Kuldjalgadega laud jt kinke

Viimastel päevadel kuulen ma enim küsimust kingisoovi kohta. No ausalt. Kaks vanainimest, mõlemad edukalt keskikka end välja venitanud. Asjad koju ära ei mahu ja ikka tahetakse juurde tuua. Saksa serviisi oleks vaja. Ädasti. No pole mul sellist kodus. Ausalt, Ja sellega seoses meenus mulle üks lugu. Sõber J isa töötas hiigelsuures tehases direktorina. Oli vist ainus eesti verd inime juhtival kohal. Igasugused osakonnajuhatajad ja asedirektorid puha muukeelsed ja tehase elu käis samuti ühes teises keeles. Igaks sünnipäevaks sai isa kuhja fooliumtaustal läbipaistvas paberis kimpe ja kimbukesi. Nelke peamiselt. Teatanud ta kord õhtul kodus laua taga, et lilli ta ei söö, kuid kollegid sellest aru ei saa. Saabus juubel. Isa olnud mokaotsast poetanud või isegi kurtnud, et otsivad kaasaga diivanilauda. Sellist, mis igapäevaselt kena välja näeks, saaks katta ka laudlinaga ning samas sobiks ka kohvi pakkumiseks. Et sobivat pole leidnud, kuigi jalad juba rakku joostud ning kõikvõimalikud poed läbi sõidetud. Ajad olid sellised - mööblit müüs küll palju kauplusi ent pakutav koosnes enamasti poola toodangust. Juubeliõhtul saabunud isa koju, kaasas... kõverate kuldjalgadega diivanilaud. Kolleegide kingitus... Oli teine igapäevaselt efektne, klaasplaati sai katta ka laudlinaga ning kõrguselt sobis kohvi serveerimiseks. Välja nägi nagu... ütleme, et nagu võõrkeha muidu tagasihoidliku, kuid hea maitse järgi sisustatud kodus. Eks isa kiitis kolleegide maitset ning aasta hiljem saabus sarnases stiilis riiulike. Alles pensionilemineku järel õnnestus perel kolleegide kingid välja vahetada. Niisiis. Palun meilegi kuldjalgadega laud. Arvestades, et oma vana diivanilaua paar nädalat tagasi välja viskasime.

Pidu pidu otsa, ei...

Üks lõputu pidu kestab juba poolteist kuud. Esmalt kümme ehk juubel. Seejärel kaks, millele järgnesid hilised kuuekümnendad. Et seeria täielik oleks, asutasime ka pulma pidama. Esmalt tagasihoidllikust registreerimistalitusest kahele on saanud registreerimine järgneva liigluksusliku söömaajaga lähedastele. Enamgi. Ka minu õde ja tema tütar ei pidanud paljuks kohale lennata. Õhtu lõpetab kodune magus laud sõpradele. Valikus olevaid kleite on kolm ning kaks neist lendasid minuni üle suure lombi... Kingapaare õnneks üks ja ehetekomplekte samuti. Esindatud on nii uus, vana kui sinine ja laenatu. Nagu päris, noh. Mõttetud pisiasjad närivad. Minuni ei jõua, miks peab meid sõidutama igapäevaselt luksusautoga liiklev sõber ning kõhutäidet võib pakkuda vaid ülipeen restoran. Minu probleemid on hoopis argisemad - dokumentidevahetus rahakotis näiteks. Aga mul on maailma parimad sõbrannad, kes mind õhtuks õue kutsusid ning esmalt mu meigitud näo ja soengusse sätitud juustega spaasse uputasid :) Ja nii palju iluprotseduure ei ole ma eales ühte nädalasse mahutanud. Äge!

tapeedivahetus

Eilsel pühadeneljabal veeresime kuhu mujale kui lõunaosariikidesse. Meesisend lahkus hommikul pool viis, et kaheksast Tartus tööasju toimetada. Suverehvidega... Õhtul kell viis esitas Notsu muusikakoolis etüüdi ning seejärel sõitsime 23. liiniga bussijaama (hurraa, otsebuss Nõmme-autobussijaam on tagasi!). Sebe ekspress sõidutas meid Tartu ja ülihoolitsev meesisend ootaski juba.

Võru-maja oli jäine nagu talv läbi kütmata hooned ikka. See, et me kaks nädalavahetust tagasi püsiva pluss kahekümne saavutasime, siinkohal ei loe.

Üks mu suurtest kottidest sisaldas viit rulli tapeeti. Umbestäpselt nii palju kulub ülemise korruse kolme toa seintele. Paanide ülelugemise käigus näis, et ehk tuleb rullike lisaks võtta.

Just niimoodi veetsin püha, mis on nii tähtis, et rohi ka ei kasvavat... Patune lugu. Kitkusin seinalt kultuurikihti, täpsustades ligikaudu kümmetkonda. Et tööd põnevamaks teha, külastas mind aeg-ajalt meesisend alumiselt korruselt ning irises. a) seda tööd pole kellelegi vaja b) vineerseina paljastudes muutus valjemaks noot kui lihtne on kogu maja ära rikkuda.

