Päev enne kooli

Ongi suvevaheaja viimane päev. Triikisin krae ja seeliku, sättisin uued sukkpüksid valmis. Klassijuhatajatund 8,45.

Meesisend lisas, et jorjenid tuleb kimpu siduda (ma ausalt ei tea, mis suhe tal nende naljaka nimega lilledega on. Meie aias neid igatahes ei leidu).

Sättisin vihikutele paberid ja kilekaaned ümber - punased eesti keelele, kollased prantsuse keelele, lillad vene keelele ja sinised matemaatikale. Teine võõrkeel lisandumas juba ja kolm tundi nädalas! (hakkab pihta see armutu õppimisralli... Lohutuseks: ta ei tea, et mujal saaks vähemaga) Puhastasin koolikoti ja palusin lapsel pinali täis toppida. Nagu alati noh...

Viimane augustipäev teeb nukraks. Kasel naabrite aias on lehed juba padukollased. Juulipalavus ei ole mu lemmik, kuid kahju on lilledest, mis peatselt öökülmale alla annavad. Ja lapsest, kes juba kolmandasse klassi läheb. Alles see oli, kui jalgade värisedes esimest korda õiget klassiruumi otsisime ja aktusel... ja...

Kuidas kohtuda tohtriga?

Kõlab nagu anekdoot, tegemist on aga minu ravi korraldava kardioloogiga.

Tohter märgib uuringut tehes, et vastuste saamiseks tulgu ma tema vastuvõtule teisipäeval kell 12. Ei ole midagi iriseda. Meesisend võtab kokkulepitud päeval kuti endaga lõunale. Ukse taga lookleb sabaaaaa. Kell saab pool üks, kolmveerand üks, saba kahaneb, uued tulevad juurde. Mind ei kutsu keegi. Piiksun õele, et olen kutsutud kella kaheteistkümneks, juba on kohe üks saamas. Õde näitab nimekirja, kus minu nime ei ole. Aga oodaku ma kannatlikult. Pool kaks astub välja arst ja teatab, et aeg on läbi ja tema peab ära minema. Tulgu ma homme tagasi (ja ise räägib, et kas ma tõesti olin nii hull, et kutsusin inimese oma vastuvõtuajal) Vastu muide said võetud kõik patsiendid peale minu...

Katse kaks. Et mitte kutti haiglasse vedada ja meesisendit koosolekute päeval segada, palun appi sõbranna. Tema beebi on kolmekuuseks saamas ja enamuse päevast magab. Vahepeal sööb ka. Lepime kokku, et kõige kiiremini liigun ma üksinda.

Otsin tohtirt kokkulepitud kellaajal osakonnast. Õed soovitavad oodata, kuid annavad arsti asukoha kohta ebamääraseid vastuseid. Et nagu oleks, aga keegi ei tea kus. Saabub osakonna sekretär ja teatab, et arst läks ise mingile protseduurile teise haiglasse. Väikese kõne järel selgub, et arst tuleb tagasi küll, kuid.... protseduur tehakse tund hiljem, seejärel peab ta ootama, kes talle järele läheks ning siis nii kolme tunni möödudes ehk. Pakub reedet. Reede ei sobi mulle. Pakub järgmist reedet. No saame kokkuleppele.

Arsti juures käimiseks peab ikka Väga Terve Inimene olema.

Uuringute infi jagas sekretär. Kokkuvõtlikult - süda on terve, aga stress väga suur. Südameprobleemid on tingitud just viimasest. Igatahes sättisime koos kokku kausta dr Uuetoa jaoks. Tema mind ju varasemaltki tutkinud.

Lugemisnõiduses

Sattusin üle pika aja raamatukogus hiigelmõnusa leiu otsa ja loen igal vabal hetkel. Raamatuks ei ole midagi uut. "Lohetätoveeringuga tüdruk" nimelt.

Detailid selles paksus krimkas on eriti mõnusad tarbida ja isikute ja paikade täpsed kirjeldused.

Mu suurepärane ema jäi taas nädalavaheuseks meile ning võimaldas mul lugeda hommikul ja õhtul voodis. Päeval logelen aias lamamistoolis ja lugemise vahepeal suunan pilgu hiigelilusatele augustikuu pilvedele.

Üllatusega märkasin täna, et vahelööke on vähemaks jäänud.

Tööteraapia

Täna on tegelasteks Naine, jupike liivapaberit, juhtmega trell, trelli otsa kinnitatav metallharjake, pehme põrandahari, pööningult leitud rõivakirst ja aasta ja kolm kuud vana poisiklutt.

