himu sõita suurima lubatud kiirusega, rääkimata kiiruse ületamisest. Kulgedes lubatud kiirus miinus paarkümmend kilomeetrit tunnis on saavutatud normi kehtestamata sõidukiiruse langemine ning suurenenud liiklusohutus ja teede remondist saab enamgi säästa, sest autosid jääb vähemaks ning kellele neid teid ikka vaja on...