Tere, väike inimene!

Täna, 27.augustil kell 4,27 sündis poisslaps kaaluga 4100g ja pikkusega 53cm.
Poiss lasi end pikalt oodata, ent saabus veidi alla kahe tunniga.

Kui kolmelapseline pere pidavat statistiliselt vaesusriskis olema, siis neljalapselised kalduvat asotsiaalsusele :)

Väikese lapse suur mure

Mida peaks tundma 10-aastane laps, kelle naabrinaine ei saa jagu tema vanematest ning valab oma viha välja lapse silme all lapse asjadele?  Ühes ausa ülestunnistusega: ma lõhkusin need asjad, sest sa oled sama vastik kui su ema...

Mida tunneb laps, kelle aiatooli naabrinaine puruks viskas?
Tema eesnimega lille peenrast välja tõmbab?
Ema nutma ajab?
Värskelt valminud külmkapimagnetid puruks trambib?
Kõige järel kohale kutsub politsei, väites, et naabrid on hulluks läinud...

Ausalt, ei kujuta ette, mida vaene Notsu täna läbi elas. Igatahes ütles ta õhtul, et kui jumal on olemas, siis ta nägi seda kindlasti pealt.


Konkreetne viha sai alguse sellest, et tüdruk palus ühishoovis sulgeda juba tunde avatud nendepoolse hoovivärava, et väike vend tänavale auto alla ei jookseks. (Selleks kuluks vaid sekund)



***
Vene kirik oli vist see koht, kuhu soovidega küünlaid pannakse.

Isetehtud vihikupaberid - kaaluvõit koolikotis

Kolme kooliaasta jooksul on koju kogunenud hulk ebavajalikku tuttuut koolikola.

Esimesena hakkasid silma raamatu-, töövihiku- ja vihikupaberid. Notsu koolis nõutakse õppeainete pakendamist värvide järgi. Paberikraami müüakse aga komplektidena. Mida siis hakata pihta rohelise puuviljadega kaunistatud vihikupaberiga, mis on ilus, ent kasutu. Rohelise-kollasekirju joonistatud loomadega paber oli eos äraviskamisele määratud, ent ometi seisab ta jätkuvalt riiulis. Ja komplektist on lõppenud punane ja sinine, ent liigselt on kollast ja lillat...

Möödunud aastal läsid kiirustades värvid sassi. Punasekirju eesti keele asemel sattus kooli lillakirju vene keel. Päevikus ilutsevast märkusest kurvastas Notsut enam õigesse vihikusse ümberkirjutamine.

Sellel aastal teeme siis teisiti. Soetasin vajalikes värvides ühevärvilist raamatupaberit. Lõikasin vihikutele sobiva suurusega ümbrised ja kleepisin igale nimeetiketi. Notsu kirjutab vajaliku info peale. Samasugused katted saavad töövihikud ja raamatud, viimaste jaoks varusin küll kleepkilet.

Idee tilluke, aga kasulik:

* Vihikud ei lähe sassi - ühevärviline paber eristub suurepäraselt.
* Kodus hoiustatavas "tagavaras" on hoopis vähem rulle
* Värviline raamatupaber on grammkaalult ruutmeetri kohta kergem läikivast vihikupaberist.
* Lõikasin vihikupaberi vabriku omast väiksema ja sobivama - jällegi võidetud grammid koolikotis.

(Meenus, et grammide kaupa arvestan kaalu ka matkakotti pakkides. Kui kõik pakendid jms ebavajalik kola maha jätta, saab koti märgatavalt kergema)

Järgmisena asun sorteerima värvipliiatseid - märgatav kulu on vaid teatud värvidel. Ja värvipliiatseid ju samuti ühekaupa ei müüda...



PS. Aitähi eest ära anda priske rull klassikalisi vihiku- ja töövihikupabereid.

Pohlad & kukeseened

Varahommikul kui pidupäevane vabariik alles magas, sikutas ema mind varbast. Seejärel sikutasime varbast Notsut ja hiilisime alumisele korrusele. Hiilisime seetõttu, et mitte Kutti ja meesisendit äratada. Leppisime nimelt kokku, et hommikupoolikul tegeleme korilusega ja sõidame seenele-marjule.

Minu tungival nõudmisel tegime eile õhtul üheskoos tunnise metsatuuri - pohlad lõunapoolsetel mäekülgedel on hiigelsuured ja tumepunased ehk siis täiesti valmis. Ja kukeseened helkisid tumekollaselt vastu. Ei mingit salakohta - läksime samasse Piusa-kandi metsa, kus kord varem juhusliku peatuse tegime. Ema korjas tunniga liitri prisket pohla ja meie Notsuga kahe peale ämbritäie kukeseeni.
Õhtul ajasin Võru-vanaemast jäänud "kombainid" keldrist välja - ma ole üldse marjakorjaja, kuid kombaini abil kühveldasin minagi poolteist liitrit marju topsikusse ema käsitsi korjatud kolmveerand ämbri vastu.

Peatusime veidi eemal ja sattusime paika kus veerand tunniga ämbritäie kukeseeni noppisime. Oli tükk tegemist, et mitte seentele enne korjamist peale astuda :) Hasarti jagus ja veel mitu kilomeetrit viirastus kollane väli autoaknast.

Keskpäevaks linna naastes on mõnus tunne nagu ikka kui juba varahommikust saati aktiivne olla.

Kallis polegi alati kallis

Meil oli valida - kas jätkata ehitusmeestega, kes eelmise nädala lõpuks veel "haigusest" paranenud polnud või võtta uued, kes eelmistest oluliselt kallimad.

Arutasime ja harutasime, kuid töömeestest, kes välja ei ilmu, pole vähimatki kasu. Kuna tegemist objektitasuga, siis samas raha ka muidugi ei kulu :) Ja võtsime kaks uut meest peale, seekord siis soovitustega ja hirmkallid.

Esmaspäeva hommikul helistanud mehed kell 8 ja täpsustanud. Asjatanud ettevalmistustöödega ja palunud kokkulepitud materjalid valmis seada mitte hiljem kui teisipäeval kella kaheksaks. Tööpäevad tehtud aga kella 19-ni. Eile lõunasse naastes, oh üllatust, olid nood hinnalise tunnitasuga mehed teinud valmis vägagi oluliselt enam kui me parimateski unistustes arvata osanuks.
Mehed ise kommenteerisid, et kui ilm lubab, tuleb tööd teha, eks kaardimänguaega jagu sügisel piisavalt.

Meesisend vaatas oma helekollast, jäätisekokteili karva maja ning otsustas, et saagu minu tahtmine ja vahetatud kogu vooder. Katusetöödki ju tellitud.

