Tagasi töörutmi!

Keerlen hilisõhtul oravana rattas. Mida rohkem pusserdan, seda enam närvi lähen.

Nimelt algab homsest minu neljakuine töötsükkel. Hakkan kantseldama kodukandi rahvaloendajaid. Enamus tööst toimub koduse kirjutuslaua taga. Selleks, et tööd hästi teha, pean esmalt loendaja oskused omandama.

Algab nädalane koolitus. Õnneks alustatatakse esimesel päeval 10,30, mis tööinimeste jaoks varast lõunatundi tähendab. Tavarütmis paterdan sel kellaajal alles hommikumantlis - kohvitass käes süvenen uudistesse ja meilikasti.

Hommikuhahetuses (loe: pool kümme) lubas laekuda kuti hoidja koolituspäevadeks mu ema sõbranna isikus. Ka tema vähkrevat öösiti unetult ja murelikult kartes, et ei saa poisiga kuidagi hakkama.

Järgmisena ei suuda ma otsustada riietuseküsimust. Huvitav, et oma varasemas tööelus ei ole see mulle kordagi mõttesse tulnud. Leheneegrite tavarõivastus teksade ning t-särgi näol ei tundu sobivat. Ikkagi riigiametnik ju :) Otsisin kontoriseelikud ja viisakad triiksärgid üles - leidsin hiigelsuure karbitäie värvilisi ja vähem värvilisi esemeid, tagasihoidlike toonideni välja. Nädalaks igatahes jagub, eks järgmisteks tsükliteks jõua juurde varuda.

Kaheksa tundi tundub masendavalt pikana. Kas lõunastada kodus? Kaheksa aastat tagasi keelas ema ristiema kategooriliselt mul enne tööpäeva lõppu enda juurde nina pistmise. See tekitavat lapses ebakindlust. Mhh. Kirjutasin kolm lehekülge "perenaise piiblit" ehk kirjedust sellest, kus asuvad kausid, lusikad ja rõivad. Kokkasin homse lõunasöögi ning kontrollisin kohvimasinas ubade olemasolu. Oeh.

Ja lõpetuseks pistsin keeksi ahju. Ma ei mäleta, et mõnel oma sünnipäeval saanuks aiast saialilli ja levkoisid korjata. Sestap ei tunne ka vanemaks saamise õhinat.

laatsaret vol x

Pole midagi kirjutada.
Kutt on taas haige. Nohu. Saabus üleöö eile õhtupoolikul. Lõputu virin, rahulolematus ja isutus ajavad hulluks mitte vaid minu. Alates kassist on kõik täna tigedad. Ja noh... voodisse pole mõtet mul pugeda - iga paarikümne minuti tagant teeb kutt Röök.

Notsu on meil taas ametlikult mittekuuljate hulgas. Ehk siis õnnestus kõrvaarsti uksest sisse imbuda ning saada tümpanogramm. Kuulmiskõver on ilus sirgjoon. Tegelikult asi muidugi ilust kaugel - tohter pani aparaadi käest ja lappas murelikult kalendrit otsides operatsiooniks aega. Noh... ma keeldusin. Proovime ravida jälle - Sudafed, Aerius, Nasonex ja soolalahus - kõik head sõbrad ninas koos. Annused sobiks hobustele paremini. Tibi aga ei saa aru, et tema ei kuule - keerab televiisoril hääetugevust muudkui juurde. Vt esimene punkt ehk alates kassist on kõik tigedad.

Planeerisin end nädalavahetuseks leherookijaks ehk koristama aastaid koristamata hooviala. Sadav vihm hävitas mu unistused. Lisaks on tühjaks vajunud käru tuttuus rehv.

Mul on viimane vaba nädal enne mõnekuist ajutist tööleasumist. Lootsin kutiga käia viimaseid kordi ujumas, külastada linnaviletsust, ehitusmestreid pakkida jõulukinke ja vaaritada mõningaid maitsvaid roogasid. Muhvigi! Kuulates kõrvaltoast kostvat köhimist arvestan algava nädala aurude ja tinktuuride ja salvide miksimiseks.

Esimene talvine päev

Lõikasin aiast kaks õide puhkevat gladiooli ja kaks kollast roosi. Üks on Notsu koolimineku puhul istutatud kollane "Gloria Dei" ja teine samuti tema valitud kollane, mille sordinimi peas enam pole. Katta või mitte katta - aianduses olen ma tume maa.

Ma ei mäleta teist nii sooja sügist. Aeda jäävad õitsema suviselt kirjud levkoid. Rooskapsad ja porrulaugud korjan täna. Ka gladioolisibulad võtan välja. Avastasin kapist mõned istutamata tulbid - see töö tahab samuti kiiret tegemist. Heh, varsti on aasta lõpp ja aiatööde asemel peaks jõuluvana kingikotile mõtlema:)

Valge lumekirme katab maad ja hommikul näitas akna taga -2. Hommikul sadas kergeid õhulisi helbeid. Lülitasin mõtted sügisvaikusest jõuludele.

Keelevaist ehk kolmanda klassi kodutöö

Kolmanda klassi eesti keele vihik, kleebitud lisaleht.

Kirjuta lünka g, k või kk.

Ema pani lapsele te__i peale ega maganud ise peaaegu kogu öö.

a) Ema pani lapsele tekki peale ega maganud ise peaaegu kogu öö.

(pani kogu öö lapsele tekki peale ega saanud seetõttu magada)

b) Ema pani lapsele teki peale ega maganud ise peaaegu kogu öö.