Reedega sai pool korrusest puhastatud ja ajalehtedega kaetud, homsel vaiksel laupäeval loodan teise poole lõpetada. Tapeetimine jääb maipühadesse. Kalendrist paistab viis vabaksvõetavat päeva :)

Päev ühes teises linnas

Kevadine koolivaheaeg toimub totaalselt valel ajal - lumi on enamasti minekul, õued vesised. Nii jäävad valikusse vaid tubased tegevused - teadagi ikka arvuti ja telekas:S Sekka kiunu, et iiigaaaav. No ma siis bronnisin Seiklejate Klubi jõulukingituse ehk koostööpartnerite reisi Stockholmi. Ühel tingimisel - et kõik need riided, mis kuuluvad rubriiki "pole midagi selga panna" oleks eelnevalt sorditud kriteerumite järgi "väike", "katki", "tüdinud". Notsu, va shoppamisfänn, lõpetas selle ülehelikiirusel. Silm säramas koostas ta nimekirja puuduolevatest riietusesemetest ja "hädasti puudu olevatest riietusesemetest :)"

Stock võttis meid vastu 14 kraadise soojusega, ilma lumeta ja särava päikesega! Tegelikult oli mul veidi kahju, et seekord Kista nimelist hiigelkeskust plaanisime vanalinna asemel külastada. Notsu sõitis oma mälus esimest korda metrooga - meenutasin tale, et ta on seda korduvalt teinud Helsingis, aga ilmselt liiga väiksena. Igatahes ei küsinud ta minult liikuval trepil sügavusse sõites nagu kolmeteistaastane minuke oma emalt Moskva metroosse laskudes, et kas see ongi metroo :D

Kistas asuvad kaks mu lemmikpoodi - Desingual ja Next. Kui veel C&A ka kohal oleks... Lapsed said uue kevadgarderoobi (ma parem ei mõtle nendele neljakohalistele Sek-summadele, mis ma Ahlensisse, Kappahli ja H&M-i jätsin ja hiigelkilekottidele, mida sealt välja tirisime). Meesisend toetas Desiguali ja ma sain muu hulgas ülilaheda tikanditega kevadmantli. Mhh, mõtlesin, et riietevaimustus minus on lahtunud, aga selles tõeliselt ilusas riidehilbus linna poole patseerides tundsin end kui uuesti sündinuna. /Jätkuks mitme tuhande tähemärgine lalin meie olematust kaubavalikust ja pöördvõrdelistest hindadest/

Polnud teab-mis-vinge sõit, ent üks päev rutiinist välja ja elul on hoopis teised värvid :)

Suusatamisosk(amat)usest

Kesklinna koolidel pidavat peatselt toimuma murdmaasuusatamise võistlused. Notsu pidanuks sõitma oma kooli kolmandate klasside võistkonnas.

Saabus pettunud laps eile koolist. Porises pahaselt, et suusavõistlus jääb tema jaoks ära. Nimelt ei oska kahes paralleelklassis peale tema mitte keegi suusatada ja võistkonda kokku ei saa.

Kurb. Arvestades viimaste aastate toredaid talispordivõimalusi.

Kevadekuulutaja: Jägala juga

Aknal õitsevad kolm hüatsinti - kingitus Norra-Eesti vahet pendeldava sõbranna külaskäigust.
Õues valitseb aastaaeg, mida tööinimesena vihkasin. Päevased plusskraadid ja ere päike kutsuvad planeerima ja planeerima. Tööpäeva lõpuks on kevadsoe asendunud miinuskraadidega ning õhtud jäiselt külmad.

Praeguse summeeritud tööajaga kodukontoris töötajana pole mul probleem paar tunnikest päevas sooja päikese käes tedretäppe ninale püüda.

Niisiis. Pühapäevane Jägala juga. Kutt magas autos. Meesisend ei viitsinud trepist alla ronida ning pendeldas auto ja kalda vahel. Minuke ja Notsu kolasime murdunud jääpurikakujuliste kamakate vahel, üritades pressida end hetkel jääjoa kujulise veejoa taha. Notsu ronis mooda jääkamakaid ja lustis neist tagumikul alla sõites. Pildistasin seebikaga portsu vahvaid pilte.
Hiljem turnisime ülesvoolu asuval tammil, mille alt kevadveed kitsukese tee läbi murdnud. Pajuutudest kihav võsa.

Meil "maal" ehk äärelinnas on sügav talv koos lumehunnikute, päeval vesise ja varahommikul jäise sõiduteega. Kontorite kesklinnas valitseb juba kingade ja õhukeste saabaste hooaeg. Märtsi keskpaik juba :)

lapsesuu

Kutt võttis värske posti hulgast Klicki reklaamlehe. Keerutas seda käes, pani nimetisõrme arvutile ja teatas issile otsa vaadates: Emmmmeeeeeee.

Heh, armas naistepäev

Massaažijärgselt ei saa ma harilikult magada. Tänagi öösel sattusin kummalistesse seiklustesse - muudkui juhendasin laiskasid loendajaid, püüdsin neid keelitada-noomida tööle. Tulutult. Kell kuus helises meesisendi äratuskell. Pisut hiljem klõpsatas uks tema järel. Töö ootas teises Eesti otsas.
Vajusin sügavasse unenägudeta unne. Kolmveerand üheksa ärkasin sõnumi peale - "mehenääps" õnnitles naistepäeva puhul. Ah, et nääps, irw. Aga huumoriks olin liialt väsinud. Suikusin uuesti ja koputust uksele kuulsin läbi une. Krapsakas Notsu uuris sissenõudja soove. Toateenindus. No mida!!! Ajasin öösärgile hommikumantli peale. Peeglist vaatas vastu sarviline soeng ja padjakriimuline nägu. Ukse tagant ulatati kimp punaseid roose ja sooviti head naistepäeva. Appike, meesisend...

