eripära

Siinse kultuuri koikse popim soiduriist on pikap-Volvo. Nagu Notsu teatas, soitis Helesinine Unistus moneks ajaks synnimaad vaatama.
Millest lisaks registreerimismärkidele eestlase auto ära tunneb?
Eesti päritolu Volvol soidab linna vahel juba mitmendat päeva, kuhi Ikea kaste-karpe katusele kinnitatud. :)
(Loodetavasti ma ikka kvalifitseerun Tallinkile veel soiduautona)

Kiidame teenindajat :)

Enne puhkusele soitmist kylastasime meesisendiga beebikaupade poodi. Meil oli mottes soetada turvahälli asemel turvatool. Soetasin esimese lapse beebieas mitu soodsahinnalist tooli. Ja vahetasin need ykshaaval välja. Yhel osutus puudulikuks kinnitus, teisel reguleerimine. Kokkuvotteks kulutasin mitme tooli ostmisel summa, mille eest voinuks ma lubada korraliku tooli. Nyyd valisin välja tooli, mis maksis pea 400 eurot.
Käisime seda piilumas kolmel korral - mina yksinda, meesisend yksinda ja seejärel kahekesi. Ostmata ta meist jäigi - tylitasime myyjat tema mugavast letitagusest eemale. Tige pilk hindas meid ja urises, et seda tooli Isofixiga myyakse yks kolme kuu kohta. Järgnes kysimus, kas meie autol yldse on Isofix-kinnitused. (No kurat, kui ma tulen poodi ja teatan, et soovin Isofixiga kinnituvat tooli, siis ma ju tean, mida soovin). Igatahes ei vihastanud ainult mina, vaid ka kaubanduse nomedustega harjunud meesisend.

Leppisime seejärel kokku, et räägime kodus edaspidi vaid headest teeninduskogemustest. Nii jääb ära igapäevane kirumine.
Positiivsus algas juba laeval - lisaks beebitoolile toodi kysimata ka ports mänguasju.
Mu väike oetytar, kymneaastane, on julge Rootsi tydruk. Ta ei häbene poes kysida, kus asub lift, kas valitud beebibody on saadaval ka lyhikeste varrukatega variandis. Lisaks uurib ta, kas shokolaadimaskil olev hoiatus "mitte kasutada lastel" kehtib väikelastele voi ka noortele. Ja myyja loeb kenasti juhendit ning ARUTAB, et väikelastele, kellele lohnav shokolaad isuäratavana tundub. Myyja naerunägu ei tumestanud isegi see, kui tydruk kysis, kas ostetud päikseprillikomplektile voiks kaasa kysida teisegi prillikoti, tema eelmistele prillidele.
Vaata ja imesta. Isegi Ikea megakaubamaja myyja naeratas siiralt.
Jah, see on siinpool lahte ju loomulik. Miks ma seda kirjutan? Pole ammu kuskil kaugemal käinud, ununeb... Morn mask on endalegi pähe kangestunud.
PS! Lumi on täiesti sulanud, väljas on 13 soojakraadi. Mul on jalas Icebug talvesaapad, Rootsi päritolu pealegi... Tunnen end päikese poole jäätist limspides veidi kentsakalt.

ylemere tervitused

Siin Rootsimaal on lumi peaaegu sulanud ning ohk lohnab kevadiselt.
Puhkame ehk magame kaua, toimetame kodus ja lähistel. Pealelounal viitsisime Helesinisele Unistusele hääled sisse panna ja poodlema veereda. H&M, Intersport ja muud poed. Ostetud ei saanud suurt midagi, lihtsalt jalutamise room.

Puhkusele mineku päev

Toppisin Helesinise Unistuse pagasiluugini kola täis. Tegelikult ei saanudki väga palju - igale reisijale poekoti suurune õlakott, üks selline kaasaveetavatele Eesti "hõrgutistele" nagu must leib, kohupiim ja juubelitordipulber :) Üks kott kingitustele ja käru pojale.
Salongi "laevakott", mis muidugi sisaldab poolt elamist...

Ma ei suuda siiamaani aru saada miks ma närvitsen. Sõbranna seletas, et astun oma mugavustsoonist väga pika sammu eemale ja minu vastandlikud tundmused on täiesti normaalsed.

Ilmselt peab puhkusele sõitmise normaalse elukorralduse hulka arvama ja ebamugavustunne möödub.

Õpitud abitus

Seisan ületamatunan tunduva ülesande ees. Väikese inimese suur mure.
Lühidalt öeldes on mul vaja pakkida autosse tõstmiseks kolm kotti ja sõita sadamasse. Sõidan lastega kolmekesi koolivaheajaks Rootsi, külla oma vanema õe perele. Meesisend kaasa ei tule. Teda pole ärasõidupäeval koduski! (Häbematus, eksole.)

See ei ole üldse naljakas. Hirmutavana tundub nii kottide pakkimine kui nende autosse tarimine, "pikk laevareis" ja järgnev paarisajakilomeetrine sõit.

Õde lohutas, et Rootsi on täiesti tsiviliseeritud paik - esineb kauplusi, bensiinijaamasid, toimib telefonisidegi... Teedki on suisa viitadega tähistatud. Pealegi ei lähe ma nende kahekümneaastase "seal" elamise jooksul esimest korda...