(pani lapsele teki peale, ise aga ei maganud - näiteks töötas, muretses lapse pärast vms)

Kontrollisin kodutööd ega suuda aimata, kumb versioon PEAKS III klassis õige olema.

***

Sain ise samas vanuses oma esimese jooksva "nelja" sama tüüpi ülesande eest: Kõik m__. Minu jaoks oli tegemist sõnapaariga "kõik mu" ehk "kõik minu", õpetaja mõtles selle all "kõik muu". Minu hinne oli mokas ka selgitustöö järel :(

Kamararulaad ja pekipirukad

Nädalavahetusel meil möllanud külalistearmee mitmes satsis kiitis kokakunsti ime - täidisega rulaadi heaks. Jõululaual üks asi juures. Et mitte unustada, panen siia ka kirja.

Seakamarat saab turult - tükid võiks olla suuremad ja neljakandilised

täidisematerjal varieerub valmistaja fantaasiale vastavalt.

Esimesel korral lisasin:

soola, pipraga ja rosmariiniga maitsestatud lihaveise delikatesshakkliha (tasakaalustab rasvasemapoolset kamarat)

porgandit

keedetud muna

Teisel korral keerasin kamarasse:

soola, pipra ja punega maitsestatud veise hakkliha (lihaveist ei olnud parajasti)

porgandit

keedetud muna

musti ploome

Vaja läheb veel sinepit, niiti ja marlit. Mina ostsin apteegist sidet.

Kamara alla määrisin mõlemal juhul paksu kihi sinepit - mida kangem, seda parem.

Kamarad fileerisin õhukeseks, kuigi lõunaosariikides harrastanud vanaema ka paksema pekikihiga rulaade toota. Kamaralt eemaldasin üksikud karvad küünlaleegil, et sööja ei peaks pardliga rulaadi kallal askeldama :)

Laotasin kamarad köögilauale, plökkasin üle sinepiga ning katsin hakklihakihiga. Porgandid puhastasin ja lõikasin peenikesteks viiludeks. Panin sisemisele äärele. Teisel korral panin porgandit rohkem - see nagu "kaoks" keedes väiksemaks.

Porkna kõrvale ladusin munaveerandid ja pisukese vahega mustad ploomid.

Keerasin kupatuse rulli ja sidusin sidemega. (Lahke apteegitädi pakkus küll veniva lisandiga sidet, aga jäin ikka klassikalise juurde). Lõppeks sidusin rulaadid niidiga tugevasti kokku ja ladusin potti. Keetsin soolases vees 2,5 tundi, vahepeal lisasin vett juurde.

Potist välja, vajutise alla jahtuma ja ööseks vajutise alla külmkappi.

Vajutisena kasutasin veinipaki sisu - siis mahub külmkappi muud kraam ka.

Esimesel korral kamara õgvendamisest üle jäänud peki panin soola. Tahtsin teha ungari pekki, ent mida pole, on suitsuahi:(

Meesisend nõudis Võru-vanaema pekipirukaid. (Oojaa, miks ma pean neid retsepte ise nuputama...)

Käkkisin kokku pärmitaigna - ma ei saa aru, miks minu tainas ei taha käte küljest lahti lüüa...

Täidiseks võtsin paar kanget sibulat (Poe omi tuleb ilmselt kolm-neli). Hakkisin peki pisikesteks kuubikuteks ja praadisin sibulaga ära. Rasva valasin naabri koera jaoks kausikesse. Hakkisin kaks keedumuna ja segasin juurde. Maitsestasin sinepi, pipra ja soolaga.

Võtsin kõige suurema klaasi ja rullisin taigna lahti. Kahekesi sai kiiremini - Notsu vajutas ringe ja mina valmistasin pirukaid. Pirukaäärte kahvliga kinni vajutamisele ma ei tulnud...

Lakkisime pirukad klopitud munaga üle ja küpsetasime paarkümmend minutit. Pisut tainast jäi üle - sellest vorpisime kaneelirulle.

***

Ema meenutas mulle, et sugulane, täitsa elusolev kusjuures, valmistas ülimaitsvaid hõrgutisi ka muudest subproduktidest. Sõnad isu ei tekita, aga mälu manab kuskilt lapsepõlve soppidest välja kopsupirukad, midagi ajudest ja midagi maost. Retsepte muidugi pole ja tuletama ei oska hakata. Lappan vanu kokaraamatuid.

Turulood

Turulkäimine meeldis mulle juba enne uue Nõmme turu rajamist. Erinevatel eluetappidel olen olnud Mustakivi, Balti jaama, Nõmme ja Keskturu püsikunde - ikka nii kuis töö lubas minema lipsata. Võru-majastki on turule mõne minuti tee.

***

Laupäevahommikune Võru turg on rahvarohke. Ühes nurgas hilbud, teises talunikud juurviljakoormatega, siselettidel lihakraam. Meie eesmärk on teha päris-ahju-juurvilju päris-ahju-lihaga. Otsin kartuleid, porgandeid ja sibulaid. Ühel letil märkan "Jõgeva kollase"-silti. Bussi varjust astub välja poisike, ehtne talulaps - hoopis tõsisem ja häbelikum kui minu umbkaudu samas eas linnavurle. Võru keeles soovitab poiss osta mul hoopis üht lagunemiskindlat punast. Aga ma ei jäta jonni ja toon kotitäie "Jõgeva kollast" linna kaasa. Ehe talukartul kuskilt Võrumaa sopist on koorides hoopis teistsugune kui Nõmme turu oma - kuidagi tihkem. Või kujutasin ma seda endale ette.