Hommikusöögilauas võttis igat naiskülalist vastu lõtv tulbike ja südamlik naeratus meesteenindajalt. Ja spaa oli naistest tulvil - poole hinnaga sissepääs:)
Tagasiteele sõitsime meiegi tulbikimbu ja Pihlaka koogikarbiga. Otse Rakverest vanaemale.

puhkepäevak

Mõni esialgu pahana tunduv asi võib ootamatult heaks pöörduda. Tourestilt Rakvere spaakeskusse ööbimist soetades olin padupettunud - no ei saanud klapitada sõbranna, enda ja teatriga sobivat aega. Jätsime teatri välja ja sattusime naistepäeva-eelsesse päeva. Ootamatud asjatoimetused nõudsid oma ning Notsu kooli koduleht teatas kahepäevasest õpetajate streigist.
Siin me õnnelikult olemegi - minu proovitutest kõikse soojem veekeskus Eestis. Pole probleem titte ühest basseinist teise loksutada. Meesisend hankis titele ohutusvöö, kus käevahtkummid on ühendatud kõhu alt kõhuvahtkummiga. Igatahes ei suutnud kutt selles asjanduses pead vee alla pista ning hakkas ujumisliigutusi imiteerides siblima. See olevatki mingi patenteeritud ujumise ohutusvahend väikelastele.
Õhtul käisime massaazis - šanghai, kui ma nüüd ei eksi. Ja massööriks pisike asiaat - vägagi mõnus. Kõikse mõnusam, et kogu kamp - Kutt, meesisend ja Notsu keerasid peale Aktuaalset Kaamerat end teki sisse ja jätsid mulle õhtu haudvaikuse ja Västriku filmiga juubelitõusust Araratile. Asjaolude kurva kokkusattmuse tõttu jäi minul ja sõpradel rännukaaslastel sellele ekspeditsioonile minemata. Hea telekastki vaadata :) vaikuses.

Süüdimatu Eesti Post

Tellisin USA e-bayst Notsule kevadballikleidi. Nii kaugelt seetõttu, et nägin peale mitmekuist e-baydes sortimist sobivat kooslust - suurus, värv, tegumood ja hind. Eelpubekate ballikleidid, mis poleks õlapaeltega ega pruutneitsi kleidid on haruldased või maksavad tublilt enam kui näiteks murdmaasuusakostüüm. Viimane kriteerium - hind 27 USD jäi täpselt alla nii tolli- kui käibemaksusummadele. Pakiteade saabus nädalaga.

Niisiis. Minu kodulähedane postkontor. Dokumendi kontroll. Üle leti ulatatakse maksikiri - ülitugevast materjalist kileümbrik. Keset ümbriku esikülge laiutab umbes viie sentimeetri pikkune auk. Algab ja lõpeb see ava sõrmejälgedega. Kellegi ahned näpud on ümbrikku uuristanud, kuid kile on veninud ja jõhkrusele vastu pidanud, ent lõpuks siiski katkenud.

Teenindaja kommenteeris, et tema ei tea lõhutud pakendist midagi. Seletasin, et juhul kui toll tundnuks paki sisu vastu huvi, avanuks ta selle korrektselt ning seejärel lisanuks kleepeka märkega "avatud tollis". Lisasin ka, et mulle on saabunud ümbrikke, millel kommentaar stiilis "saabunud rikutult postitöötluskeskusesse või postkontorisse". Teenindaja krimpsustas nina ja leidis, et tema ei ole minu kirjeldatud situatsioone varem kohanud. Võttis seepeale ümbriku ja kadus taharuumi. Mõne minuti möödudes naases ta sealt võidukal naeratusel. Minu ümbrikul ilutses tavaline läbipaistev pakketeip - juhataja kleepinud augu kinni. Nüüd on ümbrik jälle suletud.

Ma pole küll suu peale kukkunud, aga võttis karbi kinni küll. Kaalusin, kas saata ümbrik koos koos kommentaaridega Eesti Posti peakontorisse või mitte. Aga ikka ja jälle: ei viitsi. Ega mingit mõistlikku selgitust ikka ei tule.


Edit 05.03
Siia jättis kommentaari ka Eesti Posti Põhja piirkonna jaevõrgu juht. Kustutasin tema soovil kommentaari ühes jäetud kontaktandmetega. Tema sõnul pidanuks me paki sealsamas avama ning koostama akti paki sisu seisukorra kohta. Saatsin rikutud ümbriku ülevaatamiseks. Hea, kui asjad paremaks muutuvad.

Kassi maniküür

Käisime külas kahe kassiga perel. Silma jäid nende katkumata diivanid. Ometi möllasid kaks murdeealist kassi nagu pöörased. Selgus, et neile loomakestele tehakse regulaarselt maniküüri. (Või oleks õigem öelda pediküüri?) Ja pererahvas näitas ühe kassi peal küünelõikust. Kulus mõni minut, kuuldus üks väiksem mäuks ja nüride küüntega kass lahkus rahulikult sülest.

Hommikul otsisin Bettist jäänud küünetangid välja. Bernhardiini ja kassi küüsi on muidugi raske võrrelda. Püüdsin Miu kinni ja võtsin sülle. Nrrrrrrrrrrrr, mis mõnus, süga veel:) Nurrumist kauaks ei jagunud. Tagumised 2x4 käisid kiirelt ja kassi üllatunud pilgu saatel. Krõpsasin igaks juhuks pigem vähem kui rohkem, sest veresooned ja närvid ja mis kõik muu. Esikäppadeni jõudes oli kass hämmeldusest üle saanud, ning vahtis mulle põlevate kollaste silmadega otsa. Nähes, et ma ei tagane, lasi hambad käiku. Esmalt õrnalt, seejärel tugevamalt. Kammimine on mind vilunuks teinud, ning mul õnnestus tigedale kõutsile tema enda saba hammaste vahele toppida. Küünte osas edusammud küll puudusid.

