Haiged

Ei alanud just eriti lootustandvalt. 

Meesisend lösutas vana-aastaõhtul surmaeelses seisundis - nohu, köha ja palavik 37,5. Pole midagi hullemat haigest mehest.

Uusaastapäeval jalutasin lastega juudipargis, uisutasime Tamulal ehk "merel" ja õhtul käisime Kubjal saunatamas-ujumas. Vastu hommikut rähkles Midi rahutult ning kraadimine andis tulemuseks 37,6. Kontrollkraadimine mõnikümmend sekundit hiljem näitas 38,7 ning kapi otsast ravimikoti võtmise ning selle luku avamise jooksul tekkisid krambid. Nutitelefon pööritas ekraani, loopis ette kõikvõimalikke rakendusi, kuniks lõpuks lubas kiirabi numbri valida. Tagantjärele tean, et palavikukrampi iseloomustabki hingamisseiskus ja sinakaslilla ninaalune. Hetkeemotsioonid olid aga kirjeldamatud. Öö veetsime haiglas tilguti all - hommikul ärkas Midi hämminguga - kus me oleme ja kuidas siia sattusime... 

Järgmisel päeval lubati meid koju ning seal jäin haigeks juba ka ise - kohutav väsimus ja väike palavik. Haigestus ka mu raudse tervisega ema - hobuseköha ja kõrge palavik.

Haigeks jäi ka Mini. Lapsi kimbutanud viirust iseloomustaski minutiga tõusev ja palavikualandajatele mitte alluv palavik. Kõik kolm kõrges palavikus haiget magasid järjest tunde ning päevasel ajal kontrollis Notsu ning öisel ajal Meesisend nende seisundit. Koomapatsientide ühing :)

Mäletan läbi une end jagamas Meesisendile infot palavikualandaja koguse kohta per kehakaalu kilogramm. Ja ma ei liialda - tol hirmsal ööl mõõdeti meie kollases majakeses palavikku vähemalt kolmkümmend korda - igaks juhuks. Lisajahutamiseks kulus hulk märgi käterätte ning leebemad palavikunäidud ületasid siiski 38 piiri. Varahommikul vahetasin surmväsinud Meesisendi välja - ta magas järgmisesse õhtusse ning "koomapatsiendid" samuti. 

Midil tekkis taas söögist ja joogist keeldumine faas ning tavapäraselt viis see ta vedelikupuudusesse ning sealt edasi haiglasse. Et kahte haiget polnud mõtet üksteist valvama panna, veetis Midi teise öö haiglas isaga. (Ja kui haiglas pandud ta ette klaas veega ja kanüül ning paluti valida vee manustamise viis, valis Midi kanüüli ning veeklaasi peale raputas lihtsalt pead)

Ma pakkisin meid kokku ja eile õnnestus lõpuks koju pääseda. Minu külmetusest oli saanud kõhuviirus ning tegime rohkelt metsapeatusi. Tee oli libe - põlvakate jaoks on Luhamaa maantee traditsiooniliselt "kõrvaltee" ning Annas sattusime mitmekümne auto pikkusesse kolonni, kus möödasõidud mõttetuks osutunuks.

Kodus ootas ees lõhkenud veetoru ja lükkamata lumi.

Õppejõud saatis lingid raamatutele ja artiklitele, mille põhjal kirjutada kirjanduse ülevaade. Pühadeaegsel avamisel osutusid kõik lingid viideteks tasulistele materjalidele - soodsaim raamat maksis 47 eurot, kuid digiraamatuna ei saanud neist ainsatki soetada. Ja raamatud on füüsiliselt olemas vaid Rahvusraamatukogus, kohalkasutuseks. Töö tähtaeg homme.

Õnneks oli palavikukramp vaid halbade asjaolude nagu saunatamisest tekkinud veepuuduse ja kiire palavikutõusu kehv kokkusattumus. Õnneks paranesid mõlemad poisid ja ema viirusest. Õnneks meenus mulle kodus olnud pakk Loperamidi, mis Kaukaasia kasinates tingimustes kõhuviiruses matkajaid (sh ma ise) päästis. Õnneks on meil alternatiivne veeühendus ja torud on vaid jupp materjale ning hulk aega. Õnneks.