***

Sobrame sama turu sekondhänd kuhjas. Mulle satuvad pihku valged paksud sukkpüksid. Notsu numbrit on harva poeski saada. Ostuotsus kaob hinda kuuldes - selle brändi, M&S sukkpüksid on nende kaubamajades umbes kaks korda soodsamad kui turutädi küsitu.

***

Pidu on tulekul. Sammun kaubandusse ja tagurdan välja. Ülikond number 86 maksab umbes sama palju kui ülikond number 56. Mis sellest, et väiksemaid võiks suuremale kuluvast tükki kümme valmistada. Maskeerun kolebeezi sulejopesse, mille käised randmeteni ulatuvad, topin kutile selga õuekombeka ja siirdume Balti jaama turule. Närime saia ja kammime kaltsukuhja.

Ilmselt ei maskeerunud ma piisavalt hästi - kahe esimese tädiga kaubale ei saanud. Kolmas, nurgatagune soovitab vesti ja kikilipsu ning leiab sobiva triiksärgigi. Temperamentne venelanna leiab samuti, et ülehelikiirusel kasvava lapse rõivastesse ei ole mõtet tervet varandust investeerida. Ajame pisut juttu - ilmast ja inimestest.

***

Nõmme turul ostan juurvilju vaid ühelt müüjalt. Rapla-lähedase taluga olevat ametis kogu pere - mehevanemad kasvatavad, mees ja tema müüvad. Kiiretel aegadel on kaasatud laiemgi ring. Olgu see kasvõi ainult legend - mulle meeldib selle müüjatädi lahke naeratus. Mõnikord pistab ta lastele midagi pihku samuti.

***

Kohupiimatädi külastan ühel korral nädalas. Ostan karbikese kakaokohupiima endale ja kaks karbikest kreeme lastele. Nõmmiku talu kohupiimad maitsevad hästi ja lahke müüjatädi teab minu soove küsimatagi. Kaalumisega samaaegselt jutustab tädi pisut kutiga - nagu ikka kasvamisest ja söömisest. Kutt naeratab avalalt. Ilusat päeva soovides naeratan minagi.

Mardilaubal

Meil käisid kolmed mardisandid ning tegid kodu kommidest lagedaks :)

Ometi soetasin turult komme pea poolteist kilo just mardipäeva tarbeks. ja väike lootus muidugi, et veidike üle ka jääks :P

Esimene kamp oli tuttav ning koosnes kahest täiskasvanust ja kolmest lapsest - jorutasid lahedat laulu. Teine ja kolmas punt koosnes vaid lastest. Üks lastepuntidest soovis ka perele õnne - viljaõnne ja lasteõnne :D:D:D ja misõnne veel. Kaerahelbeid saime (tüdruk küsis nii vahvalt - pihku või põrandale) ja pisut seguteri. Väga lahe igatahes.

Bettiga veedetud aastatel meid mardisandid ei külastanud. Ja eelmisel aastal rippus Betti hoiatav täpiline nina veel väraval.

Mardilauba toitu tegin ka - rulaadi. Meesisend tahtis - ütles, et tehku samasugust nagu tema ema tegi. Jahtub puiduplokkide vahel. Pole kelleltki küsida, milline täpselt see "ema" rulaad olema peab.

Poolteist aastat

Kutil on pooleteiseaastane sunnipaev. Pooleteiseaastaselt oskab ta lisaks kondimisele joosta, yritab lusika voi kahvliga syya. Lemmikroogadeks on makaronid misiganes kujuga ja liha. Lemmikjook on ploomimahl.

Kutt koneleb enamasti omas keeles, sooki nahes roogatab mamm-mamm ning hadaolukorra puhul ammmmaaaaa. Nutab vahe ja on tervena heas tujus. Haige on olnud korra - just raskes bronhiidis.

Toenaoliselt magab ta hilisteismeeani minu korval.

Manguasjadest on lemmikud erinevad autod, raamatud ja pall. Lelud ununevad kohe kui silmapiirile jaab pult, telefon voi klaviatuur. Mis naha, tuleb kohe omandada. Haaramiseks vahendeid ei valita - ronides, joostes, maurates

Lemmiktegelane on Vaike Notsu. Tunded on vastastikused, onneks.

Sunnipaeva tahistame Lounaosariikide Maxima xx padumagusa tordi ja kiviahju savipotis kupsetatud liha, kartuli ja porgandiga ning varahommikuse leheriisumisega. Lounas on kulm - maad katab hommikul harmatis.

Minul loppes tanasega emapalk ning homsest olen muidusooja :)

:(

Ülevaatus perearsti juures:

Minu krõbisemine on pisut vähenenud, kuid kopsud korras ei ole.

Kuti krõbisemine jätkub, korras ei ole, aga otseselt kopsupõletikus ka mitte.

Alustasime Ventolini neelamist. Mul õnnestus ainuüksi infolehe lugemisest südamekloppimise hoog saada.

Notsul on tõenäoliselt (järjekordne) kõrvapõletik. Kroonikutel käib see valutult. Otsejoones eriarstile. (Uurisin Regionaalhaiglast - helistama peab 20.11, et meie tohtrile saada aega "JUBA" jaanuariks)

wtf, kust me küll sellise viiruse või perearsti arvates bakteri saanud oleme... Elu nagu saunalaval, samm ja higi tilgub :S

.