Hommikul külastasin nii oma terapeuti kui ka psühhiaatrit ja nad mõlemad jäid samale arvamusele - minu kohutava enesetunde põhjuseks on mõõdukas depressioon segunenult ärevusega. Selle vastu aitavat kõikse paremini meeldivad tegevused.

Maja ehitama asudes leidsin selle rõivakirstu pööningult. Labane ehk ilma kaunistusteta, laiast lauast ning roostes metalläärtega. Tumedat karva. Üks hing lagunenud ja teine puudu. Ajahambast vägagi kulunud, ent kuulub kuidagipidi selle maja juurde. Tõstsin esmalt kuuri, seejärel tuppa. Funktsioon küll välimuse tõttu puudus. Meesisend käskis korduvalt tükkideks raiuda ja miinigrilli visata ning ilma minu hädakisata oleks ta seda juba ammu teinudki. Esteedina on ta veendunud, et vanad asjad sobivad suurepäraselt ahju kütmiseks. Igatahes olen ma kolmel suvel lubanud seda kirstu taastama hakata. Ja kui jutt taas minu püsivusele liigub, tuletab meesisend kohe riidekirstu meelde :)

Toimetasime poisiga mitu tundi terassil. Minul käes trell, millel traathari otsa kinnitatud. Kutile surusin pihku killukese kulutatud liivapaberit - imiteeris temagi nühkimist. Kahjuks said kodused liivapaberivarud otsa - puit on ajaga pudedaks muutunud ning enne käsitsi lihvimist seda metallharjaga kiirkorras puhastada ei saa. Tugevad sooned jäid sisse. 150-ne paber on aga tumeda kihi eemaldamiseks liialt peenike. Pean poodi jämeda liivapaberi järele minema. Minu seisundis on see aga mingi teise päeva teema. Kaas sai ilus küll - kena vaadata :)

Koormustestil

Täna käisin koormustestil. Kui varasemad koormustestid on mul läbitud jalgrattaga, siis seekord oli testimisvahendiks lint. Nagu ikka - andurid kinnitati külge, need ühendati lindiga ning arvuti taga istuv tohter jälgis mu südame tegevust. Õde mõõtis iga minuti tagant vererõhku. Lint, mis esialgu liikus "tasasel maastikul" ja teotempos kiirendas ja muutis kaldenurka iga minuti järel.

Väga asjalikud testijad olid - selgitasid põhjalikult, mida teha kui tunnen valu või peapööritust või õhupuudust. Ja nurgas asetses suisa elustamisaparaat.

Tohter arvas, et nii terved inimesed satuvad neile harva. Piinlik on, tõesti on piinlik. Üks VES kogu testimisperioodi jooksul on omane ka täiesti tervele inimesele.

Mul on nüüd niipaljukest parem, et kuni umbes tööpäeva lõpuni mu süda vahelööke peaaegu ei tee. Või noh, teeb niipalju kui tavaliselt. Õhtuks aga... kas ma väsin emotsionaalselt või füüsiliselt ära... Igatahes klaperdab väiksemagi kiirema liigutuse järel.

Üks mustaverd vene keelt kõnelev meesterahvas ootas kardioloogi ukse taga kedagi. Arvasin et kaasat. Jutukas oli ta. Uuris, et kas tõesti on mul süda haige, ma ju niiiii noor. (võttis jah pisut õhetama - oh mis te nüüd...) Noh ja kas ammu... Veidi hiljem astus kabinetist välja muldvana mutike, vene keeles baaaba. Sellised peakski olema kardioloogi püsikliendid.

Mul on endast kõriauguni. Kannan kotis kaasas kõiki nelja tarvitatavat ravimit. Lisaks kokkuvõtet haigusloost ja kardiogramme. Dr Uuetoa tehtud ablaseerimise kokkuvõte on mul niikuinii rahakoti vahel... vahepeal peaks tõesti passi vaatama.

Kukesammu võrra kosunult.

Täna öösel ärkasin ma kahel korral, sest kutt tegi Röök. Meesisend ärkas ka solidaarselt ja solidaarselt võttis kuti kaissu ja patsustas teda seljale ja mina kussutasin kutti süles. Unesegane kutt vedas end pulgaks ja tegi Röök edasi. Tõstsin ta ohates voodisse, panin selili. Kutt sulges silmad ja nohises edasi justkui poleks neid viitteist minutit olnudki. Minu süda laperdas samal ajal tuk-tuk-paus-TUK-tuk-tuk-paus-TUK. KEs vahelööke elus kogenud, teab seda tunnet.