Mis voodrisse puutub, siis leidus üks lähivalla saekaatri mees, kes ise end kulakuks nimetab. Euro kallimalt kui konkurendid suvalist, pakub ta "vanaaegsete profiilide" voodrilauda. Vaja vaid sobiv välja valida. Tegemist kvaliteetse kraamiga - paksus suisa sama, mis kehvemal põrandalaual. Too "kulak" leidis, et kui meil lauda ikka kohe vaja, siis paneb ta oma saeveski täna tööle ja hiljemalt pühapäeval on vajalik laud valmis. Too mees muide kirjakeelt ei räägigi, suhtlevad meesisendiga murrakus.

Järeldada saab vaid üht - kes tööd teha tahab, sel tööd ka jagub. Oluline on osata terad sõkaldest eraldada.  Ja tegelikult on tulemus sama - kiired mehed küsivad palka enam, kuid närvikulu nendega on väiksem.

Esimene lasteaiapäev - nutupiilud

Väike Kutt sai tänasest koha lasteaeda. Valisime Notsu lasteaiast erineva, kuna sealses oleks minu arvates mitmeid asju teisiti korraldada. 

Eelmisel nädalal peeti uute lastevanemate koosolekut ning tänasest sooviti uusi lapsi juba kohal näha. Esmalt oli küll mõte, et enne septembrikuud ei viiks, aga siis kiunus ka Notsu sooviga venda ise harjutada.

No läksime õuemineku ajaks. Meie rühm aga õue ei tulnudki, sest uued lapsed lihtsalt nutsid vahetpidamata. Vanemad olid nad ukse vahelt sisse tõstnud ning ise asjaajamistele läinud. Mul oli kasvatajatest/õpetajatest siiralt kahju. Sõna otseses mõttes üks alustas haleda röökimisega kui teine ei jõudnud veel lõpetada.

Ilmselt mõjus meie kohaolek Kutile rahustavalt - haaras teine riiulist kaks traktorit ja sättis end laua taha mängima. Aga tegelikult on ta ju samuti ülirahulik laps, keda nutmas väga väga harva näha.
Täitsin ankeedid lapse lemmiktegevuste, söömisharjumuste ja oskuste kohta. Rohkem närvid vastu ei pidanud. Nemad hakkasid sööma, et seejärel end magama sättida. Meie läksime loomaaeda.
Kergendus, et ma ei pea Kutti vastu tema tahtmist kuskile viima ega jätma.

sügis südasuvel

Pühaba õhtul Tallinna poole veeredes näitas auto termomeeter kohati üheksat soojakraadi. Sügis, mis sügis, kuigi augusti keskpaik pole käeski.  Korjasime lõunast kaasa suvikõrvitsahunniku, pisut piparmünti ja porgandit ja redist. Minu esimesed paprikad (huvitav, kas nad peavadki olema rohelised?) Ema lisas kotti õunavisse, millest väidetavalt head kooki saab. Kütsin alumise korruse elutuba - kütmata muutus olemine õhtuti rõskeks.

Sellel nädalal toimetavad lõunaosariikides kaks esmapilgul asjalikku ja soovitustega ehitusmeest. Kui lisada, et kumbki 7 eurot tund, siis pean peatselt öise pangakülastuse planeerima :) Eelmistest ehitajatest ei ole midagi kuulda - kaugelt sugulane astus küll pisut napsisena läbi ja lubas "kohe kindlasti homme tulla"

Sügis jätkub ka põhjas - lebotasin lastega Kakumäe inimtühjal rannal. Ujuma ei kippunud minu jääkarudest kumbki - käisid vaid varbaidpidi vees ja ehitasid liivalossi.

Elu keeb Nõmme turul - Notsu palus mustikaid jääkappi panemiseks. Lettidel olid prisked Ungari lillad ploomid.

Veel on päeval soe, kuid õhtul õue enam ei kisu. Aktusepäevani on jäänud pisut vähem kui kolm nädalat. Sel aastal oleme pisut seotud ka ülikooliga - gümnaasiumitüdrukust sai õnnelik rebaseplika Tartu Ülikoolis.
Vägisi kisub sügsesse, kuigi kalendri järgi peaks ju veel südasuvi olema....

Lihtne elu ehk puudu on ehitusmehed

Vajame hädasti üht kuni kaht ehitus- ja üht lammutusmeest umbkaudu nädalaks.

Meie Võru-maja kaugelt sugulasest töömees nr 1 on neljandat nädalat kadunud. Kõlab põnevalt, et päev peale meilt nädala tasu saamist külastas ta naabrimeest eesmärgiga laenata "kümnekas"...
Telefon kas ei vasta või kostab sealt mörin. Ühel hommikul helistas ise ja andis teada, et "midagi tuli vahele ja ikka ausõna ei saa tulla". Lubas kindlasti järgmisel kohal olla. See oli nädal tagasi... Tema kaasa telefon on nüüdseks samuti välja lülitatud - lasterahade päev oli.


Võru maja töömeestel nr 2 ja 3 pidi tööd jaguma maksimaalselt 5-7 päevaks. Alustasidki neljapäeva pealelõunal (sest üks "hommikul ei saanud" ning terve päeva tarbis ohtralt vedelikke), töötasid ka reedel. Laupäeval ja pühapäeval puhkasid ning kolmapäevaks lõppes kokkulepitud tööjupp. Said tasu ja pidid uuel nädalal veel ühe kolme- kuni neljapäevase eritöö tegema. Töömees nr 3 tuli, paariliseks aga poeg. Nr 2 olevat "töövõimetu". Nüüdseks siis juba enam kui nädal.
Tegid nr 3 ja poeg kolm päeva tööd, nädalavahetuseni. Laupäeval said kätte osalise töötasu ja tänaseni pole neist midagi kuulda.

Arutasime meesisendiga, et kuradima hea elu on ikka. Saad oma palga (ja mitte väikese) ning sõna otseses mõttes jood selle maha. Kadedaks teeb, sest mitte ei tule meelde, millal iseendale midagi puhtast ostmisrõõmust mitte hädavajadusest soetatud sai.

.

Foto: Hallitanud Karumsi tooted Prismast

Ost sooritatud 6.08 kella 16,30 paiku Mustika Prismast.

Prisma kommentaar: "Oi kui kahju! Tulge meie kauplusest läbi ja saate uued tooted"
(Nii lihtne! Kas mul on tõesti nii palju aega + vaba raha poodi- ja kojusõiduks???)
Karumsi Eesti esindaja kommentaar: " No eks nad on need estakaadile päikese kätte unustanud... Toon Teile homme uued ja pisikese nänni ka"
(Samuti lihtne - saad uue kraami ja firma pastaka. vms...)