Masendav, milliseks saamatusehunnikuks võib mugav elu inimese muuta. Mina, kes ma olen autoga kolmel korral Türgis käinud, ümber Musta meregi sõitnud. (Üksteist tuhat kuussada kilomeetrit Tallinnast tagasi Tallinnasse arvestatuna!) Väiksematest otsadest nagu roolimine Tbilisis või Istanbulis rääkimata...
Ausalt. Kakssada kilomeetrit Helesinise Unistuse roolis mööda ühte riigi suuremat nöörsirget maanteed näib hullema ettevõtmisena kui keskpäevases kuumuses Lonely Planeti kaardi järgi Kreeka ralli kiiruskatsele sõita.

Vähkren öösiti unetult justkui peaksin ise laeva Stockholmi skäärides juhtima.

Häbilugu... Ptui, ma ütlen.
/Ja kergem ei saanud. Mitte grammigi./

Sünnipäev luige, haugi ja vähi stiilis

Ühel kaunil märtsikuu päeval on Notsu klassijuhataja sünnipäev.
Kuu varem potsatas lastevanemate listi tagasihoidlik kirjake aktiivselt lapsevanemalt A. Klass võiks õpetajat sarnaselt eelmisele aastale meeles pidada lillekimbu ja kommidega. Lisaks võiks lapsed paralleelklassi eeskujul kanda sel päeval pidulikku koolivormi.

Lihtsast sõnavõtust paisus tüli, mis hetkeks vaibudes veelgi suurema hooga uuesti lahvatas.
Lapsevanem B arvas, et pidulik vorm on liiast
C täiendas, et selline tähelepanu lõhnab õpetaja isikukultuse järele
D oletas, et õpetaja on mõttetu tegelane ja tema sünnipäeva tähistamine on asjatu kulu
E pakkus lahenduseks uurida lastelt nende arvamust
F, G ja H teatasid, et nende lapsed pidasid ideed toredaks
C sähvas, et ei kavatse hoolimata enamuse arvamusest hullustega ühineda.
Kohati muutus kirjavahetus isiklikuks. Peaaegu oleks kutseid duellidelegi jagatud.

List tõmbles nädalakese ja rahunes. Kuniks A taaskord tagasihoidlikus vormis palus lapsevanemaid puhtalt lehelt samasse paati koonduma, et klassiraha kasutamine toimuks enamuse nõusolekul.

Ja tuli tõusis tuhast. B arvas, et pidulik vorm on liiast. C kirjutas, et tema endise nõukogude lasteorganisatsiooni liikmena isikukultusega ei ühine. I väitis, et tema laps keeldub kategooriliselt pidulikust vormist. J ja K arvasid, et sünnipäeva tähistamise nimetamine isikukultuseks on ülepaisutatud. L leidis, et piduliku vormi kasutamine on koolis reglementeeritud ning õpetaja sünnipäev ei ole näidustuste hulgas. M kopeeris listile kooli sisekorra eeskirju, milles piduliku vormi kandmise juhised... Selgus, et vastuolu puudub ning õpetaja sünnipäev kuulub "muude pidulike sündmuste hulka"

A teatas lakooniliselt kimbu ja kommide üleandmise toimumise aja. List on vaikne. Ilmselt näeb klass sel päeval välja kui kirju koer - kes pidulikus, kes tavapärases, kes aga ootamatult haigestunud.

Kummalised juhtumised Lastehaigla parklas

Trahvisaamise järgsel nädalal olen Cityparki hallata oleval Lastehaigla küljepealsel parkimisplatsil toimuvat huviga jälginud. Eksinud ei ole vaid mina. Näiteks minu selle loo viimane kommentaatorgi nõustub.
Võtsin paaril päeval kaasa fotoaparaadi. Meie ujumisajaga näib ühtivat parkimiskontrolöri kontrollkellaaeg. Basseinist auto juurde naastes märkan "valesti parkijatel" maksekorraldusi kojamehe vahel.

Eksitaksegi seoses invakohaga. Nimelt asub selle parkla igas reas üks invakoht, mis asfaldil kenasti siniseks värvitud. Seoses lumega ei ole märgistus nähtav. Lumehunnikutes paikneb imetilluke märgike. Märgike aga ei suuna, kuhupoole invakoht jääb. Lumekoristusauto on lumehunnikud laiemaks ja sissesõidutee nende võrra kitsamaks lükanud.
Kui invaparkimiskohale on pargitud juba üks invaliidi sõiduk, siis minu loogika kohaselt kuulub kõrvalkoht juba tavaparkijale. Paraku arvestab trahvikviitungi kirjutaja aga invakoha mõõtudega, nagu need lume all paiknevad ning juhul kui kõrvalkoha hõivanud sõiduk seda riivab, siis maksab see tegu 35 eurot.
Igatahes klõbasin meie ujumisaja järel mitme päeva jooksul kümneid fotosid eksinutest, kel maksekorraldus kojamehe vahel. Edastasin oma töömeililt valiku piltidest Cityparkis vastava valdkonna vastutajale ning lisasin juurde, et massiline eksimine viitab puudusele parkimiskorralduses.

Ma sain kirjaliku vastuse, milles peeti minu märkust mitteoluliseks. Lisati ka info, et "vältimaks edasist ajakulu on minu parkimistrahv tühistatud". Ohkasin õnnelikult ja samas ka nukralt. Maailma parandada mul ei õnnestunud. Ise aga pääsesin ja arvan täpselt teadvat, miks.