Kass "vahva" hääle avastas köögiaknal lindude söömist passinud Kutt. Otse loomulikult oli vaja tal pugeda minu seljataha uurima, mis täpselt kassiga ikka toimub. Ja noh... üks väike pai kulub kassile ikka ära. Kutt küll hajutas kassi tähelepanu, aga paraku ka minu oma. Surusin kassi pea küünarnuki alla ja krõpsutasin paar küünt lühemaks. Täispika karvaga pärslasel on aga ka küüned ülipikkade karvade vahele peitnud ning iga otsingut saatis kassi kräu. Niisiis pool tunnikest ja kolm käppa. Ja tegevus ei meenutanud kuidagi eelmise õhtu vaatepilti rahulikult süles lösuvast kassist. Hinge tõmmanult võtsin ette ka teise esikäpa. Surusin kassi pea senitundmatusse maadlusvõttesse ning üritasin samaaegselt üht küünt hoides juba järgmise asukohta kobada ning võimalikult vähe lühendades võimalikult kiire olla. Mõne minutiga lõppes protseduur ning kass põgenes kurve sirgeks võttes voodi alla. (libedal parketil on põgenedes maad kaapiv kass üsna naljakas vaatepilt, ent sel hetkel oli asi naljast väga kaugel). Kutt üritas talle küll järele pugeda, aga kaotas peatselt huvi. Toppisin Betti küünetangid hoiukarpi tagasi. Ilmselt lepime edaspidigi kraabitud mööbliga.

müügilt puuduv juust

Notsu kooliõpik tutvustas juustusorte: brie, camembert ja roquefort. Mõnusas poeloos arenes dialoog kus tegelasteks lapsest ostja ja poemüüja
-Ema ütles, et kui ma juustu nime ära unustan, mõtleksin muusikale, mida kõige rohkem armastan.
- Ja missugust muusikat sa armastad?
- Rokki!
- Siis palus ema ju roquefort´juustu osta!

Järgmises jutukeses sõid lapsed hommikuti vahva nimega juustu "la vache qui rit". Piltki äge - juustukarbil naeratab laialt kõrvarõngastega lehm.
Notsu arvas, et võiksin järgmisel poeskäigul pakikese tuua. Oh häda ja viletsust... Nädala jooksul olen kapanud erinevates suurtes hüper-supermarketites. Mida aga pole on naerva lehma juust.
Stockmann, Ülemiste Rimi, Mustika Prisma, Järve ja Kadaka Selverid... Juustuletid neis poodides on pikad ja silme eest kirjuks kiskuvad. Aga SEDA juustu ei ole.
Ja kuskile välismaale pole ka plaanis sõita. Ja Notsul on SEE juust eluunistuseks muutunud. Masendav.

hhhaige

Lõplikult alistus keha vaimule reede õhtul. Kerged külmavärinad asendusid päris-külmavärinatega. Aevastamine muutus üha sagedasemaks. Värisesin diivanil teki all paksus pidžaamas, millele lisaks hommikumantli peale tõmbasin. Lürpisin teed sidruni ja meega ning üritasin vaadata "Mis juhtus Andres Lapeteusega". Ei õnnestunud. Veidi enne keskööd helistas meesisend ning nõutas mind Pelguranda. Oli jah kokku lepitud, aga lootsin, et äkki võtab ta ikkagi takso. Tõmbasin pidžaamale suusapüksid peale ja ohkasin.
Laupäeva hommikul ei suutnud ma mõista, miks äratuskell heliseb... Noooojah - Notsu seltsielu... Meesisend pakkus end varmalt Notsut viima ja ma suikusin tagasi seiklusrikkasse poolunne. Palavikusegased uned on värvikad - teadvuse saabudes jäävad nii aeg kui ka koht arusaamatuks. Kell üks avastasin, et olen üksi. Et kogu majas valitseb haudvaikus ning mitte kedagi ei ole kodus. Oo õnne... Hävitasin meesisendi jäetud hommikusöögi, leidsin jõudu kapitaalseks koristuseks ja pugesin teki alla tagasi. Kolmkümmend seitse ja kuus, näitas kraadiklaas. Lugesin, magasin lugesin ja magasin taas, kuniks kamp koju naases. Õhtul vaatasin "Kahe kodu ballaadi" ja peale filmi... (üllatus-üllatus) uinusin taas. Ärkasin täna hommikul kümne paiku - kadunud on palavik ja albollah. Nohu on, turtsun ka. Üleväsimus?

Mina kui õpetaja

Ma olen nädalaga juhtme kokku jooksutanud. Koolitan lisaks enda tiimile välja veel üht tiimi. Räägin ruumis, mis mahutaks umbes kaks korda rohkem inimesi kui seal istuvad. Mul on pisut enam "õpilasi" kui mammutkoolide algklassis lubatud. Mu "õpilaste" vanus varieerub möödunudaastasest gümnaasiumilõpetajast kuni neljandal loendusel osaleva kaheksandat kümmet käiva vanahärrani. Erialalt on nii kunstnikke kui insenere, sinna vahele mahub veel mustmiljon ametit. Haridustase varieerub sama kirjult kui erialadki.
Igatahes pole mul enam häält - täna hommikul turgutasin end kuuma tee ja sidruniga kodust lahkumiseni ning vaevlesin keskpäevani kurguvalus. (Sealt edasi hullus kurguvalus). Aga keegi ei ole mind õpetanud häält ka säästlikult kasutama.

Õpetan oma tegelastele arvutiprogrammi. Küsimus ja valikvastus, järgmisel leheküljel kordub sama. Enne küsimuste juurde siirdumist rutiinsed kontaktandmed. Kokku vast kümmekond erinevat ja iga kliendiga korduvat operatsiooni. Lahendame programmis erinevaid situatsioonülesandeid, arutame klassiruumis võimalikke olukordi. Tuttavad kandideerinud räägivad esialgsest tihedast konkursisõelast. ootamatut on minust saanud aga... arvuti algõpetuse õpetaja. Ja seda juba neljandat päeva...