Hommikul ärgates oli hea olla. Nii hea, et hirmus hakkas. Päriselt ka. Kablutasin alumisele korrusele, toppisin Xanaxiportsu sisse ja seejärel vaatasin edasi. Kohvi asemel keetsin teed.

Keskpäevaks ei olnud süda veel laperdama hakanud. Küll aga torkis valusalt, justkui närvivalu.

Kardioloog tellis uue EKG (seekord normis), vaatas ultraheliga südant ja sai tulemuseks normis. Kõik näitajad on normis. Holteri tulemusi veel polnud. Et end tõesti veidi paremini tundsin ja seda ka tunnistasin ning ehhoski paistis vahelöökide puudumine, siis tõmmati kiirkorras tellimus maha.

Koperdasin Stockmanni kui lähimasse toidupoodi. Soetasin shampooni, palsami ja hulga toidukraami. Ainut positiivsed emotsioonid, kinnitasin endale. Ainult need asjad, mida ma tõesti soovin osta. Ilmselt oli sur kaubamaja minu nõrgale närvisüsteemile hetkel liiast. Parkimiskassas tundsin vahelööke. Aga õnneks olin juba peaaegu väljas.

Toppisin lõunase Xanaxiportsu sisse ja nüüd võib jälle elada. Täna avastasin, et maailmal on värvid. Eile õhtul leidsin end naermast. Ja hommikul ütles EKG-d tegev õde, sama kes laubal mulle Holterit peale sidus, et nii kena on mind naeratamas näha. (Ma olen kogu aeg seda meelt olnud, et arst peab olema tark ja õde suure südamega).

x

Viisin eile Holteri tagasi. Kardioloog tuli laialt naeratades vastu, et parem on, eksole. Kehitasin õlgu - kui siis, õige pisut. Arutasime, kuid väga targemaks ma ei saanud. Tema ütleb, et vahelöögid on healoomulised, kuigi ventrikulaarsed. Olevat monooonsed.

Kardioloog arvas, et süda on mul terve nagu purikas, et korda tuleb saada mingi teine asi, mis neid vahelööke põhjustab. Ülepinge, ütles tema. Ütles, et misiganes see ka ei ole - puugihammustus, vaktsiini tüsistus, niisama põetud viirus... et see kõik läheb üle, kuigi võib-olla tuleb veidi ravimeid krõbistada. Proovisin siis krõbistada beetablokaatorit hiireannuses. Pilt läks selgemaks, vererõhk langes veidi. Aga mis ei kadunud kuskile oli klõbin südames.

Homme tehakse ehho ehk südame ultraheli ja saan ka vastuse Holteri aparaadi kohta. Teisipäeval on mul koormustest.

Inimene harjub kõigega, ma hakkan ka harjuma selle jõuetu ja saamatu olemisega. Nädalavahetusel oli mu käepikenduseks ema, kes lapsi kantseldas ja mind muidu ka üles poputas. Homsest pean aga taas ise hakkama saama. See viimane ongi kõige hullem - mul lihtsalt ei ole jaksu ka kõige lihtsamateks toimetusteks.

Jätkuvalt

Niisiis mul on nüüd küljes Holter. See on aparaat, mis registreerib 24h mu südame tegevust. Mina omakorda pean oma tegemistest päevikut.

Nagu selgub, on mu rajalt maha kukkumise põhjuseks stress ja depressioon. Kus paganamas ma need ometi hankisin? Veel nädal tagasi reedel olin heas tujus, käisin naabrinaise sünnipäeval ja lõkerdasin seal naerda. Laupäeval tegime emaga Türi-tuuri. Päeva lõpus olid meil külalised ning itsitasime üheskoos Türil mu vanavanavanemate haudade korrastamise üle musta huumorit.

Pühapäeval tundsin end väsinuna. Aga meesisend väga-väga tahtis omale uut moblat ja pakkus, et vaatame Astangul paekiviplaatide võimalused ka üle. Astangul tundsin end häiritult ning õhtul see laperdamine algas. Esialgu mõtlesin, et läheb üle. Täna on reede ja paremaks pole läinud. Hirm ja ärevus suruvad tagant. Ja eriline Xanaxi-sõber ma ka ei ole. Ilo olen kaalus kaotanud, sest süüa ma tõesti ei taha. Nutta aga ei lubanud õed, kes aparaadi peale panid. Ja arstki arvas, et psühho-somaatiline see kõik on.