NB! Mustika Prismasse jäi Karumsi koorekreeme terve letitäis ning suure tõenäosusega on ka nendest mingi osa riknenud - minu ostetud tooted on erinevatest sortidest ja erineva säilivuskuupäevaga.

Niisiis: Läti tootjalt Soome poeketi kaudu Eesti lastele. Head isu!

Sõnademäng jäätisega

Poest saabunud Notsul oli pihus suur jäätisetuutu, millest ta mulle koheselt ampsu pakkus.

Küsisin, mis maitsega tegemist.

"Banaanikoore jäätis".

Azo. Võttis veidi aega saamaks aru, et tegemist oli siiski banaani-koorejäätisega.

:)

Piusa. Pool sajandit hiljem.

Paduvihmaga on lõputult koduseid tegevusi raske leida. Nii pakkusin välja pooletunnise autosõidu kaugusel asuvate Piusa koobaste külastuse. Ema olla värske keskkoolilopetajana seal käinud. Umbes-täpselt viiskymmend aastat tagasi. Meie

Notsuga olime seal vast kolme suve eest, siis kui koopad peale vahepealset kinniolekut taas avati.

Ma pole just eriline turistilõksude friik, ent harilikult on piletimüüjad ja giiditädid kannatlikud selgitusi jagama. Stiilis, et ostate siit pileti ja siis pöörate sinna, tänna ja seejärel leiate veel midagi kuskilt nurga tagant. Voib-olla oli potisinine esmaspäev järgnemas kliendirohkele nädalavahetusele. Igatahes saime me täpselt teada perepileti maksumuse, kuid mitte teadmist, mida selle eest pakutakse. kuskil näidatavat filmi... Ja koobastesse pääseb vaid giidi saatel. Kiirustasin ema ja Notsut takka - ühel ammusel külastusel Poolamaal Vielycka soolakaevandusse tehti giidi saatel ekskursioone vaid iga kolme tunni järel ning pileti lunastanutel oli valida kannatliku ootamise või lahkumise vahel.
Niisiis kalpsasime me giiditädi järel minema ning veetsime muuseumikoopaks nimetatus täpselt üheksa minutit. Sõnastusele stiilis, et mõned on veel koopas, ootame nemad ka ära, ei anna teistsugust mõtet tekkida. Loeti sõnad peale, näidati käega suund liivakaevanduse poole ja läinud giiditädi oligi. Mulle kui vankriomanikule anti teada, et kuskilt ümber maja nurga minevat ka tee. Omaaegseid õhitud koopaosasid ühendas trepp. Jälle mõtlesin ma invaliidile, õigemini sellele, kas KIK ei andnud kaldteede süsteemi rajamiseks raha või seda ei küsitudki. Tõsi, muuseumikoopas oli kaldtee olemas, üleni liiva sisse mattunud. Noh, kutile see suur liivakast meeldis ja ma ei teinud katsetki teda käruga trepist alla tarida.
Tagasi tulles Piusa liivakoobaste külastuskeskuse juurde, siis polnud seal 7,70 eest mitte kui midagi vaadata.
Näitasin emale sissepääsu muuseumiks ehitamata koobastesse, kahjuks n need veelgi halvemas seisukorras kui aastate eest ning varinguohu tõttu me sisse pugema ei hakanud.
Ema meenutas oma noorpõlve-retke Piusat lõputu liivaväljaga ning tundus, et külastuskeskus valmistas temalegi pettumuse.

Et Piusale olevat püsivalt alles jäänud neli elanikku, siis "külapoest" sildiga "Piusa pood" polnud mõtet muud oodatagi kui külmutatud pitsat ja Coca-cola kompanii jooke. Sööma läksime mõne kilomeetri kaugusele Obinitsa. Sealne Seto tareke üllatas kauni välimusega. Aga see oli ka kõik - prae nime all pakuti nelja keedukartulit läbimõõduga umbes kolm sentimeetrit tükist ning murdekeelest tõlgitud suitsulihakaste kujutas endast paari lihakuubikut valges kastmes, mis kartuleid isegi ei katnud. Päris ausalt ja liialdamata! Notsul vedas, sest kotlettide nime all pakuti talle nendesinaste kartulite juurde vähemalt kahte lihapalli! Aga Obinitsa külapoest soetatud jäätis maitses hea ja kokkuvõtteks sai veedetud tore suvepäev.

Parimaks osaks osutusid enne koobaste külastust suvalisest teeveerest korjatud metsmaasikad ja kukeseened. Juba päris mitmendat korda on õnneks läinud - kohalike jaoks võib rõõm korvitäie seente üle ülepaisutatud tunduda, aga mu korilasest suur laps kilkas õnnest kui samblast kukeseeni noppis. Ja metsmaasikate poole ei tahtnud meist keegi enam õhtuks vaadata. Emps serveeris õhtuks suurepärast kukeseenekastet ja Notsu toppis maasikad sügavkülma talve ootama.

Puhkusel vol x

Pool koolivaheaja-suvest on tänasega lõppenud. Oluliselt enam kui poole sellest ajast olen lõunaosariikides veetnud. Kõrini on Tallinnast - siin on kõik lähemal, rahulikum, sõbralikum. Ka pisut soojem.
Kõrvitsa ja suvikõrvitsate esimesed viljad on päris pirakaks kasvanud ning kasvuhoonetomatid viljuvad avamaal. Ma pole harjunud rammusa mullaga maaga - kodus ju ainult liiv.

Suvitame siin kogu puhkava perega - kass sealhulgas. Nagu Kutilegi mõjub meie pärslasele lõuna kuidagi kasulikult.
Kutt veedab päevad ilmast olenemata õues. Puudub õel naaber, kes esemeid lapsele kättesaadavatesse kohtadesse sätiks. Kuti söögiisu kasvab meeletult - hommikupudrust õhtusöögini nõustub ta igal toidukorral priske kausitäie nahka panema. (Ja argipäevalõunaid sööme me ehedas töölissööklas, kus suure ja maitsva prae hind kahest eurost kõrgemale ei küündi)

Miu aga kasutab vägagi korrektselt liivakasti - kodus kipub ta kinniste uste peale kurjustama ja siis... teadagi on pahandus majas juba minu poolt.

Ajasin meie saunaköksile samuti elu sisse - kütsin soojaks nii saunaruumi kui veepaagi. Oeh... kui leiaks kõige jaoks ehitusmehed. Hetkel oleks hädasti vaja kahte oskajat üldehitajat, ühte lammutustegelast ning pottseppa. Viimase puudumise tõttu ei saa ma pliiti alla tuld teha, aga ahjuga saan niiskuse välja vaid tubadest.
Üks ehitusmees meil on, aga tema on pigem iseenda käepikendus kui oma peaga mõtlev tegelane. Võõrsil toimetamise valu - ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi... Ja meie kohalike sõprade tuttavad ehitajad on end juba sügisekski hõivanud.

