esmaspäev, 8. september 2014

Punane pärslane Miu, mälestustes

Aega tagasi pöörata ei saa ja me üritame olla. Tund korraga, päev korraga. Laste reedeõhtuse saabumise ajaks suutsin tillukeste, kuid korrapäraste rahustiannustega sundida end pisaratevabaks.
Valisime ühiselt aianduskeskusest oranžika mätasharja (Notsu: see on ju Miuga päris ühte värvi) ja lisasime juurde kollakasoranžid õliküünlad. Istutasin taime ja Midi kastis. Notsu sättis meie ja naabripere küünlad kääpale. Midi silmad olid niisked - sellised, nagu ma neid kunagi varem näinud polnud. Õhtu jooksul esitas ta mitmeid küsimusi kassist, surmast ja õnnetusest. Püüdsin vastata lühidalt ja ausalt, aga uusi küsimusi provotseerimata - lapse lein on triibuline.

Süütasime küünla ka aia äärde, vigastatud kassi leidmiskohale. Õhtu jooksul lisandusid sinna küünlad lähematelt ja kaugematelt naabritelt. See tegi meid tugevamaks, andes teadmise et meie pere ei ole selles kurbuses üksi.
Notsu käis nii hilisõhtul kui varahommikul küünlaid üle vaatamas. Tema toa riiulil asetsevad vist kõik Miud kujutavad paberpildid.

Kolm päeva on möödunud. Õliküünlad värelevad sügispimeduses ikka veel. Esimene šokk on möödas, kuid varahommikul ja hilisõhtul on laste silmis pisarad. Teist nii flegmaatilist ja leebet kassi pole ma kohanud.

Mõned mälestuskillud

***
Kass peaks olema siiski õueloom, mõtlesime hooviust avades. Miu astus arglikult õue, vedas kere maadligi ja uudistas. Bernhardiin Betti vaatas eemalt samuti huviga - olin valmis nende kahe kohtumist turvama. Mõlemad seisid turjakarvade tõustes, kuniks Miu laisalt külili viskas. (No kui see suur elukas samuti siin elab, eks elagu siis...) ja rahu oli igaveseks sõlmitud. Miu ei kartnud ühtegi koera ning sai kord ka taksilt nii hammustada, et tema kõnnak jäi alatiseks veidi kummaliseks.

***
Soe põrandaküte pakkus külmal ajal mõnusat küljealust ning kuumaga kosutavat jahedust. Tolmuimejat juhtiv Meesisend tigetses koristamist segava kassiga. Ta lükkas Miu jala siseküljega kõrvale, lootes et kass tõuseb ning minema läheb. Miu aga magas rahumeeli eemale lükatult edasi. (Selline ta oligi - tema und ei häirinud kui ta vahepeal mujale "koliti")

***
Õuega harjuv Miu oli vägagi ebakassilik - ei mingit puude kratsimist ega ronimist. Tõstsime Miu majaäärse õunapuu otsa - no proovi. Pärslane vaatas oma suurte kollaste silmadega üsna hirmunult minu ja Notsu poole ning... kukkus solvunult puu otsast alla. Ronima õppis ta alles kuid hiljem - ajasime käpa keskosale vajutades ta küüned välja ja vajutasime need ise puusse.

***
Ühel sügisel ilmusid koju hiired. Esialgu mõtlesin end viirastusi nägevat - pisikesed mustad täpid jooksid üle põranda. Kui aga selgus, et tegemist ongi hiirtega, otsustasin mürgitada. Ühel õhtul koju tulles avastasin diivaninurgast hirmunud kassi. Ja diivani eest põrandalt uimase hiire...

***
Miu sai oma nime suhtlemisalti loomu poolest. Kontakti otsides ta näugus. Näiteks vannitoa turvavõre taga - avage uks! Samas teadsime me kõik kindlalt, et tal pole probleemiks hüpata pesumasinale nning sealt kümmekond sentimeetrit üle turvavõre. Mugavus ennekõike!

***
Miu koheva kollakaspunase karva all peitus tibatilluke kassikeha. Paar aastat tagasi mõõtis loomaarst ta korralise protseduuri läbiviimiseks 2,7 kiloseks. Meie hoovist läbikäivate "külakasside" silmis oli tegemist hiiglasega - tarvitses Miul karv turri ajada, muutus ta mitmed kilod kogukamaks ning võõrad põgenesid. Kevadeti ajasin ma sagris karvaga kassi kiilaks. Naabrite musta-valgelaiguline, inimesi ja teisi kasse umbusaldav Lilli sattus läbi astuma. Miu ajas oma karvutu keha "kohevaks" ja kähises. Lilli ei põgenenud. Ta istus hoopis maha ja näis naeru pugistavat.

*******************


Ja nüüd istub Miu vikerkaarel, ühes mu lapsepõlvekoera Jessie ning musta kassi Pläkiga. Samas on ka meie kodus põgusalt elanud hall pikakarvaline kass Liisu ning hiigelsuur berhnardiin Betti. On mu merisiga Kiu ja kaks rotti. Kõrval peesitavad naabrite noored koerad - hundikoeralaadne Bongo ning taks Peedu. Nad kõlgutavad jalgu, arutavad maailma asjade üle, olles terved ja õnnelikud. Nad vaatavad vikerkaarelt alla meie poole ning rõõmustavad.
Head teed Sul minna, Miu!


1 kommentaar: