Lennu kokkutulek, 16,5 aastat hiljem

Kuujagu tagasi saabus mu FB kontole kiri keskkooli paraleelklassi "kutilt" - lennu kokkutulek traditsioonilisel vilistlaspäeval 16,5 aastat hiljem!
Keskkooli lõpetamisest möödub mul kevadel tõesti 17 aastat. Appike, see olnuks kui eile kui rahvariietes läbi vanalinna jooksime. Mu kingad olid veidi väikesed ja pigistasid villid jalgadele.
Jaanuari viimasel laupäeval toimuval vilistlaspäeval ma käinud ei ole, isegi koolimajja pole kümmekond aastat asja polnud. Aastake-paar peale lõpetamist käisime nostalgiast avaaktusel septembris ning viimasel kellal mais, seejärel soikusid needki.

Olin eile õhtul täiesti närvis - meesisend meenutas ebaõnnetunud naljana komöödiat "Romy ja Michelle´i kooli kokkutulek", patsatas mu kuju kõrvale maha ja kablutasin tihedas lumesajus peaukse poole. :)

Kartus osutus asjatuks. Vanad klassikaaslased ja paralleelikad olid peale esimest shampusepokaali sama nägu ja tegu, mis lõpetamisel :) Õpetajad olid paraku vanemaks jäänud, vanim kohalolnu suisa 84. (Legendaarne mees õpetas koolis juba mu ema ajal ning töötas veel paar aastat tagasigi samas.) Mu füüsikaõpetajal, kes juhuslikul tänavakohtumisel mulle lilli kinkis, olid juuksed lumivalged. Geograafiaõpetaja pats oli muutunud veidi lühemaks kui Tallinna-tipu vallutamisaastal...

Statistiline enamus jätkas elu Tallinnas, sekka ka üks hiidlane, üks Märjamaa-kandi inimene, üks perearst Soomest, üks viljandlane. Mitu nimetas end kahepaikseteks, elades nii ühes kui teises linnas. Mitmele oli tulekutakistuseks kaugus - paraleelikas Kanadast, klassiõed Amsterdamist ja Inglismaalt. (Tervitused Amsterdami!)

Paar kohalolnud poisteklassi paralleelikat on omandanud doktorikraadi reaalainetes, üks peab põhikohaga kõrgkoolis loenguid. Paar meediatöötajat, mitu ametnikku, ports insenere. Võrreldes kooliajaga oli palju vahetunud osasid - esikaunitarid olid moondunud matsakateks ning kooliaegsed ilmetud hiired särasid rõõmsalt. Nii mõnigi kuldpeast nohik on end edukaks töötanud ning vanemate toel poosetanutest saanud pigem keskpärased.

Mina lõpetasin kahe paiku Chicagos. Olin edasiläinutest esimene lahkuja - rohkem ei jaksanud. Magasin saadud muljetest hommikul kaua. Äge energiasüst oli.

Kapi- ja valgustimure

Jõudsin järeldusele, et täielikust õnnest lahutab mind mahukas vannitoakapp. Selline, kuhu paigutada saunalinad, pesupulbri kast, kassiliiva hoiukarp ja muu pesupesemisega seonduv pudi-padi alates tennispallidest ja lõpetades veekindlust lisava Nikwaxi purkidega. Vannituba oma kuue ruutmeetriga tundub mahukas, ent hetkel asub pesumasina peal kuivati asemel mähkimisalus ning mõte ühest lisanduvast põrandakapist ei klapiks ka siis kui pesutorn kohe valmis ehitada.
Kaapisin poodlema. Ikka lähimatesse nagu K-Rauta ja Ehituse ABC.
Appike, millist kraami pakutakse! Vannitoa seinakapi sügavus on maksimaalselt 10 cm ja riiulitel pole kõrgust ollagi. Selline "kosmeetikakapp" on meil juba olemas :S

Kui juba poodlemiseks läks, otsisin ka uusi valgusteid. Sama jutt - üldpildis kaupa nagu jaguks, aga madalamat sorti elutuppa sobivat valgustit, milles leiduks kas punast või rohelist tooni, ei leidnud. Üks siiski oli, ent osutus ainueksemplariks. Mina oma avatud ruumis peaksin soetama aga minimaalselt kaks, parem kui kolm lambikest.