Depressiivne väikelinn - käesoleval nädalavahetusel folkisime ehk kolasime laadastunud linnas, nautisime üritusi ja eneselegi üllatuseks sattusime õhtuse promenaadimuusika asemel ehtsa Vennaskonna kontserdile. Kutt näitas rannaliival oma tantsuoskusi. Südalinna elu juurde kuulub ka õhtuste kontsertide kuulamine/kuulmine koduaiast lahkumata.

Lõunaosariikide juhtumisi

Võtsime maja voodri alumise osa meetrikõrguselt lahti. Kauni profiiliga vana voodrilaud on kahjuks pude ja tervelt seda kätte saada ei õnnestunud. Rohelisse hoovi tekkis päevaga prügihunnik, mis sisaldas muu hulgas ka naelu. Meie uus majasõber Respo haagis (3,5mx2m) mahutas hunniku täpselt.

Prügimäele oli kahju viia - ikkagi küttematerjal, kuigi naeltega ja värvine. Meesisendi sugulasest töömees ütles, et tema puukuur on talvekütet täis. Kohalik sotsosakond lahendas mure kiiresti - umbes tund hiljem helistas mulle mõnusalt jokkis meesterahvas, andis aadressi ja lubas maha tõsta.

Sellest, kuidas ma tolle kolmemeetrise ja autost oluliselt kõrgema kastiga tagurdada ei oska, pole mõtet rääkida. Lõppeks lükkas too jokkis mees käsitsi käru hoovi :D

Kortermaja osutus umbes sajandivanuseks piirdeaiata ehitiseks. Remonti polnud seal ilmselt kordagi tehtud. Lagunes kõik - isegi punasest välisseina tellismüüürist puudus suur osa nurgast. Maja oli lapitud kõige käepärasega. Kuidagiviisi ta ikka koos püsis - vildakas, erinevatest materjalidest lapiline ja värvitu laudisega.

Maja ees istuv vanaproua kõnetas mind kohalikus murdekeeles. Aastad on mind arendanud millestki siiski aru saama. Proua leidis, et ma ei peaks Tõnule seda lauda tooma. Tõnul olevat kolm kuuri küttematerjali täis ja nüüd siis veel juurde vaja. Lõbusalt jokkis Tõnu kurjustas murdekeeles vastu, et proua Asta ei tohiks sekkuda tema ellu. Murdekeelsest kõnelusest arenes murdekeelne sõnelus. Et "ull om ull", et Tõnul on lubatud prügikast tellimata (Asta viitas käega hoovinurgale, kus tõesti ootas pisuke hunnik ehk umbes kuupmeeter prügi äraviimist)
Tassisin laudu ja itsitasin - too hunnikuke oli pööraselt lagunenud maja juures vaid pisuke köömes.
Lauad lõppesid ja tüli samuti. Asta vinnas end püsti ja lonkas murdekeelselt porisedes lobudiku taha. Tõnu tänas mind jokkis inimese südamlikkusega, pakkudes end appi lammutustööle kas nüüd või hiljem, millal iganes.

Minu kõrv aga nautis murdekeelt. Kummalisel kombel räägivad seda siin kõik - alates väikelastest kuni vanuriteni. Ja mingil hetkel, kirjakeelselt alanud vestluse sees, lihtsalt minnakse ilma igasuguse põhjuseta murdele üle. Olen selliseid vestlusi kuulnud poes, rannas, külas.... Meesisend mõnikord kiusab mind, vuristades mõne eriti keerulise teksti ja jäädes küsivalt vastust ootama :)

Aga jah, murdekeelset tüli kuulsin esimest korda ning see oli hoolimata sisust vahva. Muide, paljude ettevõtete ustel ilutseb kleeps "tan või pruuki võro kiilt".

Võrumaine jaanik

Jaanilaupäevase päeva lõdistasime Võrus. Kütsin meesisendi ägedast protestist hoolimata alumise korruse ahju ja sain tulemuseks troopilise ehk niiskelt sooja toa varasema niiskelt külma asemel. Päev varem või oli see pigem öö varem käisime Ruusmäe külajaanikul. Ametlik nimetus sel peol oli küll "Haanja valla jaanituli". Esines Mõniste mees Voldemar Kuslap. Pool tundi enne keskööd, mil kohalikud napsimehed juba liiga vindised, saabusid VLÜ ja Marko Matvere. Otse Pärnu kontserdilt. Hilise alguse tõttu sai neist pigem taustabänd jalakeerutajatele. Tahtnuks enam särtsu ning muhedaid naljaheitmisi nagu varasematelt kontsertidelt.


Tunnike peale keskööd sättisime end kodu poole - autos kaks surmväsinult põõnavat last ja kolm rahulolevat täiskasvanut.
Päris-jaaniõhtu veetsime traditsiooniliselt Tilgamäel ehk nagu kohalikud teadvat, Mäetilgal. Saun, juurviljade gurmee-grill, meie juurest veetud oksarisu ja vana piirdeaia põletamine. Suure kambaga kogunedes satub sööki-jooki ikka ülearu olevat. Eriti kui kokku saavad kaks sõpra, kel kummalgi komme toidu soetamisega liialdada. Nii sai proovitud vaid kahte sorti liha.

Ja täna tagasi Tallinna. Oli aiatöö päev - mina kitkusin kastani ning sireli võsusid, ema ja Notsu puhastasid mitu tublit ruutmeetrit naatidest. Nagu ikka, tervitas Tallinn jääkülmalt niiske õhu ja pilvise taevaga.

Sümboli otsingul

Tegin homsele gümnaasiumilõpetajale napooleonitordikese. Kaunistama asudes said head mõtted otsa.

Vanusega võrdne küünalde arv või lill sünnipäeval
Sõrmused abiellumisel
Kurg katsikul
Küünal leina tähistamiseks
Öökull uue kooliaasta alguses
Aabits esimesse klassi minekul

Aga mis võiks kaunistada koolilõpetaja kaarti / torti...?

Linnainimene

See sai nüüd otsustatud. Meie "maakodu" saab olema lõunaosariikides. Lähiajal vajame erinevate oskustega ehitusmeeste teenuseid. Kohalikud sõbrad oletavad, et aja möödudes kaob eesliide "maa" ning jääme lõunasse pikemaks. Mine tea... Igatahes on kliima hoopis teine, võimaldades veeta päevi suveriietes ning nautida sumedaid niiskusvabasid õhtuid.