Meladze, artist suure tähega

Niimoodi võib laulda vaid mägede verd mees...
Täna, Saku Suurhallis käisid judinad üle selja :)
ja superstaarile viidi tõepoolest tonnide kaupa punaseid nelke...

Mina ja perearst, vol x

Korraline ülevaatuspäev.

Kurtsin, et igal ärkamisel on poja pea higist läbimärg. Suisa nii märg, et lina on ebameeldiv. Ja ainult pea - kukal võib olla läbimärja pea juures jahegi. Uurisin internetist - see on üks rahhiidi tunnustest ja ma olen murelik.

Perearst murelik ei olnud. Katsus pead ja arvas, et ehk on tuba palav või lina kehvast materjalist. Minu järeldus: mitmete meie linade materjal on talve jooksul kehvemaks muutunud.

Jõudsime ülevaatusel rinnakorvini ja perearst silmas lohukest. Järgmisena leidis ta, et siin võib olla siiski algav rahhiit hoolimata d-vitamiini annustamisest.

Probleemi käsitledes jõudis ta järeldusele, et kuu kestnud kõhulahtisus ajas ilmselt lisaks toitainetele välja ka manustatud d-vitamiini. Ometi ahastasin sellel perioodil arstile telefonis vähemasti kahel korral nädalas. D-vitamiini lisaannust ei soovitanud ta mulle kordagi...

Kauplesin välja saatekirja vereanalüüsile. Perearst üritas veelkord sõrgu vastu ajada, hirmutades, et verd võetakse otse beebi veenist ning see ei ole meeldiv vaatepilt.
Jäin enesele kindlaks, sest usutavalt ei kohta konkreetne aastaid tegutsenud labor beebi veene esmakordselt. Ohates ulatas arst saatekirja.

Minus valitsevad segased tunded. Ühelt poolt ei ole keegi üliinimene. Teisalt leian ma, et perearst peaks olema tähelepanelikum ja hoolivam. Korraliseks ülevaatuseks ette nähtud aeg ongi ju murede ja rõõmude jagamiseks ning ennetamiseks.

Strateegilised mõõdud - kaaluiive olematu - 50g, pikkust pole lisandunud. Istumise asemel põlvitab. Kuu jooksul lisandunud oskused on püstitõusmine ja silpide lalistamine.

Mina, peaaegu kurjategija

Lastehaigla parkla on lumest rookimata nagu enamik Tallinna parklaid. Ja enamasti on see ülerahvastatud ka - seisad ja ootad ja loodad, et saad koha enne kui taastusravi aeg algab.

Täna oli parklas kummaliselt palju ruumi ja võimalus parkimiskohta valida. Mmmm, naistepäev :) Et turvahälli kaenlastassimine on raske, rattaid basseini veerde kaasa ei saa tirida, valisin loomulikult uksele lähima. Ise veel rõõmustasin sisimas, sest parkla on osaliselt liivatamata ning võimalus beebiga käntsatada ei ole ahvatlev.

Et sõiduk kuidagi invakohta riivab, ei osanud ma küll aimata. Invakohti paikneb selles parklas igas reas üks. Minu rea invakohal parkis juba sõiduk ning paarimeetrisest vahest pidanuks talle küll piisama.

Tagasi tulles avastasin klaasi vahelt lipiku, et olen lisaks invakohal parkimisele parkinud "selleks mitte ettenähtud kohale". Minu teguviisi oli hinnatud 35 euro vääriliseks patuks.

Vormistasin küll vaide, kirjutades, et parkla märgistus ei ole üheselt mõistetav ning parkides jätsin sõidukite vahele vahe silmaga invakoha ulatust hinnates. Et invakohti oli vaid üks ja see oli minu saabudes juba hõivatud. Lisasin, et oma arust parkisin ma parkimiskohale ning ei mõista täiendavat asjaolu nagu "parkimine selleks mitte-ettenähtud kohal". Mainisin ka oma pattudeta minevikku ning palusin arvesse võtta tahtluse puudumist.

Paraku puudub mul usk positiivsesse lahendamisse - lahendajaks on ju sama, raha kasseeriv ettevõte.

Hingepõhjas mõtlen, et parkimiskontrolör ei ole inimlik kui leiab, et parkija peaks enne auto paigutamist maa-ala kaasasoleva mõõdulindiga üle mõõtma.

Otse epitsentrist

Hakkab pihta.

Emps saatis sõnumi Christchurchis toimunud maavärina järeltõukest ning lisas, et "üldiselt teame, kuidas toimida." (Nagu need sajad hukkunud ei teadnuks)

Hea, et ma tean enne kui uudis meediasse jõudis. Aga eriti lahedalt ei kõla. Ausalt öeldes võiks nad oma rendiautoga juba epitsentrist eemale sõita...

***
Ma vist kannatan igavuse käes, sest tegelikult mõtlen ta peale liiga tihedalt.

Krappi viimane lint. Sammumisi.

Beebiemana ei ole mu kultuurisündmuste kalender just ülebukitud. Ühele äpardunud filmivalikuga kinokülastusele ("Söö-palveta-armasta") järgnes eileõhtune suhteliselt ebaõnnestunud teatrikülastus.

Otsustavaks sai etenduse kestus tund ja viisteist minutit. Koos tuleku-mineku ja laste sõbranna juurde viimisega kaks tundi. Koos suurima lapse ootamatu Nõmme-Kopli transpordivajadusega kaks ja pool tundi.

