Kevad maanteel

Kevade saabumist ei näita vaid süvenev aukude arv Tallinna teedel.
Olude sunnil rändan kahe nädala jooksul viiel korral Tartusse ja tagasi. Imearstile ehk Kliinikumi manuaalteraapiasse. Kaks ja pool tundi sinna, kolm minutit garderoobis, kaksteist arstil, kolm garderoobis ja kaks ja pool tundi tagasi. Rännukomplekti kuuluvad peale minu veel Mini, Midi ja kaheksateist minutit lapsi hoidev Meesisend.
Kui Mini ja Midi nõustuvad meie poolt pakutava unega, on see päris mõnus viis segamatult juttu ajada.

Tänasel viietunnisel teekonnal vajutas juhirollis olnud Meesisend kolmel korral piduripedaali peaaegu põhja ning umbes samapalju korrigeeris sõidukiirust märgatavalt.
Suvised teeolud ja kihutamine käivad käsikäes. Meesisend tarvitab püsikiirusehoidjat, sättides selle 92 peale. Selle tempoga edeneme jõudsamalt käsijuhtimisest, kuna kiirus püsib sama nii tõusudel kui langustel.
Esmalt hämmastas mind hiigelsuur rekka, kes samasugusest ohtlikku möödasõitu sooritas. Möödasõidetav ja Meesisend pidurdasid mõlemad ning tõmbasid kraavi poole. Rekkamees vilgutas lisaks täistulesid.
Teineteise sabas kihutanud sama firma kirjadega kaubik ja pisike Renault Clio möödusid meist mitte pimedas vaid suisa kottpimedas kurvis, millele lisaks ka "pidev" joon tõmmatud. Clio kihutas kaubiku sabas mõnemeetrise pikivahega, mis sundis mind otsima, kas vastavatel autodel tõesti on automaatne pikivahe hoidja. (Ei leidnud, et oleks)
Kolmandana pühkis arusaamatuks jäänud marki helehall meist ilma igasuguste liialdusteta mööda nagu seisvast takistusest mahtudes täpselt meie ja vastutulnud rekka vahele.

Ja ma ei taha mõeldagi, et neljabal jälle...