Esmaspäev, 27. jaanuar 2014

Kingadest eurodes

Mu laps on suureks kasvanud. Ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Septembrist jaanuarini on Notsu jalanumber muutunud 38-st 39-ks ja isegi vast pool peale.

Saapaid jagub - need taipasin kevadel suuremad valida. Ka on Notsu lihane tädi nii oma kui lapse pea puutumatuid jalanõusid meile läkitanud. Aga musti pidulikke kingi nende saadetiste hulgas ei ole. Rootsi lapsed kontsaga kingi ei kanna ja koolivorm ketsidega, olgugi kalliste brändiketsidega, aktusele ei sobi.
Igatahes oli põhjust külastada kingapoodi.

Rocca. Kingapoed kenasti puntras koos. Tõstsin üht ja teist kinga ja sain vastuseks pearaputuse. Esimese poe järel sain lapse eelistustest aru - kui kontsaga ja mitte sugugi madalaga, mis siis ikka. Mina neid kingi ei kanna ja kui tema suudab kanda, andku aga minna. Niisiis sai sihiks klassikaline must kontsaga king, millel tagasihoidlik ümarapoolne nina. Tore, kui oleks mõni pisike vigur kaunistuseks. Pole vast väga palju tahetud?
Notsu pilk jäi kokkuvõtteks pidama kahele paarile, kuid "need polnud päris need" ja kolmanda paari hind osutus kahesajast eurost kõrgemaks.

Kristiine. Hajali poed teisel korrusel said läbi kapatud. Meile meeldis ühiselt üks paar kingi ja need maksid üllatuslikult kakskümmend viis eurot. Paraku tundusid need kahtlasest materjalist ja müüja mind ei julgustanud, küsides esmalt, kas plaanime neid igapäevaselt kanda. (Hea vähemalt, et ei küsinud, kas plaanime neid üldse kanda)
Ja me lahkusime ostuta. 

Liialdamata. Olin südameataki äärel avastades, et alla sajaeurose väljamineku ma lapsele kingi ei leia! Arvutasin kroonidesse ja meenutasin, kas mul üldse on nii kalleid kingi kodus. Ei ole. Ei ole minul, ei ole Meesisendil, pole ka minu emal ega kummaldi poistest. Me oleme kingi soetanud ikka ja alati välismaalt allahindluste ajal, veebist kinnisilmi kindlaid brände, Meesisendi töö laovarudest ja üht-teist ka teise ringi poodidest. Samas pole ma varem olnud ka fakti ees, et on vaja. Ma pakun umbes, et suurim väljaminek meie peres jalatsite eest on vääringus kaheksasada krooni / nelikümmend eurot kui mitte arvestada mägironimissaapaid.
Seepeale taris mu emps kohale paari kenasid tuttuusi Ameerikamaalt toodud kingi, mis Notsule kahjuks kitsaks jäid. Nende alune hinnasilt näitas dollarites 14,95. Ma lisan, et hoolimata kümnest kapis oodanud aastast on nad jätkuvalt kenad, trendikad ja kantavad.

Oletasin, et sattusin valedesse kohtadesse, et kallis keskuses ongi kallid kingad. Lippasin Notsuta läbi hulga kingapoode ühes ja teises linna servas. Avastasin tõdemusena, et nii ongi. Sada eurot on miinimum, millega lapsele kevadeni, (sügiseni ? või järgmise kuuni) kooli vahetusjalatsi leian. Nahast, mille tundmatust materjalist. Astusin sisse ka teise ringi poodidesse, kuid seal oli ilusat ja vähekantud jalatsit vaid väiksematele suurustele. Vaatasin portaalidesse, ei leidnud.

