Reisipalavik, mis muud.

Homme ongi see päev!

Saadan poisid lasteaeda ja järgmisel korral kohtan neid esmaspäeva õhtul... Minist ja Midist pole ma üle kümnekonna tunni varem eemal olnud - meil lihtsalt ei ole kedagi, kes nõustuks Hullumaja Puhvetit pikemalt hoidma. 

Kahtlustan, et ei oska tekkinud vaba ajaga midagi pihta hakata ning lähen laevas juba üheksa paiku magama. (Kui Notsu mind just mööda poode ja ööklubisid ei vea ja Bingot mängima ei nõua)

Ka pole ma nii tühja autoga juba ammu kuskile sõitnud. Kleit, kingad, teksapüksid, paar pluusi. Tellitud külakost virsiku Nestea ja paari multipaki kohukeste näol. Üllatuseks kaasa ostetud mooniplahvatuse grillkringel. Kõik. Ei mingeid kärusid, mähkmeid, mänguasju igaks elujuhtumiks, näkileibu, joogivett, kümneid komplekte vahetusrõivaid jne 

Ometi hakkasin närvitsema avastades mustmiljon tegemata pisiasja. Rahakotist puuduvad nii paberkindlustus kui juhiluba, tehniline pass. Ma ei oska kasutada GPS-i, kuigi tehniliselt pole seda ka vaja.

Vahetasime õega täna mitmeid kõnesid. Ilm heitlik, basseinivesi 15´.  Voodiriided ja käterätid koju jätta. Üks jalgpallimatš reedel vaadata. Kaks võileivatorti viiekümnele haarame kaasa laupäeval tagasiteel. Ikea - valikus on Linköping või Stockholm. Hilisõhtul tuleb niikuinii Linköpingu lennujaamas käia. 

Mõtlen oma käesolevale elule - minust on saanud uskumatu kodukana, kes pabistab ülelombi seilamise pärast, kus teekond autoga kulgeb turvalisel kiirteel. Ise ka ei tunne ennast ära :)

Ma tegin seda jälle...

Eelmisel nädalal Notsu ja iseenda riidekappi tühjendades vandusin ma peaaegu käsi piiblil, et enam ei tee. Ei osta enam riideid ja jalatseid. Ei anna järele teismelise halale, iseenda soovidele, Meesisendi edevusele ega fantaasiale poisterahvaste ägedatest hilpudest.

Õetütre leeripidu on jätkuvalt teemaks ja tegemist on Põhjamaades ühe olulistema sündmusega inimese elus. Õde kõneles suisa viiekümnele külalisele tellitud võileivatordist, oeh... (ma tean ja tunnen vast kümmetkonda nende kohalikku peretuttavat) Kujutasin end seismas ema kingitud kuldehetega ehitult rohe-lillas Vera Wangi kleidis, näpus beež Etienne Aigneri käekott ja jalas... a) mustad porikingad b) kirjud tennised c) suveeplätud d) ketsid, nähes  kõrval oma imekaunist õde mind teistele tutvustamas.

Niisiis murdsin ma lubadust ja kablutasin kingi otsima. Enne Notsu sündi kandsin ma jalatseid 38, harva ka 39. Peale Midi sündi soetasin pigem 39, vahel ka 40 ja Mini sünni järel... nuuks, kinganumber 40 samastub juba loivaga.

Nagu kord varemgi trampisin ühest ostukeskusest teise ja teisest kolmandasse, sobivaid leidmata. Või noh, sobiva hinnaga hinnaga kingi leidmata - ju olin oma unistuste lati jälle liiga kõrgele asetanud. Õnneks on minusugustele loodud Humana - sain paari ehtsast lakknahast beeže peaaegu tuttuusi pidulikkke suvekingi üheksa euro eest(töövõit: sundisin end Tommy Hilfigeri poiste suvepükse suuruses 128 tagasi panema)

Ilmateadet vaadates pakkisin kotti ka talveparka - olin märtsi alguses veendunud selle ostu halvas ajastuses, ometi on see siiani sagedasim õhtune rõivaese. Toppisin kogu komplekti selga ja ütleme, et vaatepilt oli koomiline. Seega pean veelkord endale antud lubadust rikkuma ja homme tuleb läbi viia operatsioon "kleidi, kingade ja käekotiga sobiv mantel või jakk". (Ja tagasiteel ostan Ikeast suurema riidekapi ja kodus hakkan lappama kinnisvarakuulutusi pirakama kodu leidmiseks)

