Rannalised

Mini ja Midiga avalikku randa minekuks peaks mul lisaks ujumisohutusvahenditele kaasas olema ka jalutusrihmad kahele. Üks kipub jooksma ühele ja teine teisele poole. Väledad on nad ka. Sestap me Tallinnas rannas ei käinudki ning ümbruskonna rannad on jälle liiga kaugel. Midi ja minu jaoks on Midi lõunauni eluliselt tähtis. Lõunauneta jäänud Midi muutub õhtuks väikeseks terroristiks (ise nimetab ta ennast siis draakoniks ja selline möirgav elukas ta tõesti ka on). Sellise "looma" kantseldamine mõjub minu õhukesele närvikavale kehvasti. 

Aga lahendamatuid olukordi ju pole. Juhuslikult avastasin kodust veerandtunnise autosõidu kaugusel ilma adruta selgeveelise liivaranna, kus sügavaks läheb laste jaoks piisavalt aeglaselt ja minu jaoks parajalt ruttu. Ja rannalisi on seal harilikult paarkümmmend. Nagu unistus! Paarsada meetrit jalgsi kõndimist tuuletul kõrkjatest ääristatud teel on selle paiga ainus puudus.

Tallinn muutus selle leiu järgselt minu jaoks hoopis (lapse)sõbralikumaks ja toredamaks suvepaigaks. Päriselt.

Ja suureks nad saavadki

Soetasin lõunaosariikidest Notsule kolm kena kleiti. Olime valimas kolme naisinimesega - kõigile esemed meeldisid. Mina oletasin, et mõõtudelt samuti sobivad, kuid kindluse mõttes otsustasime päeva lõpus Kurgjärvele proovima sõita. 

Esmalt teavitav kõne - me tuleme. Kohale jõudes leidsime Notsu palliplatsi äärelt mängu vaatamast. Ah, et tulitegi. Üks sõbrannadest-tšikkidest oli üllatunud, et mina Notsu ema olen. (Nojah, ega ma roosas pidzaama-laadses onepieces, juuksed kortsude tõrjeks kuklasse hobusesabaks tõmmatud, küll väga emalik välja ei näinud.)

Leigelt proovis Notsu ka kleite - kui ostetud, eks siis kantakse. Võib-olla. Pakkumisest tulla koju grillima ja õhtul tagasi ta keeldus. 

Järgmisel päeval leidis, et poest tal midagi vaja pole ja seega pole meil vaja mööda sõites laagrisse sisse pöörata.

Ja täna hommikul kurvastas telefonis, et kaheksa laagripäeva juba läbi on... Lunis ka augustiks laagrisse - teised kõik minevat.

Eks nad suureks saavad. Nukralt kiiresti on see aeg kätte jõudnud. Ma pole selleks valmis.

***

Notsu kleidi tagasi autosse toppinud, istusime sõbrannaga laagri ujumisplotil. Tekkis meeletu igatsus spordilaagri, täpsemalt küll päevaplaani, laagrisöökla ja treeningute järele. Laagrisse võiks me oma eas ju minnagi - söögi- või valvuritädikeseks :D 

Loksutasime vees varbaid kuniks kaldale kenad noored kutid ilmusid. Imbusime tasakesi autosse. Laagris algas disko.

Maailma otsas

Sõitsime lõunaosariikidest mõniteist kilomeetrit veel lõuna poole, turismi tõmbealevikku. Sealt veeresime seitse kilomeetrit mõisasüdameni, mida tiikide kõrval "kaunistavad" ka nõukaaegsed korrusmajad. Asfalt lõppes. Tõele au andes on tee siiski renoveerimisel, rahastamas Euroopa Liit. Eesti mobiilside asendus Läti omaga. Veel seitsme kilomeetri kaugusel asus paarisaja meetri pikkune asula, eelmisest mõisast välja kasvanud harumõis, ilma erilise arhitektuuriväärtuseta ja räämas. Külakese keskelt pöörasime paremale, vanast sigalast mööduvale metsateele. Veel üks hargnemine ning jõudsime pärale. Tee, tõsi, läks veel kilomeetrikese edasi, eikuhugi, Eesti Vabariigi lõppu, taamal Läti.

Seal, maailma äärel, asub vana vesiveski, ehitatud tuhat kaheksasada millegiga. Kolm korrust kõrge ning mitukümmend meetrit pikk paksude seintega maakivihoone. Veski kõrval asuv sillatamm sai uuendatud aastal tuhat üheksasada kaheksakümmend seitse. Sellesse aastasse langeb mitu veskiga seotud tähist. Esmalt ei mahtunud suurvesi ojasängi ja paisutatud järvekesse ning viis endaga uhke hoone elutoa nurga. Maakivide asemel parandati see betooniga. Suurvesi viis ka silla ning asemele ehitati uus. Samal aastal jäi veski elaniketa.
Peremees tutvustas eluruume, mille uhke leivaahi mittekellegiomana olnud aastatel läbi põranda veskikorrusele, endisesse loomalauta langenud. Hoone keskjoonel asunud saekaatrit meenutab vaid postament. Veskiseadmed on laiali veetud. Paisjärv majaseina lammutanud ja veskikorrusel kuiva jalaga liikmist abistavad risti-rästi veetud palgid. Elukorruse põrandas laiutavad laiade võimsate põrandalaudade vahel augud  ning laastukatusele paigaldatud eterniit on kohati auklik. Elektrit ei ole. Kaks haigrut lendas üle vaikuse.
Maad? Mõned hektarid - veski toitis elanikke põldu harimata. Kehvikud? Kaugeltki mitte, pigem jõukad ja edukad. Peremehe saatus nagu tuhandetel teistelgi, Siberis.
Keerasime tagasiteel, harumõisa ristis Läti poole ning sõitsime koju ringiga, Läti kaudu, mööda Riia-Pihkva kiviteed.
Endiste aegade hiilgus ja asendunud viletsus. Hiigelsuur, uhkete nikerdatud sarikatega võimas kivihoone eikusagil, maailma äärel. Ja kaks inimest, kes klaashoonete keskelt sinna ära olema on sõitnud.

Ujumine kalade ja parmudega

Mind paelub suvises lõunas valikuvõimalus. Veerandtunnise autosõidu kaugusel paikneb ujumiskõlbulikke järvi enam kui kahe käe sõrmedel kokku lugeda saab. Hoolimata imelisest rannaäärest me lähimas ehk Tamulas harilikult ei uju. Minu lemmikud on aeglaselt sügavnevad ja liivase põhjaga Kubija (loe: Kubja) ning Valgjärv. Meesisend eelistab varjuliste kallastega Verijärve või Vasknat. 

Seekordsel lõunatripil käisime esmalt Kubija väikses rannas - vähe liiva, kuid ka vähem rahvast, parkla vee piiril. Madalas vees aga ujusid kalad - täitsa pirakad punaseuimelised ahvenad uudistasid jalgade ümber. Ja masendavalt palju parme. Abitud linnalapsed Mini ja Midi kattusid punaste kupladega. Ujumisest suure osa moodustaski parmude plaksuga tapmine. Tüütu nuhtlus muutus lõbusaks meelelahutuseks - veepinnal hulpiv surnud parm osutus maiuseks kaladele. Läbipaistvasse vette maandunud parmulaip fikseeriti vees kala poolt. Veidi sihtimist ning kala haaras söögi ning hüppas lõbusa lupsatusega veest välja. Peaaegu nagu delfinaarium.

Häälekad koerad akna taga vol x

Ei saa ma koertest mööda. Kumba peaks rohkem vihkama, kas omanikku või looma?

Magamistoa aknast haugub sisse üks, kellel lihtsalt igav. Ta võib "rääkida" veerandtunni järjest, ilma et tänaval hingelistki näha oleks. Enamasti magab ta õnneks toas. Ja tegelikult armastame me mõelda, et lisaks oma kodu valvamisele ta ka meie omal silma peal hoiaks.

Talle sekundeerib komplekt ehk kaks vähemalt viiekümnekilost hiiglast, keda ärritab vähimgi liikumine avalikul tänaval. Kujutlusvõimele ruumi jätmata - kõndijaid-sõitjaid jagub kogu ööpäevaks. Lisaks hüppavad need elukad kurjalt piirdeaiale nii Mini kui Midi sattumisel nendega piirnevasse aiaossa. Ma tean, et need loomad käivad regulaarselt metsas jooksmas ning aeg-ajalt teevad omanikud nendega hoovis kuulekustreeninguid.