Ilmselt tuleb valgustite leidmiseks Ikeasse sõita. Ja vannitoakappi otsida hoopis lihtsate valgete köögikappide seast. Nõuka-ajal oli ikka hea elada - midagi polnudki saada. Ja tühjas poes ei kulu ringivaatamiseks aegagi. Valitseva kaubakülluse hulgast annab õiget osakondagi otsida.

Jalgadel!

Lammutasime kööki. Lõpuks ometi saabus mitu aastat oodatud :) töötasapind. Sättisime seda paika. Meesisend oletas, et arvestades lõike keerulisust ja riistvara, mida selle tegemiseks kasutati, tuleb tasapind niikuinii uude lõikamisse suunata. Aga ei, millimeetripealt klappis - tõsine täppisteadus.

Kollase tööriistakasti poolläbipaistva kaane all peitub mitu kruvidega täidetud karbikest. Just nende karbikeste sisu huvitas poissi. Ajas end põlvedele ja nurises, et kruvisid kätte ei saanud. Järsku seisis ta jalgadel ning toetas ülakeha mõnuga kastile. Tahtsin Notsut siunata, et beebi jalgadele tõstmine ja sellel poosis üksi jätmine on rangelt keelatud. Aga elutuba oli tühi. Tõstsin poisi "kükita"-võttega istesse nign hetke pärast seisis ta taas püsti. Mis on järgmine? Külgsammud vist.

Mina & perearst

Miski haiguseuss pureb. Poja kulutab mähkmeid tempos 6-7 tk päevas ja seda on tema kohta palju. Igal öösel nutab ta paar minutit kõlava häälega ning sedagi pole ta varasemalt teinud. Gaasid pööritavad ta kõhus ja söögiisu nagu polekski. Ja nii juba nädalake.

Otsisin eile hommikul perearsti lauatelefoninumbri välja. Koridoris paikneva registratuuri vastuvõtuõde uuris-puuris enne arstile ühendamist mitu minutit. Kes helistab, miks helistab, mis murega helistab, kas ikk apõhjusega helistab. Paraku ei ole ma sellelt õelt mitte ühelegi küsimusele eales vastuseid saanud. Jõudsin end mõttes kirjuda, et otse arsti mobiilinumbrile ei valinud. Igatahes halastas õde lõpuks ja suunas mu arstile.

Rääkisin mure ära. Et olen andnud probiootikume ja paremaks need olukorda teinud ei ole. Et ühtegi uut toiduainet pole me menüüsse võtnud. Et muidu on poiss samuti tavalisest virilam - magab vähem ja poriseb pahaselt.
Perearst arvas, et äkki läheb ikka ise üle. Ma olin selleks valmis ja surusin kannad vastu maad ja ajasin selja sirgu. Ütlesin rahulikul toonil, et hakkan nende poole tulema ja soovin anda mähkme analüüsiks. Ah, et mis analüüsiks... Oskasin küsida rotat ja stafülokokki. Ja need kaks analüüsi ma ka sain. Arst küll üritas selgitada, et tulgu ma päev hiljem, ent surusin taas kannad vastu maad ja teatasin, et ma olen juba teel. :)
Rotat ei olnud. Stafülokokk "kasvab" laboris. Aga ühtegi nõuannet ei antud... Hea soovituse andis hoopis meedikust sõbranna - helistagu ma Perearsti nõuandetelefonile 1220.

Sealt soovitati pakkuda Smectat ning jätkata Enteroliga. Lohutati, et liigub ringi viiruslik kõhulahtisus. Toonitati, et kindlasti pakkuda juua.

Aga minu perearst... nomaitia... võta teine või jäta. Viimase kaheksa kuu jooksul olen küll tundnud, et analüüside saamiseks tuleb end kehtestada ja eriarsti saatekirjagi kirjutab nii nagu peaks selle oma rahakotist kinni maksma.
väkk.

Igavene elu

Matustel käisin. Ilmalikel.

Lugija kõneles muu hulgas, et kui elu oleks igavene, siis ei hindaks me seda sugugi nii palju. Ning lisas, et ükskõik kui pikk see ka ei oleks, kõikide soovide ja unistuste jaoks ei jagu. Ikka jääb midagi puudu - mõni raamat lugemata, mõnes kohas käimata.