Mõned aastad tagasi rääkis meesisend oma naabritest, kes tiirutanud mööda vabariiki maakodu otsides. Lõppeks otsustanud nad, et on linnainimesed ja soetanud kuurortlinna tuttuue korteri. Kõikide mugavustega.
See tundus naljakas - olin parajasti vaimustatud oma merevaatega investeeringust üksindusse. Miks peaks üks terve mõistusega pealinlane tahtma veeta suve linnas?

Kahe viimase aastaga on mu (eel)arvamused muutunud. Eelkõige harjumuspärane mugavus - no ei suuda ma isegi söögikraami soetades planeerida. Maapoeke võib olla küll aktiivse suhtlemise kohake, ent kaubavalik on pehmelt öeldes nigel. Lisaks ka hinnalt kallis ning suur osa esmavajalikku alustades puu-ja köögiviljadest puudub üldse. Võib-olla maa-ketipoodides on teisiti, kuid need asuvad enamasti kümnekonna kilomeetri kaugusel keskuses.

Teiseks melu - ma tahan võimalust minna kontserdile ja suveteatrisse. Jalgsi. Ma tahan näha inimesi nende igapäevategemistes. Üksindus ja vaikus viib minusguse hulluksmineku äärele.

Kolmandaks ei oska ma ellujäämiseks vajalikke maatöid piisavas koguses. See lõputu suvine niitmine ja puitunud hein. Sitikad ja mutukad.

Neljandaks ei jaksa ma kogu maja kaasas tassida - naabrivalve on väikestes kogukondades toimiv lahendus ent hajaasustuses puudub.

Sattusin mõne nädala eest vestlema endise kolleegiga. Rääkisime suveplaanidest ning... ma pole ainus, kes nii mõtleb. Temagi soetanud suvekodu justnimelt väiksemasse kuurorti. Linna. Lähemale kultuurile ja poodidele ja söögikohtadele. Niisiis. Headaega trimmer, maalrikostüüm ja kõrvaklapid. Aeg suvitada kleitides :)

Juhilubade vahetamise saaga

Seitsmes päev lõunaosariikides algas telefonikõnega liiklusregistri Tallinna büroost.
Teil on tellitud uus juhiluba? Mhmh...
Meie teenindaja sisestas allkirja peegelpildis ja nüüd peate te kohe tulema meile uuesti allkirja andma. Võite tulla nii Mustamäele kui ka Kesklinna.

WTF??? Ilmselt ma röögatasin. Väljendid "Meie teenindaja sisestas valesti" ja "Teie peate" ei käi kuidagi kokku. Pealegi asun ma nii Mustamäe kui Kesklinna teeninduspunktist ühekaugusel, mis paraku vastab kolmele tunnile teekonnale koos ühe viieminutilise peatusega.

Peale kahte meeldetuletust sain mokaotsast vabanduse. (Meesisend suisa irvitas kõrval).

Võru kohaliku ARK büroo teeninduspoisid pakkusid lahkesti, et ilmselt kirjutasin oma allkirjakest tagurpidi kui teenindaja oma paberit masinasse valesti ei pistnud :)
Ja juhiloa saan mõne päeva möödudes samuti siitsamast kätte.

Meesisendi kommentaar: Siin elavadki ju head inimesed. Selle headusega peab aga pisut esmalt harjuma.

Kolmanda kooliaasta lõpp

Kolmas aasta koolikatsumust sai seljatatud. Möödus kiirelt ja oli minu kui taustajõu jaoks kergem.
1) Mul oli oluliselt vähem aega paanikaosakonna tekitamiseks
2) Notsu on kahe aastaga omandanud rutiini - kooli kodutöödest ei pääse. Parem teha kohe peale kooli kui viimasel hetkel.

Sellel aastal ei toimunud enam koju ununenud esemete kooli valvelauda toimetamist. Temaatilisi märkusi oli vist kokku üks. Õppimata-puudulikke ka ei esinenud.

Küll on kasvamas preili Lohe - mida ilmtingimata täna tegema ei pea, seda ikka ei tee ka. Vastakalt ka - kui teada oli, et ühel päeval õpitakse pool ja järgmisel terve luuletus, siis on võimalik aega säästa ja õppida kohe terve pähe (ja järgmisel päeval piirduda kordamisega)

Üks lemmikainetest on vene keel - esimesel aastal hea ja lihtne. Ka prantsuse keel istub hästi. Üldse on märgata mälu treenitust - tekstid jäävad meelde kergelt. Sealhulgas ka klaveripalad - päris pikad lood saavad mängitult noodivabalt.

Puudulik on loogiline mõtlemine ja iseseisev töö. Matemaatika tekstülesanded on suurimad komistuskivid. Ja loodus- ning inimeseõpetuse töövihikutest ehk iseseisvatest töödest võib leida suurepäraseid "briljante". Sünonüümidest rääkides võib end hingetuks naerda (aga tuletamisoskus on hea)

Klassijuhatajaga on Notsu rahul. Aineõpetajatega samuti. Kui ühes teises Väga Heas Koolis õppiv sõbranna räägib aineõpetaja röökivast kõneviisist, siis kergitab Notsu hämmastunult kulme. Õnneks.

Tegelikult virisesin ma terve maikuu suhtumisest - Kaks riiklikku tasemetööd ning üks kooli oma kujutasid tugevaid teadmiste teste koostöös tähelepanelikkusega. Noor daam keskendus nende asemel kõrvarõngaste hommikusele valikule... Tulemuseks oli "hea" matemaatikas, mis põhines üksi ja ainult lohakusel ning viitsimatusel keskenduda. Igatahes ähvardas see rikkuda lisaks viimase veerandi hinnetele ka kiituskirja saamise. Ajapikku ma leppisin ja leebusin. Sestap oli täna koju saabunud kiituskiri minu jaoks väga suureks üllatuseks ja rõõmusõnumiks. Ühtlasi ka tunnustuseks üheksa kuud kestnud koolispurdile. Esmakordselt ei tunne ma, et pool kiituskirjast oleks nagu minule välja antud. Seekord on see peaaegu täielikult lapse saavutus.

Täna pidasime Botaanikaaia talveaias klassi lõpupidu. Homme toimub aktus ja edasi tuleb kolm kuud väljateenitud puhkust.

taandread?

