vormitud

Tõin Notsu koolivormi Profline´ist ära. Tegime kodus esimese koolipäeva rõivaste peaproovi. Suurus 140 on täpselt paras... Kevadeks väike, kui hobuke samas tempos kasvamist jätkab... Ilus, vägagi ilus on ta pidulikus valge madrusekraega tumesinises pluusis ja voltidega seelikus, pruun roosade kantidega ranits seljas. Nagu nukud ikka:)

preemiad

Esimesel tööpäeval ootas mind tore üllatus. Tööandja kinkis lapse koolimineku puhul 500-kroonise kinkekaardi.
Jah, mõnedele makstakse enam, kuid meie ettevõttes ei ole "premeerimine" tavaks. Seda suurem oli rõõm ootamatu üllatuse üle.

Et kooliasjad on viimseni ostetud, valin midagi iseendale.

PS. Muidu oli ka üks tore päev!
Premeerin end rulluisutamisega - kauaks kauneid päikselisi ilmasid jagub.

puhkus läbi

Puhkus saab algaval päeval läbi.

Nädala esimesel poolel logelesime Saaremaal - vaatasime, kuidas Murueit sigudikega võitleb. (loe kartuleid päästa üritab). Abistasime põllule söödamaja tekitamisel - kandsime õunu. Minu jaoks kõikse kummalisem oli hommikul õunavaba põldu vaadata - no kuidas saab üks suur ja kari pisikesi sigudikke eranditult KÕIK õunad ära süüa! Väiksemad olid ju tõesti tibatillukesed õunavissid...

Nädala teine pool möödus Torilaiul. Üks seenelkäik, üks rannapäev, üks päev ümbruskonna tutvustamiseks emale, kes seekord külaliseks oli. Puhastasime tiiki, lakkisin korstna, ema toppis palke. Üks uus riiul sai ehitatud. Üle ootuste rahulik nädalavahetus.
Ja siis. Kohtumine sigudikuga üpris asula lähedal metsas. Kesik. Minu kirjelduse põhjal arvas Murueit loomakese olevat eelmise aasta triibuline põrsakese. Tüüp jalutas lihtsalt vastu. Ei kartnud ta autot ega autost väljujaid. Läks lihtsalt oma teed üle kraavi. Rahulikult. Imestusest ei jõudnud ma fotokatki välja võtta.

Väikesed roolinnud kogunevad juba traatidele. Õhtuks jaheneb. Sügis on kohe-kohe käega katsuda. Minu külmikus asetseb ämbrike soolaseentega (tõmmuriisikas, kaseseen, võiseen, pilvik) ning kaanetatud sai ka viis purki männiriisikaid.

Notsu kooli kodulehele ilmus õpilaste nimekiri. Notsuke asub õppima "a" klassis. Kooli ta minna ei taha. Ja nädala pärast on esimene september. Mina ei tea mis saab - ise tahaks küll kooli minna, ent lubasin ju sel sügisel astuda I ja X klassi. Masekas.

puhkus kodus - kuus purki kurke

Lõunaosariikidest saabus mõni kiloke ülekoledaid kurke - kujutuid ning ülekasvanuid, erineva suurusega pealegi.
Korjasin naabrite mustsõstrapõõsa paljamaks, lisasin kotti ka kirsilehti ning sikutasin välja mädarõikajuurika. Sibasin kraamiga ema poole.
Minu kõiketeadev ema avas rohelise kaanega paksu kaustiku, millesse kogutud retsepte saatest "Vaata kööki". Lapsepõlves sodisin igale retseptile nime ka taha - kenade naisenimedega toidud said. Yeah, mäletan, kuidas ema selle "täienduse" avastas:)

Arutasime naabrinaise pakutud retsepti, ent köögikapis ei leidunud sibulaid :S Järgmiste kurkide tegemiseks püüame parema varu soetada.
Ja siis hakkisime ja keetsime ja toppisime ning keerasime. Kuus purki kurke, minu esimesi kusjuures, sai tagurpidi kööki seisma.
Njah. Kolm kurgitaime minu isiklikul peenramaal hakkavad ka ehk peatselt vilja kandma.

Puhkus lõunas - kaheksa ahvenat ja viis hüljatud lanti

Ärkasin laubal kella kuue paiku hommikul. Hommikud Haanja kandis, Tilgamäel on eriti kaunid. Augusti varased hommikutunnid on udused ning jahedad. Sättisime end Notsuga riidesse - kalaleminek.
Seda väikest järveköksi Ruusmäe kandis ei ole märgitud ühelgi kaardil - kirjade järgi asub siin soo. Päike hakkas üha kõrgemalt üle metsatuka kiikama kui me kanuud vedasime. Punane kanuu kattis lisaks autokatusele ka -nina ning ulatus meetrikese üle pikapi sabaotsagi. Mööda heinamaad on kanuud mõnus lohistada - üks tõmbab eest ja teine lükkab sabast.
Kuigi tulemuseks jäi kaks kinni jäänud ning vette kaduma läinud lanti ning ei ühtegi haugi, saime mõnusa hommiku osalisteks. Mahajäetud kõrvalhoone juures kanuud tagasi upitades korisesid kõhud juba hommikusöögiks valmistudes.

Lõunat ning õhtut tervitasime Paganamaal. Väikese ning inimestest üsna hüljatud Krabi küla ligidal uitasime Vanapagana jäljeradadel, pildistasime end Eesti-Läti piiriposti kõrval (Notsul ei olenud isikut tõendavat dokumenti kaasaski j aminu oma asus mäe otsas autos), kuniks fotoka akud tühjaks said. Liivajärvest vedasime nelja peale kaldale kaheksa prisket ahvenat, mille soomustest rookimisel end valusalt sõrme torkasin. Kolm lanti (ikka umbes sada krooni tükk:S) jäi sinnagi kõrkjatesse.

Täna andsin asendajale üle viimased tööasjad - lihtsalt inf meiliga. Kaalume, kas minna tagasi Paganamaale kalastama või piiluda kuskile metsa alt kukeseeni. Hommikul pool üheksa peale olema Tartu haiglas. Tegin Võru-vanaema peenrad umbrohust puhtaks. (Kes küll minu omades levkoid maasikatest ja linnurohust eraldaks...)
Ja edasine puhkus... ei oskagi öelda. Seikleks mööda Eestimaad, aga kodus ootab kaks pudulojust. (Mul on juba piinlik paluda naabreid ja ema neile kord päevas süüa andma - kohustus ikkagi ju.) Aga bernatüdrukule lisaks ei mahuks meie pagasiruumi ei telk ega magamiskotid.
Ilma ei pea - sajab siingi - seda mõnusat lõuna-Eesti äikest!

puhkama!