"Krappi viimane lint. Sammumisi." Klassika. Igav. Arusaamatu. Segane. Ilmselt ei ole ma veel valmis teatris klassikat vaatama. Eriti Kaie Mihkelsoni ja Ester Pajusoo mängitud "Sammumisi". Ain Lutseppa vapustavalt hea pantomiim päästis teise tüki. (Jah, mul olid prillid kaasas, ma tõesti nägin Lutsepa kortsegi :) )
Aga nagu ikka - mõnus oli end pidulikumalt riidetada ja pealt kaks tundi tunda end inimese mitte piimaautona.

Mõte tekkis. Mõni kesklinna mängutuba võiks katsetada teatrikülastajate lapsehoiuga :) Ilmselt mitte beebidele, aga ma oma koolilastki ei jäta pimeda ajal üksi koju ning tegelikult on pahapaha sõbrannale helistada stiilis ah-see-olen-mina-äkki-hoiad-mu-last...

Magamismure lahenes!

Meil elab majas probleem nimega poisi ööuni.
Esmane on vanniprotseduur. Sõltuvalt meeleolust viib selle läbi meesisend alias isamorsk või minuke. Fakt, et riidesse toppimine jääb ikkagi minu tööks - mees on veendunud, et tema murraks peenmotoorikat katsetades poisil miinimumprogrammi järgi käeluu. Seejärel õhtusöök - protseduuri viib läbi suur õde, kes ainsana suudab lapsele ka miskit suhu sokutada.
Uneprotseduuride hulka kuulub magamiskott, millesse toppimine poisi haigutama ajab.
Mõne minuti möödudes ta magabki.

Oh häda ja viletsust! Maksimaalselt pooleks kuni tunniks - seejärel kostab ülemiselt korruselt udusireeni meenutav üksindushädakisa. Ja ma ei suuda seda murda - igal õhtul peatselt juba kümme kuud järjest istun püsivas valvepositsioonis.

Eile õhtul sai minu mõõt täis. Pistsin poisi veidi enne üheksat magamiskotti, sokutasin luti suhu ja asetasin ta oma voodisse. Pool tundi vaikust, pool tundi vaikset siputamist. Sellele järgnes pool tundi porinat ja kümme minutit peaaegu kisa segamini meesisendi sõnavalinguga laiskade emade teemal. Kappasin trepist üles, pistsin äratulnud luti uuesti suhu, andsin oma näpu pihku ja uuesti ärkas poiss kell neli.

Jess! Ära tegin.
Nagu ütleb Irise emps - ükskord peab ta ju ometi magama jääma. Jäigi :)

Kalapekk ja kanapekk

Noor daam istub õhtusöögilauas. Mokk vajub pikaks ja nägu läheb mossi. Nojah, kala, olgugi valge, filee ja ahjus küpsenud, ei ole pehmelt öeldes tema lemmikroog. (Kinnitan talle umbes tuhandekolmesajandat korda, et ka SEE retsept pärineb koolikokk tädi Lii retseptivaramust. Tädi Lii tehtud kala söövad kõik lapsed.) Sokutan talle väikese riba ülemisest laiast fileetükist - õrna ja mahlase, pehmete kõhuäärtega.

Vaatab preili portsu ja teatab ahastava häälega: Palun, ärge tõstke mulle enam seda kalapekki! Ja jätkab juba nutuselt: Ja eile tõstsite mulle kanapekki! Ja üleüldse, te ju teate, et ma ei söö pekki!

Maakera kuklapoolele

Mu ema ja tema kaks elupõlist parimat sõbrannat A ja B võtsid nõuks külastada A Uus-Meremaal elavat tütart. Kuujagu tegid "mutid" eeltööd, millest peamiseks osutus sobiva lennutaja leidmine koos marsruudi paikapanemisega.
Täna viisingi ema lennujaama Helsingi lühilennule, et Finnair saaks ta sealt mõnepäevaste peatustega Bangkokis ja Sydneys otse maavärina koldesse Christchurchi sõidutada. Reisiseltskond plaanib tiirutada rendiautoga nii Lõuna- kui Põhjasaarel.

Võtsin rahulikult, ent natuke ikka muretsen - meeletult pikk lennureis, vasakpoolne liiklus, lubatavad maavärina järeltõuked, pikk eemalolek. Karuperseks ristisime sihtkoha. Sest ega kaugemale maailmas väga minna enam saagi :)

Minu ema oli samuti närvis, ent hoopis teistel põhjustel - tema muretseb hoopis kasina keeleoskuse hädade üle :)

Kole tühi tunne on.

Kool ja kooliskäija

Tead-me-peame-homme-tutvustama-klassikaaslastele-ühte-ehitist-Tallinna-linnas-ja-mina-ja-enamus-teisi-valis-pika-hermanni.

/Tore. Eriti tore, et ma nüanssidest eelõhtul, keeletunnist väsinuna, teada saan/

B-klassi-juhataja-unustas-öelda-et-täna-on-koolivormivaba-päev-ja-siis nad-kelgutasid-sukkpükstes-ja-seelikutes.