Harvakuuldavalt südamlikult rääkis see eakas mees. Ei mingit pisarakiskumist.

Ka jäätunud autouks võib osutuda ohtlikuks.

Temperatuuri kõikumise tulemusena olid Helesinise Unistuse uksetihendid hommikul jääs. Kangutasin neid ükshaaval lahti. Juhipoolne tagumine uks asetseb eriti vastikult vastu aiaäärt. Loobusin, sest Notsu istub esiistmel ja poja tema taga. Saanuks ka selle ukseta hattama. Istusin rooli ja hakkasin vööd peale kiskuma kui pardakompuuter meelde tuletas, et "tagumine juhipoolne uks on avatud". Ju ma olin siis kompuutri jaoks piisava vahe sisse kangutanud.

Katkusin turvavöö lahti, vandusin veidi ja ronisin tagumise ukse juurde tagasi. Jääs mis jääs. Pusisin veel. Miskil hetkel käis sõrmes raksatus ning tundsin röögatut valu küünarnukis. Samal hetkel murdus ka jää tihendite vahel.

Tulemus on ka kümmekond tundi hiljem väga-väga valus. Igasugune neljanda sõrme liigutamine on välistatud ning päädib valuga küümarnukis. Veidi on paistes ka. Uskumatu. Kui valu tagasi ei anna, pean murtud jalgade kõrvale traumapunkti ukse taha ootele minema. Ilmselt ei suuda ma tõsisel näoilmel arstile vastata, mis minuga juhtus.

Põlvedel

Poja tõusis täna telerilauast hoides põlvili, et nokkida lauapealset kuldset kuusekest. Lihtne.

Katsetused koos ebamäärase kehahoiuga algasid mitu päeva tagasi.

Kiri Healt Inimeselt

Koju tulles avastasin ukse vahele veekindlalt suletavasse kotti pakitud kirja. "Leitud koer. Palun helistage ka siis kui koer ei ole teie oma. Telefoninumber."

Helistasin. Vastas vanem proua, kelle hoovi oli saabunud priske bernhardiin ning julgelt kuuri alla jalutanud.

Proua sulges ukse, kuid igaks juhuks hiiglast uudistama ei läinud. Proua oli kuulnud, et berna võib mõnikord olla kuri või närviline. Proua teadis, et lähedalasuval S tänaval elab üks selline isend ning ruttas peresse teadet viima. Pere koer aga oli kenasti paigal. Selle pere rahvas juhatas proua meieni. Nii see kiri ukse vahele jõudis. Pealegi ei olnud aial laiutavat bernhardiini tulijat uksel tervitamas. Küll on aga kuudini kaevatud lai jalgrada.

Jah, ma olen kindel, et mul ei ole koer kadunud. Meie koer on päris kindlas kohas. Kõne kitkus paramevad haavad uuesti lahti.

Aga sellegipoolest oli väga hea seda telefonikõnet pidada. Hea, et meie kandis sellin ehea südamega muretsev inimene elab.

Saiavormis Rannamõisas jääl

Rannamõisa pangal on tõesti jää. Mu meelest on see küll õhem kui varasematel aastatel ent siiski piisav, et mööda seina üles ronida.

Algatuseks avastasin ma kodusest kapist kassid ja jääpuuri. Piinlik öelda, ent need esemed olid minu juurde ununenud kaks aastat tagasi toimunud Pamiiri-reisist.
Kasse kotist välja venitades ei meenunud mulle kuidagi, kuidas neid saabaste ümber sättida. Kui aga meenus, siis oli kõik taas "käe sees" - nii pingutamine kui ka tugevdussõlm. Sama kordus ronimisvöösse astudes.
Ausalt öeldes värisesin konkse pihku võttes ning jääseina ette astudes üle kogu kere. Ebalevalt jäässe astudes ning kahtlustades ronisin pool seina ning seejärel alla tagasi. Nõrk, nõrk. Suurepärases saiavormis nõrk. Ja ühe koha jalal, kus anatoomiliselt lihas peaks paiknema, venitasin õnnetul kombel valusaks.