Faaa!

Mul hakkab esmaspäeval puhkus - kestusega üks nädal ja üks päev.

Homse viimase tööpäeva investeerin paari kliendiga kohtumiseks Tartus. Seejärel viib tee otse lõunaosariikidesse. Esmaspäeva hommikul viime kaheksakümnekahese teisele lõikusele Tartus.

Oletame, et seejärel võtame kursi Lääne-Eestile. Esialgu laiule ja seejärel Muhku, Kuressaarde ja Kassarisse. Täpsemad plaanid sõltuvad opitulemustest Tartus.

Näis kaugele jõuame.

***
Oma tööst, õigemini meie osakonna sisekliimast, on täielik kopp ees.
Aga ma ei ole leidnud ka tööpakkumist, mida lugedes tunneksin tungivat isu CV-d saata.

kriminaalõiguse abi vaja

Esmaspäeval kirjutas mulle uurija, paludes kokku võtta Väikese Notsu mobiiliga seotud kahju. Alles täna jõudsin EMT-i, ikka Viru Keskuse omasse - täpne teenindus ning vastused kõigile küsimustele.
Sain teada, et:
* Nokia softi installeerimine maksab ~300 krooni
* uus mälukaart 150 krooni
(Tüübid olid tõenäoliselt üritanud IMEI-koodi vahetada ja telefon vabanes selle tegevuse käigus kogu originaalmaterjalist, sealhulgas ka helinatest. Mälukaarti pesa on aga lihtsalt tühjaks tehtud)

Tehtud kulud:
* Minu kõned ja sõnumid Norrast Eestisse - panin kirja vaid selle, mis puudutas telefoni tagasisaamise temaatikat
* Uue mobiilikaardi väljastamine
* Notsu kõnekaardil olnud summa (101,30krooni)

Kogusumma tuli veidi pealt 800.

Uurijalt laekus kibekähku vastus, et kahjusumma on vaid mobiiltelefoni hind, mis ostutšekil 2400 krooni. Ülejäänu peaksin esitama tsiviilhagina rangelt tsekkide alusel...
Ometi ei ole kahju null - telefon on tagasi, kuid jupid nagu kõnekaart ja mälukaart jäid kadunuks. Neil on olemas EMT-s hinnakiri. Ning kõneaja rääkis see tegelane ju maha - ka see 101,30 peaks olema otsene kahju. Kaudne ehk tsiviilhagi korras välja nõutav peaks olema aga kodanikule tehtud mobiilikõned.

Yeah, palju jama ei millestki. Lihtsam olnuks vastata, et rohkem kahju ei tekkinud - siis ei peaks ma piinlikult mööda tšekke näppima. Ja kust ma võtan kirjaliku teatise, et kõnekaardil numbriga 53 xxx xxx oli seisuga 20.06.2009 just täpselt niipalju raha. Aga uurijale valetada ma ka ei soovi.

Öök.

soovide aeg

Ma nägin laupäeva öösel tähte langemas.

/Eile kui peale päikeseloojangut Kakumäel ujumas käisin, tuli meelde/

Augustipäikese punanahad

Ka augustikuus võib koduses Eestis totaalselt ära kõrbeda. Kaks suurepärast suvepäeva laiul suisa sundisid hommikul sadakond meetrit randa jalutama ning purjelauda/ujumisrõngast/surfidelriini haarama. Ka lihtsalt lugeda oli mõnus (Sofi Oksanen, "Puhastus"). Vahepeal ladusime oma maa kaugeimale lapile kividest "muuli". Nii moodustus tilluke soe bassein, mille vee tõusuvesi puhastab. Loksusime nii laupäeval kui pühapäeval vees tubli neli-viis tundi. Tänase öö veetsin erinevatesse kreemidesse mähitult. Voodilinaga kokkupuude teeb nahale haiget. Parim viis magada olnuks mind alasti juukseidpidi lakke riputada:)) Mõned aastad tagasi tihedate soojamaareisidega omandatud päikesekarastus on kaduma läinud... Pean endale ilmselt päevituskreemi soetama.

Mulle meeldib mõelda, et laiule sõites läheme külla. See rannamaastik ongi ju koduks erinevatele loomadele. Ja susservusser vallamehed rajasid keset kõiki kaitsealasid endale lihtsalt joomla.

Kohatud huvitamavaid isendeid:
* Rasvane halli kasukaga jänes hommikukepslusel pilliroos.
* Üllatunud mügri. "Lammutasime" tema tiigiäärse kindluselamu eterniidihunniku all.
* Helerohelised prisked konnad tiigis (Oh, armas õpetaja Haru, nüüd on mul küll veidi kahju, et Eesti konnaliigid vaid kontrolltööks pähe õppisin)
* Sisalikupere - ilmselt minu puhastustöö tulemusena kolisid nad käimla põrandalt selle alla.
* Erinevad veelinnud. Njah. Ma unustan ikka ja jälle linnuraamatu koju. Kindlalt eristan teistest luike:) - nende arvukus meie rannal on meeletult suur.
* Rohutirtsud. Augustiöös siristavad nad eriliselt valjult.

Rannaniit õitseb endiselt värvikirevalt. Ma ei oska paraku kõiki taimi nimepidi nimetada. Osad liigid on tõenäoliselt ka kaitsealused. Korjasin talvevaruks raudrohtu ning mugisin põldmarju. See vaatepilt päevitusriietes ja põlvini kummikutes suvitajast võis muigama ajada, ent meie rannakarjamaal on ussid (okei, roomajad) pidevad asukad.

Tõstamaal toimusid vallapäevad - külastasime "Unustatud mõisate" tuuri raames taas Tõstamaa mõisahoonet. Täna asub selles majas kool. Vald on eurorahade toel selle uhke maja taastanud. Mitme ruumide põrandadki on originaallaudadega kaetud, lae- ja seinamaalidest rääkimata.