Pagan. Kuhu kaovad taandread? Vahepeal on siia tekkinud nö uus kujundus, millest mina ei mõista ööd ega mütsi:(

Dokumentide vahetus

Pühabal pakkisin õe koos tütrega lennukile - lugesime pidustused selleks korraks lõppenuks. Kõigi meil ööbinud külaliste voodipesu pesemiseks ei piisanud isegi kahest pesukorrast :) Asusin tagasi argiste asjade kallale ning sain kirja enam kui kakskümmend lahendamist vajavat tegevust. Sealhulgas ka dokumentide vahetus - kliendikaardipakki sirvides jõudsin kibeda kahetsuseni - nime peaksid vahetamanooremas eas kodanikud, kel elu alles ees. Niisiis. Abiks algajale nimevahetajale. Samm 1 ehk Pass ja Id-kaart. Vilmsi tänava teeninduses töötab üks vägagi abivalmis naisterahvas. On ta ehk saaliteenindaja, kuid igalt sisenejalt pärib ta tuleku põhjust, suunab fotoautomaadi juurde. Minu kaasasolnud pildid osutusid kontrollimisel kõlbmatuks. Sestap ehivad mu uusi dokumente automaadi- ehk ahvipildid. Kutt, kes teenindajalt pisukese tähelepanu ehk kasutamiseks paberilipiku ja pastapliiatsi sai, pidas end suurepäraselt üleval. Ja teenindaja ise - lahke ja ebaametnikulik. Nagu hea sõber, kes soovitab ja nõustab. Ajakulu - veerand tundi Samm 2 ehk autojuhiluba Meloni või Lemoni kaubamaja Estonia puiesteel. Huvitav, kuidas invaliid juhiluba vahetab kui ees ootab lai ning kõrgete astmetega trepp. Lift on, ent teisele korrusele ta ei sõida. Haarasin Kuti kaenlasse, teise surusin käekoti ja hambusse dokumendipaki. Nii ebaviisakat teenindust pole ma ammu kohanud. Mismõttes julgen küsida, kas mul on vaja vahetada ka auto tehniline pass. Nemad annavad välja juhilube, mitte ei vasta küsimustele... ahah. Ja pildid, mis ma hetk varem passi jaoks tegin, ei kajastu mitte kuidagi juhilubadel. Hmm, nad vist läbivad nipsakuse erikoolituse :) Kui mu juhiluba kehtiks kuni aastani 2018, siis ei oma see tähtsust, et "oma piltidega" läheb aega terve kuu. Teadjamad kinnitavad, et enne uue ID-kaardi saamist pole juhilubade järele asja. Ajakulu koos parkimiskoha otsimisega - kümme minutit Samm 3 ehk asjaajamine kindlustusega. Laupäeval kiirendas üks taksojuht samal hetkel minu pidurdusega. Tagajärjeks oli ports ehmatust ning nuttev õetütar. Taksist arvas, et pole midagi hullu, kuid kriimud tagastangel ja katkenud kinnitusklambrid sundisid mind talle ulatama sinikollast blanketti. Info-Autos arvati, et pole kindlustusega suhtlemisel hullu, kuid igaks juhuks lisati mu vana nimega juhiloale abielutunnistuse koopia. Samm 4 ehk Elisa klienditeenindus Ahah. Uue nimega dokumenti, palun. Juhtisin kuupäevale tähelepanu ning teatasin, et lisaks läheb mu udupeen puutetundlik juba kolmandat korda samal põhjusel garantiiremonti. Üle leti ulatati mulle vana nimega paberid ning lisati vabandavalt, et "las ta siis seekord veel olla". Teades, et nii jääkski, keeldusin. Tüdruk teisel pool letti tegi nägusid, kuid muutis paberid ära. Samm 5 ehk linnaosaviletsus Lapsehoiuteenuse hüvitamise taotlus. Selgus, et neil puudub isegi minu vana nimega dokumendi koopia! Noh nende probleem, siiani on maksed laekunud :) Koopia. Samm 6 - ARK Mustamäe Suurepärane võimalus tööinimestele luuserdamiseks - avatud kuni kella 17. Ja selle retke pidin ette võtma ainuüksi seetõttu, et kesklinna juhilubade vahetamise büroo ei suutnud selgitada, kas autodokumendid vajavad vahetust ning kui palju see maksta võiks. Huh. Saigi juba liiga palju... Samm 7 - SEB Pank oli veel avatud... Kiire sissepõige. Ei, mul ei ole uut isikut tõendavat dokumenti. Aga on vana pluss täpsustav paber. Pitsatiga kusjuures ning originaal. Koopia. Ei, ma ei soovi pangakaarte vahetada. Ei, ma ei soovi ühtegi lisateenust osta. ei... Tagurdasin koju. Rahvastikuregistris kajastun ma nüüdsest "võõra" nimega. Äriettevõtete kliendikaartidega ma tegeleda ei viitsi. Pensioniametisse saadan informeeriva meili. Tööandjale skännitud paberi. Huh, ring peaaegu täis. Koos ühest kohast teise sõitmisega kulus pool tööpäeva.

Kuldjalgadega laud jt kinke

Viimastel päevadel kuulen ma enim küsimust kingisoovi kohta. No ausalt. Kaks vanainimest, mõlemad edukalt keskikka end välja venitanud. Asjad koju ära ei mahu ja ikka tahetakse juurde tuua. Saksa serviisi oleks vaja. Ädasti. No pole mul sellist kodus. Ausalt, Ja sellega seoses meenus mulle üks lugu. Sõber J isa töötas hiigelsuures tehases direktorina. Oli vist ainus eesti verd inime juhtival kohal. Igasugused osakonnajuhatajad ja asedirektorid puha muukeelsed ja tehase elu käis samuti ühes teises keeles. Igaks sünnipäevaks sai isa kuhja fooliumtaustal läbipaistvas paberis kimpe ja kimbukesi. Nelke peamiselt. Teatanud ta kord õhtul kodus laua taga, et lilli ta ei söö, kuid kollegid sellest aru ei saa. Saabus juubel. Isa olnud mokaotsast poetanud või isegi kurtnud, et otsivad kaasaga diivanilauda. Sellist, mis igapäevaselt kena välja näeks, saaks katta ka laudlinaga ning samas sobiks ka kohvi pakkumiseks. Et sobivat pole leidnud, kuigi jalad juba rakku joostud ning kõikvõimalikud poed läbi sõidetud. Ajad olid sellised - mööblit müüs küll palju kauplusi ent pakutav koosnes enamasti poola toodangust. Juubeliõhtul saabunud isa koju, kaasas... kõverate kuldjalgadega diivanilaud. Kolleegide kingitus... Oli teine igapäevaselt efektne, klaasplaati sai katta ka laudlinaga ning kõrguselt sobis kohvi serveerimiseks. Välja nägi nagu... ütleme, et nagu võõrkeha muidu tagasihoidliku, kuid hea maitse järgi sisustatud kodus. Eks isa kiitis kolleegide maitset ning aasta hiljem saabus sarnases stiilis riiulike. Alles pensionilemineku järel õnnestus perel kolleegide kingid välja vahetada. Niisiis. Palun meilegi kuldjalgadega laud. Arvestades, et oma vana diivanilaua paar nädalat tagasi välja viskasime.