Et köisi oli vaid kolm ning ronijaid palju, rohkem löögile ei pääsenud. (või ei tahtnud ma rohkem löögile pääseda?) Laskumist, oma kõikse nõrgemat kohta, harjutasin veidi. Peale üht igiammust kukkumist Astangul on vöösse istumine mulle jälevastik ning harkseisus köiest lahtilaskmine ei tule kõne allagi. :S (Justkui see viimane üldse loeks midagi!)

Aga järgmisel pühabal jälle, kui poja lubab.

tuhandes postitus

Selles blogis on nüüd tõepoolest 1000 postitust.
Palju õnne. Päris pikalt peetud :)

Shoppamas

Kolasin allahindluses vaevlevas Rocca keskuses. Täpsemalt küll oma lemmikpoes Marks&Spenceris. Soetasin emotsiooniostuna Notsule komplekti madalaid treeningsokke, mida kaunistavad ingliskeelsed päevade nimetused esmaspäevast reedeni.

Lahedad sokid said. Ulatasin ostu teleka ees vedelevale eesteismelisele. Manitsusega, et nüüd on igaks päevaks oma sokid ja vaata, et sassi ei lähe. :)
Ja tema... sortis sokid kahte hunnikusse ning teatas, et kolmapäeval ja reedel on tal klaver ja need paarid sokke on täiesti üleliigsed.

***
Meesisend jätkas täiesti tõsisel näol, et meeste osakonnas müüakse samal põhimõttel aluspükste komplekte. Aga komplektis on kaksteist paari, kirjad peal January, February...
:) Eelteismelisel jäi seoses sobiva võõrkeele oskuse puudumisega see kild püüdmata.

Kaheksas elukuu

Kaheksanda kuu sünnipäev osutus pojal pöördepunktiks. Seniks me kohati kahtlesime tema normaalsuses:) Ei kõla eriti võimalikuna, et ühel beebil on 7 päeva nädalas ja 24 tundi päevas hea tuju. Muudkui naerab, naeratab ning isegi magama jäämisel ei tõsta jorinat. (Ma ju mäletan neid kaheksa aasta taguseid tundidepikkuseid röökimismaratone, kus esmalt sai pakutud süüa, seejärel vahetatud mähe, mängitud klouni, kussutatud, veelkord mängitud klouni, sõidetud autoga Nõmmelt Viimsisse, tagasi ja üks kord veel sama ring. Lõpuks, olles viinud mu Tipi sillalt allahüppamise äärele, Temake leebus ning uinus... umbes kahekümneks minutiks. Kirjeldatud situatsioon oli sagedane ning ma tõesti ei mäleta, millal see lõppes. Aeg-ajalt kestab siiani.)

Aga poja juurde tagasi pöördudes on ta nagu klassikaline titt etteruttava arenguta. Ja nüüd on nad korraga kohal - käputamisharjutused, istumisharjutused, põlvilitõusmisharjutused. Nutt. Öine sage ärkamine (püstitatud rekord - üheksa ärkamiskorda).
Meie pärslasest saab peatselt lahja&kiilakas roosa kiisu, sest pisike peopesa maandub järjekindlalt tema karvapahmakasse. Aga pärslane ei ole ju päris kass, vaid kassilaadne moodustis. Nimelt laseb ta endale kasvõi haiget teha, peaasi, et püsti ei peaks tõusma. No ma siis sekkun ja tõstan kassi kõrgemasse kohta eest ära.

Nädalavahetusel näitas poja hetkeks ka võõrastamist. Nutunägu nägi ... must kass. Ilmselgelt oli tegemist valet värvi ja liigselt siledakarvalise isendiga. Seejärel tegi poiss nutukõvera ka heledat kräsupead kandvale meesterahvale.

Jõuluvana tõi poisile suure hunniku lärmavat titekama - nii paljukiidetud FP laulukoera kui sama tootja "plaadimängija" kui ühe lihtsalt ingliskeelset laulu üürgava iseliikuva auto ja beebiklaveri ja muud toredat pool kuningriiki väärt kraami. Kutt näikse olevat nõus need kõik vahetama läpakaalaldi, juhtmepuntra ja paari reklaamvoldiku vastu.