Tegime ka väljasõidu Ermistu järvele. Suurte kalaretk ebaõnnestus, kuid lastel õnnestus püüda mõned väikesed ahvenad. Üks kohaliku pere kass sai kõhu täis.

Pühapäeva õhtul rõõmustas mind isiklik ema tuues suure karbitäie musti sõstraid. Veetsingi unetu öö toormoosi valmistades. Sügavkülmikusse lihtsalt enam ei mahu.

igavushala

Mul puuduvad igasugused ideed lapse lõbustamiseks. Ta lihtsalt istub kodus ja viriseb. Aeg-ajalt helistab mulle ning kurdab igavust. Ja joonistada ei taha, värvida ka mitte. Õues olla ei taha ning lugeda samuti. Tuba ei taha koristada ja eilsel kepikõnnil hakkas niutsuma juba enne Glehni parki jõudmist.
On kaks asja, mis teda rõõmustavad - multikad, mille vaatamiseks paneb ta äratuskella helisema kella kuueks. (Just. 6.00. Loomulikult ta ei ärka, vaid vajutab unesegaselt kordusele ja siis see pläriseb ja pläriseb ja pläriseb...) Teine sobiv teema on kassi solgutamine. Vaene Miumiu on saatusega leppinud - lõputu sügamine võib tema pikale karvale isegi mõnus olla.

Aga mina olen väsinud klouni mängimisest. Arumaeisaa, siit ja sealt on kuulda kui tore on suvi. Minu laps aga ähvardas just igavusse surra:S

Rulluisutamas

Üks Rocca ring on 7 km. Lisaks 800mx2 parklasse, kuhu tavatsen oma auto jätta. Seega rullisime eile kokku 8,5km. Väike Notsu sõitis teekonna seitsmeaastase kohta ühtlaselt, minuke tihedalt sabas.
Kaks kukkumist - Notsul lihtsalt kadus jalg alt ära. Esimesega ei reageerinud ma piisavalt kiiresti - minu uisuratas riivas tema sõrme. Õnneks ei sõitnud üle. Hoia pikivahet, koba! Eelmise aasta kukkumisest saati pole ma sõitnudki. Ja nii on enam kui kümme aastat uiskudel lihtsalt mutiauku kadunud - tasakaalust ja manööverdamisoskusest ega võhmast ei kipu ma rääkima.

Sundisin last võtma õiget kehahoidu - harkisjalgse pänta asemel lähendama jalgu üksteisele. Notsu samm on lühike, mistõttu sarnaneb sõidustiil nagu enamikel temavanustel, tuuleveskile. Seda asjatut vehkimist on suisa kole vaadata. Palusin tal sõita ta käed puusas ning alles tasakaalu kaotuse eel lubasin käed vabastada. Mäkketõus Kakumäe teel kulges väikese virinaga - tänu jalgade valele asendile kippus ratas tagurpidi ringi käima ja nii töötas uisk sõitjale vastu. Ka on probleem jalgade vajumisega sissepoole. Notsu ei ole kaugeltki julge tüdruk - laskumine tekitas samuti tasast hädakisa. Peale pisikest õpetust võimaldas allasõit lähedada jalgu üksteisele ning puhkeasendiks veidi kükitada.

Yeah. Kaalusin toppida ta kuskile algajate rulluisutundi - igivanasti tehti Roccas neid mingil kindlal päeval. Ma ju kunagi olin iseõppija ning ei ole pikast kogemusest hoolimata siiani kindel oma kehahoius.

Lõppeks suutis laps mind ebameeldivalt üllatada pidurdusstiiliga. Nimelt sõitis ta hoogu maha võtmata vastu äärekivi ning kukutas kaitsmetes käed otse murusse!!!
Vestlesime. Selgitasin, miks võinuks juhtuda kui pehme muru asemel olnuks auto/teine liikleja/asfalt/väike laps. Järgnes veerandtund, kus parklaplatsil vaheldumisi hoogu tõstsime ning pidurdasime. Notsu ei julge hoida pidurit maas. Põhjendus tegi mulle nalja - pidur kulub ära:)

Autos teatas ta, et oli tore ja me võiks edaspidigi koos sõitmas käia. Võiks jah, aga minu pekitükkidele puusadel ei ole sellisest "sõitmisest" vähimatki tolku.

sildistatud

Kesklinnast alanud ajalooliste asumite sildistamine on jõudnud ka minu kodutänavale. Meie maja on viimane "Nõmmel". Järgmine kuulub juba "Hiiu" asumisse.

elu nagu loomaaias

Me jõudsime kokkuleppele. Maanteelt laiule pöörava tee otsa paigutasime sildi - Eramaa. Sissesõit territooriumi valdaja loal. Tõkkepuu. Mitte, et see viidake kedagi kättpidi eemale juhiks, aga ikkagi. Maja ukse kohal on videokaamera, nii et sisenejad võiks naeratada.
Peale järgmist kutsumata külaliste visiiti panen teeotsale sildi "Omanik on paberitega hull. Sissesõit omal riisikol, soovitav kooskõlastada raviarstiga."

Aga laiul on tore. Uutest elanikest olla nähtud ilveseperet. Metsseaperekonnas olla seitse põrsast, enam mitte triibulised põrsad, vaid tublid kesikud. Need tublid kesikud koos oma usina emmega olid rannatee korralikult üles tuhninud. Suurest mõnust juurikate leidmisel olid tüübid heinas usinalt püherdanud ja lahedaid jooksuradasid pilliroogu tekitanud.
Rebasepere elavat sel aastal eemal. Luikede sulgi oli rannal piisavalt, ent mitte rappimise jälgedega nagu eelmisel aastal, vaid pigem vee poolt toodud. Veeseis on kõrge - tavapärasele päevitusalale saab ligi vaid kummikuga.

Õhtuseks elamuseks sai merikotkas. Sama nägu nagu loomaaias või Kaubamaja kunagisel kliendikaardil. Aga vaba linnuna hoopis uhkema olekuga. Võimas tiivapaar taeva taustal tekitas tugevat heli ja äratas aukartust. Kas ei märganud lind mind või ei ole tal ohutunnet, igatahes oli meie vahemaa väike ning sain tema madallendu pikemalt silmitseda.