Teismelise riidekapp

Sorteerisin eile ja täna Notsu väikseksjäänud riideid.
Meeletud kogused. Kümned kleidid, topid, pluusid, teksased, kokku sadu esemeid alates suuruses 146 kuni naiste S-ini. Mõned vaid kord kantud, enamasti paar-kolm korda seljas käinud. Üksikud tublisti kantud. Ainuüksi päevitusriideid tuli 13 paari. Kolmteist... Viimaste osas on Notsu ainus tädi tublisti kaasa aidanud, sest sõnadega "mõnus kui saad valida millistega randa minna" on neid talle toodud ja toodud. Ja lisaks veel täditütre riided, kes samuti kannatab (või naudib?) rõõmu riiete ostmisest. Igatahes istun ma juba teist ööd kapitalistlike kaltsukuhjade vahel ja kahju on. Ilusad esemed, peaaegu kandmata, hirmus varandus neile kulutatud ja täiesti kasutud.

Heietamiseks tuli isiklik noorus meelde - öine "õmblustöökoda", et midagi uut selga saada. Viru tänaval avati Next, hirmsate hindadega, teksapüksid maksid pea 700 krooni, mis oli umbes pool noore inimese kuupalka... Ma kandideerisin sinna kooli kõrvalt tööle. Ei saanud. Sõbranna sai. Ja me teadsime, et tegemist on kvaliteetkaubaga, kultuskaubamajaga... bööh!
Edasi tuli H&M. Euroopas seigeldes ostsin sealt Notsule igasuguseid imelisi rõivaid, sest Eestis oli kooslus "ilus& taskukohane" lootusetu soov. Roosarõõsaline Hello Kitty näiteks...
Mexx, Gap jms oli kauge unistus - klass kallim siiski. ja tegelikult... tegelikult ei tee ükski neist brändidest kedagi kenamaks ega paremaks, vaid on lihtsalt praktilised - talvel hoiavad külma ja suvel sooja eest.

Notsu praeguse riidekapiga tuleb tegelema hakata nädalavahetusel, sest ukse vahelt sisse piiludes nägin ,et asjad ei mahu enam füüsiliselt ära. Trenniriided, vähemalt kümmekond komplekti - et oleks valida. Pidulikke kleite paarkümmend, teksaseid umbes viisteist paari ja pluuse, särke ja toppe on suurte korvriiulite kaupa. Vaevalt ta isegi teab, mis seal kõik peidus. Masendav. Ja nende rõivahunnikute vahel ahastab teismeline, et MITTE MIDAGI ei ole selga ega jalga panna... ja paterdab kooli, piinlik öelda, punaste ketsidega, mille mõlemad tallaalused on lõhki (kuivailmaketsid siis), aga need olevat converse´id. (ma tõesti ei tea, miks konversid on lihtsalt ketsidest paremad?) Jah, mu emal on õigus, see on üks paganama ärahellitatud laps.

Jjiipiii-jeee, elagu homme!

Iga asi saab kord otsa ja nii lõppes ka möödunud ko-hu-ta-valt kiire nädal. Tegemisi nagu emadepäeva pidu lasteaias jagus veel eilsesse esmaspäevagi. Täna hommikul võtsin aga arvuti voodi alt välja, tõmbasin kardinad ette, nagu omaaegsel bakatöö kirjutamise kõrghetkel. Laadisin arvutisse  900 lehekülge raamatuid ja asusin kümnelehelise case-study kallale. Colin Sparks mulle üldiselt meeldib või noh, meeldib teistest sarnastest uurijatest enam. Vaatasin üle - tähtaeg ei olnud mitte 12.05 vaid 02.05 :) Ignoreerisin telefonikõnesid, skaibipiiksatusi ja ühendusi facebookis - mul oli tööaeg. Pealelõunal kell neli saatsin õppejõule meili ühes vabandustega ära (nagu keegi hilinenud tudengite vabandusi lugeda viitsiks) võtsin pidzaama seljast, käisin duši all ja läksin poistele lasteaeda järele. Meesisend sügas õhtul kodus kukalt ja uuris, mille paganaga ma päevade kaupa küll tegelen...