Peale kingasaagat tekkis mu pisikesse pähe palju mõtteid. Kuidas saab sellise ootamatusega hakkama aastaid miinimumpalka teeniv üksikema? Ja olulisemgi veel - kust need hinnad võetakse? Kas tõesti on kaupluste rendihinnad niivõrd kasvanud, et suvaline, tundmatu tootja tundmatust materjalist toode on nii üles hinnatud. Või lihtsalt ostetakse ja rahul on nii ostja kui müüja. Keskuste parklad on ääreni täis pargitud nii hommikul, lõunal kui õhtul. Ja pole mõtet rääkida, et tegemist on töötajaskonna autodega...

Kolmandaks. On allahindluste aeg. Tõelist allahindlust kohtasin ma aga vaid kahe kaubamaja filiaalis Roccas. Nende poodide emafirmad asuvad ka allahindluste paradiisis Inglismaal... Sealsed kingapaarid maksid tõepoolest alates kahest eurost, mõne soostunuks ka minu laps jalga panema, kuid paraku polnud pakkuda nii suuri numbreid.

Laupäeva hommikul meenutas Notsu mulle veel Stockmanni ja väitis seal olevat allahindluse. Seekord läks õnneks - kaheksakümneeurone ehtsast nahast kena poolkõrge kontsaga must kingapaar, mis meeldis meile mõlemale, oli 60% soodsamaks hinnatud ning kassas löödi läbi kakskümmend kaheksa eurot.

***
Laupäeval toimus kooli vilistlaspäev. Kulutasin 50 eurot (kaheksasada krooni!). Sain selle eest ühe salati kesklinna kohvikus koos pudeli mulliveega ning osalesin ühises majaveini pudelis. Lisaks üliõpilase sissepääsupilet koolimajja, suur klaas mullivett kõrtsus ning taksosõit koju. Kõik. 

***
Kogu hala lõpetuseks nendin, et peaks sagedamini käima kaubanduskeskustes, kõrtsudes jm raha kulutamise paikades. Jääks ehmatus olemata. 


5 kommentaari:

  1. Lõunasse sõidad, siis tee peatus Viljandi Anttilas. Ma ostsin sealt kunagi 6(!) paari klassikalise lõikega kontsaga kingi. Jube odavad olid ja kuna polnud nahast, siis ostsin nö tagavaraks.
    Ma pole küll 100 aastat seal käinud- ehk enam polegi- aga vaadata tasub, kui tee peale jääb.

    VastaKustuta
  2. Ma ei saa jätkuvalt aru, miks nt Samelin ei võiks selliseid kingi toota. Eestis peaks ju olema kümneid tuhandeid valgekrae-naisi, kes vajavad mõistliku välimuse ja hinnaga nahast tööjalanõusid.

    VastaKustuta
  3. ma ei osta enam ammu jalatseid kohalikest kauplustest, hammas ei hakka kuidagi peale (teise ringi omi muidugi ikka , kui peale satun). ka on kahel vanemal meessoost pereliikmel papud nr 48. soovitan külastada lehekülge www.sportsdirect.com ; minu viimane superleid sealt oli ujumistrikoo (minusuguse vaala suurusele), väga hästi istuv ja hinnaga 2.75 euroopi :)

    VastaKustuta
  4. oehh, me 12 aastasel lapselapsel ka juba jalg minu omast kaks numbrit suurem st. kuni 40. Ja mina veel vingusin tema 25 euroste suvekingade hinna üle.

    lasteaias 4 aastastel tüdrukutel puha valed jalanõud. Küll pehme tallaga tantsusussid, küll kõvad kunstnahast üllitised. Ainult mõni ema on leidnud korralikud sandaalid, mida väiksed printsessid on nõus jalga panema.
    Poistega on asi normaalsem.

    VastaKustuta
  5. Poisid see-eest ruunavad oma riideid ja jalatseid kiiremini läbi kui tütarlapsed. Osta on vist mõnevõrra lihtsam jah. Ja neilt on vähem karta oma arvamust ("see lilledega ei meeldi ja liblikatega ka ei meeldi"), neile on peamine ruttu poest välja saada, ükskõik mis jalga saab :)

    VastaKustuta