***
Lõppeks on Pootsi poe infotahvlile tekkinud ka töösildikesi. Nii pakutakse rohumaade niitmise ning geodeediteenuseid. Ostetakse kasvavat metsa. Eelmise aasta tüüpi ürituste kuulutusi peaaegu polnudki ning mitu kohalikku uuris, kas meil on ka mingeid plaane maja jätkamisel.

Ohei, toppisin vaid takku juurde - ikka peksavad tugevad vihmahood tuppa märga. Mõtlesin lakkida korstna toaosa ning parendada seespoolt sinetavat palki. Häda on rookatusega - hari läinud. See on kiire asi:S /Kust ma leian rookatusemehed?/ Muud korrastustööd saime eelmisel aastal oma jõududega tehtud. Njah, olid ajad - otsisime tikutulega töömeest, kes palgid üles vinnaks ja lauad peale lööks. Ei leidnudki...

Ja veel. Kui keegi tahab päikeseloojangut ning -tõusu mere ääres vaadata, vaikuses raamatut lugeda või rannakarjamaa taimi imetleda, siis võib minna laiule, meie suvemajja. Lihtsalt, et mõnikord õhtul oleks tuled toas või päeval auto hoovis - halbade mõtetega inimesed ei tiku siis ligi. Võtme ja pikema infi saab minult.

proua Betti salahobi

Igal meie koertest on olnud mingi kiiks. Jessie, põlvekõrgune degranz, sõi küüslauguvõileiba. Kogu oma kombetuse juures niuksus ta söögilaua juures kuniks ema hakkas kolme leiva asemel nelja tegema ning neljas otse tema kaussi lõigati.
Betti, hiiglaslik bernhardiin, sõi eelmisel aastal tühjaks kirsipuu alumised oskad. Kusjuures kirsid kadusid koos kivide ja sabadega.

Pidasin jutte Betzu selle aasta salahobist vaid juttudeks. /No ta ei ole meil kõigi majaliste lemmik/ Täna jäi tibi vahele.
Kohmakas pea pööratakse küljele, ripplõuad avanevad ning... takistuseks ei ole ka tikripõõsa okkad. Minu pilku märgates tõmbas saba jalgade vahele ning niuksatas maha vaadates häbelikult:)

Julgustasin ta enda kõrvale lamama - korjasin karpidesse pehmed tikrimarjad ning üleküpsenud viskasin täpselt avanevasse suhu. Kirsid kõlbasid ka - kividega ikka.

"tarastatud" lapsed

Väike Notsu nuiab juba teist päeva mind naabritele helistama, et paar aastat nooremat naabritüdrukut õue kutsuda. Igatahes mängiti õhtul sõbralikult meie lastetoas.

Kui naabripiigal aeg koduteele asuda, hüüti ühiselt aia ääres naabrivanaema - tulutult. Toas olles ei kuule heledahäälset hüüdmist keegi.

Uurisin Notsult, millise plaaniga naabripliks koju saab. Algatuseks mängisid nad veel "külma ja kuuma" Aga plaani ea päästvat vanaema ei tulnud. Ootasin üksi toas - see on osake programmist a´la "sügisel lähen kooli ja pean ise asju lahendama".

Notsuke mõtles ning saatis naabritüdruku mõne aja möödudes ise koju. Meie väravast välja, auto ja aia vahelt naabrite väravani, aitas väiksemal avada autoväravat (jalgvärav neil hetkel katki) ning vaatas et hundikoeralaadne ülielav prints Will aiapilust välja ei poeks ning lipsas kiirelt tuldud teed tagasi.



Õhtul viisin Notsu vanaema juurde Lasnamäele. Vaatasin üsna üllatunult Notsust oluliselt pisemate täiesti omapäi toimetamisi - kellel ratas, kellel uisud, tuiskasid plikad vanemateta ringi. Pakun, et pisimad vanuselt üle kolme aasta ei olnud. Ka Notsu parim sõbranna juba paar aastakest emata paarsada meetrit Männi parki mängima jalutab.



Ajendas mõtlema, et miks eramajade lapsed nii "hoitud" on, et hoovis välja ei lubata? Tegelikult on meie ning ristuval tänaval enamvähem samaealisi lapsi lisaks Notsule ja naabritüdrukule veelgi. Majaesisesse parkmetsa ning lähedasele mänguväljakule saavad nad aga minna vaid vanema saatel. Natuke kahju ju... Aga mõte üksi või sõbrannadega kodukandis tuiavast seitsmeaastasest ajas judinad peale.


Ja veel... tegelikult läheb ta kuu ja mõne päeva möödudes kesklinna kooli... /Kanaema/

sünniaastapäev

Käisime ema ja Notsuga eile Rahumäe kalmistul. Kaunistasime haua valgete lillherneste kimbu ja küünlaga.
Tädi Ulvi saanuks 83 -aastaseks.

eravalduse kaitsest

Pean hakkama suvekodu territooriumi "märgistamisega" tegelema.

Algatuseks valmistasime käepärastest materjalidest tõkkepuu, mis peaks viisakale inimesele märku andma, et tema sõiduk ei ole rannakarjamaal oodatud. Maapind paraku inetult rööpmeliseks sõidetud:S

Ebaviisakate/rämpsupildurite vastu mõtlesime tõsimeelselt valida sissesõiduteele midagi sellist:

*miiniväli /mineeritud (Bosnias oli 2001 selline liiklusmärk üsna tavaline)
*tuumajäätmed (vastav märk vast isegi tööohutuse poes saadaval)
*videovalve

Aga miks mitte meedias kõmu tekitanud "peremees on snaiper" (või originaalsemalt lahendades: retsidivist, pedofiil, paberitega hull või muidu debiil...)

Tegelikult kurvastan oma valduse reostamise pärast. Paraku ei abistaks ükski kunstlik piire - rüsijää ja vesi lõhuks selle hiljemalt aastaga.

puhkus lõunas

Eile hilisel tunnil koju jõudes tundsin, et ma enam ei viitsi ringi rännata ja asju pakkida ja mis veelgi hullem, lahti pakkida.

Lõunaosariigid.
* Mõned kohtumised klientidega, kelle tähtsuse osakaal võrreldes ajakuluga ei ole nii suur, et spetsiaalreis ette võtta.