Et neist veel vähe oleks, lisandus kuuldekaugusesse ka kolmas, kelle hääl väikesele kohaselt kile. Tõule omaselt niutshaugubulub ta häälekalt nii õnnest, kurbusest kui üksindusest.

Aastaid Hollandis elanud klassiõde M rääkis, et seal peetakse igasuguseid koeri. Kuid reegel on üks - loom võib õues, ka eramaja hoovil, viibida vaid ühekoos omanikuga.
Ja Rootsis ei tohtivat kodulooma enam kui neljaks tunniks üksi koju jätta.

Ma oma ööunises egoismis ootan, et sarnaseid seadusesätteid rakendataks ka Eestis.

Juhusliku uitaja mõtteid laulupeolt

Mu suureks kasvanud Väike Notsu osales laulupeol viimast korda mudilaskoori koosseisus, marssides rongkäigus vöödilises koolivormis. Delfi on tema ja koolikaaslased tabanud ka pildile.

Ise lubasin meie võrokestest külalistele olla autojuhiks peole ja tagasi. Teadagi, parkimisprobleemid. Õhtuse peolesõidu kavandasin Valge tänava kaudu. Parkimiskohtad lõppesid juba Lasnamäe kanalis... Suurim üllatus tabas sadakond meetrit enne tupikut, kus teeäärsel murul rohetas vaba parkimiskoht, millel mu keskmisest mahukamale tranduletile lahedalt ruumi jagus. Seega sattusin peole täiesti juhuslikult - kodustes riietes ning jalas Notsu roosad suure lillega plätud.

Ühislaulmisega kaasnevast ühistundest kirjutavad meediaväljaanded juba mitmendat päeva. Mina vaatasin aga tüdrukuid. Need kaheteistaastased olid kogunenud kooli juurde juba enne keskpäeva. Ühel neist oli selja taga juba kaks tantsupeoetendust. Ühiselt liikusid nad Harju tänavale, praadisid päikeses tunnikese ennne kesklinnast Lauluväljakule kõndimist. Peale kõhutäit suppi ootasid nad mitu tundi kontserdi algust. Pakkusin Notsule kojutoomist, millest ta kategooriliselt keeldus. Laupääevane kava sisaldas klassikalisi koorilaule. Oh, ma ei usu, et nad neid youtube´ist otsivad! Aga nad kuulasid ja nautisid. Ärkamisaegsete laulude juures haarasid ühiselt sõnade raamatu. Keeruliselt kõrge "Koit" - sära tüdrukute silmades oli väga eriline. 

Vaatasin tüdrukuid mõeldes nende tulevikule. Kelleks nad saavad? Kuhu elu neid õppima - elama viib? Kas nad tulevikus üldse mäletavad, kuidas üksteise kaenla alt kinni hoides ning rütmis end kõigutades ühiselt laulsid? 

Pühapäeval nägin neid vilksamisi teleriekraanilt - laulvates lastes peegeldus elurõõm ja sära.

Mulle meenus, et rongkäigupäeva hommikul helistas kolmandat kümnendit võõrsil elav õde ning soovis Notsule jaksu marssimisel ning kenasid peoelamusi. Olin kiire päeva saginas unustanud tädi head soovid edastada.

Sel hetkel taipasin, et kuhu saatus neid tüdrukuid ka ei viiks, laulupeol kogetud Väga Eriline Tunne jääb neis kestma. 

Jaanijärgselt lõunas

Jäime jaanijärgselt lõunaosariikidesse - minukese kolmik pluss üks. Teismelistega on lihtne - inimõigusteks on internetiühendus, millele lisada väikelinna vabaduse võlud. Tallinna äärelinna autostunud tüdrukud luban siin rahumeeli kohaliku kaubanduse tuurile, hängima randa - tundma end suurte ja iseseisvatena. Öise "kummitushääle" kuulmise järel kolisid tšikid privaatselt ärklikorruselt siiski elutuppa madratsitele ning... jätkasid seal magusalt tondijuttude vestmist. Hommikul avastasime, et "häält" tegi emma-kumma nutiriistas olev äpp, mis kas süüa-juua või muud tähelepanu nõudis. Kihistamist jagub vähemalt keskööni ning hommikud ei alga meil enne kümmet. Oh õudust, hommikustki sööme pidzaamades... Loobusin hommikupudru keetmisest ning vorbime kas võileibu või sööme hommikuhelbeid jogurtiga.

Väikelastega on nukram, tüdrukutesse klammerdunud Midile tuleb sageli minul tegevust leida. Väljas aga sajab lõputult. Kuhjasin tulles kaasa hunniku lühikesi pükse ja t-särke. Toppisin need nüüd kotti tagasi. Toas on niiske ja väljas haledalt märg. Siiski õnnnestus kahe vihma vahel muru nudiks niita.

Jaanijärgne poolik nädal oleks justkui loodud igavusse suremiseks. Vaatasin järele - kultuurimaja näikse puhkavat ja ükski suvetuur siia ei satu. Ja iseennast korrates - väljas on märg ning kaheteist kraadise õuetemperatuuriga ei kisu isegi uksest välja, rannast rääkimata. Käisime kohalikus "veekeskuses", loodusspas - lõbustasime ennast ja üht vanemate poolt unustatud mudilast. Nii umbes esimese klassi noormees kiitles, et vanemad lubavad al teha kõike, mida hing vaid ihaldab. Ja kinnitust see saigi - tema ema juhuslikult tabanud meie pall teenis käratuse minu aadressil :)

Eilse päeva tippsündmuseks osutus Maxima 40% allahindlus, kust üks tšikk leidis kummikud, teine kingad ja poistele saime samuti nipet-näpet. Et välja oli juba sõidetud, tiirutasin nendega ringikese lähikonnas. Rõuge, Haanja. Seenemetsas leidus priskeid mustikaid ning kollase National  Geographicu raami ees vorpisime pilte. Sadas - ei oskagi öelda, kas ikka või jälle.

Kokandustundides omandatu praktiseerimiseks valmistame täna pastat. (tsiteerides teismelisi: ja pea meeles, et need ei ole mingid keedetud makaronid viineritega) Tujud on siin muutlikud - alles leiti, et lõunasöök pole oluline - menüüs valitsesid pelmeenid hapukoorega ja... külmutatud pitsa. Karbihunnik ulatubki juba prügikasti kaaneni :)

Avarii. Sündmuspaigalt lahkunud juht.

"Ääää, kas see on Porche?", näitas Notsu näpuga autotreilerilt maharonivale punasele sportautole. Ma hetkeks isegi mõtlesin, miks hiigelpikk treiler parkis end Tondi K-Rautat läbivale teejupile Tuisu tänava ja Järvevana pikenduse vahel. Veerandtund hiljem, lillekastide võrra õnnelikumatena, olime sekundi murdosa jagu vales kohas sama treileri kõrval. 

Land Roveri maasturit juhtinud meesterahvas leidis, et mu Ford Galaxy pisiauto peaks talle ilmselgelt teed andma. Hoolimata tema suunavööndis paiknenud takistusest. Võib-olla oleks ma seisatanudki, kuid venisin juba pika  treileri kõrval ning tagurdamine sellises situatsioonis olnuks rumal manööver. Igatahes arvas too šatään meesterahvas, et mahub läbi. Ei mahtunud. Taguotsa plastikdetail riivas mu valget tagatiiba. Edasine on labane ja lühike - armeeroheline/ beez / hall sõiduk, riikliku numbriga 657, tähekombinatsiooni viimase tähega tõenäoliselt "M", lülitas välja parklasse viidanud suunatule. Võimas mootor möirgas kui juht vasakut külge ette võttes Järvevana pikendusele kihutas. Minu taga veninud sõiduki juht möönas kokkupõrke toimumist, kuid numbrit ei näinud temagi. 

***

Hea sõber, endine politseinik ütles, et mul on piisavalt infot politsei andmebaaside tarbeks. Iseasi, kas menetleval uurijal jagub viitsimust otsida ja analüüsida. Land Rover polevat õnneks eriti levinud mark.