Pidu pidu otsa, ei...

Üks lõputu pidu kestab juba poolteist kuud. Esmalt kümme ehk juubel. Seejärel kaks, millele järgnesid hilised kuuekümnendad. Et seeria täielik oleks, asutasime ka pulma pidama. Esmalt tagasihoidllikust registreerimistalitusest kahele on saanud registreerimine järgneva liigluksusliku söömaajaga lähedastele. Enamgi. Ka minu õde ja tema tütar ei pidanud paljuks kohale lennata. Õhtu lõpetab kodune magus laud sõpradele. Valikus olevaid kleite on kolm ning kaks neist lendasid minuni üle suure lombi... Kingapaare õnneks üks ja ehetekomplekte samuti. Esindatud on nii uus, vana kui sinine ja laenatu. Nagu päris, noh. Mõttetud pisiasjad närivad. Minuni ei jõua, miks peab meid sõidutama igapäevaselt luksusautoga liiklev sõber ning kõhutäidet võib pakkuda vaid ülipeen restoran. Minu probleemid on hoopis argisemad - dokumentidevahetus rahakotis näiteks. Aga mul on maailma parimad sõbrannad, kes mind õhtuks õue kutsusid ning esmalt mu meigitud näo ja soengusse sätitud juustega spaasse uputasid :) Ja nii palju iluprotseduure ei ole ma eales ühte nädalasse mahutanud. Äge!

tapeedivahetus

Eilsel pühadeneljabal veeresime kuhu mujale kui lõunaosariikidesse. Meesisend lahkus hommikul pool viis, et kaheksast Tartus tööasju toimetada. Suverehvidega... Õhtul kell viis esitas Notsu muusikakoolis etüüdi ning seejärel sõitsime 23. liiniga bussijaama (hurraa, otsebuss Nõmme-autobussijaam on tagasi!). Sebe ekspress sõidutas meid Tartu ja ülihoolitsev meesisend ootaski juba.

Võru-maja oli jäine nagu talv läbi kütmata hooned ikka. See, et me kaks nädalavahetust tagasi püsiva pluss kahekümne saavutasime, siinkohal ei loe.

Üks mu suurtest kottidest sisaldas viit rulli tapeeti. Umbestäpselt nii palju kulub ülemise korruse kolme toa seintele. Paanide ülelugemise käigus näis, et ehk tuleb rullike lisaks võtta.

Just niimoodi veetsin püha, mis on nii tähtis, et rohi ka ei kasvavat... Patune lugu. Kitkusin seinalt kultuurikihti, täpsustades ligikaudu kümmetkonda. Et tööd põnevamaks teha, külastas mind aeg-ajalt meesisend alumiselt korruselt ning irises. a) seda tööd pole kellelegi vaja b) vineerseina paljastudes muutus valjemaks noot kui lihtne on kogu maja ära rikkuda.

Reedega sai pool korrusest puhastatud ja ajalehtedega kaetud, homsel vaiksel laupäeval loodan teise poole lõpetada. Tapeetimine jääb maipühadesse. Kalendrist paistab viis vabaksvõetavat päeva :)

Päev ühes teises linnas

Kevadine koolivaheaeg toimub totaalselt valel ajal - lumi on enamasti minekul, õued vesised. Nii jäävad valikusse vaid tubased tegevused - teadagi ikka arvuti ja telekas:S Sekka kiunu, et iiigaaaav. No ma siis bronnisin Seiklejate Klubi jõulukingituse ehk koostööpartnerite reisi Stockholmi. Ühel tingimisel - et kõik need riided, mis kuuluvad rubriiki "pole midagi selga panna" oleks eelnevalt sorditud kriteerumite järgi "väike", "katki", "tüdinud". Notsu, va shoppamisfänn, lõpetas selle ülehelikiirusel. Silm säramas koostas ta nimekirja puuduolevatest riietusesemetest ja "hädasti puudu olevatest riietusesemetest :)"

Stock võttis meid vastu 14 kraadise soojusega, ilma lumeta ja särava päikesega! Tegelikult oli mul veidi kahju, et seekord Kista nimelist hiigelkeskust plaanisime vanalinna asemel külastada. Notsu sõitis oma mälus esimest korda metrooga - meenutasin tale, et ta on seda korduvalt teinud Helsingis, aga ilmselt liiga väiksena. Igatahes ei küsinud ta minult liikuval trepil sügavusse sõites nagu kolmeteistaastane minuke oma emalt Moskva metroosse laskudes, et kas see ongi metroo :D

Kistas asuvad kaks mu lemmikpoodi - Desingual ja Next. Kui veel C&A ka kohal oleks... Lapsed said uue kevadgarderoobi (ma parem ei mõtle nendele neljakohalistele Sek-summadele, mis ma Ahlensisse, Kappahli ja H&M-i jätsin ja hiigelkilekottidele, mida sealt välja tirisime). Meesisend toetas Desiguali ja ma sain muu hulgas ülilaheda tikanditega kevadmantli. Mhh, mõtlesin, et riietevaimustus minus on lahtunud, aga selles tõeliselt ilusas riidehilbus linna poole patseerides tundsin end kui uuesti sündinuna. /Jätkuks mitme tuhande tähemärgine lalin meie olematust kaubavalikust ja pöördvõrdelistest hindadest/

Polnud teab-mis-vinge sõit, ent üks päev rutiinist välja ja elul on hoopis teised värvid :)

Suusatamisosk(amat)usest

Kesklinna koolidel pidavat peatselt toimuma murdmaasuusatamise võistlused. Notsu pidanuks sõitma oma kooli kolmandate klasside võistkonnas.

Saabus pettunud laps eile koolist. Porises pahaselt, et suusavõistlus jääb tema jaoks ära. Nimelt ei oska kahes paralleelklassis peale tema mitte keegi suusatada ja võistkonda kokku ei saa.

Kurb. Arvestades viimaste aastate toredaid talispordivõimalusi.

Kevadekuulutaja: Jägala juga

Aknal õitsevad kolm hüatsinti - kingitus Norra-Eesti vahet pendeldava sõbranna külaskäigust.
Õues valitseb aastaaeg, mida tööinimesena vihkasin. Päevased plusskraadid ja ere päike kutsuvad planeerima ja planeerima. Tööpäeva lõpuks on kevadsoe asendunud miinuskraadidega ning õhtud jäiselt külmad.

Praeguse summeeritud tööajaga kodukontoris töötajana pole mul probleem paar tunnikest päevas sooja päikese käes tedretäppe ninale püüda.