Teisipäeva hommikul saab nädal kui pole oma nina ukse vahelt välja ka pistnud. Arsti külastus välja arvata. Kased kiilastusid mu silmade all. Päikseline sügisnädal peegeldus vaid klaasidelt ja needki ei paista enam hästi läbi. Pestud sai kevadel kui õigesti mäletan.

Haigused on meie kodus neli nädalat järjest pesitsenud. Kuigi tohter väitis kuti kopsud puhtad olevat, andis ta siiski retsepti antibiootikumile. Kolm päeva ravimeid on olukorra veidi kergemaks muutnud, ent tänane hommik algas taas köhaga, mille jooksul kartsin korduvalt last lämbuvat. Eile teatas aga Notsu, et tema kõrv on lukus ning ta ei kuule sellega mitte midagi. Ja see tähendab vaid üht - vesi kõrvas ehk taas sammuke šuntidele lähemale.

Täna tähendab see minu jaoks ka muret, kuidas poolkurt kahte võõrkeelt õpib ning mõtet jagada muret ka õpetajaga. Masendav algus uuele veerandile.

Pelmeenininad

Pakkusin lastele lõunasööki. Olin laisk ega viitsinud kokata.

Jagasin kahte kaussi kuuskümmend seitse minipelmeeni. Täpsemalt öeldes kuuskümmend kuus, sest ühe pistsin endale põske.

Kolmkümmend kolm tõstsin pisikesse plastmassist rohelisse ja kolmkümmend kolm linnupildiga suuremasse. Igale titele ei sobi portselan, meenutas kutt mulle hommikul, visates järjekordse kruusi kivipõrandale kildudeks.

Kummalegi portsule surasin supilusikatäie hapukoort lisaks.

Linnupildiga kauss tühjenes umbes kolme ja plastmassist kausike kümne minuti jooksul. Esimesena lõpetanu lunis luba kartulisalati-lõpu tühjendamiseks ja teine larpis klaasitäie kisselli lisaks.

Vaeseks söövad, mis muud - pelmeenid on aus kaup. Hea lihtne sügavkülmast võtta. Minisid ei viitsi ise teha, suuremaid vormin aeg-ajalt Batumi turuväravast soetatud pelmeenivormiga ise.

Volx järjejutust "haige"

Helistasin hommikul kuti perearstile. Jutt lühike - me hüppaks läbi ja paluks kuulata, sest köha on pikale veninud ning vähemaks justkui ei jää.

Arst kuulas, vaatas ka kõrva ja otsustas, et korras. Et minagi samamoodi köhin kuulas minu kopsukesi ka. Esimesel vajutamisel läks tohtri kulm kortsu - minu kopsude kõla ei meeldivat talle.

2x vereproov - kuti CRP ok, minu oma 69:S (Mu Lasnamäe "Medicum" Polikliiniku päris-perearst palub ikka helistada järgmisel päeval peale analüüside andmist. Mul polnud aimugi, et kuskil suisa mõne minutise ootamisega saab)

Seitsmepäevane antibiootikumikuur ja luhtas plaanid. Mul on sellest laatsaretist nii kõrini, nii kõrini. Ma tahan õue, vananaistesuve nuusutama. Tahan püüda viimaseid päiksekiiri ja krõbistada kuivade lehtede hunnikutes. Tahan natuke aias toimetada ja linnas luuserdada. Mul on ju vaba nädal! Ja selle asemel leban jõuetult voodis. Hale hakkas endast.

Kuldne sügis

Võtsin täna end kokku, et Järve It-bussini jalutada. Kokkukärsanud emaplaadiga arvuti kõvaketta sisu tahab tühjendamist. Mitte, et täna olnuks hädasti vaja minna... Lihtsalt päike paistis eredalt ja kutsus õue vananaistesuve nautima.

Pakkisin enda ja kuti pisut soojemalt riidesse, et vältida täiendavat külmetamist.

Nõmme turu juures sai jaks otsa - selg ja otsaesine leemendasid haigusevimmast ning hingeldama ajas ka. Kooserdasin tagasi, sättisin kuti terrassile põõnama ning ise lösusin tugitoolis.

Meesisend on ingveri nähtavasti prügikasti visanud - ta ei suuda seda lõhna taluda. Tegin teed sidruniga. Pea pööritab, kõri rögiseb ja kops koriseb. Head koolivaheaja jätku :(

Omamoodi vaheaeg

Notsu kadus "Kurkale". Sealt saabuvad vaid positiivsed sõnumid. Valikuline väljavõte on umbes selline:

- Jee, meil on toas televiisor, nüüd saame Kälimehi vaadata!

- Proovisin esimest korda rullsuuski. Ühe korra kukkusin, aga valus ei olnud. Dressikas sai mustaks.

- Olid helistanud, mis sa tahtsid...

Hea, et ma ei näe, kuidas ta Kurgjärvelt mööda käänulisi tõuse-langusi Haanja poole kihutab ja järves ujumas käib ja...

Minul algasid eile õhtul külmavärinad. Läksin tulikuuma vanni ja seejärel teki alla. Paar tundi hiljem oli palavik üle 38. Hommikul 37,7. Kutt köhib mis kole ja minul kõriseb ka keegi sees.

Vaatame nukralt aknast välja. Pea lõhub valutada ja kopsud igatsevad värsket õhku. Ka selline võib olla igatsetud puhkus:S

Pähh.