/Ahah. Hea, et meie klassijuhataja sellest teada andis. (Aga kõigest hoolimata üürgas meil ööl vastu tänast kuivati, sest egas taibanud keegi vaadata, kas koduõue-kelgupüksid ka puhtad on)/


Ja nüüd me siis prindime naabrinaisega kahe peale Glehni lossi fotot. (Sest temal on foto, aga meil mõlemal tint lõppenud. Meie tooner ei lubanudki, temal pakkus triibulise prindi)


Ja vähese mäluga noorloom otsib netis lühiinfot Glehni lossi ajaloo kohta, et see viksilt ja viisakalt ümber kirjutada. Ja fotole viide lisada. Ja üleüldse tundub kohati, et teise klassi vihikutele peaksin hindamiseks ka oma nime lisama.

Kodu kaunistamise nädalavahetus

Kodune elu sunnib enese ümber vaatama. Nädalakesega olen jälle sammu ideaalse täiuse poole astunud (irw).
Faktides:
* Ikea kummut Hemnes (valge) vahetas välja kaks pisemat sama kaubamaja eelkäijat.
* Notsu tuppa lisandus Ikea riiul Lack (kollane). Sellele kolisid lauamängud - et need oleks silma all ja hea haarata nii väikestel kui suurematel.
* Kaks samamõõdulist venge-Lack riiulit otsivad oma kohta elutoas - algselt plaanitud kohta on nad liiga pikad:S
* Söögilaua vanust võiks hinnata minust eakamakski. Niikaua kui end mäletan olen selle kuni 2,60 pikkuseks veniva laua taga einestanud. Aeg sai läbi - Jyskis (uskumatu koht mööbli soetamiseks!!!) leidus laud, mille jalgade kuju ja värv sobivad vanakraamipoest soetatud ja suvel kanga, porolooni ja puidu restaureerimiskuuri läbinud nelja tooliga.
* Loobusin vannitoa kapi otsimisest. Ja eritellimuse hinda ma küsida ei julgenudki... Soetasin hoopis lae alla 1,68 cm pikkuse laminaatriiuli, kolm kandurit ja kogu varandus mahtus kahte kaanega plastkasti. (Lahenduse otsimine kenasti edasi lükatud:D)
* Elutoa metall-lühtrid meeldisid mulle väga. Meesisend kõneles värvikalt, kuidas ta unistel hommikutel kummardada unustab ja ergutuseks lühtrilt laksu saab. Soetasime Ikeast kolm Calypsot ning üllatus-üllatus... ruum muutus hoopis kõrgemaks. Ilmselt väheneb ka elektritarbimine, sest 15x25w asemel põletame nüüd 9x11w. Säästupirnide valgus näis esimesel kahel päeval külm, ent minu eas harjutakse veel kiiresti :)
* Samadel põhjustel kuulus vahetamisele ka köögivalgusti. Uue valgusti nimi on Minut. Päritolu ikka Skandinaavia kultuskaubamaja.

laubal kodus

Reede õhtul võib magamistoas logeleda, vaadata telekast valgehallitusjuustu ja rieslingu saatel komöödiat.
Laupäevad ei kuulu mu lemmikute hulkas. Argipäevitigi varase ärkamisega "ahvid" kolistavad ka puhkepäevade varahommikutel mööda elamist. Multifilmikanal üürgab ja ma saan läbi unegi aimu Tommy ja Jerry tegemistest. Meil poisiga ei õnnestu kuidagi tavapärase kümneni põõnata.
Teisalt saavad toimetused varakult valmis - kui juba üheksa paiku kummutit ümber kolida ja enne keskpäeva asju vannitoas ümber sättida, on lootust vabamaks õhtuseks ajaks.

Kuhu kadus veebruar?

Alles aasta ju algas! Või on minu elu siin maasikukaitseala ääres nii paganama sündmustevaene, et üks nädalane äraolemine vajas harjumatult palju ette- ja järeltoimetamist.

Pingviinide paraadi vaadates meenus, et Notsu sünnipäeval aprilli keskpaigas peetakse koolis traditsioonilist kevadballi. Presidendiballi kleidid ja soengud sarnanevad vägagi kevadballi omadega. Kandjad on lihtsalt miniatuursed. Ja endised kolleegid tellisid oma lastele kleite õmblejate juures, julgelt samas hinnaklassis täiskasvanute peokleitidega...

Oh häda ja viletsust, sest minu suurepäraste õmblusoskustega ema siirdub ju märtsi lõpuni maakera kuklapoolele. Tema naasmisest ballini jäävast kahest nädalavahetusest piisaks ehk õmblemise tööajaks, ent valima peaks ka mudeli (lasteburdad on vast saadaval), soetama mudeliga sobiva kanga (poest ehk leiaks, aga üksi ma seda teha ei oska), maha võtma lõike (inseneritöö on minu puhul välistatud)
Kodusest kleiditagavarast leiame lumivalge C&A päritolu pruutneitsikleidi ja musta pärlkaunistusega paljaste õlgadega kleidi. Äm. No pole nagu ikka need kui piltidel hiilgavad vastu suisa peotantsukleidid...

niuks.

Ebamugav teema

Esimesed uudised lastekodupõlengust tõi minuni Balti Printsessi üliaeglane internet.
On juhtunud kohutav õnnetus. Põles väikelastekodu, kus elasid vaid raske ja sügava puudega lapsed. Kümme hukkunut.

Esmaspäevases vanemate keeletunnis liigutas klassiseinale kinnitatud infoleht - koolis toimub minutine leinaseisak "nende väikeste hukkunute mäletuseks". Õhtune meedia teatas, et hukkunute hulgas oli ka hooldekodus elanud ka täiskasvanud puudega hoolealuseid.