Kui kuuendast kaheksanda elukuuni hiilgas poiss isuga, mis varjutas isegi Notsu oma, siis alates kaheksandast elukuust ei õnnestu mul talle isegi paari supilusikatäit püreed ega putru sokutada. Ainus erand on Hippi kaera-riisipuder piimaga. Teine erand on veel - puuviljapüree. Aga olgu siis mango või banaani oma :)

Strateegilised mõõtmed väljastatakse homme. Riiete poolest on märgata lisandunud pikkust.
Täna on poisil nimepäev - tähistasime õhtusöögi vahelejätmisega.

Ilmateate fenomen

Uudiste järel tuleb riigitelevisiooni eetrisse ilmateadet lugema Triin Tuula. Tema häält kuuldes laekub ükskõik millisest toa nurgast roomav Vend Puuk. Sätib end siis kenasti teleka ette kõhuli, naeratab lahket beebinaeratust ja vaatab keskendunult.
Täna oli näiteks vaadata helerohelist kleiti :)
Peale etteastet lahkub üks ekraanilt ja teine ekraani eest.

Väikelastele meeldib telekas. Näiteks pistab Vend Puugi aastane sõbranna Teletupse vaadates oma püreed hoopis isukamalt. Idee: Peaks prl Tuula esinemisi lindistama ning seejärel söögi kõrvale esitama :) Äkki saaks poisile niimoodi peale Hipp kaera-riisipudru mõne muu pudrulusikatäie sisse söödetud.

Käime katuseid mööda...

Rannamõisas on sein jääs valmis ronimiseks! Üks köite kinnitamiseks kasutatud tugevatest puudest, on koos pinnasetükiga alla kukkunud.

Tänane päev möödus kodus kui alpinismikooli elav õppus. Katus sai lumevabaks. Ja pealt kuuekümnene mees turnis nii harjal kui ka hapral plekil nagu õhuakrobaat. Olen teda varemalt näinud vaid komandörihäälel käsklusi jagamas. Käsklusi jagas ta ka - võta siit, sõlmi sealt, astu sinna... Ei-ei, mina ise ei roni ei ligasel kiviseinal ega libedal katusel.

Mingil hetkel vajusime pealtvaatajatekolmikuga tuppa kohvile, jättes katuselkäijad toimetama. Peatselt helises nõudlik telefon kutsudes köit siduma. Ja nii nad "rippusid" - üks õunapuu ja teine väravaposti otsas. Ja mina mõtlesin, kas ehk sibulapuu siiski nii tugev on, et julgestuse ära kannab.

Korstnakivide kaks pealmist ringi on lahti. Tuleb suvel uuesti laduda.
Laagrist saabus koju ka laps. Põlv kannatab tugeva paistetuse all. Oli hiigelkangena siiski võistlema läinud ning naases üldarvestuses 37. kohaga. Tüdrukute kohta ei teadnud rääkida. Homme ootab meid traumatoloog :S

Tere, uus!

Juba kolmekuningapäev! (Aastatetagust fopaad meenutades, on suurepärane päev siirduda Soome ostoksille)

Kuuendat päeva kehtib Eestis uus raha, ent mina ei ole seda veel pangaautomaadi kaudu näppimas käinud. Mingi tõrge on. Poes maksan kaardiga.

Viimase krooniostuna soetasin Lõunaosariikide Maximast hiigelkotitäie sööke-jooke. Mingi uitmõtte alusel oletasin, et suudan vana-aastahtul ära tarbida kuus liitrit mahla.
Esimese euroostuna maksin kirjamargi ja ümbriku eest kodupostkontoris ning seejärel siirdusin taas toidupoodi. Õgard. (esimese krooniostuna mäletan pakkivalget sefiiri - seega olin õgard juba palju aastaid tagasigi)

Notsu veedab koolivaheaega Kurgjärve laagris ning viimastel andmetel on ta jala õnnetult välja väänanud. Enne laagrit sai ta minult peotäie euromünte. Kokku vastu kuueteist ühiku vääruses. Reaktsioonina hakkas laps kibedalt nutma - et teised lähevad poodi ja tema ei saa oma "sandisentide" :)) eest ju mittekuimidagi. Ja seejärel teatas ta juba enesekindlamalt, et võtku ma lahkesti rahakotist sajakroonine ning ulatagu koonerdamata temale.

Niipalju siis eurost.