Rutiinist välja

Heh. Jälle reede. Viimase paari kuu reedetest erineb selle võrra, et järgmine saab olema puhkusenädal.

Lõunaosariikide-kodu on sügisel niiske ja kõle tondiloss. Üksi on seal kõhe ja kedagi kaasa ma ka ei suutnud seebitada. Laps otsustas sportlik olla ja Kurgjärvele siirduda. Meesisend lubas, et äkki nädala teises pooles... Ma püüan teda mõista, sest kahe lääbakil-nädala järel puhkusest rääkida ei ole arukas.

Igatahes on tore seegi, et järgmisel nädalal pakutakse meie koduköögis vaid üks soe söögikord päevas või luuserdab kokk üldse. Veel on puude otsas mõned lehed ja lilled on öökülmast võtmata. Lisaks on mul nohu ja köhalaadne ning spaadesse-muidu rändama hing ei ihkagi.

Autovõti mullahunnikus ehk kuidas veeta reedest õhtut

Vahel võib väike eksimus lihtsas plaanis tekitada totaalse kaose. Olles tund aega kuumas vannis ligunenud, on mu kangestunud ihuliikmed juba naeratuseks üles sulanud.

Igatahes astusin koduuksest välja tennistes, tõmmanud t-särgi katteks liistõhukese sulejopi. Vaja oli sõita autoga ema juurde, edastada pakike, teha ca 15 minutit õues füüsilist tööd ning naasta. Et meesisend oli end sättinud end bluurei mängija ette Avatari vaatama (selle imeriista võlu mõistavad vist ainult mehed, näib mulle) ning õppimist lõpetav Notsu asus talle seltsiks, ei kiusanud ma neid Kutiga. Helistasin sõbrannale - poolteist tundi lapsehoidjana? Sobib!

Olime empsuga ajagraafikust ees. Lehvitasin emale hüvastijätuks ja surusin käe taskusse. Autovõtmed. Üks tasku, teine, teksade taskud, kott, teine... esiiste, tagasiste, kindalaegas, põrand. KUS KURAT ON MU AUTOVÕTMED!

Ma ju avasin autoukse suunatulede vilkudes veerand tundi varem - olgu ema mu poolsegasele mõistusele ja kehvale mälule tunnistajaks! Olin haaranud kodust kaasa pealambi ning selle hädises valguses otsis emagi läbi kogu auto. Pagana Helesinist Unistust ikka jagub. Olime talle pagasiruumi kiirelt laadinud umbes pooletonnise koorma ning tõstsime selle taas tükkhaaval maha veendumaks - VÕTMEID EI OLE!

Tund otsimist - olime majaesise mullahunnikutes juba tuuseldanud ja keerasime murukamara uuesti tagurpidi. Olime eelnevalt kaevanud pisut ja augu tagasi kinni ajanud. Ema kaevas augu uuesti lahti ning lappas mulla sõrmede vahelt läbi. Kottpime, pealamp valguseks.

Poolteist tundi. Helistasin sõbrannale ja rääkisin juhtunust. Polevat hullu - viisakas inimene...

Kaks tundi. Helistasin meesisendile, kes urisedes vigase tagavaravõtme taskusse pistis ja taskulambile patareid otsis.

Kaks tundi ja kümme minutit. Helistasin sõbrannale, kelle perel arvasin tugevama jõuga taskulampi olevat. Noh mitte väga, aga sõbranna leidis olevat hea põhjuse end kodust väja ajada. :)

Umbes kaks ja pool tundi hiljem avanes ema maja ees vaatepilt, kus kolm taskulampidega varustatud isikut mullahunnikus pikkusega umbes viiskümmend ja laiusega umbes kolm meetrit pea roomasid. Igal laternake teed valgustamas. Neljas kodanik, minuke siis, laadis autost teistkordselt toda viitsada kilo lootusrikkalt maha ja lootusetult tagasi

Olime emaga enne abiväesaabumist mullahunniku läbi roomanud. Olin valgustanud iga lehealust, iga rohuliblet ja katsunud igat musta vähegi võtmepuldi sarnast eset. Kuniks pult vaatas vastu kohast, kuhu olime midagi leidmata juba korduvalt vaadanud (võin vanduda)

Läksime laiali. Kutt oli õnneks pikema Röögita magama jäänud. Meesisend irvitas minu kui preili Kotka nägemisteravuse üle. Kobisin vanni sulama. Kui järgmisel nädalal kopsupõletikku:) ei haigestu, võin end pääsenuks pidada.

Säästurežiimil

Hullude Päevade "ahvatlus" saadeti sellel aastal postkasti eriti mahukana, pealt 90-leheküljelisena.

Näppisin kataloogi pastakas pihus läbi ja üllatus-üllatus... ma ei leidnud taas mitte ühtegi eset, millele ring ümber vedada, et kaubamajja otsingutele siirduda. Huvitav, kas ma olen muutunud immuunseks või pole mul hetkel vajadusi ega unistusi. Võimalik, et kaubad ei sobi minu maitsele. Võimalik, et "Hullude päevade" aktsioon on kaotanud oma võlu...

Avastasin, et seoses rahanime vahetumisega on kataloogis pakutav hinnalt kallimaks muutunud. Konkreetset toodet pakuti aasta tagasi oluliselt soodsamalt.