* Minu ühed lemmikjärved - Must-ja Valgejärv. Esimene neist on hapnikuvaene rabajärv, mille ülisooja veega esimest korda pea seitseteist aastat tagasi E kaudu tutvust tegin. Vähem kui kilomeetsi kaugusel paikneb Valgejärv, mille vesi on jahe ka soojal suvepäeval. Nime on saanud järv vee läbipaistvuse järgi.
Täpsemaid märksõnu: Lähistel paiknevad Meenikunno imekaunis matkarada koos laudteega. Väike Notsu koos kaks aastat vanema sõbra Oskariga korjas meeletus koguses kukeseeni. Pooljuhuslik varustus: Kõigi Seente Vaenlasene, kilekott, ning "iga daami ridikülis leiduv" šveitsi nuga.

Ilumetsal vaatasime meteoriidikraatrit. Ei olnud sama vägev, kui Kaalil. Aga kraatrini viisid vahvad kuradi-skulptuurid ning tulijat tervitasid põrguväravad.

Matkarajad võtsid oma aja ning seetõttu jäi vaatamata Seto Talumuuseum. Einestasime Tsäimajas, mille toiduportsud olid väikesed isegi minule, suurematest meestest rääkimata. Samas hinda oskasid nad küsida vägagi krõbedat, Tallinna kesklinnastki kallimat. Rahvast jagus - no kus sa hing ikka Värskas süüa saad:S Seto talumuuseumi hoovil uudistas sööjaid hobune - minu lapse uus lemmikloom. Ikka ja jälle kutsus ta mind hobu paitama ning kiitis nii lakka kui sõbralikkust.

Lõppeks ujusime Värska Sanatooriumi juures rannal ning Notsu palvetele vastates viisime ta sildu juurde, millel kiri "riigipiir". Nii sai Notsu näha ka ihaldatud Venemaad:)

***
Lõunaosariikide järved on suppsoojad ja puhkus lõunas õigustab igati oma nime.

***
Kaheksakümnekahene "sureb" publikut kohates otsekohe. Tema seisund ei ole takistuseks piimamehele väravale vastu jooksmiseks ega tärkava peterselli kaitsmiseks muruniiduki eest. Kuumal suvepäeval jalutab ta lõõskavas päikses mütsita ning kitkub pea alaspidi umbrohtu. Aga jalg... Jalg on päriselt ka kole. Arstile keeldub minemast kategooriliselt - "süda ei kannata autosõitu kuumas" ehk konditsioneeritud autos.

Mäger!

Eilses sünnipäevalauas nimetas sõbranna isa teekonda Tallinnast Võrru kolmeks ja pooleks tunniks hirmuks.
Õnneks oli maantee tühi. Peale 2400 km ei tundu see pealt 300 üldse paljuna.

Sajaneljandal jalutas üle tee kass. Ohei, mägrapoiss hoopis. Selline veidi pontsakas ukerdaval sammul liikuv kevadine kutsikas. Mina ei olnud varem mäkra pildiraamatust väljaspool näinud:)

kuidas varastet mobiiltelefon tee tagasi koju leidis

Lofootidel puhates ehmatas mind vanaema - Notsu mobiiltelefonike on kadunud.
Kadunud... noh ennegi roosat telefonikest maja mööda taga helistatud. Eiei, seda ei ole meie majas, alustas vanaema. Tema suu ei paindunud "varastatud" ütlema.
Sain "leidja" liinile. Leppisime kokku, et maksan telefoni väärtuse kinni ja tema toob mobiili ühte kindlasse paika, mis avatud igal päeval kella 9-21. Tasuta ega sümboolse leiutasu eest härrasmees telefoni tagastama ei nõustunud.
Lofootidelt naastes selgus, et mees ei täitnud oma lubadust.

Lootust mulle eriti ei antud. Otsisin sama mudeli uut aparaati - EMT-s läbi müüdud. Kuid Hobby Halli lõpumüüügilt ta avastasin. Ütlesin tallegi, et olen väga õnnelik seda mudelit leides. Müüja julgustas mind pöörduma politseisse - tema oli oma aparaadi uurijale "pinda käies" tagasi saanud.

Sõitsin juuli alguses Kesklinna Politseijaoskonda. Uus ja uhke maja. Uued olid kahjuks vaid ruumid. Valves olev uurija võttis minu avalduse vastu. Välja pidanuks see protseduur nägema nii, et mina kõnelen ja tema trükib, ent peale minu kahe eesnime ja perekonnanime kirjapanekut palus proua asuda mul ise arvuti taha ning eesti keeles juhtunu kirja panna. Lõppu kirjutasin: "Käesolev on kirja pandud minu sõnade kohaselt", sest "omakäeliselt" ei lubatud kirjutada.
Päev hiljem helistasin korrapidajale ja sain teada, et minu uurijaks määratakse Julia S. Palvet, et saaksin eesti keelt emakeelena kõneleva uurija, ei rahuldatud. Mitte et ma oleks marurahvuslane - võõrkeel jääb võõrkeeleks kui laskutakse detailidesse.

Helistasin uurijale igal hommikul, küsides uurimise edenemise kohta. Loomulikult ei olnud ta mu kõnede üle õnnelik ning pakkus võimalust "helistada ise tagasi kui midagi öelda on".
Ühel hommikul teatas uurija võidukalt, et prokurör ei luba jälitustegevust alustada ning lubas uurimist jätkata. Kuidas ja milliste meetoditega, sellest keeldus ta kõnelemast. Küll aga andis prokuröri numbri, kes mulle "eesti keeles asju selgitab".
Vestlesime prokuröriga pikalt - asi oli jäänud nüansside taha. Uurijale tundus, et tegemist on "omastamise" mitte "varguse" paragrahviga. "Omastamise" puhul aga jälitustegevust ette nähtud ei ole.
Täpsustav selgitus meili teel, palve vahetada uurija eestikeelse vastu, vanaema kontaktid. Ei möödnud päevagi kui ärev vanaema helistas - ta on kutsutud tunnistust andma.

Ma tavaliselt ei vasta tundmatutele numbritele, kuid selle kõne võtsin Saksamaal olles vastu. Uurija teatas, et Notsu telefon ootab omanikku järele.