Niisiis. Ankeedis on hiirest mugavam liikuda nooltega. Ühelt realt teisele hüppamiseks kasuta tabulaatorit ja valikvastuste kuvamiseks enterit. Järgmisele lehele viib effüheksa, tagasi effkaheksa. Sulge arvuti kontrol-alt-deleidiga ja ära ürita neid nuppe korraga vajutada.

Ei mingit tuumateadust...minu arvates kuniks arglik Hääl Saalist uuris, misasi on tabulaator. Ahah - joonistame pabertahvlile selle klahvi pildi. Jätkame.
Õhtuks selgus, et tubli veerand "õpilastest" ei suutnud hoomata klahvide "nooled", "enter" ja "insööt" ne asupaika. Apppppiiiii. Mu hea paariline korraldas soovijatele tunnise järelaitamistunni. Joonistasime koos klahvid pabertahvlile, näitasime individuaalselt üle ja lahendasime pisikeses grupis ülesandeid pühendades tähelepanu igale osalejale. Toimus konspekteerimine. Sarnane järelaitamistund kordus järgmiselgi õhtul...

Ometi kõlab ka neljandal koolituspäeval mitmeid kordi üle klassiruumi küsimus stiilis vabandage palun, kuskohas see šift nüüd asuski...
Avastasin endas raudsed närvid. Lisaks ka oskuste ja rutiinse korra seose. Nimelt kodanikud, kes ei suuda pidada isiklikus arvutis järge teotempos projektoriekraanile kuvatavaga, ei pea lugu ka elementaarsest distsipliinist. Hilinevad nii hommikul kui ka lõunalt ja kohvipausilt naastes ning leiavad erinevaid vabandusi alates pikast tualetijärjekorrast kuni segaduseni /täiskasvanud/ laste koduvõtmetega. Needsamad inimesed lahkuvad süüdimatult koridori "tähtsaid" kõnesid pidama ning istuvad seal telefon kõrva vastu surutult enam kui kümmekond minutit. Tõepoolest, ma ei suuda aru saada, kus kohas see tööpuudus ometi elab? Tõehetk kontrolltesti näol saabub homme.

Thanks, Smokey! (vägagi nilbe, aga lõppeks naljakas)

Kaks, kolm ja kohusetunne

Esmalt saabus poolikuks jäänud sisuga sõnum - emme, ma sain pran2. Tund hiljem laekus sõnumisaatja ise. Tuli üsna lohiseval sammul ja nina maas. Sõnumi sisu oli õige - esmalt küsitud teda vastama päheõpitud teksti. Just teksti, mitte luuletust. Põrsake alustanud kenasti, seejärel takerdunud kahe sarnase hääldusega ent sisult erineva sõnaga. Õpetaja andnud lisaaega kordamiseks, aga tekst läinud samal kohal sassi ning õpetaja pannud hindeks mitterahuldava. Juba tunni alguses avastas Notsu, et harjutuse vihik ununes koju kirjutuslauale ning lisaks kirjutati talle päevikusse märkus ka. Draama olnud tõeline - Notsu olla nutnud terve tunni.
Päev varem saabus koju matemaatika kontrolltöö hindega "kolm". Ma ei saa nõustuda, et korrutamine ja jagamine saja piires oleks midagi ületamatult arusaamatut. Ja kui plika järjekindlalt väidab, et ta "ei saa korrutustabelist aru", siis on ju tegemist puhtakujulise laiskusega.

Märkuse ja "kahe" vestlust me ei pidanud. Koolist koju veninud tegelane nägi piisavalt hale välja.
Küll aga võttis ta koti, vahetas vabatahtlikult koolivormi koduriiete vastu ja tõmbas oma toa ukse kinni. Kolm ja pool tundi kostis sealt pobinat nii prantsuse ja vene keeles, kuuldus valjuhäälset lugemist ka muudes ainetes. (Käisin ausõna vahepeal ukse taga hiilimas, kas tõesti ei mängi arvutist hoopis "Kättemaksukontor")
Alles õhtu hakul tuli ta toast välja ja ütles, et nüüd on kõik korralikult õpitud ning lisas tasakesi, et ta võib õhtul lasteaiakaaslase sünnipäevale ka minemata jätta.

Samal ajal lahvatas meedias iga-aastane leek teemal, et Notsu koolis piinatakse lapsi. Et külmapühi ei peeta ja spordivõistlusi vaatama ei lubata. Kollaseim lehtedest viitas õpilasele, kellel olla koolis külm. Kommentaarides pilluti direktori pihta muidugi krõbedaid kommentaare.

Unustati aga lisamata, et selles koolis on kord majas. Et neljast halvem hinne kuulub algklassides parandamisele (loe: iga kehvemini omandatud materjal läheb uuesti läbitöötamisele).
Notsu ütleb, et tundides valitseb haudvaikus ja sõna on õpetajal. Ja koduseid töid tegemata ei jäta naljalt keegi.
Mina aga imestasin, kuidas paar kehva hinnet suudavad minu lapses kasvatada vastutust ja muuta suhtumist.

Reedel saabus eelviimasel vahetunnil uus sõnum - matemaatika "kolm" paranes viieks pisikese miinusega ning võõrkeele "kaks" neljaks.

Maale?

Lõunaosariikides käisime. Haanjas peeti seekord juubelit 55 inimese osavõtul. Hankisin aegsasti lapsehoidja ning päris mõnus oli poole neljani hommikul tantsida. Hommikul kaua magada ei saanud, sest Haanja-korter muutus selleks ööks ühiselamuks. Ühikas, teadagi, hakkavad elanikud vara liikuma.

Vaatasin aknast varahommikusi suusatajaid - kaheteistkraadine külm ei meelita mind õue. Surusin nina külma klaasi vastu ja puhusin sooja hingeõhu mustreid :)

Lõunas on teistsugune päike - allamäge Võru poole veeredes peegeldub see kuuskedelt eriti eredalt ning tekitab valgust ja soojust juurde. Teeäärsed suitsevad korstnad annavad maastikule muinasjutulise meeleolu. Talvine lõuna on imeline.

