Sügiseigatsus

See viimane suvekuu kipub venima. Hoolimata sisemaa vinesest soojusest ja mõnusast järveveest, kõigist imelistest aiasaadustest, sumedatest öödest ja mahedatest hommikutest, kipub mul suvest kõrini saama.

Vanemaks saades olen avastanud endas rutiinivajaduse, aga rutiini luua ma ise ei oska. Sageli kujunevad päevad selliseks nagu elu neid kujundab ning sellistega ma rahul ei ole.
Selle aasta kolm suvekuud olen peamiselt põhjas või lõunas kodune olnud. Justnimelt kodune ehk siis vastavat ilmale majas või aias viibinud. Keskpäevast viieni kipub olema aeg, kus kedagi tuleb kas sööta või uinutada. Midi arvab oma iseteadlikkuses, et lõunauni kuulub tittedele, kuid õhtuni vastu ei pea. Mini ongi titt ja iseseisva uinumise oskused on tal alles ees. Sestap elame situatsioonis, kus suuremal on üks ja väiksemal kaks päevaund ning kokku ei klapi need kuidagiviisi. Notsu kiunub pidevalt, et meie ei käi mitte kunagi ja mitte kusagil. Osaliselt on tal tõesti õigus, ent lisaks söömisele-magamisele üürgab meil kord päevas ka pesumasin ja nõudepesumasin ning püsivalt tuleb lauaaluseid harjatada-tolmuimeda. (Meesisend nimetab lõunas viibides tolmuimejat putsunutsutajaks) Ja selle kõige kõrvalt on ainuüksi õhtune ujumaminek mulle tõeline eneseületus. Olen paar nädalat võtnud nõuks ka kolmekümne kilomeetri kaugusele kukeseenele sõita, minekuni pole aga jõudnud.

Niisiis. Ma olen ebapopulaarne ja tunnistan, et olen end suvesoojusest ennast ääreni täis imenud. Igatsen sügisest rutiini, et meie kamp satuks suures osas kooli ja lasteaeda ja tööle. Tahan palavusele leevendust ja hämaraid õhtuid ning mahedamat päikest. Tahan kuldseid õunu, kolletavat muru ja tumepimedaid sügisõhtuid.

Natuke igatsen sügist veel ühel põhjusel - alustan õle mõne aasta ka ise kooliteed, magistriüliõpilasena. Kes teab, mis sellest välja tuleb ning kust see aeg võetakse - tsükliõpe ei tundu pereelu soosivat. Valisin Tallinna Ülikooli vaid ühel põhjusel - sõidule kuluva aja kokkuhoid.(Samas olnuks Tartusse pürgimine ajakasutuses mõistlikum - neli päeva kodust eemal olekut tähendaks edukalt sooritatud kirjalikke kodutöid)
Katsetasin kahele erialale erilise ettevalmistuseta (loe: sissesaamislootuseta) ning avastasin üllatunult end mõlema nimekirja esimesest poolest. Ma ei olnud selleks valmis, ausalt. Ja tegin oma valiku alles peale mitut tagasihoidlikult pealepressivat telefonikõnet ülikooli sekretariaadist.

Tootsin telefoni sügisootuse kalendri. Ja ausõna, tuletan seda postitust endale meelde, kui kombekate selgatoppimisest kõrini saab.