Niisiis. Pühapäevane Jägala juga. Kutt magas autos. Meesisend ei viitsinud trepist alla ronida ning pendeldas auto ja kalda vahel. Minuke ja Notsu kolasime murdunud jääpurikakujuliste kamakate vahel, üritades pressida end hetkel jääjoa kujulise veejoa taha. Notsu ronis mooda jääkamakaid ja lustis neist tagumikul alla sõites. Pildistasin seebikaga portsu vahvaid pilte.
Hiljem turnisime ülesvoolu asuval tammil, mille alt kevadveed kitsukese tee läbi murdnud. Pajuutudest kihav võsa.

Meil "maal" ehk äärelinnas on sügav talv koos lumehunnikute, päeval vesise ja varahommikul jäise sõiduteega. Kontorite kesklinnas valitseb juba kingade ja õhukeste saabaste hooaeg. Märtsi keskpaik juba :)

lapsesuu

Kutt võttis värske posti hulgast Klicki reklaamlehe. Keerutas seda käes, pani nimetisõrme arvutile ja teatas issile otsa vaadates: Emmmmeeeeeee.

Heh, armas naistepäev

Massaažijärgselt ei saa ma harilikult magada. Tänagi öösel sattusin kummalistesse seiklustesse - muudkui juhendasin laiskasid loendajaid, püüdsin neid keelitada-noomida tööle. Tulutult. Kell kuus helises meesisendi äratuskell. Pisut hiljem klõpsatas uks tema järel. Töö ootas teises Eesti otsas.
Vajusin sügavasse unenägudeta unne. Kolmveerand üheksa ärkasin sõnumi peale - "mehenääps" õnnitles naistepäeva puhul. Ah, et nääps, irw. Aga huumoriks olin liialt väsinud. Suikusin uuesti ja koputust uksele kuulsin läbi une. Krapsakas Notsu uuris sissenõudja soove. Toateenindus. No mida!!! Ajasin öösärgile hommikumantli peale. Peeglist vaatas vastu sarviline soeng ja padjakriimuline nägu. Ukse tagant ulatati kimp punaseid roose ja sooviti head naistepäeva. Appike, meesisend...

Hommikusöögilauas võttis igat naiskülalist vastu lõtv tulbike ja südamlik naeratus meesteenindajalt. Ja spaa oli naistest tulvil - poole hinnaga sissepääs:)
Tagasiteele sõitsime meiegi tulbikimbu ja Pihlaka koogikarbiga. Otse Rakverest vanaemale.

puhkepäevak

Mõni esialgu pahana tunduv asi võib ootamatult heaks pöörduda. Tourestilt Rakvere spaakeskusse ööbimist soetades olin padupettunud - no ei saanud klapitada sõbranna, enda ja teatriga sobivat aega. Jätsime teatri välja ja sattusime naistepäeva-eelsesse päeva. Ootamatud asjatoimetused nõudsid oma ning Notsu kooli koduleht teatas kahepäevasest õpetajate streigist.
Siin me õnnelikult olemegi - minu proovitutest kõikse soojem veekeskus Eestis. Pole probleem titte ühest basseinist teise loksutada. Meesisend hankis titele ohutusvöö, kus käevahtkummid on ühendatud kõhu alt kõhuvahtkummiga. Igatahes ei suutnud kutt selles asjanduses pead vee alla pista ning hakkas ujumisliigutusi imiteerides siblima. See olevatki mingi patenteeritud ujumise ohutusvahend väikelastele.
Õhtul käisime massaazis - šanghai, kui ma nüüd ei eksi. Ja massööriks pisike asiaat - vägagi mõnus. Kõikse mõnusam, et kogu kamp - Kutt, meesisend ja Notsu keerasid peale Aktuaalset Kaamerat end teki sisse ja jätsid mulle õhtu haudvaikuse ja Västriku filmiga juubelitõusust Araratile. Asjaolude kurva kokkusattmuse tõttu jäi minul ja sõpradel rännukaaslastel sellele ekspeditsioonile minemata. Hea telekastki vaadata :) vaikuses.

Süüdimatu Eesti Post

Tellisin USA e-bayst Notsule kevadballikleidi. Nii kaugelt seetõttu, et nägin peale mitmekuist e-baydes sortimist sobivat kooslust - suurus, värv, tegumood ja hind. Eelpubekate ballikleidid, mis poleks õlapaeltega ega pruutneitsi kleidid on haruldased või maksavad tublilt enam kui näiteks murdmaasuusakostüüm. Viimane kriteerium - hind 27 USD jäi täpselt alla nii tolli- kui käibemaksusummadele. Pakiteade saabus nädalaga.

Niisiis. Minu kodulähedane postkontor. Dokumendi kontroll. Üle leti ulatatakse maksikiri - ülitugevast materjalist kileümbrik. Keset ümbriku esikülge laiutab umbes viie sentimeetri pikkune auk. Algab ja lõpeb see ava sõrmejälgedega. Kellegi ahned näpud on ümbrikku uuristanud, kuid kile on veninud ja jõhkrusele vastu pidanud, ent lõpuks siiski katkenud.

Teenindaja kommenteeris, et tema ei tea lõhutud pakendist midagi. Seletasin, et juhul kui toll tundnuks paki sisu vastu huvi, avanuks ta selle korrektselt ning seejärel lisanuks kleepeka märkega "avatud tollis". Lisasin ka, et mulle on saabunud ümbrikke, millel kommentaar stiilis "saabunud rikutult postitöötluskeskusesse või postkontorisse". Teenindaja krimpsustas nina ja leidis, et tema ei ole minu kirjeldatud situatsioone varem kohanud. Võttis seepeale ümbriku ja kadus taharuumi. Mõne minuti möödudes naases ta sealt võidukal naeratusel. Minu ümbrikul ilutses tavaline läbipaistev pakketeip - juhataja kleepinud augu kinni. Nüüd on ümbrik jälle suletud.

Ma pole küll suu peale kukkunud, aga võttis karbi kinni küll. Kaalusin, kas saata ümbrik koos koos kommentaaridega Eesti Posti peakontorisse või mitte. Aga ikka ja jälle: ei viitsi. Ega mingit mõistlikku selgitust ikka ei tule.


Edit 05.03
Siia jättis kommentaari ka Eesti Posti Põhja piirkonna jaevõrgu juht. Kustutasin tema soovil kommentaari ühes jäetud kontaktandmetega. Tema sõnul pidanuks me paki sealsamas avama ning koostama akti paki sisu seisukorra kohta. Saatsin rikutud ümbriku ülevaatamiseks. Hea, kui asjad paremaks muutuvad.