Hea sõber soovitas vaadata Google´i tänavavaadet, leidmaks kaameraid. Ei leidnud. Helistasin Signaali, kuid fooripostide otsas olev osutus muuks.  K-Rauta valvab vaid majja sisenejaid. Tammsaare ärikeskus möönas, et kaamerad on, ent ilmselt ei ulatu. Kutsusid aga lahkesti salvestust vaatama.

***

Jooksin jalad rakku.  Issanda loomaaed on rikkalik ning üks sündmuspaigalt lahkunud juht kirevdab seda veelgi.  Vihale ajas mind politsei suhtumine.

Esimalt registreeris 110 juhtunu. Paluti kirjutada avaldus kas Rahumäel või internetis. Väsinud väikelapsed ei ole ootesaalides just meeldiv kontingent ning toimetasin päeva õhtusse. Rahumäel võttis mind vastu korrapidaja, kelle eraelu rikkuma saabusin. Korrapidaja-proua pidas häirimatult telefonikõnet, milles siunas oma korteriühistut. Aadress jäi hoomamata, kuid detaile ühistu juhtimisest võiks jagada. Sekkusin vabandades peale viieminutilist ootamist. Käsi pandi torule ning mulle öeldi, et "liiklus" lõpetas töö juba hommikul, kui minu avarii juhtus. Proua pakkus valget paberit, kuid loobusin. Seepeale sukeldus ta taas oma ühistu teemadesse ja ma sõitsin koju.

Avasin politsei kodulehe ning asusin otsima. Menüü "nõuanded" alamenüüga "kannatanule", "liiklus", "teata liiklusõnnetusest"... Ei mingit blanketti. Et kliendiinfo telefon töötab vaid tööpäevadel, valisin 110. Sain teada, et tegemist on operatiivinfo numbriga ning nemad ei tea ega tahagi teada. Ma olen jonnakas ja vastik - valisin numbri uuesti. 

Kuus minutit tihedat tööd ning juba ühendatigi mind prouale, kes lahkesti uuris, miks ma helistan... Et liiklusõnnetuse puhul palutakse lahkesti täita blankett "varavastased kuriteod". No armas, natuke ju nagu olekski... Rööprähklemise meistrina täitsin blanketti, kuniks tädike meenutas, et esmalt salvestada, et muidu ei saa digiallkirjastada. Nojaa. Ja alustasin siis otsast peale - mina, ja minu sõiduk...

Kolmteist ja reede. Täismäng.

11.06 - meres ujumas

Väsisin ära - päevad pole meil vennad.
Laupäeval joonistas Midi lõunaune asemel oma toa seinale. Musta ja tumesinise guaššvärviga sai kaetud kogu aknaalune pind. Tülitsesime. Vahetasime jupikese kaelkirjakutega tapeeti ühevärvilise vastu. Õhtuks jõudis Midi taashävitada lambi, mille hommikul hoolikalt kokku olin kruvinud.

Pühapäeva õhtul saatsin Midi voodisse. Veerand tundi hiljem kontrollima minnes leidsin ta toanurgas mängimas sammude kostudes vooluvõrgust kiirkorras eemaldatud tulikuuma triikrauaga. Triikraud, muide pärines hoopis minu magamistoast...

Mitmetel öödel on kaduma läinud Notsu Ipad ja Iphone. Heli Midi maha keerata ei oska - poeb salamisi Notsu riidekappi, kuniks mängu piiksumine kellegi äratab ning see keegi ta ägeda protesti saatel voodisse tagasi toimetab.

Üleeile istus Midi tavapäraselt isutult laua taga, vahtides tõtt kalapulgaga. Mini, olles juba vähemalt kuus tükki nahka pannud, avastas panni tühja olevat. Vajalik suutäis puuduolevast kõhutäiest leidus just venna taldrikul. Väiksem käsi üritas röövsaaki suhu toppida ja suurem seda sealt eemale kiskuda. Selle varasemalt kõlbmatu, absoluutselt mittemaitsva kalapulga pärast tekkis kisma, milles käiku läksid nii rusikad kui hambad.

Eile kadusid kuurist ratastel murukäärid, et välja ilmuda... No teadagi, Midi käes. Käimas oli mäng koondnimega "suur mürisev koletis ajab Mini taga"...

Mul lõppes jaks. Enne kui meile tõesti lastekaitseametnik koju saadetakse, toppisin kamba eesotsas Meesisendiga autosse ja sõidutasin Kakumäele. Esmalt ronisid kolm väiksemat ranna mänguväljakul. Neist kaks väiksemat turnisid absoluutselt mitte-eakohastel lõbustustel nii umbes kahe meetri kõrgusel maapinnast. Mini on omandanud kombe liumäe põikpulgal rippudes kiikuda ja samal ajal õnnelikult kilgata. Tõesti, ma olen veendunud, et mõlemad poisid olid eelmises elus oravad.
Kiikusime pikal vedrukiigel neljakesi tagumikud õhku. Midi nõudis Meesisendit vett katsuma. Peatselt avastasime nad madalas vees ringi paterdamas.  Jäime ideega riided seljast visata hiljaks - pooletunnise veemöllu tulemusena lahkus Midi autosse isiklik pluus kui ainus kuiv riideese haaremipükstena jalas ning Minile mähkisime ümber dressipluusi. (Hea, et anonüümne lastekaitseametnik ei näinud.) Õhtusöögiks pitsa ja joogiks limonaad - laualt kadus kõik.

Võlgu olev teene

Tegime Notsu toas suurpuhastust. Väikeseks jäänud riided-jalatsid. Lapseea olulised mänguasjad. Hunnik koolipaberite lehti ja teine noote. Väikelaste lauamängud. Petshopid. Barbie maja. Hobused. Janiiedasi.
Leidsime igale asjale sobiva koha kodus, olulised kaisuloomad läbisid eelnevalt pesumasina. Sai mitu suurt kotti omade või võõraset hulgast uut omanikku ootavaid esemeid. Pesime aknad, põrandad ning horisontaalpinnad. Korjasime juuksekummidest, kõrvarõngastest, Midi pisilegist ning tolmurullidest tühjaks vooditaguse.
Notsu vahetas voodipesu, puhastas madratsi ja tuulutas. Tulemus lõhnab eriti värskelt.

Paks roheline kadedus ronis minusse. Elu tolmurullide ja mittevajalike esemete keskel ei meeldi mulle. Küsisin abi ka poiste ja enese magamistoa koristamisel. Õnnnelik Notsu leidis, et pole probleemi. Lisas, et võiksin ise aru saada, et on mulle teene võlgu :)

Öine häiriv haukuja

Sellel talvel oli külmasid ilmasid umbes kolme nädala jagu. Ning umbes kolme nädala vältel haukus mu magamistoa akna pool üks koer. Kileda hääle järgi väiksepoolsem. Ahastav haukumine järjestikustel öödel mitu tundi. Päevatööst väsinud Meesisendit lärm ei häirinud, mina, ilmselt depressiivne koduperenaine, ning toona veel rahutu unega Mini, vähkresime vaesele loomale kaasa elades.

Vahelduva eduga haukus vaene loomake ka kevadtalvel, kevadel ja kevadsuvel.

Täna öösel ärkasin ma veerand viis. Auh, auh, niuts, auh niuts,niuts, auhhhhhhh, niiiiiiuuuuuuutts. Õhutusasendis avatud aken ei jätnud võimalust haledat nuttu mitte kuulda. Auuuuhhhhh, niuuuuuuuts, auh, auh, auh, auh, auh... Akna sulgemine summutas heli. Kell pool kuus suutsin lakkamatu haukumise saatel uuesti uinuda.

Olin liiga väsinud kerimaks pimendavaid kardinaid üles. Samas tean ma üsna kindlalt, et ma ei näe haukujat oma akendest.

Tõesti, ma luban, et ühel ilusal ööl, kui ma olen veidi vähem väsinud, tõusen ma haukumise peale üles., riietun ning teen hääle järel kvartalile tiiru peale. Mind tõesti siiralt huvitab, miks jäetakse väike koer ööseks õue igatsema ning kuidas tema peremees looma nutu saatel öösel rahulikult magada saab. Loomast on hale, ega tema ju süüdi pole oma pererahva hoolimatuses.

Lõpp, viiendat korda.