Teisipäeval läbis uudiseid, ei kõik Haapsalu Väikelastekodu elanikud ei olnudki puudega. Oli ka täiesti terveid vanemliku hooleta lapsi.
Miski tundub hoolekandeasutustes vale olema...

Kutsutakse üles annetama. Mina ei anneta. Mitte, et mul oleks juhtunust ükskõik. Ma lihtsalt ei mõista milleks minu annetust kasutatakse.

Riik on morbiidne. Need lapsed olid siiani vaid materiaalseid vahendeid vajav nimekiri. Kulusid kokku tõmbama sunniti neidki. Nüüd maetakse nad tõenäoliselt presidendi juuresviibimisel. Kas kümme inimelu pole liiga suur hind probleemi avastamiseks?

PS. Rukale jõudmise õhtul kihutas meie mökkimaja eest läbi kümneid tuletõrjeautosid ning paar politsei- ja kiirabimasinat. Külakese populaarseim restoran põles maani maha.
Järgmiseks õhtuks koristasid hiigelsuured kallurautod rusud. Varahommikul saabusid segumasinad ja konteinerelamud. Meie lahkumise ajaks nädal hiljem püstitati juba seinasid... ja uurimine ei võtnud aega "vähemalt kuu".

Tähelepanek

Hmm. Eestis käib päike hoopis kõrgemalt. Päev on samuti pikem.
Aga inimeste näod on mossis. Käruga on jätkuvalt võimatu liikuda (kui suurte lumesadude ajal paluti varuda kannatust, siis nüüdseks on sahajuhid suure töökoormuse tõttu vist suisa otsad andnud...)
Ja väänatasaanud põlv valutab niiskuses vastikult.

Polaarjoone lähistelt tagasi.

Nädalane suusapuhkus meeldis osalistele kõigest hoolimata. "Kõigest" oli tegelikult paras ports jama:
* Helesinise Unistuse eelsüüteküünaldest kaks on tahmased. Ja sellest piisab, et -39´ pakases mitte käivituda (PS! Volvo annab ainsa autona garantii, et hoolduses käinud diiselsõiduk käivitub kuni -50´külmaga) Igapäevase käivitamisprotsessina tiirlesime Kia bussi sabas. (Missugune piinlikkus - põhjamaade kroon koreaka köies :)

* Meesisend valutas terve nädala pead. Peavalu lakkas Soome põhjapiirkonnast lahkudes...
* Maja küttesüsteemist ei saanud me lõpuni aru - kord küttis maja üle, kord oli jääkülm. Küttesüsteemideks siis elektriline põrandaküte, soojuspump ja Tulikivi ahi, millel peal sähkölämmitys. Viimasega saime sõna otseses mõttes tünga. Olles kaminasse visanud paar halgu, avastasime mitu päeva hiljem sooja kamina. Mõttes otsisime juba Tulikivi müügimehi kuniks avastasime väikese hõbedase elektrikütte sildi.
* Külma tõttu ei töötanud kahel viimasel päeval tooltõstukid. Miinus kahekümnekolmega ankrus tippu venida ei ole just lauduri unistus.

Positiivset oli ka - mul on supertuultpidav riietus! Rohelist konna jäljendav lauakostüüm osutus nimetatud kraadidel piisavaks vaid koos suvise sooja pesu ning ühe fliisi lisamisega! Loobusin mõttest see prügikasti visata. Varustuse parimaks osaks osutus nina kattev näomask - sellega ronisin vist juba Elbrusele. Kui lisada lõuakaitsega kiiver ja suusaprillid, siis ei paistnud talvekülmale näpistamiseks ainustki nahalapikest. Kiidan kindaid - Slovakkiast hüpersuperlõpumüügilt soetatud kindad, millesse installeeritud eemaldatavad randmekaitsed päästsid mind korduvalt lisaks külmale ka põrutustest. Jäisel ja järsul mäel on kätt-maha-toetavad kukkumised vägagi kerged juhtuma.

Oleme karastunud - Tallinna -20 on ju täielik troopika Kesk-Soome -31 kõrval. Ja öösel olnud külma suisa -39,8 kraadi.
Kuusamo lantide tehasepoodi astusime vägagi sügavale sisse - suvised kalaretked on varustuse poolest muretud. Eilsest päevast pool sai veedetud Ikeas kodukaunistamise eesmärgil. Natuke vedasime ka spordivarustuse pudipadi, mis Eestis totaalselt ülehinnatud. Näiteks murdmaasuusakotid ja kenad laste rattakiivrid. Noh nagu reisidelt ikka. Ja pisike üheksakuune reisisell osutus suurepäraseks kaaslaseks!
Virmalised jäid nägemata, Kuusamo Troopika võis paarkümmend aastat tagasi tõesti eeskujulik veekeskus olla. Ja üleüldse... Kui eile lõpuks Länsisatamas nina Balti Printsessi peale aetud sai, oli väga_väga hea tunne taas koju jõuda. Nii vähe ongi õnneks vaja :)

Rukantunturist, veidike katkiselt

Polaarjoone lähistel on tõesti külm. Temperatuur langeb öösel suisa 30 kanti. Hommikul ärgates on külma 20 paiku ja mäelemineku ajaks enne keskpäeva mõne kraadi võrra vähem. Siinne külm on teistsugune ning õhtul on kahekümnekraadises külmas täiesti OK lauatada. Ühl mäe poolel on muide stabiilselt viie pügala võrra külmem kui teisel.