Ostetud said ka leeripeole sõiduks vajalikud laevapiletid, samaks ürituseks imearmas Vera Wangi kleit, mis mu jämeda kere ümber nagu kile viineril ei ole. (Notsu küll pööritas taas silmi, aga tuletasin endale meelde, et sama tegin mina tema valikut poes vaadates. Ju meil on ealised iseärasused maitsete lahknemise osas.) Puuduvad veel kingad, aga sellega tegeleme hiljem, homme näiteks.

Korkisin konjaki lahti ja valasin priske klaaspõhja. Juba homme võin koristada pooleteise nädala jagu sodi, toimetada aias kõik edasilükatud tegemised. Ma luban, et ärkan juba kümne paiku üles ja hakkan pihta.

Nagu(?) orav rattas

Pühapäevani tuleb välja vedada ja viibida enamasti mitmes kohas korraga. Seda olen juba esmaspäevast alates harjutanud ja päris hästi on välja tulnud :)

Homme algab Luige laat ja minust saab sellega seoses üksikema. Meesisend kepsutab seitsme paiku minema, grille laadima. Mina pean vaatama, et üks kooli ja kaks lasteaeda satuks, haaran sponsorite toodud grill-liha peale ja kihutan Luigele järele. Samal ajal peaks ma kirjutama koolitööd, mille sain kätte täpselt 2. veebruaril ja mõtlesin selle kiirelt ära teha... Üheksasajast ingliskeelsest leheküljest vaid umbes 700 on tänaseks lugeda jäänud ja case-study ideed, millest 10 lk arutelu kirjutada, pole siiani tärganud. Tähtaeg pühapäeval. 

Õhtul on lasteaias vanemate koosolek (no kes teeb koosoleku nädala viimasel päeval valides kellaajaks 16,30? Sageli näib, et ma olen ainus töötav lapsevanem rühmas - ülejäänud saabuvadki lastele järele nelja paiku...) Poisid koju, emps sõbranna sünnalt peale ja ette valmistama empsu sünnipäevalauda - vastasel juhul kokkab ta üksinda ja varahommikuni.

Laupäev algab taas Luige laadaga, paralleelselt koolitööga muidugist :), seejärel korjan linnast kokku tellitud kulinaaria ja kihutan sellega ema poole. Sealt Luigele, Meesisend peale ja koju triigitud-viigitud laste järele, et üheskoos ema sünnipäevale minna.

Pühapäeval, üllatus-üllatus, taaskord Luige laat ja ühtlasi ka emadepäev ja minu koolitöö tähtaeg samuti. 

Kuskile tuleb mahutada ka surnuaiatuur ja kohtumine eksõemehega, kellelt saan paki edasi toimetamiseks. Keegi ei vabasta mind ka kodutöödest. Panin pühapäeva õhtuks konjakipudeli valmis - ma olen selle täielikult ära teeninud.

 

Seda on jälle liiga palju

Notsu saabus koolist, olles ajaloos ühe päeva jooksul omandanud kontrolltöö eest "mitterahuldava", jutustamise eest "rahuldava" ja grupitöö eest "rahuldava". Mida muud oodata, kui õhtust õhtusse vaadatakse ja järelvaadatakse kõikvõimalikke seriaale. Ma ei ole itispets ega oska määrata Notsu seadmete kasutusaega internetis. Sestap tegin valutava südamega otsuse ja eemaldasin televiisorilt toitejuhtme ning homme asendub ifõun mutifoniga. Ipadi unustasin ma juba lõunaosariikidesse (kogemata, kuigi mu laps väidab, et tegin seda heameelega). Notsu nuttis luksudes, et ma rikun tema inimõigusi. Eks ta siis kaebama läheb...