Kolleegid pistsid peale Notsu kinnitamist õpilaste nimekirja mitu suurt kilekotti koolivormidega ning keeleõpikute kodukoopiad pihku ning soovisid edu. Hunnikus sisaldus igat suurust mitu komplekti, kuid tellisin igaks juhuks lisa - noh, et esimesel septembril olnuks kuidagi piinlik pruugitud vormiga minna. Ja ma vaatasin tol kevadel seelikut-pluusi suuruses 170 - see tundus olevat täpselt paras hiiglasele...

Need viie kevade tagused sündmused juhtunuks kui lähipäevil. Ometi tõi Notsu täna koju juba viienda tunnistuse. Kokkuvõttes sama igava kui eelmisedki neli, kugi veerandite vajakajäämisi tähistamas mõned "neljad". Ma olen väga uhke oma lapse üle!

Temas ei peitu uusi teadmisi lennult haarav oivik. Ka ei süvene ta õpikutesse juba enne õppeaasta algust. 

Selle suurepärase tulemuse taga on ainult rutiinne töö. Notsus on tohutult tahet ja oskust ennast vajalikul hetkel sihi poole sammumiseks kokku võtta. Vahel ajab naerma kui suletud ukse tagant kostab pobinat esmalt ühes, seejärel teises ja lõpuks kolmandaski võõrkeeles. Nädalavahetustel toetas Notsu nigelaid suhteid matemaatikaga Vanaema, kes teismelise provokatsioonidele allumata suutis suvalisena tunduva arvurea mõistetavaks muuta. 

Lisandus uusi õppeaineid, mida saabusid andma gastrolöörõpetajad "suurest koolimajast". Ühes nendega tekkisid ka uued töövormid nagu "referaat" või "esitlus". Klassitunnis lõpetatuks saanud kunstiõpetus asendus  kodus lisatööd vajava tööõpetusega. 

Treeningute ajad kattusid muusikakooliga. Ja vastupidi. Õnneks oli talv nigel ning suusatamisvõimalusi nappis.

Kiituskirjale lisaks asetses tunnistuse vahel ka kiituskäskkiri. Notsu ja tema klassikaaslased võitsid raadiosaate "Miniturniir" hooaja, saades suure hulga vahvaid auhindu, millest ägedaim oli vast õppuse "Kevatorm"  Helme lahingu vaatlemine otse sündmuspaigal ehk katusel ühes väga tähtsate ja veelgi tähtsamate tegelastega. Aga veelgi lahedam oli võimalus kogeda raadioeetrit ning olla mälumängus "Mnemoturniiri"  vastasvõistkonnaks.

***

Koolimajas peeti lõppenud päeval lahkumispidu. Suureks kasvanud "viiendikud" jätsid hüvasti turvalise väikese majaga. Kuuendat klassi alustavad nad suures koolimajas, ühes rännakutega klassist  klassi.  Iga ainet õpetab erinev õpetaja. Koolivormi asemel on lubatud vaba riietus.

Notsu puges õhtul voodisse ja sosistas, et kardab veidi seda sügist ja kõike sellega kaasnevat uut. Ja ega ma teda lohutada ei osanudki. Viimased on rasked. Hommikul riietub ta viimast korda valge kraega vormi ning osaleb viimast korda väikese maja aktusel.

Edasilükkamisest

Internetist on enami khuvi pakkuvaid lehti läbi loetud. Isegi Facebookis käisin. Mitmete sõbrannade ja tuttavatega tegevusi tehtud/ telefonikõnesid peetud. Kodu on samuti suhteliselt korras. Erinevad asjaajamised ametlike ja vähem ametlike asutustega samuti korda aetud.
No enam ei ole ühtegi põhjendust, miks ma ei saa lõpetada kursusetööd ning õppida eksamiks.

***
Peaks veel ringi vaatama, ehk saab alustamisega veel tunnikese edasi lükata, tähtaeg ju alles keskööl ehk kaheksa tunni pärast.

Edit: tegelikult ma vahepeal isegi kirjutasin leheküljekese. Aga ssaabus Notsu ning tekkis hea võimalus kuulata kirjatöö asemel kooli sündmusi.

***

Oli aasta 1999 kui ma oma esimesse ja siiani ainsasse töökohta asusin. Sisseelamiseks palju aega ei antud - toimetuserutiin tuli omaks võtta mõne tööpäeva jooksul.
***
Täna potsatas meilboksi teade ühe kolleegi eluringi täitumisest. Oli üks esimesi puutepunkte selles hämaras hiigelsuures ruumis - muheda, kuid vahel ka terava ütlemisega mees. Hilisemad pöördumisprotseduurid tekitasid osakondadesse vahemehed, kuid parema tulemuse nimel sai vajalikke asju lahendatud sageli otse.

Kopeerin sellestsamast meiliteatest ilusad luuleread. Süütasin köögilaual ka küünla - majalised magavad, vihma tilgub, on külm ja kõle - hetk mälestustesse süvenemiseks.

Õpeta oma hinge

kõige kadumist kandma,

et kui kord udurätt

varjutab õhtused tähed,

siis sina rõõmsana lähed

elule sõbrakätt

hüvastijätuks andma.

/Kersti Merilaas/

Suvi

Lõunas on suvi. Sellise lühikese lausega saabki meie siinsed tegemised kokku võtta.
Astume toast õue kohe peale hommikusööki ning tuppa tuleme sääskede rünnaku alguses, seitsme paiku.
Midi on nudist ja keeldub igasugustest rõivastest. Mini heleda naha pärast muretsen - tema kandis eile body. Õhtuks oli sinisetribulisest bodyst järele jäänud liivasegusest kangast savipruun. Loobusin Mini riietamisest.
Oleme kenasti päevitunud ehk tsiteerides tänast külalist - enam ei ole nahk sinakasvalge, vaid juba valkjasvalge.
Panin kahekordse katteloori alla kodus ettekasvatatud kurgid. Taimed on nüüdsest isekasvamisrežiimil. Pojenge ja aias kasvavaid tundmatuid lilli vaadates see toimib.

Rööprähklemas volx

Eelmise nädala ellujäämiskursus tundub kaotusteta läbitud olevat. Tasub tulevikuvirinate tarbeks kirja panna, missuguses koguses täiesti erinevaid tegevusi mahub seitsme päeva sisse.

* Kaks eksamit - Valitsussuhted ja lobby (A) ning Kommunikatsiooni tänapäevaseid käsitlusi (B) -> oivik, ma ütlen :D

*Kaks sünnipäeva - Midi (4) ja emps (70) -> suisa juubel, eksole

* Neli koolipäeva 17-21 - tööpäevadest osutus vabaks vaid teisipäev

* Kaks kodutööd, millest üks uurimustöö mahuga 25 lehekülge ja teine referaat mahuga 6 lk. Viimane kusjuures oli raskem - ingliskeelne teadustekst ei kuulu mu meelislektüüride hulka - teoreetilist osa Entmani uurimusest lugesin tund ja lehekülg... Mu õudusunenäod said taas kord tõeks - lauses on KÕIK sõnad tuttavad, kuid nende sõnadega ei moodustu lausele mõtet. Ahjaa. Kolmas oli veel - Europarlamendi presidendikandidaadi analüüs ERR klipi põhjal aines "Populism".

* Juubelisünnipäeva ettevalmistus - tuua see ja viia sinna, võtta too ja toimetada samasse. Vaadata üle ruumid, plaanida laua asetus. Ja meeles pidada pisidetaile - fotoka akud laadima panna. Osta tordile küünlad (mis muidugi ununesid...)

* Juubilari külastus "õigel" sünnipäeval.

* Juubelisünnipäev 35-le külalisele - peaaegu pidanuks ma JÄLLE minema oma ainsas mustas kleidis. See on viimane, mis mu kaheksa ülekaalukilo juures enam-vähem selga istub. Aga päev enne pidu õnnestus leida täiesti ebareaalsest kauplusest täiesti ebareaalse hinnaga ja hämmastavalt sobiv pidulik kleit millele kodust kahmasin paari kingi juurde. Kingade kümnesentimeeetrisele kontsale lisandub platvorm ning sellistes jalanõudes tüürisin korduvalt kehva lauateenindaja tõttu nii morsikannu kui veinipudelitega pidulaua ja köögi vahet.... 

*Punt pidulikke rõivaid ette valmistada - triikida, viikida ja lõpuks tuvastada, et igaüks võtab ikkagi kapist selle, mis talle parasjagu meeldib. (Meesisend väitis näiteks, et roosatriibuline särk "on ennast ammendanud"... kamoon) 

* Notsu sõidutamine mitmele üritusele - laupäeval kaks ja pühapäeval samuti kaks.