Võru-majja ei pääsenudki. Olime võtmed koju unustanud ja tirisime kola koju tagasi.
Koduteel lugesin Soodoma külakeskuse põlengust. Vaidlesime meesisendiga tuliselt maal elamise võimalikkusest. Tema arvates olevat ATV-ga lumelükkamine ning õhvakeste eest hoolitsemine puhas rõõm. Mind ta argumendid ei veena - usun, et ellujäämiseks kuluv aeg hävitaks võlu. Lastetakso kaks korda päevas igal tööpäeval septembrist juunini koolivaheajad välja arvatud. (Jumal hoidku, et neid lapsi veel rohkem kui üks poleks!) Võib-olla kombineeritult naabritega... Küttepuude tirimine ning ahjude kütmine oktoobrist aprillini. Elektrikatkestused... Tänan, ei.

Tartu Statoil lisas meie ostudele Päevalehe ning lugesin teema jätkuks väikelinna tüdruku päeva võrdlust pealinna tüdrukuga. Meesisend kiitis takka, et Võru omadel nii ongi. Jäin endale kindlaks, et maakonnakeskuse võimalused pole võrdsed pisiküla omadega.

Konsensusele ei jõudnudki, enne said 250 kilomeetrit läbi.

Toasooja juurde

Meesisend ähvardas gaasikatla välja vahetada. Üheksa aastat on katlale suhteliselt soliidne iga. Sellel talvel pole katel piisavalt kütnud - ülemisel korrusel on külm. Vaid alumise, põrandakütte korruse temperatuur tundub normaalne. Suurendasime katlast väljuva vee temperatuuri, aga rõõmustavaid muutusi ei toimunud. Nüüd, kus väljas kümnekonna külmakraadiga päris-talv, läks olemine nukraks. Gaasimõõtur muudkui keris, aga toad jahedad.

Eile katsus meeisend jälle murelikult radiaatorit. Mitte jahe, aga mitte ka soe. Keeras hajameelselt regulaatori nuppu. Tulemuseks, et uus katel jääb soetamata - ülemise korruse tubade soojaregulaatorid olid kõik poole läbilaske peal. Kes kurat see oli, (kas mitte Tema ise), kes kevadel kurtis, et kõigest hoolimata on palav.

Kapielanik

Võtsin kapist välja ühe suvel soetatud dressika. Panin selga ja... voila... no ei istu kenasti.

Jälle on kalor oma töö teinud. (Ma olen veendunud, et kalorid elavad riietekapis ja õmblevad aeg-ajalt seal minu riideid väiksemaks. Öösiti ilmselt, päeval kuuleksin neid)
Muidu võiks ju süüdistada pesumasinat, kus asjad kokku tõmbuvad, aga see dressikas pole sinna veel jõudnudki :(

Loodusõpetuse töövihikust

III klass.

Hundi pildi kõrval on küsimus: Miks on huntidel kasulik elada karjas?

Ja all lapsekäekirjas kirjutatud vastus: Sest nii saab paremini saaki püüda ja teisi loomi ninapidi vedada.

***
Oeh. Kui vanemad laste koolitöid ei kontrolliks, võiks õpetaja huumoriajakirja välja anda.

Headaega, jõuluaeg!

Lõpetasime selleks aastaks jõulupühadega. Kuigi ma protesteerisin ägedalt, sest vana kolmekuningani võinuks roheline kuusk ju terassil seista. Nii varjanuks ta naabrite mitmendat nädalat nööril kuivava pesuhunnikutki. Lootusetu oli meesisendiga vaielda. Jõudsin ma kodust tunnikeseks kaubandusse kaduda kui kuusk aiagrilli rändas. Naastes avastasin jõulutemaatikast lageda kodu ja turule siirduva meesisendi.

Pühadeaeg on nii nukralt lühike ning jõuluehted niiväga armsad! Liiatigi ehime kodu minu kummina veniva sünnipäeva tõttu alles detsembri keskpaigaks.

Algas ka iga-aastane treening "muskel kevadeks trimmi" ehk lumerookimise tipphooaeg. Sellel aastal siis mõnikümmend meetrit pikemal trassil.

Ajendatuna jõulukraami kokkukorjamisest tegin köögipõrandale värskenduskuuri. Kassanäe! Vuugivahed olid ju helerohelised... aga pooridesse kogunenud mustus tegi nad värvitult halliks. Gaasipliidi tahma köögikappidel on parem mitte kirjeldada. See on üks halvemini eemalduvaid mustuseid ning kahjuks pole ma aastatega küürimist kergendavat vahendit leidnud.

Õhtu kodus

Notsu avaldab juba mitmendat õhtut soovi koos vennaga magama minna. Minu kasu peitub vabamas õhtus ja temale meeldib laias voodis paar tundigi põõnata.

Ülemisel korrusel valitses eile hiirvaikus. Klõpsasime "Välisilmale" järgnenud dokfilmi ameeriklaste relvastusest kinni. Notsu magas sügavaimat und - oma voodisse minekuks pidi teda ikka tükk aega äratama. Kutt istus Mac´is ja meesisendi sisenedes naeratas õnnelikult "MÄÄÄ". (Tõlge: pane lammas Shauni multikat).
Tänane päev on veedetud - nimelt suudab Kutt paari näpuliigutusega Mac´i seaded nii paigast liigutada, et nende tagasipanekuks kulub mul võhikuna tunde.