Hetkel kuulun langenut nimistusse. Nimelt nägin ma murdosaks sekundiks oma jalga põlvest allpool laua külge jäämas. Seejärel tundsin raksatust ja põlve väändumist. ja mingi ahv :) kihutas mulle veel otsa ka:S Õnneks vedasin kaasa rulli elastikut ja vähemalt kõndida selle toel saan.

Mägi on hooldatud ja puhas, soomlaste tase jääb kuskile norrakatest allapoole kuid slovakkidest kõvasti üles. Tuhisesime :) tagakandil alla ka ühest "mustast" mäest. (sest muud moodi meie Itä-Rukalt Rukankylla kohvi jooma ei saa. ) Pakkusime mäe külge klammerdunult sentimeeterhaaval laskudes kohvikus lõunatavatele lauduritele elevat vaatepilti.

Paraku ei ole siin tundras teha muud kui lauatada ja vahelduseks suusatada, invaliidideühing istub täna Rukankylassa netis. Poodlema saab mina 25 kilomeetri kaugusele Kuusamo Prismasse - ei ole väga põnev. Otsisin just infi, kas ja kuidas vaadelda virmalisi. Miskipäev sulistame Kuusamo troopikas ka.

Pakitud ja minekul. (Viimaks ometi)

Helesinine unistus ei vasta mahukuselt absoluutselt meie kasvavatele vajadustele. Sestap soetasime lisaks Thule Pacific 500 katuseboksi.
Kui vaadata elutoas laiutavat kotihunnikut, siis peaks VIST ära mahtuma. Ja esikusse sokutati meile kolmandik nädala toiduvarudest.

Järgmise nädala veedame Soomes, Venemaa piiri lähistel Rukal. Näis, kas ma lauatada enam oskangi. (kui unustanud olen, õpin kiirelt uuesti). Meesisendki hankis endale ühe vana klambritega Rossingoli saiapätsi ja algaval nädalal näeb teda padi päästerõnga alla pakitult lastemäel :) Või saunalaval sinikaid ravimas. Misiganes.
Poja... Tema on seltskonnas küll kõige väiksem, ent kordamööda saavad nad kõik vaadatud.
Meie poisiga oleme jätkuvalt külmetunud:S

Notsu jääb vanaemaga koju. Selle pärast. Me ei pea ju järgmised olema.

Minu emt, minu mure

M. keskuse EMT teeninduses ootab järjekorraautomaadi numbri põhjal kolm klienti. Mõlemad teenindajad on hõivatud. Jutud klientidega on pikad ning pikk on ka ootaja aeg.

Kliendi lahkudes libistab oma ilust ilmselt teadlik teenindajatüdruk kalapilgu üle ootajate ning muie tekkib sekundi murdosaks ta suunurka. Ta lülitab arvutiekraani välja ning lahkub kergel sammul tagumisse ruumi.

Kaks klienti libistavad järjekorranumbri taskusse ja lahkuvad. Mul ei ole valikut - olen sama probleemiga samas teeninduses juba kolmandat korda ning mu mobiil-id ei tööta vigase kaardi tõttu jätkuvalt. Iga kord on vabandatud viivituse ja lahendamatuse pärast. Ja vabandus on vaid sõnakõlks... lahendust ei ole jätkuvalt.

Ongi minu EMT - ise vaatan kas ja kuidas hakkama saan.

vihikulugu

Laps teatab õhtul kolmveerand kümme ilmsüütute silmadega, et p. keele kodutöö asub exercises´i vihiku viimasel leheküljel. Lauasahtlis on uusi vihikuid piisavalt. On valgeid, ruudulisi, joonelisi, mitte aga vajalikke abijoonelisi. Kui jumalikku staatusesse ülistatud õpetaja on teatanud, et eksersissi vihik on abijooneline, siis ei aita maise ema jutt joonelisest.
Kaks teadet puuduvatest vihikutest kahe päeva jooksul olnuks minulegi liig. Kell kakskümmend kaks startisin lähimasse hüpersupermarketisse ja võlusin sealt välja posu abijoonelisi.
Õhtu sisustatud, lapse päevik päästetud. Koolis kah kord majas :)

Mahakulunud mustriga jope lugu

See on nii positiivne ja harjumatu, et ei saa kirja panemata jätta.

Kevadel, kui aega veel laiemalt käes oli :), külastasin üht laomüüki. Näppisin mitut eset ning korvi sattus jope. Igati kena beež isend. Olin samast kangast täiskasvanute suuruses jopet juba pärispoeski vaadanud ning ennast ületades tagasi stendile tõstnud. Lapsel oli aga jopet tõesti vaja ning võtsin ettenägelikult number suurema.

Eelmisel aastal nappis kandmisaega, kuid silma jäi jopelt kahtlaselt maha kuluv muster. Ilusast beezikirjust sai ilmetult laiguline porihallikasvalge... Rõivakangastes haritud meesisend irvitas mu kimbatust ning soovitas odavatel müükidel raha raiskamata jätta. Jope aga jäi. Et mahakulunud mustriga jopega oleks linnas piinlik, tarbis Notsu seda koduselt. Nädalavahetusel pesin jopet ning minu üllatuseks kulus muster maha ka seljalt ja õlgadelt... Meesisend oletas, et tegemist on mittemüüdava näidisega.