* Ettevalmistused Notsu üritusteks - kingitused, rõivad jms

* Emadepäevakingituse ost emale

*Kaks emadepäevakontserti - üks lasteaias ja teine koolis. Viimane ühtis eksamiajaga. Õnneks oli õppejõud mõistev ning soostus minu ettekande paigutama soovitud ajale. Sellega kaasnes Notsu osalemine minu eksamil.

* Mini ja Midi viimine kahel kooliõhtul ja kahel pikal päeval minilasteaeda, mille omanikuks ja kasvatajaks sugulane ning ruumideks nende kodu, kus oleme mitmeid kordi perega käinud. Kumbki laps draamat ei tekitanud.

* Mini ja Midi viimine juubelipeo õhtul sõbranna juurde hoidu. Midi korraldas ühes samaealise peretütrega lampi teki alla peites peaaegu tulekahju - õnnelik õnnetus, kuid pererahva madrats, tekk ja voodipesu kuuluvad väljavahetamisele.

* Meesisendi tööpäevad kestsid kella 8-19, sest pisifirma ainsamal palgatööjõul oli samuti sessinädal.

* Reedest pühapäevani toimetas Meesisend lisaks Luige laadal, mis labaselt tähendas, et laste ja kodu eest vastutasin ainuisikuliselt.

* Gaasikatla reguleerimine.

* Midi ja Mini tulevase ühise lasteaiarühma ülevaatamine ning mitu õhtut kestnud arutelu liitrühma headest ja halbadest külgedest. Otsus: kahekesi on lihtsam nii neil kui meil.

* Emadepäeval kahe erinevas linna otsas asuva surnuaia külastus - lill ja mäletusküünal nii vanaemale kui ka ema ristiemale.

* Kirsina tordil võitis Notsu oma klassikaaslastega selleaastase ERR miniturniiri hooaja. Esmalt uhkusejoovastus oma lapse üle ning seejärel kohustused - organiseerida küsimuste koostamine matšiks Mnemoturniiri meeskonnaga. Järgnevalt organisatooorne töö auhinna, Kevadtormi Helme lahingu külastuse ning teise auhinna, Eesti Sõjamuuseumi külastusega. Ja mitte kergeim - vabade päevade kauplemine otse koolidirektorilt eneselt.

Enam vähem kõik sai kirja. Lisaks muidugi tavapärane koduring pesumasin-kuivati-tolmuimeja-pliit. Seltskondlik möödunud nädalal olla ei jaksanud. Telefonikõnesid pidasin lühilausetega ja e-kirjadest saatsin vaid vältimatuid. 

Nelja-aastane

Lasteaias küsiti paar nädalat tagasi lastelt küsimusi ning saadud vastuseid jagati vanematega arenguvestlusel. Paberilehte ennast koju ei antud, see kogutakse lapse kausta, mille saab kätte lasteaia lõpetamisel. Kirjutasin mälu järgi üles.

Mis Su nimi on? Midi
Kui vana Sa oled - kolmeaastane
Kas Sulle meeldib lasteaias käia - jaaaa
Miks? - saab mängida
Kes Su kõige parem sõber on? - issi
Mis Su lemmikvärv on? - must
Mis Su lemmiktoit on - supp
Mis Su suurim unistus on? - saada puldiauto
Mida Sulle kõige rohkem teha meeldib? - puldiautoga sõita
Kelleks Sa saada tahad? - issiks

Üldjoontes nii ongi.
Täna hommikul sai Midi nelja-aastaseks. Lasteaiast väideti Midi olevat rühma kõige häbelikum laps. Nõustun - tähelepanu ta väga hästi ei talu. Seepärast pidin kingituse, valge puldiga valge auto, ise lahti pakkima ja küünlad puhus tordilt issi. Hommikuselt unine Midi haaras auto kaenlasse ning piilus kavalal pilgul kaamerasse ainult õige pisut, issi suure käsivarre tagant.

Nõiaelu

Lasteaiast laekus teade kahe rühma ühise nõiapeo kohta.  Kirjake lõppes soovitusega kasutada kostüümi valmistamisel fantaasiat. Kuidas riietada üks poisslaps vabatahtlikult ümber naisterahvaks ehk siis nõiaks? Muinasjutud ei ole sooneutraalsed, kõik vähegi arvestatavamad tegelased alates võõrasemast ja lõpetades Rapuntsliga on tüdrukud :( Ja poistele jääb õilis võimalus kuningapoegi kehastada...

Üritasin häbelikuvõitu Midit ära rääkida. Noh, et õe lühikesest mustast seelikust saab tema pika ning pähe seome räti ja ongi lahe nõiakostüüm. Midi on aga poisterahvas ning mingist seelikust ei tahtnud kuuldagi ja oli üleüldse nõus  peole vaid rohelises draakonikostüümis minema. Võludraakon ei kõla kahjuks usutavalt...

Krigistasin ajusid ja soetasin Koduextrast musta nõiakübara. Kõhuviiruses vaevleva Notsuga joonistasime vihikute kleepkilele sädeleva liimiga viisnurki. Kuivatasime neid radikal ja saadud kleepekatega kaunistasime mütsi. Minu mustast bašmiinast sai kahekordne keep, mis omakorda sädelevate viisnurkadega kaunistatud. Et nõid ei jääks jalameheks, korjasin majaesiselt kasealleelt peenikesi oksi ning sidusin need ühe jämedama ümber luuaks. Et luud ohtlikuks relvaks ei muutuks, põimisin peenikese niidi ümber kogu sõiduvahendi.

Sellise komplekti Midile "mahamüümisega" polnud vähimatki küsimust. Tea, kas aitas kleepimises ise osalemine või on keebist-kübarast koosnev komplekt tõesti "mehisem". Ja koduse fotoalbumi jaoks tegime hulga prooviklõpse. Midi kavalat pilku arvestades võiks tegu olla küll pigem Viplalaga mustkunstnikukostüümis.

Jaks otsas

See tükimat aega kestnud soe ilm kooris küll paksemad joped seljast, kuid terveks  lapsed saanud ei ole. Kui sügisel alustasime heas meeleolus ja tundus, et tugevate tervistega, siis alates kevadisest koolivaheajast on iga laps jõudnud mitu ringi haige olla ja vahepeal siis ka korraga.

Otsa tegid lahti Mini ja Midi, kes tõenäoliselt mõnesse RS viirusesse nakatusid. Midil ägenes sellega tavapäraselt "lapseea astma", mida otseselt diagnoositud ei ole, kuid mille tõenäolisesse olemasolusse on mitmed Midiga kohtunud eriarstid viidanud. Ja ega Midi päris terveks enne jaanipäeva saagi - haukuv köha ning öised köhahood kaovad sooja suvega.

Mini köhis kolm nädalat vahelduva eduga. Kui hirm tema lämbumisest möödus, tekkis kopsupõletik ja tuvastati ka kõrvapõletik ning mõlemaid ravisime haiglaseinte vahel. Kui esimesest on Mini paranenud, siis kuulmekile on jätkuvalt liikumatu. See tähendavat, et üks kõrv hetkel ei kuule.

Notsu nohud-köhad mind väga ei heiduta - ta on küllaldaselt suur, et ravimeid küsida ja neid meeldetuletuse järel ka ise võtta. Küll aga näkitses ta lõikamise asemel küünenahkasid ja küünealune põletik päädis küüne eemaldamisega. Ning arst soovitas pöörduda allergoloogile või nahaarstile. Ning suur osa eelmisest nädalast kulus ühele, teisele ning järgnevatele testidele. Testimisest sai osa ka Mini. Ja nagu nahatestide puhul ikka, ei andnud ükski neist positiivset reaktsiooni. Fakt iseenesest on ju tore, kuid kahjuks jätkub mõlemal lapsel naha karedus ning põhjus on jätkuvalt teadamata. Lisaks korjas Midi kuskilt üles kõhuviiruse (või oli tegemist vastureaktsiooniga samal päeval söödud pooleteisele kilole koorejäätisele)

Tegelikult peaksin ma hoopis kirjutama - magistriõppega kaasnevaid kodutöid on jäänud "kõigest" sadakond lehekülge analüüsida, kirjeldada või uurida. Ning viis eksamit. Ja sellega olen täitnud vaid miinimumprogrammi semestril nõutavatest punktidest. Meesisend peaks töötama oma vastavatud isikliku gaasigrilliseadmete salongiga. Faktiliselt istume me aga vaheldumisi arstide vastuvõttudel... 