Pisuke lubadus

Vahva, et ETV-st reedeti vanu eesti filme näha saab. "Hukkunud Alpisti Hotell" oleks nagu nähtud, ent ilmselt põneviku jaoks liiga lapsena. "Broneerisin" end reede õhtuks alumise teleka ette ja meesisend serveeris jäätisekokteili ka. Põnev oli ja "vana filmi" tunnet ei tekkinud. Meesisend norises lõpul üsna häirivalt - ju ikka mitu korda vaadata ei kannata.

Magama ei viitsinud minna. Lisaks saabus suur laps ilma telefonita seltsiks. Vahetasin kanalit ja sattusin klassikalise muusika ülekandele. Tahtsin edasi klõpsata, kui laps väitis, et äkki on kooli juubelikontserdi ülekanne. Et seal mängitud ka Arvo Pärti. Pärt oli küll, kooli kontsert aga mitte. Piinlik hakkas, sest sedasorti muusikat pole iidamast ajast kuulanud. Eriliselt nukker, et Eesti tunnustatuima helilooja muusikat ma teistest kaasaegse klassika heliteostest ei eristaks. Lubasin, et aasta on pikk ja läheme koos kontserdile.

Hääd uut...

Keskööl seisime tähetornis ehk avaneva katusega ümaral rõdul. Umbes kolmkümmend inimest kõlistas mõnel ruutmeetril šampusetopse kokku. Kõrgete mändide ja kuuskede vahel nägime ümberkaudsete majade ilutulestikku piiratult, ent see-eest kuulsime suurepäraselt ja kõrvulukustavalt. Hiljem süütasime õues mõned säraküünlad. Minu uus aasta saabus erilise ootuse ja tundeta - peale söömist, seltskondlikku vestlust ja paaritunnist teleka ees unelemist näitas kell lihtsalt keskööd.

Poole kahe paiku saabusime tagasi koju - kõik neli ärkvel ja rõõmsas tujus. Jalutada olnuks kolmesaja meetri ringis, autoga läks pikemalt. Hea oli kodu lähedal aastat vahetada :)

uuele aastale vastu

Aasta ongi lõppemas. Jõudsin koju just päikeseloojangul. Roosakas hämarus laskus hoovi ning värvis varjud hõbedaselt halliks. Ilusamast ilusam talvine õhtu.

Matkal käisime. Keskpäveal kogunes Seiklejate Klubi ühe klubilise uue kodu ees ning tegime tiiru Nõmmel. Raudteejaam - turg - hüppemägi - Glehni loss ja park - tähetorn - gümnaasium. Kolmkümmend osalejat siirdus kes sauna, kes pikutama, kes peoga alustama. Mina tulin koju. Tahan pisut üksinduses viibida kui kahe lapse seltskonda just selleks nimetada saab.

Roosaka hämaruse saabudes süütasin küünlad - kodu sai valge ja puhas. Väljas sajab tükati laia lund ja vahepeal ei midagi. Vast jäävad saialilled ja levkoid (ja Võru võõrasemadki) lõpuks lume alla ja külmuvad.

Kummaline aasta oli.

Vähe eredaid sähvatusi. Ehk sellest, et elu kulgeb aeglaselt koduses rütmis. Rutiin ühe lõunauinaku ning kahe söögivalmistamisega.

Aastaajad erinesid keskmisest - kumerohke talv, pikk kevad, millele järgnesid kuum suvi ja erakordselt soe sügis.

Sügisel algas kolmas kooliaasta, kahest esimesest oluliselt töömahukam.

Aasta viimane nädal viis mind tagasi minevikku. Nagu tihtipeale, kohtub ka see suguvõsa peamiselt peielaua ääres.

Pikki reise polnud. Välismaale sattusin kahel korral - nädalake Rukal laudamas (keskmine õhutemperatuur ikka -20 piirimail) ja kevadisel koolivaheajal Rootsi.

Mõned teatriskäigud, paar kinokülastust ja hunnik loetud raamatuid. Ministrihärra liigselt ei rõõmustaks mu lugemislauale vaadates - aga veerandtunniseks une-eelseks kirjanduseks sobivad kerged krimkad jms suurepäraselt.

Veidi enam kui kuue tunni pärast algab uus aasta - uued soovid, uued unistused, uued lubadused. Tegelikult on tavaline öö vastu pühapäeva - lihtsalt keskööl avatakse šampus.

Täppistabamus

Õde rääkis, kuidas Skandinaaias möllanud torm neid isiklikult puudutanud. Nimelt äratanud tütar teda ööl vastu teist jõulupüha ning kurtnud, et aknasse paistev erakordselt tugev tänavavalgus ei lase magada. Nad olid koju saabunud napilt pool tundi varem ning parkinud auto tavapäraselt. Torm oli seejärel murdnud laternaposti ja puu. Mõlemad tabasid tema auto katust. Neil olla nüüd pikap-sportvolvik, mis hoolimata kummalisest kerest täiesti iseliikuv. Naersime. Õde leidis, et see on õnnelik õnnetus - vaid materiaalsed kulud - sebimine kindlustusfirma ja autoremonditöökojaga.

Tugev torm häiris täna öösel ka minu und. Ärkasin mitu korda vastiku kolina peale, vaimusilmas kujutlesin kuuske jälle terassile prantsatamas (Ikea plastmassist kuldehted on ikka toredad - ei lähe katki ega midagi).
Hommikul viisin prügi välja. Hiigelsuur, teravalt murdunud männioks oli kukkudes kümnekonna sentimeetri sügavusele maasse tunginud. Umbes ruutmeetrine oks oli maandudes tabanud täpselt sama suurt maalappi. Kolmest küljest piirasid teda auto, koerakuut ja prügikast. Vedas. Liigutada ma oska ei jaksnud. Las ta siis olla.