Mis iganes, otsustasin raha kokku hoida ning üldse vaatamagi minna. Suur sääst, sest ringi kolades tekiks ikka ahvatlusi. Esimene päev osutus edukaks:)

Väsinud, totaalselt väsinud

Väljas sajab lakkamatult. Poole seitsme paiku juba hämardub. Meesisendil diagnoosis perearst kopsupõletiku ning määras antibiootikumikuuri. Notsu õpib igal õhtul mitu tundi. Lõpetuseks pean kuulama esitust kahes võõrkeeles ja lugema üle matemaatilised sähvatused. Tuppa naasev kass meenutab märga nartsu. Kutist kasvab suure tõenäosusega orav kui tema ronimisharrastusi jälgida.

Palun, ma tahan suvalisele päikeserannikule ühe otsa piletit!

Miks ma mobiilivõrku vahetan?

Huvitav, kui suur võiks olla "keskmise inimese" mobiiliarve?

Minu kuuarve jääb suurusjärku 40-60 eurot. Pean pikemaid kõnesid ema, mõne sõbranna ja peretuttavaga. Lühikesed vestlused perearsti, juuksuri, naabriga... Ei mingit internetti ning kesklinna parkima ei ole ma Helesinist Unistust ka unustanud. Meesisend räägib Ühe Teise Firma kulul, Notsu kõnekaarti laadisin viimati kahe kuu eest kahe rahaühiku väärtuses.

Arvelt vaatab vastu fakt, et kõneminuti hind on kallis. (Aga kliendihaldur nii ei arva, vähemalt ei ole ta mulle soodsamat pakkumist teinud) Tegin kontrollpäringu kahele konkurendile ning selgus, et saaks suisa neli korda soodsamalt!

Kõmpisin mobiilifirmasse ja vormistasin Notsu kõnekaardi mobiilipaketiks. Telefoniteenindaja arvas, et see maksab üks üheksakümmend, kohapealne, et kolm ja midagi kaheksakümmend. Ei läinud vormistaminegi sekeldusteta. Eelmisel teeninduse-visiidil jttis teenindaja vist muutuses salvestamata. Pidin tõestama ja veelkord tõestama, et ma tean oma lapse kõnekaardi laadimise andmeid. Teenindajatüdruk kurvastas üpris siiralt lahkumisplaane kuuldes ning lubas kliendihalduril teha konkurendiga võrdväärse pakkumise.

Järgmisel päeval helistas haldur. Kuuldes, et saan temaga rääkida täpselt minuti ja jätkata tunni möödudes, otsustas müügiinimene minna lihtsama vastupanu teed - panna pakkumine meilile. Mida mulle pakkuda, ei küsitudki :)

Pakkumine saabus, lühike ja lakooniline, kaks korda konkurendist kallim. Koos lingiga e-poele. (Oh, tänan! Poleks ise selle peale tulnudki!)

Kirjavahetus jäi lühikeseks. Küsimusele koduvõrku jäämise tingimuste kohta kribasin vastuseks konkurendi pakutu. Saabus Eriti Lühike vastus -nemad seda mulle pakkuda ei saa.

Tegelikult ei viitsi ma üldse võrku vahetada - olen liiga mugav sekeldamiseks. Ehk jäänuks ma koduvõrku veidi kallimate hindadegagi. Määravaks sai aga suhtumine - ma tahan, et müügiinimene natukenegi vaeva näeks ja minuga kaasa mõtleks.

Meesisend tahab võrgu vahetamisest kuulda minust veelgi vähem. Nõusse saamiseks meenutasin tema üle viiesaja eurost telefoniostu. Sellele sõna otseses mõttes ei vaevutud kaasa pakkuma ühtegi lisatarvikut - ei kaitsekilet, vutlarit ega ümbrist. Sama telefon tootis sisselülitamise järgsel kümnel minutil kümneeurose arve ja kahekordistas selle järgmise kümne minutiga. Polnuks ju raske ostu vormistamisel soovitada paketivahetust ning kasulike vidinaid.

Otsus sai kindel. Me kolime.

Ajaraiskaja

Kaks päeva haige meesisendi seltsis mõjuvad mu ajutegevusele halvasti. Halisev meesisend viibib enamuse ajast horisontaalasendis ja räägib oma halvast enesetundest. Paha on tal tõesti - köhib nagu suuremat kasvu hobune. Ma pole küll veendunud, et köha coldrexi tee nimelise vedelikuga ravitakse. Pealelõunal lisandus Notsu oma kahe sõlmes võõrkeelega, mida ainult mina saavat tema pähe õppida.

Saatsin kodukrempli põrgusse ja läksin õhtul osturallile. Polegi ammu shoppamas käinud. Kesklinna parkimiskoha leidmise lootustki polnud. Et mitte oma vaba aega ümber Kaubamaja ja Teaduste Akadeemia sõitmisele kulutada, jätsin auto Rävala Parkimismajja.

Poodlesin mitmel korrusel, kohtasin tuttavaidki, aga... mitte ühtegi eset, mida koju viia himustanuks, silma ei jäänud. Ei naiste ega laste rõivaste hulgast, ei kodu- ega spordiosakonnast kuhu viimases hädas tüürisin. Ometi kandsid inimesed suuri roosasid...

Maksin parkimise eest ja veeresin koju tagasi. Meesisend leidis, et ma olevat totaalne aja raiskaja -minna suurde kaubamajja ostupäevadele ja mitte midagi osta. Hea, et mul vähemalt parkimispileti arve oli ette näidata.