Ja järjest enam muutub minu jaoks arusaamatuks, kuidas jaksatakse kasvatatada nelja, viite või veelgi enamat last.

Edit päev hiljem: Veel enne eilse tänaseks muutumist haigestusid Mini, Notsu ja Meesisend kõhuviirusesse. Seekord siis päriselt, ilma kahtlustuseta liigsele jäätisesöömisele.

Matemaatika ja päriselu

Notsu vaatab matemaatikast rääkides mind teismelise tülpinud näol ja venitab parimal juhul vastuseks, et seda paganama matemaatikat ei lähe ju normaalsel inimesel elus vaja. 

Haigena koolist puuduv Notsu otsustas veel haigemana kodus olevat Minukest vaarikamuffinitega rõõmustada. Valis riiulist omal initsiatiivil retseptiraamatu, otsis kappidest vajalikud ained, lisas isiklikust salapeidikust šokolaadi ning palus vaid, et ma ahju sooja paneksin. 

Vaarika-šokolaadimuffinid said tõepoolest väga maitsvad (ja parandasid meie mõlema nigelat meeleolu ka). 

Aga kuidagi ... soolased. Niisiis. 

-Palju Sa soola panid?

-Poolteist teelusikatäit nagu nõuti

-Möhh!!?? Nii palju, näita retsepti!

-No vaata siis

-Ahah, alustame siis matemaatikast. Soola lisada 1/4 tl.

Kaksteist

Eilsel imeliselt päikselisel päeval sai Notsu 12-aastaseks. Ilus aeg sünnipäevatamiseks.

Pärispeo eakaaslastele pidasime maha pühapäeval, Keen DiscGolf pargis. Kamp endisi lasteaiakaaslasi ja praeguseid klassikaaslasi mängisid õuemänge. Selliseid, mis kestavad põlvest põlve nagu ukakas, jalgpall, kummikeks, mädamuna. Selgus aga, et erinevates Eesti piirkondades tuntakse mänge erinevalt, näiteks teab Meesisend, et Ukaka reeglitega mängu nimi lõunaosariikides on hoopis Trifaa.

Eile istusime lähedastega kodus ja sõime torti. Notsu ei osanud endae sünnipäevakinki valida väitega, et tal ei ole mitte kui midagi vaja ja ümbrikke palus samuti mitte kinkida. Küll aga rõõmustasid teda väga saadud ehted, telefonikorpused, nupukleepsud, raamatud, lauamängud ja muu pudipadi. Ise panime talle pakki vabaajadressid, mis kaheteistkümnendal tunnil pähe turgatasid - eelmised olid tõesti väikseks jäänud. Ja Notsu arvas, et tema varustusest puudub veel metronoom, mida klassiõelt laenanud on.

Kaheteistkümnene Notsu on ülimalt mõistlik tüdruk. Ta ei tekita probleemi pisiasjadest nagu see, et minuke tema sünnipäevahommikul hoopis Miniga haiglas viibis. Samuti arvas ta, et Vanaema jaoks on sünnipäeval tordisöömisest hoopis vajalikum uue töökoha ametieksamiks õppimine. Pealegi on neil Vanaemaga juba kõik kokku lepitud - nende pidu toimub sünnipäevakruiisil.

Aeg-ajalt me siiski tülitseme - pauguvad uksed ning me olevat maailma kõige mõistmatumad vanemad. Ja mõne aja möödudes imbub ta tasapisi külje alla ning uurib, kas saaksime midagi ühiselt ette võtta.

Oma põhitööd, õppimist,  teeb Notsu kohati kohusetundlikult. Nii on tema hinneteks enamasti viied ja sekka kahed või kolmed. No ei saanud aru, on viimaste põhjenduseks. Notsu lemmikaineks koolis on käsitöö ning Vanaemalt, kes kõiki käsitööstiile valdab ja armastab, on Notsu pinninud kõikvõimalikke nippe. Raske on tal matemaatikas ja inglise keeles, kuid tubli tööhobusena on ta end nendest ainetest läbi murdnud.

Notsu armastab riietuda kleitidesse ning kanda mantleid ja kontsaga kingi. Teksapükse ta põlgab (järgmisel aastal läheb ehk suures koolimajas koolivormivabaks muutumine valutumalt)

Ja üsna peatselt on Notsu minuga ühepikkune. Jalanumber on juba 39, pisut ehk pealegi. 

Oh-ma-olen-ta-üle-uhke!

Nõuannet Maksuameti infotelefonilt

Ettevõtjana tuleb aeg-ajalt helistada Maksuametisse. Hoolimata asutuse ebameeldivast nimest on siiani infotelefonidelt saanud asjatundlikku ja vägagi sõbralikku teenindust. Tänane lugu võiks olla ehedaks näiteks kliendikesksuseta bürokraatiast.

Niisiis asutas Meesisend uue ettevõttekese ja sellel vaja igakuiselt esitada nii TSD kui ka käibedeklaratsioon. Logisime asutamispäeval sisse, kuid deklari esitamise akent kodulehelt ei leidnud. Äkki avatakse hiljem, siis kui deklarite tähtaeg lähenemas?
Ka täna, deklari esitamise päeval polnud linki tekkinud - TSD vaja esitada ning abiks Maksuameti infotelefon. Niisiis isik on sisse logitud ettevõttena, kuid deklari esitamise vaheaken puudub.

Esmalt küsiti registrikoodi. Nojah, peas ei ole ja ette kirjutatud ka mitte. Aga kuskilt e-maksuameti ülaosas on ta ju kirjas - silmad liiguvad üle ekraani. Tädike telefonil avaldab kiirelt arvamust, et tema ju registrikoodi ei tea.
Ahhaa, puudub volitus nimega "raamatupidaja pakett". (Miks peaks küll kohustatud isik ehk juhatuse liige iseennast volitama?).
Järgnes konkreetne juhendamine puuduva lepingu sõlmimiseks - logida end välja, siseneda Maksuameti tavalisele lehele, valida sealt e-maksuamet/e-toll. Sealt minnna vasakusse menüüsse  "kasutajate volitamine". Ning... nüüd saab lugeda edasi, et toimida vastavalt juhendile.

Aga... sealtsamast ju alustasime, "lepingu ja seadete" alt?

Hea et ma istusin. Üldtelefoni eesmärgiks olla juhiste andmine mitte maksumaksjate eest lepingute sõlmimine.

Egas uuesti sisse logimine mingi eriti raske tegevus polnud. Ja leping sai tehtud paar nupulevajutusega. Aga pr M.S. asemel eelistan edaspidi küll mõnda teist nõustajat.

"Linna maa"

Murulapike, mis lahutab mu kodumaja esist kergliiklusteest erineb hoovimurust värvi võrra. Hoovimuru riisusin esmakordselt juba kuujagu tagasi ja teistkordselt möödunud nädalalõpul. Rohetab kenasti. Juba tükimat aega kavandasin korrastada ka majaesist, mis tegelikult küll otseselt mulle ei kuulu, ent millele mitmel korral päevas mu pilk langeb. Ajasin kollased kummikindad kätte, varustasin end punakasoranži Nõmme kilekoti ja suurepärase ekstralaia Fiskarsi rehaga.
Esmalt saabus hämmingus Notsu, kes valu tõttu opereeritud sõrmeküünes täna kodus lebotas. Notsu pööritas teismelisele kohaselt silmi ja uuris, kas mulle oma hoovi koristamisest enam ei piisa. Lisas argumendina, et me pole seda majaesist ju eales korras hoidnud.
Ei piisa jah, kamandasin Notsu kotti vaheldumisi rehaga hoidma.
Järgmisena saabus oma majaesisele korda looma naabrinaine. Ka teda huvitas, miks ma "linna maad" koristama olen asunud.