Teisel jõulupühal, tulbisibulate seltsis

Peale jõululaupäevast külaliste vastuvõttu sõna otseses mõttes magasin esimese Jõulupüha maha. Esmakordselt ärkasin kümne paiku, jõin majaliste tngival nõudmisel kohvi ja hiilisin voodisse tagasi. Teistkordselt ärkasin kui Kutt lõunauneks mu kõrvale vajus. Kolmandal korral suutsin mõned tunnid teleka ees passida, et oleks kombekas ja seltskondlik.

Teise jõulupüha hommikul ärkasin poole üheteist paiku, sest Kutt nõudis putru. Pimendavate ruloode avamise järgselt avastasin päikese. Seejärel meenusid mulle tulbisibulad :) Kolm poolikut kotti, millede teine pool lõunaosariikides peenras. Seitsme soojakraadiga sai end riietada pärs kergelt ja mõnusalt. Toimetasin päeva aias. Vahepeal lisandusid Notsu ja Kutt ja punane salvokelk. Suurem vedas väiksemat mööda haljendavat muru, naerda rõkkasid mõlemad. Avastasin, et kohe-kohe puhkevad õide krookused, tulpidel, neil varemistutatutel, paistavad samuti ninad. Jätkuvalt õitsevad saialilled ja levkoi. Vahepeal käis ema uurimas, ega mul palja seljaga küürutades külm pole. Ausõna ei olnud.

Aga meie kuusk on Raekoja platsi omast kangem - hoolimata kolmest küljest telginööridega pinguldamisest patsatas torm ta kolmandat korda terassile pikali.

Isand Surm täidab aastaplaani*

Külm takitas mul täna öösel uinumast. Soojendasin end kuuma dušši all, seejärel istusin paksudes sokkides paks kampsun seljas ja hoidsin käsi kuuma vee all. Ja ikka värisesin. Öösel rändasin imelikel minevikuradadel. Uinusin vastu hommikut.

Eile sõnumiga saabunud halvimad prognoosid täitusid. Täna kell 14 ühendati TÜ Kliinikumis ühes intensiivraviosakonnas värskelt 38-aastaseks saanud mehel elushoidvad aparaadid lahti. Tuvastati ajusurm - 75% ajust oli verevalumistes ega töötanud. Ülejäänust 20% samuti ning sellest ülejäänu polnud diagnostikas nähtav.

Minu tütrel ei ole enam ainumast onu. Kaks last jäid ilma isast. Üks mees ainsast vennast ja üks ema pojast.

Ainumas lohutus, et elundidoonorluse kaudu päästab see mees kellegi elu ja elab temas /neis edasi...

Vaatasin pilte ja meenutasin - kodumaja ehitust, kesklinna korteri remonti. Eksi vend oli kuldsete kätega ning hakkaja iga töö peale.

Pean kurva fakti ka Notsule välja ütlema. Hommikul lubas eks teada anda ärasaatmise aja.

* postituse pealkiri laenatud naabrinaise msn-ist

jõulueelne

Kodus töötamine on üsna töömahukas. Vahepealse pooleteise aastaga on distsipliin kaduma läinud. Hommikusöök venib arvatust pikemaks, hommikutoimetused, kutile tegevuse leidmine... Alles üheteistkümneks jõuan laua taha. Arvutid on üliturvatud - igategevuse jaoks tuleb sisestada password... Kompensatsiooniks töötan aga kauem - õhtuti kui majalised magavad on hea tabeleid töödelda. Selleks ajaks on lõppenud ka telefonikõned stiilis - kuule-ega-mul-eriti-midagi-polnudki-aga...

Teine aega haarav teema on lähenev jõul. Aias õitsevad jätkuvalt levkoid ja saialilled. Peenralt saab võtta värsket rukolat. Selle taustal tundub värvilisi tulesid vilgutav jõulukuusk vägagi kohatu. Aga terassile me ta üles sättisime - kutt on eelmises elus päris kindlasti orav olnud. Tarkuse lisandudes võtab kõrguste vallutamiseks tooli appi...

Jõuluõhtule ootan sellel aastal neljateist külalist - on minu kord sugulasi võõrustada. Menüü on koostatud, prooviroad valmistatud. Puudu on kuus veinipokaali, aga see vast väike mure, poed avatud :)

Igatahes võiks see aasta juba lõppeda.

Unetus

Kaks esimest koolituspäevale järgnenud õhtut kannatasin totaalse väsimuse käes. Esmaspäeval unistasin, et kutt väljendaks unemärke. Siis saanuks ma ta ülemisele korrusele magama viia ja ise seni ta kõrval pikutada. Muhvigi! Üleväsinud kutt uinus siis kui minul samal põhjusel uni kadus.

Teisipäeval vajusin koju, süda väsimusest paha ning sõna otseses mõttes kukkusin voodisse. Paaritunnise une järel vaatasin voodist tõusmata kalapilgul paari sisutut seriaali ja uinusin uuesti.

Täna hommikul ärkasin üpriski puhanult (huvitav miks:P). Koolituspäeval jagus tähelepanu hilise pealelõunani. Ilmselt on aju vastuvõtumahul mingid piirid ja minu oma täitus. Viimased kaks tundi vaatasin koolnupilgul ühte punkti, entusiasmist pakatavaid koolitajaid. Koju jõudes enam und ei tulnud ega tule nüüdki. Maja noriseb magusasti - Notsu ja Kuti sussides ootavad maiustused, kass nurrub pesumasinal good-girl kassidele mõeldud advendikalendri kõrval (missugune toode:D:D:D, aga tõsi) Istun unetult ja loen pea kahesaja-leheküljelist juhendit. Materjali jagub :) Hommikust ei taha ma parem mõeldagi, ilmselt on unisus garanteeritud. Aga esimese nädala selgroog on murtud - vahvat asja teeme!