Võtsin end kokku ja helistasin laomüüki korraldanud maaletoojale. Pikemalt ei pidanud kirjeldama - telefonile vastanud boss ütles, et võtku ma jope kaasa ning tulgu nende kontorisse oma rahale järele.
Kontrollisin, kas kuulsin ikka õigesti:) Jätsin ju tšekigi võtmata ning tasuda sai vaid sularahas... Mis seal´s ikka - kui poisil palaviku maha saan sõidan Five Seasonsi kontorist läbi.

ostad kolm, maksad vaid kahe eest...

Käis meesisend Hemtexis. Soetas kolm lühikest, mitte üle lauaääre ulatuvat linikut. Et oli kampaania, maksis vaid kahe eest. Panin esimese neist pessu ning triibuline linik kulus murdekohtadest valgeks. (Noh, ütleme, et tekkinud ebaregulaarne ruudustik ei ole atraktiivne)


Shoppasin Lindexist kolm paari vahvaid puuvillaseguseid sokke. Peale teist pesu tekkisid esimese paari mõlemasse varbasse augud. (Ja mitte sellest, et meie kohtumine pediküürijaga haruldane oleks) Sealjuures oli taas kampaania kolm kahe hinnaga.

:S

A ja B. Nagu öö ja päev.

Mõtlesin ühele majakesele kasutusloa muretseda. Helistasin valda, täpsustasin detaile ning kõnelesin kahe vastavustunnistusi väljastavate ülevaatajatega A ja B. Laiumajakest on ehitatud tüüpilisele suvilale vastavalt umbes kümmekond aastat. Töös on abiks olnud kõikvõimalikke asjapulki sugulaste ja sõprade näol - harrastusarhitekt, harrastuselektrik, harrastusehitaja, harrastusmaaler jne ühtegi paberit muidugi njetu...

Kui erinevad võivad olla institutsioonid!

A helistas mulle ise tagasi, täpsustas detaile ning luges ette nimistu erinevatest asjaoludest, mis tema visiidiks täpselt vastama peavad. Arutasime nüansse - kas on täpsed või vajavad pusimist. Samuti soovitas A võtta kaasa üks harrastusametimeestest. Igaks juhuks. Et nõuetele vastamine pisiasjade taha ei jääks. Ja lõpuks teatas ta, et esmalt küsitud rahasumma läheb pisemaks. Just pisemaks! Sest kohtudes konkreetsel päeval on tal samas kandis veel üks töö ning nii saavad kaks klienti sõidukulud ühendada. Uskumatu suhtumine monopoli esindaja poolt, kellest harilikult vaid kirumist kuulda / lugeda.

Institutsioon B-ga meil pikka juttu ei olnud. Standardikeskuse tasuliselt lehelt telligu ma ise vastav standard. Teatud kauguste vahe ei tohi olla väiksem kui konkreetsed sentimeetrid. Erinevaid lahendusi probleemidele tema ei paku, selleks on arhitektuuribürood. Tänan ja nägemist...

Täna käis institutsioon A kohal. Kaks sõbralikult meelestatud meest teostasid mõõtmised, lisasid suuliselt nõuandeid turvalisuse suurendamiseks. Lisasid, et kui juuksekarva pooleks ajada, siis ei saaks me tunnistust kätte. Et aga maja voolutarve eelmisel aastal ja üle-eelmisel alla 10 kwh jäi, siis ei ole norimisel mõtet. Arve tuleb postiga peale transpordikulude vähendamist... :)

halb, halb õnn

Mul pole aimugi, kuskandis lumesahad sajupäevadel sõitmas käivas. Sestap on mu kodutänava rööbas nii kõrgeks kasvanud, et puhastab põhja kenasti läikivaks. Kihutada ei saa, isegi piirkiirusega sõita mitte.
Reede hilisõhtul ajasid kaks tänavanaabrit omavahel avatud väravas juttu. Neist möödudes kuulsin jubedat kolksatust. See oli tuttav hääl - kui kits mu jeebu tagumisest uksest sisse hüppas, kuuldus täpselt sama heli. Ja tahavaatepeeglist märkasingi metsa kaduvat hundikoera suurust tegelast. Jäin seisma, käisin tiiru ümber auto - mõlki laternate peegelduses ei märganud. Tänavanaaber arvas, et kui koer metsa kadus, on temaga kõik hästi. Sõnas veel, et on teisel rumal komme väravast esimesel võimalusel välja putkata. Sõitsin kolm maja edasi asuvasse koju.
Laupäeval teatas meesisend, et üks külgmine suunatuli on kadunud. Naiste asi ju. Meenus! Koer, paganas! Käisime liistu otsimas, aga sahk, seesama, keda sajupäevadel kuskilt ei leia, oli läbi käinud.
Kurtsin muret ka aias asjatanud koeraomanikule. Tema reaktsioon oli uskumatu - noh, et see oli õnnetus ja ega tema tahtnud... Mis seal´s ikka. Juhtunu jääb alla kasko omavastutuse suuruse, liikluskindlustus seda ei kata. Sadakond tugrikut konto alla "bääd lakk". :S Koer, keskmise suurusega beežikas rõngassabaline hunt klähvis eile rõõmsalt oma koduaias.