Koristasime kolmekesi Notsu ja naabrinaisega tolle jupikese "linna maad" siiski ära - riisusime kuivanud lehed, korjasime välja klaasikillud ning prügi ning tassisime leheprahi kompostiks. Aega kulus mõnusalt jutustades vast kolmveerandtunnike. Naabrinaine, põline elanik, teab siinsest kandist igasugu põnevaid lugusid rääkida. Möödujad vaatasid huviga.
Vaatasin peale koristustööd mitmel korral koduaknast välja. Kui see "linna maa" mentaliteet ära jätta, siis on tegemist minu isikliku kodu esisega. Miks peaks selle eest hoolt kandma anonüümne "linn", keda esindamas sama anonüümsed heakorratöödel olevad töötud. Suve teisel poolel nad harilikult saabuvad - kaks suure punase ninaga tegelast võsatrimmeritega ning kolmas, veidi vähem punase ninaga meesterahvas neid juhendamas. Niidetakse, kõrgeks kasvanud hein jääb riisumata ning kasvab uuesti murusse.
Ja otsustasingi - kui mu elektriline muruniiduk vähegi võtab ja ulatub, hooldan sellel suvel oma majaesise platsi ise. Olgu see minu pisuke vabatahtlik töö ja panus kodukaunistamisse.

Multitasking

Notsu harjutas mu saabudes rahuloleval ilmel klaveri taga kandes kõrvaklappe. 

Mmm, metronoomi äpp? Emasüda hüppas kohe õnnelikumalt  - lõpuks ometi on sellest va iphone´ist ka mingi reaalset kasu vs mängud.

Lähemalt vaadates ei olnud metronoomi äpp. Juhtmed olid küll telefoni ühendatud, telefon asetses kenasti klaveri noodiriiulil, ent selles...mängis täiesti tavaline "Kättemaksukontor".

Väljapressijate küüsi langenult

Helistasin täna politseisse ja seejärel liikluskindlustusse. Tundsin üpris tõsist hirmu ning tegelikult ei teagi ma, kas see lugu algab ja kuidas ta lõpeb.

Parkisin Valge lennujaama ülemisse parklasse minemaks vastu kaugreisilt naasjale. Midi, näpus kimbuke sinililli, ronis turvatoolist välja. Avasin talle ukse. Meesisend haaras teisest toolist sülle Mini.  

Nägin silmanurgast selja taga pusserdavat naisterahvast ning tõmbasin ennnast koomale. Vallandus süüdistustelaviin. Ma olla Valge nii esimese kui ka tagumise uksega löönud vastu kõrvalolevat autot ja selle mõlkinud kahest kohast. Suisa pauku olnud kuulda... (Ma ega meesisend samas ei kuulnud)

Kummardusin vaatama - mõlgid olid tõesti, kuid minu auto uks neid tekitada ei saanud. Naabersõiduk polnud just esimeses nooruses ning minu meelest esineb igal vähegi avalikus parklas parkiva sõiduki küljel mõni mõlk või mõlgike. Naisterahvas kepsles auto omanike ja minu vahet, seejärel lisandus ta kõrvale keegi meesterahvas, kes naise tunnistusi kinnitas. Tundus nagu olnuks tegu paariga. Ega mul väga pikka närvi pole - saatsin naise kuradile, "laste ees..." muidugi ja sisenesin lennujaama jättes need neli inimest omavahel asjatama. Kodanikud lubanud Meesisendile, et ootavad mind tõkkepuu taga, et "asju klattida."

Emaga auto juurde naastes olid nad lahkunud, tõkkepuu taga ei oodanud mind samuti keegi. Seisin veidi segaduses ning helistasin. 

Esimese kõne tegin politseisse kirjeldades olukorda ning paludes käitumisjuhiseid. Politsei korrapidaja väitis, et peale sündmuskohalt lahkumist ei ole kellelgi õigust minult midagi nõuda. Pidanuksime mõlemad paigale jääma ning kutsuma välja patrulli. (Oigasin mõttes - pooleteist tundi hiljemaks olid mul teatripiletid). Korrapidaja rahustas ning soovitas samuti päeva jätkata. Tänan konkreetsuse eest, Eesti Politsei!

Aga siiski - kodanikud ju pildistasid mu autot... Mõtlesin veidi ja valisin nõu saamiseks kindlustusandja telefoni. Sealt ühendati mind... kahjukäsitlusega.

Edasine on nagu halvas unenäos. Käsitleja soovitas mul teha kahjuteate nagu näeb ette liikluskindlustuse seadus ehk siis liikluskahju põhjustanud isik peab oma kindlustusseltsi teavitama viie tööpäeva jooksul alates juhtunust. Seejärel hakatakse seda menetlema, kutsutakse mind vajadusel välja, palutakse saabuda "kahju põhjustanud" autoga.

-Aga midagi ju ei juhtunud??? 

-Siis kirjeldage seda.

-Mida ma kirjeldan? Seda, et avasin ukse ja väljusin?

-Kirjeldage situatsiooni.

-No ma teen seda mitmeid kordi päevas - avan autoukse ja väljun sellest, võtan lapsed samuti turvatoolidest välja. See pole ju põhjus avaldamiseks!

-Kui aga keegi kaebab, olete kahju põhjustanud.

- Kas te võtate menetlusse iga esitatud kaebuse?

-Ma soovitan Teil avaldus esitada.

-Aga mis siis juhtub kui ma seda ei tee?

-No siis me kutsume Teid ka välja.

Tegelikult mind huvitas, kas üks suur ja asjalik kindlustusselts võtaks tõesti menetleda suureplaanilisel fotol ja paljasõnalisel ütlusel põhineva väite, et mõlgid autole A põhjustas kõrvalseisnud auto B. Tundub, et võtab, sest mul soovitati korduvalt teha situatsiooni kirjeldav avaldus, mille ainus mõte näikse olevat ülestunnistus ning järgnev peetimine, loe "süüdlase otsimine".

Ah ma ei räägi neist emotsioonidest. Sellest, et tahtsin ühisel lühikesel autosõidul kuulata esmaseid muljeid kaugelt Hiinamaalt, soovida emale edu homme algaval uuel eluetapil.

Tundsin kui haavatav on elementaarsena tunduv turvalisus. Tundsin, kuidas kaitstuse tunne asendus mõne hetke jooksul nõutuse ja ahastusega. Kas selline ongi labane väljapressimine? Katse teenida hõlpsalt raha? 

See kõlab uskumatult, sest tegelikult ootasin hetke koha vabanemise järel ning alles seejärel parkisin. Või pole sellistel situatsioonidel "süüdlase" otsimisel vahet? Või polnud see seltskond tõesti seotud ning asjasse mittepuutunud naisele tunduski, et minu auto lõhkus naabri oma. Stopp. Aga miks ta pöördus rünnakuga minu, mitte "rikutud auto" samas askeldanud omanike poole?

Tõesti ei tea. Ja ei suuda otsustada, kas kirjutada avaldus mittemillegi kohta või jätta kirjutamata. Tropp tunne on, nagu pommi otsas istuks.

Hilisõhtune kohtumine

Liikusime lõunas mööda tagumist, järveäärset teed. Kogunenud pinged ajasid mõtted hajevile - lugesin Midi kuivasid kraaksumisele sarnaseid köhatamiskordi ja sain minutis kuusteist. Ja nii juba terve ööpäeva. Sõitsime Lõuna-Eesti Haigla erakorralisse vastuvõttu.

Meesisendi pidurivajutus ja sellega kaasnev imestushüüe tõid mu reaalsusesse tagasi. Pöörasin pilgu autotulede valgusesse. Siil! Aga ei - üle tee sibas järveäärse maja hoovi poole ehtne kilpkonn. Pirakas tegelane liikus üsna kiirelt. Tume kilp ja karedad jalad. Valgustasin talle taskulambiga murul järele kaaludes, kas tegemist on kellegi koju mineva lemmiku või loodusesse sattunud ja metsistunud isendiga. Konn kadus öhe. 

Tagasiteel oletas Meesisend samast kohast möödudes, et ehk oli tegemist siiski vöölasega. No tõsi, et kilpkonna kohta liikus see elukas üpris kiiresti, ühtlaselt ning liiga sirgetel ja pikkadel jalgadel. Minu meelest ei ole aga ka vöölane Eestis looduslikult esindatud. Jääbki vist teadmata, kes oli salapärane öine sibaja. 

Lõuna-Eesti - Põhja-Läti ehk hullumaja puhvet reisimas

Ja me käisimegi koolivaheajal koguperereisil - sõitsime kahe täiskasvanu ja kolme lapsega Riiga ja Jurmalasse.