Kodukoomika osakond

Meesisend on otsi andmas. Sümptomid: palavik 37,4 ja kurguvalu. Lamab eilsest õhtust saati voodis, keeldus hommikusöögist. Tühistas tänase päeva tegemised, sealjuures ülitähtsa kohtumise. Telefoni jättis alumisele korrusele. Päeval magas ja vahepeal luges raamatut. Õhtuks voolas voodist välja, räägib vaid tasasel häälel.

Jumala eest, saaks ta ometi terveks ja kablutaks tööle.

Kiri mehelt

Naine tuleb koju ja vaatab, et meest pole kodus. Leiab eest mingi paberitüki, mille peal on kriips.

Naine ootab niimoodi kaks päeva oma meest. Alles kolmandal päeval tuleb mees koju.

Naine kohe pärima, et kus sa olid, ma ju muretsesin, miks sa ei öelnud, kuhu sa lähed?!

Mees sellepeale: ma ju jätsin sulle kirja!

Naine vastu: paberitükk, mille peale oli tõmmatud mingi jutt!!

Mees jäi endale kindlaks:

seal oli selgelt kirjas: JOON

******

Meesisend hommikul saatis. Tea, kas tegemist on vihjega :)

Õpetajatibi

"Tead, see õpetaja N on lihtsalt vastik. Nihuke blond. Mängib minnnngit illlget tibi, ise on täielik vanamutttttt."

Sellise emotsionaalse ja kaashäälikuid rõhutava avaldusega maandus Notsu p-keele õpik kaenlas sohvale.

Arendasin vestlust, et kui vana see tibitsev blondiinist õpetaja siis olla võiks. Notsul polnud aimugi. Uurisin, et kas ta võiks olla minust vanem. Notsu pööras hoogsalt pead - oh muidugi! No neljakümne ligi vast ikka!

:P

Matemaatikaülesannete lahendamine

Astusin lapse tuppa koputamata sisse. Avanes järgmine vaatepilt. Laual matemaatika õpik ja vihik. Lapsel käes harilik pliiats ja teises käes... kalkulaator. Tema arvutab kodutöid 100 piires - kalkulaatori abil pidi kohe päris kindlasti õige vastuse saama....

Hea teeninduse lugu

Kadaka Selver keskpäeva paiku. Minu plaanid erinevad Kuti omadest sootuks. Mina pean toidupoest nädalavahetuse kraami hankima. Kutt tahaks ise ja enda asju nokitseda. Ostukäru isteosa talle ei sobi, jalutamine ei meeldi. Süles istuvad poes vaid titad... Rahulolematu jorin muutub paisudes Röögiks. Seda ei juhtu tihti, aga ikka kõige ebasobivamates kohtades...

Numbrite põhjal on järjekord pikk ja ma kaalun viilutatud lihale alternatiivi.

Ootamatult astus mu juurde üks vorstileti kolmest teenindajast. Zoja-nimesilti kandev müüja ütles täiesti lihtsal ja tavalisel häälel, et teenindab meid eelisjärjekorras.

Ma oleks tagumiku peale patsatanud, ausõna :) Eestis ei ole enam kommet märgata väikese lapsega vanemat. Seda meeldivam oli üllatus.

Katke spordiuudistest

Reporter seletab : "Eestit ei aidanud isegi Iisrael..."

Lõigu lõpus selgus, et jutt käib Eesti sportlasest Märt Israelist.

:)

Ratta hooldamise seiklus

Notsu kasvas suvega oma rattast välja. Roosa Schwinn Trasher oli pikkade koibade jaoks tõesti masajas. Minu ja meesisendi suured rattad aga tsipake pirakad. Püsti saanuks sõita, ent sadulasse istudes ulatus pedaalideni vaid suur varvas... Aga kuuris vedeles lahtilammutatult iidvana Scott Purgatory. Kuigi sünniaastaga 90-ndate lõpus, on tal siiski kerge alumiiniumraam ja harrastussõitja tarbeks päris korralik käiguvahetus. Moest ei tea ma midagi :) Lappisin ratta kokku ja proovisime järele - suurus klappis ja lapse silm säras.

Viisin ratta hooldusesse. Sinna, kust ta kunagi ostetud sai. Järele minnes sain arve suuruses 56 raha. Kuigi telefonitsi väideti hoolduse hinnaks olevat 18 Eur, oli see suurenenud 28 eurini. (Kommentaar - 18 olla lihtne hooldus, minul aga oli vaja teha enamat kui ketiõlitus.) Vahetati roostes trosse ja kõri ja tagumine hammasrataste süsteem ja... Vahet väga polnudki, sest uue ratta ost olnuks hoopis kulukam.

Ratta hooldusesse viinud meesisend rõhutanud, et järele minneks aidataks ratast autole tõsta. Aidatigi. Miski kutt kraapis sõnagi lausumata esiratta alt ja surus raami Helesinisesse Unistusse. Protestisin - ma ei oska kokku lappida. Polevat üldse hull töö. Ja ega polnudki, sest kiirkinnitute "liblikaid" oskab keerata ka minusugune saamatu.

Kolm kilomeetrit hiljem lappisin ratta kokku. Esipidur jäi peale. Lappisin lahti ja uuesti. Sama lugu. Helistasin hooldusesse. Hangiti mulle telefoni otsa just konkreetne minu rattaga tegelenud tüüp. Lappisin ratta tema juhiste kohaselt alt ära ja tagasi. Esiratas blokis. Tüüp väidab kaljukindlalt, et ma jätan midagi rääkimata. Teatas, et helistagu ma mingil teisel ajal tagasi... Toru anti järgmisele tegeleasele. See oli hoopis rahulikum mees. Võtsime veelkord "telefonitsi" koos esiratta alt ja panime tagasi. Seis sama. Jõudsime koos järeldusele, et pean tagasi hooldusesse minema. Sisemus suisa kees - ma viisin hooldusesse sõitva ratta, tagasi sain asja, mis ei liigu ja mille pean uuesti autosse suruma.