Telefoniga on üritatud midagi teha - kustutatud on kogu telefonis olev originaalmaterjal - helinad, taustapildid jms Sain tagasi vaid ühte helinat, Nokia tune, helistava aparaadi.
Küll aga olid alles "saateraportid", milles telefoni ostja üritab varga ehk siis "müüjaga" kontakti saada. Varga number juhatas mind internetiavaruste kaudu hinnavaatlus.ee foorumisse, kus kasutaja Saprint 28.juunil üritab maha müüs "sahtlist leitud" telefoni. "Mingi eriline asi ei ole, kuid äkki võib kellelgi vaja minna", kirjutab ta.

***
Ma olen tänulik, et prokurör andis loa telefoni jälitada. Ma tänan ka uurijat, kes protseduuri läbi viis. Aga eelkõige olen ma tänulik endale, et viitsisin asjaga tegeleda. Lihtsalt politseisse avaldust viies ei saavuta kahjuks mitte midagi.

***
Lõpp hea, kõik hea. Meil on nüüd kaks ühesugust roosat mobiili. Minu vana vajaski väljavahetamist - ekraan oli muutunud pea läbipaistmatuks. Kui lisada kaks messilt Crocs´i boksist saadud nänni - plätukujulist mobiilikotti, siis oleme lapsega nüüd "ühtekad".
:)

Tallinn-Bodensee-Tallinn

Bodensee järve ääres Lõuna-Saksamaal on ära käidud. Linnadest siis Friedrichshafen (Outdoor Expo mess), Constanze asukohaga nii Sveitsis kui ka Saksamaal (poodlemine) ja Lindau (nunnu vanalinn). Põikasime sisse ka endise ida-Saksa linnakesse Neuhofi (oli vist), milles NL võõrvägede koosseisus üks reisikaaslane veerand sajandit tagasi teeninud.

***
Minu messikülastused piirduvad Pirita messikeskusega. Emotsioonid on kirjeldamatud. Hallitäis telke, teine saapaid, kolmas ronimisvarustust, neljas hilpe igaks elujuhtumiks. Ühes hallis kogunesid hiinlased, kel kaasas hunnik näidiseid oma oskustest. (Sealt tellivad siis erinevad brändid oma asjakesi hinnaga umbes üks dollar tükk. Ja ma ei pea vist lisama, et lõpptarbija saaks neid endale lubada vähemalt saja dollari eest)
Lõppeks šokeeris mind nähtu võrdlemine Eesti turuga. Meil esindatud matkabrändide väljapanekud olid ühed nõrgemad kogu messil. Üks mu lemmikumaid matkabrände Lowe Alpine (jällegi Eestis esindamata) pakkus 60+10l kärtsroosasid seljakotte. Pea nuuksuma ajas:(
Lisaks tohutule emotsioonile sain kotitäie kleepse Notsule ja muudki vahvat nänni.

***
Ostueesmärgiks oli ranits. Olemas. Hind küll samas suurusjärgus minu matkaseljakotiga. Õnneks maksab Tallinn koolitoetust. Ja see ranits komplektis täidetud pinali, sussikotiks nimetatava lisaseljakoti ning rahakoti, portsu 3M helkurite ja vihmakilega oli nii imeilus. Roosa? Seekord mitte. Pruun velvet hoopis ja roosat vaid äärtes ja sees

***
Ühe toreda poe avastasin. Seal müüdava brändi nimeks "forever 18". Njah. nüüd on mul jälle neoonjope (ma ei saa seda kilkamata jätta). Notsu sügisrõivaste komplekt C&A-st maksis... ~50 EUR, sisaldades endas nii kliete, teesärke, pükse kui komplekte. Mõtlesin armetule kodumaisele kaubandusele ja kurvaks tegi.

***
Kultuursemate elamuste hulka kuulub Zeppelin, mis tiirutas lõbureise Bodensee kohal. Kahjuks oli nii puhkuste kui messi tõttu võimatu pardale pääseda.
Neuschwansteini loss pakkus inspiratsiooni Disneyle. Tegemist on lossiga Austria piiri lähistel, millel pole eales elatud. Enim meeldis mulle 200-aastane tuttuus sisustus. Erinevalt muuseumite kolletunud eksponaatidest säras seal kõik värskelt.

***
24 tundi kestvat äikest pole ma varem kohanud. Tiirutas Bodensee kohal ning valas kui pangest. Õnneks pidas telk kenasti vett. Tekitasime kilest mõnusa katusealuse ning isegi grillisime. Üks lahedamaid matkaõhtuid:)

***
Koduteel põikasime Prahasse. Tõeline suurlinnast pärl. Karli sild, raekoda ja pisitiir vanalinnas.

***
Riike sai kokku Läti-Leedu-Poola-Saksamaa kiirteed (Berliin-München), Sveits -Saksamaa-Tšehhi-Poola-Läti-Leedu ja kodus.
Kaks uut riiki mu kaardikesel, üks küll sümboolne. Saksamaa kiirteed vapustasid. Ja sild üle kogu Poola territooriumi oleks minu meelest suurepärane projekt. Kuigi, Varssavist Bialystoki poole viib nüüd samuti vastavatud kiirtee. Ükskord ehk muljetan pikemalt.

***
Magusa preemiana ootas kodus Väikese Notsu mobiiltelefon. Politseiuurija edastas mulle info jälitustegevuse tulemusena kätte saadud aparaadist. Kirjutan sellest tramburaistki ühel teisel korral enam.
Notsu ise veetis minu Bodensee-nädala Saaremaal. Orissaares koos kaheksa teise lapsega, Muhus hobuste, lehmade ja koertega ning sutsuke ka Kuressaares. Kuigi telefoni kostus mõnel õhtul ka pisaraid, oli kokkuvõtteks tema sõnul ülitore nädal. (Laiskloom, Muhk on Notsukese lemmikkoht. Ikka taluloomad. Hobune ja lehm ja nüüd veel ratsutamine ka)

***
Paraku on esimene osa puhkusest läbi saamas - homme veel ja siis tööle. augustis jälle

puhkepäevad munalaiul

Väike Notsu kardab õhtuhämaras Munalaiul üksi välivetsu minna. Istub toolil ja ütleb, et ei taha veel minna ja siis ohkab ja kutsub mind kaasa. No sai siis kahekesi mindud. Vetsuputka asub majast eemal ja mõlemal aastal asub kuskil lähikonnas sisaliku pesa. Igatahes peesitab pesakond sisalikulapsi siledal ja soojal põrandalaual ning kõõlub uksepiidal. Õhtul avastasime ühe sisalikukese ukse eest rõngas. Keeleke suust väljas magas sisalikuke und, vahepeal keeras oma koivakesi mõnusamasse asendisse.
Keeleke oli eriti armas ja pisike silmake. Me siis katsusime tasakesi ussi:)