Midi veetis volbriõhtu Lõunaosariikide erakorralises. See juhtus paari sekundiga - Midi haaras riiulilt puldiauto plastikust antenni ja kihutas Mini jooksurattaga terrassi poole, kukkus ja... antenni täpselt kurku. Edasine on lõunaosariikide klassika - sada rauas linnast Kubija poole, naeratav meeskond vastuvõtus. Sentimeetrisügavune haav liimiti kokku, Midi soovis teha kurgust enne-ja-pärast fotot telefoniga. Palju ei puudunud, et lahke meeskirurg ja armas õde oleks samuti kaadrisse astunud. Viis eurot ja koju tagasi. Hommikusele hellalt serveeritud pehmele pudrule ja leigele joogile krõbistas Midi juba raginal kuivikuid peale...

Mini võttis eilselt pidulaualt õhukese morsiklaasi ja läks sellega oma tuppa. Juhtunu jäi lõpuni segaseks, kuid trepilt visati alla klaasikild ja Mini ja Midi näitasid teineteisele näpuga, väites, et ülejäänu sõi vend ära. Killuke õhukest klaasi jäigi kadunuks vaatamata, et roomasime kogu perega nii esimese kui teise korruse läbi (me võiks täitsa Siilil luurele minna!) Et Midi on juba viiene, siis oletame, et klaasi sõi ära kahene Mini.

Masendav. Nad võtavad mul peatselt vanemlikud õigused ära. Kahtlustan küll, et asutus, kuhu nad seejärel viiakse, teeb kõik et mu vanemlikud kohustused mulle tagasi antaks - sest kes paganamas küll tahaks ja jaksaks meie hullumaja puhvetiga kantseldada...

null viis null viis viisteist - 05.05.15

Missugune imeline numbrikombinatsioon! Viis aastat tagasi oli ta sama vahva - null viis null viis kümme ehk 05.05.10. Ehk tsiteerides K-d, kui lapsi on juba palju nagu teil (meil siis), peavadki nende sünnikuupäevad olema erilisemad, et hästi meelde jääks.

Midi soovid olid konkreetsed:
1) ämblikmehe tort sünnipäevalaual
2) lasteaeda viia Mesikäpa kommi. Vahvliga.
3) Sünnipäevapidu tähistada ühes konkreetses mängutoas.

Midi esimesed neli aastat olid vastuolulised - mitte eales nutnud päikesepoisist sai kolmanda sünnipäeva järel isekas ja agressiivne laps, kes isiklikku maailma tõmbus sageli keeldus igasugusest suhtlusest.
Möödunud talv ja kestev kevad on selle lapsega teinud imet - Midi on muutunud suhtlusaltiks ja hoolivaks ning heaks kaaslaseks. Ta on nutikas leides lahendusi päris keerulistes olukordades. Üha enam julgeb ta alustada võõrastega vestlust ning tema sotsiaalsed oskused vastavad enamasti ühiskonna ettekujutusele.
Just seetõttu olin õnnelik kuuldes tema unistustest - varasemalt kehitas ta üsna ükskõikselt õlgu. Nii tundsin ma ühest tordist ja kommihunnikust topeltrõõmu. Sünnipäevapidu mängutoas jääb aga pidamata, sest Meesisend kinkis poistele sünnipäevadeks hiigelsuure õuemänguväljaku - piraadilaeva ronila ühes kiige ja köie ja ronimisseina ja roolirattaga. Mastist ei puudu ka piraadilipp. "Kõik parrrdale", hüüab Midi ja tema pisike kaja Midi kordab järele "Pallldale!"

Eilsel koduteel lõunaosariikidest üllatas Midi meid taas, otsides "reisimängukotist" välja värvipliiatsid ja värviraamatu. Kolmest tunnist kolmandiku jagu ta värvis ja ülejäänu veeris oma lemmikut, "Poiste aabitsat".

Lugu Midist ilmus värskelt siin ja minu kirjutet artiklist veidi edasi lapates sisaldub veel üks väike ajalooline hetk - Midi esimene keha sisaldav joonistus.

Hilisõhtul pakkis Midi sünnipäevaks saadud varanduse voodi ette ja ohkas õnnelikult. Jõudsime veel üle rääkida, et kui üks aasta ehk suvi, sügis ja talv jälle möödas on ning puudel taas pungad, tuleb jälle tema sünnipäev. Kuues. Ja Midi leidis, et siis oleks sobilik tellida Kangelasega (üks multikategelane) tort.

Jah, muidugi, mu armas Midi!