Minu ratast parandanud tegelane kaotanud eile enesevalitsuse kaotanud ja loopinud asju... Selgus, et mina aga olin ratta pannud alla valepidi ehk siis muster suunaga eest taha. (Uurisin küll, et kas on nooleke nagu autorehvil - ei olnud ja panin nii nagu kätte sattus) Sai viga parandatud ja ratas liikuma. Selgus ka, et mahub vabalt tervena Helesinisesse Unistusse.

Scotte ma enam osta ei julge ja selle firma hooldusest hoian ka eemale. Kurat neid hooldusmehi teab kui juba tühjast telefonitsi selgitamisest kontroll tegude üle kaob.

Oma silm on kuningas ehk milleks uskuda liiklusmärke

Ühel hommikul tekkis meie tänava otsa kolm liiklusmärki. Meie harilikult ühesuunalisel teel seisid kõrvuti nii "muutsuunaliiklus", "tupik" kui "telliskivi".

Maja ette veeres kollane kopp, vilkureid kandev jeep ning mehed ehitasid alumiiniumaiast "töömaa". Selle piirile asetati info kaevetööde kohta ning teine "telliskivi", mis esimeste märkide juurest kenasti silmatav on.

Töö algus tähistas, et minu lõputu kirjavahetus linnaosaviletsuse ja Kommunaalametiga on vilja kandnud. Kanaliseerimise käigus vale kaldega paigaldatud asfaldi nurka muudetakse, rajatakse restkaev ning tulevikus saame vihmajärgsetel päevadel kodust lahkuda kummikuteta nagu teisedki linnakodanikud.

Tõeliselt naljakas on aga autojuhtide suhtumine liikluskorralduse muutusest teavitavatesse märkidesse. Nimelt kasutatakse meie tänavat usinalt keskuse vältimiseks. Pikk ja kitsas ning sirge tänav on justkui loodud valgusfooride ja liiklusrohkest peateest kõrvalehoidmiseks. Kui kõik need autojuhid, kes seda õhtusel tipptunnil läbivad, siinkandis elaks, peaks hüppemäel mitu tornmaja-tüüpi elamut paiknema.

Niisiis. Viimase kolme päeva jooksul on meie majaesine muutunud ümberkeeramise kohaks. Kümned autod peatuvad hetkeks esimeste märkide ees, seejärel lisavad gaasi ja sõidab töömaa piirile ehk tupikusse. Juhid uurivad tähelepanelikult ümbrust ning märgates, et ei vasakult ega paremalt kohe mitte kuidagi läbi ei pääse, üritavad kitsal tänaval ümber keerata. Üks erilise välimusega punane sportauto on mulle silma jäänud kolmel päeval. Kangekaelsus vist :) Või lootus pisut-pisut "lõigata".

Laupäevane

Kalendrikuu vahetumisega muutus päevapealt ka aastaaeg. Avasin kütteperioodi ja keerasin gaasikatla nuppu. Vähemalt ei ole kodus enam rõske ja alumisel korrusel on jalaalune mõnusalt leige.

Õunakastet keetsin ehk siis vaaritasin õunamoosi saumikserdatud varianti. Valgetest klaaridest sai esimene laar ja teine seguõuntest.

Homme tuleb ühele vihikule kollane paber ümber sättida ning siis võib uus nädal jälle alata.

Head uut aastat!

Tahtsin ema kooliaasta aluse puhul koogile kutsuda. Notsu ei lubanud - oleme ju alati Mademoiselle'is koogitanud... Nii me seal hilist hommikueinet võtsimegi.

Kahe tunniga pakkisin õpikud-töövihikud puhastesse paberitesse ning kiletasin isekleepuvaga üle. Tulemus - Prisma kõige hinnalisem kile osutus kehvaks. Notsu rõõmustas, et saab tunnis igavuse peletamiseks mulle siluda :)

Iga perverssusega ma kaasa ei lähe ehk lillat raamatupaberit ma kooli nõudmisel tootma ei kavatse hakata.

Parimate sõbrannade ühine tordisöömine - kestaks see suvi vaid veel ja veel...

Muusikakooli aktus. Notsul vahetus ootamatult klaveriõpetaja - eelmine jäi lihtsalt pensionile.

Triikisin siledaks sinise igapäevavormi krae. Kontrollisin uue õppeaasta esimese tööpäeva koolikoti sisu. Jätsin meesisendile meeldetuletusmärkme, et homme tuleb kooli erandkorras võileib kaasa pakkida. Teise käega toppisin samaaegselt näljast pröökavale (justnimelt) kutile putru suhu. (Ära ole nii aeglane, ole kiirem!)

Pidasin suure lapsega maha vähetulemusrohked läbirääkimised teemal "Aeg magama heita - hommikul tuleb vara ärgata". Argumenteerimises on mu laps tugev. (Lubasin klassijuhatajale kirjutada hilinemise vabanduseks harivat seriaali "Kälimehed" jälgimise arvuti vahendusel)

Igatahes magavad nüüdseks nii mõlemad lapsed. Lugesin "Ekspressi" läbi ja tunnen end katsepäeva edukalt sooritanud emana.