***
Mitte nii toredate asjade rubriigist. Keegi äge tegelane oli ära viinud kätepesupaagi, selle tilaga. Et tõstad üles ja vett muudkui tuleb. Kunagisest lambalaudast oli pätsatud söegrill ning välisukselt haak. See viimane pakkus meile eriti nalja. Ja siis veel... "Eramaa" sildike posti otsast on ka lännu nagu ka jahimeeste "emapart" tiigikesest. Muud "ripakil" olevat ei leidunud. Alles jäeti silt "käimla".
Ausalt, ma ei kujuta ette, kellel ja mis eesmärgil just neid esemeid vaja läks, kuid loodan, et kodanik sai oma suured elumured lahendatud.

***
Hommikul stardime Saksamaa poole. Friedrichsafen (ma ei oska seda kohta kirjutadagi ja Lindau). Kaks uut riiki minu reisikaardil:)

esimene puhkusepäev

Ärkasin äratuskella peale - lubasin lapsele, et läheme kinno Jääaega vaatama. Piletite saamine popile filmile ei ole lihtne. Ostsin päev varem ära.

Et oleks uudne ja äge, käisime Coca-Cola Plazas 3D- seansil. Mina võtsin prillid pool filmi peal peast - silmadesse tekkis esialgu raskustunne ja seejärel ka valu. Nii mõnigi hõõrus peale minu veel silmi (piilusin ringi). Aga ilma imeprillideta oli veidi udune. Lahe igatahes - mõnus multikas. Notsule meeldis - ei kiununud ta saalis, et millal see ükskord lõpeb. Vaid eelajalooliste elukate rünnaku ajal mammutipaari vastu sosistas, et kardab.
Supp sõõrikukohvikus (no ma ei viitsi ju kohe esimesel puhkusepäeval vaaritada ja nõusid pesta). Ülejäänud päeva koristasin kuuri - viskasin ära mitu kuupmeetrit kogunenud prügi.
Homme sõidame Munalaidu - esimene kord sellel hooajal... (niipalju siis suvekodust)

puhkus, ajee

Kolm ja pool tundi tagasi algas mu kahenädalane puhkus. Plaanin kasutada eelmise aasta taktikat - minu telefon on Eestis olles välja lülitet ja soovi korral saab mind kätte Notsu omalt. /Kodanikud, kes numbrit ei tea need... nendele helistan ise tagasi. Meile loen ka kord päevas./

Äkki jõuan puhkuse jooksul Munalaiule ja lõunaosariikidesse. Ilmselt vaid ühte, sest pühabal stardib minuke kahe varem külastamata riigi - Saksamaa ja Shveitsi poole. Ja Notsu... Notsu joonistab kalendrisse pühapäevani ristikesi. Tema jaoks tähendab see päev unistuste Saaremaa-puhkuse algust. (Kolm sõpra, rulluisud, maakodu... Äkki Muhkugi, lehma ja hobust vaatama)

mobiil taasavatud

Prokurör rahuldas mu avalduse Väikese Notsu mobiiltelefoni jälitamise kohta. Pean nüüd vaid pr Uurijat piisavalt tagant utsitama. Ma ei sooviks küll olla ülekohtune, ent erilist töörõõmu ei ole uurija häälest peegeldunud. (Selgituseks tuttavalt endiselt kriminaaluurijalt: palju lihtsam on mitte teostada uurimistoiminguid. Kriminaalasi jälitustoimingute eeldab hulka paberimajandust.)

Käisin Viru Keskuse EMT-i esinduses. Esimene teenindaja ei suutnud minu murele pihta saada, kuid kõrvallaua vanemteenindaja lahendas probleemi kiiresti. Algatuseks sulgesime Notsu Simpeli kõnekaardi, seejärel avasime kaardi uuesti ja vormistasime selle Pop-iks. Vahepeal lubas mu tööandja iseteeninduses mobiilimakse teenuse ning seejärel pakkus teenindaja, et liidab Pop-kaardi samuti iseteenindusse. (Teenindajal olevat samuti 7-a koolimineja kodus)

Nüüd võin Notsut tema nõusolekul positsioneerida:)

Üllatusena algab mul homsest puhkus. Tööandja nimelt oli selle nihutanud päevakese varasemaks - minimaalselt 15 päeva peab olema esimene puhkuseosa. Kokkuleppel alustan siiski ülehomsest, nii et homme samal ajal...:)

tantsupeol ja rongkäigul

Mõtlesime olla eriti originaalsed ja tantsupeo etenduse lõpu ning rongkäigu alguse vahele jäävat aega Stockmannis 2in1 tualetikülastuse/söömise abil sisustada. Esimese järjekord ulatus eskalaatoriteni ning teises seisid nõutud inimesed kandikud käes ning ootasid laudade vabanemist. Võtsime salatid ning einestasime politseipargis.

Rongkäiku tervitasime Kreutzwaldi ja Narva mnt nurgal (Mõttega, et vihmasaju puhul poeme Pro Kapitali ja jälgime mu tööaknalt edasi). Ilm aga püsis ning hõiskasime eriti kaasa nii võrokestele kui tallinlastele. Notsu väsis väga-väga, lösus vahepeal istuda, kuid nüüd on temal kindel soov osaleda kahe aasta pärast koolinoorte peol. Igatahes olid sellel korral esindatud kõik lütseumi koorid ning lootust ehk on.

Leppisime teadmisega, et tantsupidu jälgime televiisorist, kuid sõprade-võrokeste kaudu selgus eile veidi enne südaööd vabanenud pilet. Nii me Notsuga täna etendusele minna saimegi. Kaunis oli. Notsu valis kindlaks lemmikuks Ska-Faktori "Tulge lähme tantsupeole" ja minule meeldib "Viire takka". Kummaline, et Nots mäletas ka eelmist pidu kaks aastat tagasi. Ta oli siis ju värskelt viis saanud:)

Täna ei jaksanud laulupeole minna, minu jaoks on tänased laulud liiga rasked kuulata. Vaatame televiisorist ja homme oleme platsil.