Arvestades keskmiku püsimatust, oli tegemist paraja julgustükiga. Kõlab uskumatult, kuid kogemus jäi meelde üdini positiivsena. Samas stressasin ma mitu päeva ette ning muudkui planeerisin ja pakkisin.

Neljapäeva hommikuks jõudsin järeldusele, et reisin võimalikult väikese pagasiga. See tähendas siis ühte komplekti üleriideid ning jalatseid igale lapsele ning kahte komplekti tagavarariideid Midile ja Minile. Võtsime kaasa Minile mugava vankri asemel Quinny jalutuskäru, mille esiotsale mahub ka väsinud Midi mõnusalt tagumikku toetama. Ja üllatuslikult mahtusime me viiekesi koos pagasiga ära Opel Vivaro üheksakohalisse bussi :)

Riia-Pihkva kivitee kulgeb nii Eesti kui Läti mõistes perifeerias. Sestap kulutas löökaukude vahel laveerimine üksjagu närve, kuid Meesisendi sõnul olnud aastat viis tagasi veel hullem. Mini ja Midi põõnasid ning Notsu veetis aega ipadis - kulgesime peatusteta Riiga ning peale lõunasööki, milles nigela isuga Midi pistis nahka hiigelportsu pelmeene, edasi Jurmalasse. 

Midile jättis veekeskus kustumatu mälestuse, juba kolmandat päeva lunib ta tagasi "torudega spasse ja mereröövlilaeva". Minil nii hästi ei läinud - esimesse basseini, samasse mereröövlilaeva sisenedes, vajus ümber laeva kohal vett koguv tünn ning kärast juba häiritud Mini sai sahmaka jahedat vett kaela. Midi veekeskusest väljatoomine lahenes võlusõna "friikartulid" abil - peale hiigelsuure rämpstoidu koti tühjaksõgimist magasid kõik kolm last pausideta hommikuni. 

Teisel reisipäeval kolasime Riia loomaaias. Ilm oli nagu ekstra tellitud - viisteist soojakraadi võimaldas kevadet tõeliselt nautida!

Kaelkirjak osutus hiigelkõrgeks - aastaid tagasi Hispaanias eksponeeriti teda oru põhjas ning tundus olevat üpris normaalmõõtudes loom. Riias aga sai seista tema kõrval ja noh, okste söömine toimis tõesti teisel kui mitte suisa kolmandal korrusel. Eksootilisematest tegelastest kohtasime sebrat ja jõehobu tagumikku. Esipool jäi saladuseks - võib-olla eksponeeriti jõehobu nime all mõnda muud kogukat tegelast. Midi meenutab, et enim meeldisid talle ämblik, tigu ja kilpkonn.  (Kas me nende pärast tõesti mitusada kilomeetrit kodust eemale veeresime?) Mulle endale meeldis "öine" ehk siis valguseta ekspositsioon troopikamajas. 

Kurvaks tegid loomade elutingimused, mis olid kohati ikk aväga-väga kehvad. Näiteks sõraliste puurid olid ehitatud küll järsule mäeküljele, ent olid oluliselt väiksemad kui vanas Kadrioru loomaaias. Ka häiris mind majades leviv hais, mida Tallinnas peaaegu pole. 

Teise päeva pärastlõunal sõitsime tagasi lõunaosariikidesse. Seekord siis Valmiera ja Valga kaudu. 

Mini põõnas kogu tee Riiast Võrru. Midi ärkas Valmieras, valis saiapoest endale pitsa ning jälgis Võruni küljeaknast vaikides maastikku.

Meesisend ostis Sigulda-lähedasest õlletehasest mõned stiilsetesse pudelitesse villitud õlled ning leidis et on täielikult ära teeninud "puhkuse" ehk siis algava töönädala.

Kaks eurot ja kott kartuleid

Sättisin hilisele tunnile jäänud õhtusööki lauale kui Notsu väitis koputust kuulnud olevat. Avasin hooga ukse - tore kui keegi sõpradest meid lõunas meeles peab! Siin pole ka alati kombeks ette helistada. Väike linn ning möödaminnes astutakse hetkeks või ka pikemaks sisse.

Ukse taga kottpimeduses seisis aga mulle täiesti võõras umbes minuvanune inimene, keda habeme järgi meesterahvaks tuvastasin. Ta kandis eredat oranži core-tex materjalist Peak´i jopet, mille mudel vast kümmekond aastat vana. Umbes samasse perioodi jäi suure tõenäosusega ka selle jope viimatine pesemine. Silmade all paistetus, mida slängis "pelmeenidena" tuntakse.

Mind "perenaisena" kõnetanud asus meesterahvas otsekohe asja juurde paludes paar eurot. Põhjust ta ei häbenenud, tunnistades, et on kohutavas pohmakas ning vajaks hädasti peaparandust. Vastutasuks pakkus mees kotti, milles nimetas olevat kümmekond kilo kartulit. Kiitis, et ilus suur Vinjeta (kui ma muidugi õigesti kuulsin).

Ehmatamise asemel ajas see mind naerma - no mida ma teen lõunas kümnekonna kilo kartulitega? Sel juhul sööks me seda nii hommiku- lõuna kui ka õhtusöögiks kõigil koolivaheaja järelejäänud päevadel ja natuke tuleks toidukarbiga kaasagi võtta.
Otse ma siis ütlesingi, et kartuleid ma tõesti, kodumaa ausõna, ei vaja. Aga paar eurot peaparanduseks leian. (Ma olen täiesti veendunud, et see abi läks otse vajajale ja õigesse kohta).

Leidsin müntides täpselt kaks eurot ja kümme senti, mis tänuga ka vastu võeti. "Aga kartulid?", uuris mees edasi. "Ma ikka jätaks nad siia. Siis ma pole päris niisama raha ka saanud", tärkas tal lahkudes südametunnistus.

Jagasin täna kartuleid. Natuke naabrinaisele, natuke endale, natuke veel ühedele kohalikele sõpradele. Ja ühe kotikese võtame linna kaasa.

Minust gurmaani ei saa vol x

Käisime sünnipäeval, kus catering-firma oli lauale valmistanud head ja paremat. Suurepärane pardipraad, mida täiendas ülimaitsev tornikesekujuline kartulipuder koos võrratute köögiviljadega. Pika õhtu veetmiseks vaagnatäied erinevaid tikusuupisteid ning magustoiduks suussulav tort ning lisaks muidki maiuseid. Limpsasin lisaks lonksukese oma lemmikut, dessertveini. Seejärel sõitsime koju ning... valmistasin endale viilukese Kirde saia Võru atleetjuustuga.
Mis teha, kui inimene ei suuda delikatessidest lugu pidada.

Viiendas klassis, vol3

Oli tulemuste ülevaatamise päev. 

Notsu saabus koju viielise tunnistusega ja mul oli põhjust teda ülevoolavalt kiita. Tähistasime saavutatut tavapärasest pidulikuma õhtusöögi ja üllatusmagustoiduga. 

Notsu oli nii tunnistuse kui ka meilt saadud tähelepanuga vägagi rahul - läbiviielisi jääb iga veerandi järel üha vähemaks. Seekord jäänuks nende üleslugemiseks isegi ühe käe sõrmedest üle... 

Ma olin viimasel paari nädalal tõesti ekstranõudlik ning lisaks higile voolas kodus ka pärispisaraid. Kuid kahjuks ei saa ma aksepteerida, et baasmatemaatikasse (ja tehted murdude ning kümnendmurdudega on vaieldamatult edasise aluseks) jääb sisse arusaamatuid lõike.

Seekordne Kurgjärve kevadlaager jääb osalejate vähesuse tõttu toimumata ning puhkuseplaanide pidamine jäi minu hoolde. Et Notsu suutis end viimase kahe nädalaga mobiliseerida, tegin sama ka ise. Viime koolivaheajal läbi katsetusliku perereisi Võrust Lätti kogu hullumaja puhvetile. Külastame Jurmala veeparki ja Riia loomaaeda ning võib-olla peatume tagasiteel ka Siguldas. Ilmselt piisab meie maalt väljasaatmiseks ühest ööst. 

Kirjutasin tänasel emakeelepäeval tavapäraselt ka e-etteütlust. Minu veaks jäi jutumärkide puudumine viimase lause otsekõnes ning lubatud erisuseks  "mu" asemel "muu" kirjutamine. Nii lähedal pole ma vigadeta kirjutamisele varem olnud.