Paganama sisukas aasta

Täna on mu tööandja 9. sünnipäev. Seekord tähistasime külalisteta, ainult "oma pere ringis" Kumu terassil lõunastades. Ma ei mäleta ilma 3.juulil 2000, kuid peatoimetaja sõnul sadanud siis hoopis enam kui täna. Küll on minu koduses kapis alles esimene lehenumber kõrvuti minu ilmunud artiklite ja minu lapse sünni päeva väljaandega.

Tööjuubelite puhul kingitakse meie ettevõttes traditsiooniliselt Reti Saksa graafiline leht. Sellel aastal olin isegi juubilaride-kingisaajate hulgas. Kümme aastat ehk veidi vähem kui kolmandik minu senisest elust täitus veebruari lõpus.

Palju õnne, Õhtuleht!

***
2009 on ikka eriti sündmusterohke aasta:)

musta triibu päev

Täna on minu musta triibu päev.
Kliendile, kelle konkreetse ostu osakaal on kolmandik minu selle kuu tulemusest sai kaks kuud tagasi räägitud, et peab valmistama pdf-formaadis materjalid eilseks.
Tuletasin meeldegi. Noh, et kohe-kohe saadavad. Ja tuligi siis. Nelja A3 pdf asemel saabus kümmekond jpg-fotot ning wordi fail mõnekümne lehekülje ulatuses. Ma tahtnuks ausalt nutta. Ja hommikul, kliendi juures istudes ja teksti koostades, sest varasemast jagus vaid 1,5 lk A3-ks, mõtlesin hetkeks isegi, et meil on töö juures suurepärane õhkkond... :) Lõppeks suutsime valmistada sobivas mahus tekste. Mina suutsin. Kliendi töötajad tegid täpselt vaid niipalju, kui näpuga näitasin. Ülejäänud aja istusid sohval kohvitades ja klatšides. Üks valesti kulutatud ajaga tööpäev oli.

Aga ma vaatan endiselt uue töö järele - see mõte peale lõpetamise-päeva telefonivestlust ei ole üle läinud.
Mul on üks tore mõte, mida ma tahan teha. (Jajah, ma olen otsustajaga juba rääkinud -võimalik vahetus) Ja mul on ette näidata viis saadetud cv-d, millest vaid ühe kohta julgen väita, et tahaksin kindlasti just seda tööd teha. Ülejäänud neli kuulutust jätsid veidi segase mulje. (Mu kümneaastane kogemus ütleb, et tööandjad tihtipeale ei suuda kõrvalise abita selgelt loetavaid töökuulutusi koostada)

Misiganes.
Kunagine parim sõbratar käis õhtul külas, ajasime juttu. Notsuke sõitis lõunaosariikidesse. Hommikul pidin talle kinnitama, et see ei ole veel oodatud Saaremaa-reis:)
Kastsin pr Betti veevoolikust üle - palav ju. Ja koristasin tibake. Emps jättis Baskini-raamatu lugeda. Ja tulebki magamamineku aeg.

kirillitsa klaviatuur:S

Värskendasin isiklikku rekordit arvutis pusimise alal.

Mul on vaja luua wordi dokument kirillitsas. Üritan asendada arvuti klaviatuuril ladina tähestikku slaavi omaga - ei oska. Tööl oma läpakas vaatasin, et asi üsna lihtne, kodus teist marki võõras masinas on tulemus null.
Ei saa seda kuvada ekraanil, et hiire abil susserdada ega kehvemat versiooni - ladina tähtedega kaunistet klaveril vene omasid taga otsida.

Aga päev õhtusse saadetud:S

palju jama eimillestki

See, et Notsu oma heleroosa telefonikese bussi kaotas, tekitas mulle emana mitu lisakäiku.

Algatuseks vihastasin ma korralikult nii enda, Notsu kui vanaema peale. Ju ma ei ole lapsele piisavalt selgitanud telefoni kasutamise põhimõtteid ja vajadust. Vanaemaga puhkepäeva jalutuskäigule minnes ei vaja seitsmeaastane kaasa mobiili. Eriti kui tema vestlused piirduvad emme, issi, vanaema ja paari sõbraga. Ja vanaema, pealt kuuekümnene. Oli temalgi lihtsam anda lapse vingumisele järele.

Helistasin pidades maha pikema kõne "leidjaga". Paar SMS-i talle, kinnitamaks, et saab väljapressitava summa. Ja veel üks kõne. Naiivitar ju. Oletasin tõsimeeli, et telefoni väärtussumma ajendab kodanikku seda kokkulepitud kohta viima. Ja muidugi oma raha eest Norrast:S

Mõistes naiivust ei osanud ma kuskile pöörduda? EMT teenindusnumber välismaalt? Number lauatelefonilt? (Vanaema vapper Elisa klient) Mida ma tegema üldse peaks? Kas telefone saab sulgeda?

Loomulikult oli Notsu isa telefon pühadeks välja lülitet ning IMEI koodi pole ma saanud siiani. Koolitusel teises riigi otsas.

Käisin politseis ja kirjutasin avalduse. Nii nagu asi oli ja palusin telefoni jälitada. Näis.

Eile ostsin Notsule uue telefoni. Samasuguse. Nokia 3500C. Roosa. Minu rumaluse hinnaks oli seekord 1100 krooni. Hobby Halli lõpumüük. Kätte saab Notsu selle telefoni kunagi hiljem. Praegu ei oska ta minu ostust midagi aimata, halab vana taga. Nojah. Pildid, muusika ja lasteaiasõprade numbrid.

Mida ma sellest jamast õppisin?
Esiteks. Lapsele peab koos telefoni ostuga, meie puhul kingiks saamisega,õpetama ka mobiili kasutamise korda.
Teiseks. Kirjutasin endale välja kogu majapidamise mobiilide IMEI-koodid. Lihtne, kuid vajalik liigutus.
Kolmandaks. Tudeerisin EMT infokülge - olen mobiilikasutaja alates 1.09.1994, aga nii mõnedki põhitõed olid omandamata.

Ja suur tänu Sulle, Kaja. Aitäh, et esmaabi osutasid ja mures nõustasid. Toimin Su edastatud juhiste kohaselt.