Ausalt, vaenlasele ka ei sooviks sellist saatust. Igal õhtul heidan magama hirmuga, et öösel jääb süda seisma.

Haige vol x

Kuna süda jukerdas üha enam ja enam, käisin eile EMO-s ära.

Jah, mul on rütmihäired vahelöökide näol. Jah, mul on südames ekstratsüstolid. Lamasin üle kahe tunni aparaatide all. Aga põhjused on psühho-somaatilised ning ei olevat midagi ohtlikku.

Asja vaadanud kardioloog pani mulle homseks konsultatsiooniaja kinni, sest kunagi on mul ju päris-südameprobleem esinenud.

Laman, laman ja veelkord laman kodus täiesti jõuetult. Vahepeal ulun nutta. Kohati on meeletu surmahirm. (Ja seda süvendab, et eile näin ma EMO-s suremist) Vahepeal kannatan süümepiinade käes. Iga läbiviidav tegevus nõuab kohutavaid pingutusi.

Ja ma ei suuda aru saada, mis minuga ometi juhtus. Millest tekkisid plahvatuseni viinud pinged.

Haige, vol2

Nädalavahetus möödus närveldades. Täna selgus, et entsefaliit mind õnneks ei ähvarda. Proovide tulemused on negatiivsed ning kliinilise vereanalüüsi põletikunäitaja taustal on tervis nagu kosmonaudil.

Ometi lappab süda vahelööke ning kaalusin juba erakorralisse sõitmist. Minu perearst nimelt suudab vorpida kõikvõimalikke saatekirju ja tellida analüüse, ent tulemuste analüüsimine käib tal üle jõu. Ja hetkel on ta puhkusel ka.

Pisuke palavik jätkub samuti, nüüd juba nädal täis.

Uurisin Perearsti Nõuandetelefonilt arvamust. Sattus keegi üpris asjalik inimene olema. Ütles, et stress ja ärritumine vähendab kaaliumi sisaldust veres katastroofiliselt. See omakorda tekitavat vahelöögina tuntavaid rütmihäireid. Soovitas Panangini, mille peale ise juba eile tulin. 2 tabletti 2 korda päevas ja nii 10 päeva. Pistsin lisaks nahka paki rosinaid. Kõht sai iiveldamiseni magusat täis.

Tegelikult meenub mulle kuskilt udusest mälusopist, et mu veres on kaaliumi ja magneesiumi tase loomult madalapoolne. Ja kohutavalt väsinud olen ka. Näis. Kannatame veel.

Haige.

Mul on palavik. Juba neljandat päeva kraadin hommikul 37 ja õhtul kuni 37,9. Tunnen end üleüldiselt ka halvasti. Käsi, millesse tehti teetanusesüst, on paistes.

Käisin täna Merimetsas ja andsin analüüsid. Nimelt lõhnavat minu olemus puuentsefaliidi järele. Jah, mul oli kümme päeva tagasi põgus kohtumine puugiga - selline, et sain putuka nagu takjapaela kätte. Entsefaliidi eellaine? Vastused esmaspäeval.

Üks teine arst vaatas mul aga kurku ning leidis selle punase olevat. Tema oletas, et olen auto konditsioneeriga üle pingutanud. Näis. Oleks see vaid nii.

Mäletan end vaid ühel korral südasuvel haigena. See oli kakskümmend aastat tagasi, ajal kui ma veel mandliteomanik olin. Haigestusin juulikuus Leedus puhates angiini. Tagasitee kulges poolunes, ülikõrges palavikus.

Olemine on hapumast hapum. Nagu hapukurgil näiteks.

Justkui peretüli

Päev enne minu vahejuhtumit rannas astus meesisend raudnaela läbi jala. Arvas aga, et see ei tee mehele midagi.

Minuga traumasse tulles soostus temagi teetanusesutsakaga käsivarde.

Vaatasin haiglast kaasa antud infolehti. Arst kommenteeris kirjutades - niinii, kus meil see õige kood ongi. Hmmmmm. pole.... Ahh, käib see ka.

Mõlema haigusloo koodiks on "kokkupuude noa, mõõga või pistodaga".

Justkui peretüli - laupäeval äsasin mina temale, pühapäeval tema minule :)

Tagasi Tallinnas, vol x

Minu traumapunktituur pani ajakavale põntsu. Võin olla lõunaosariikides tüdimuseni, ent sedavõrra vaevalisem on lahkumist tähistav pakkimine. Kas võtta kaasa kõik riided või ainult osa... Kas jätta üks nokatass maha... Kuhu on kadunud mobiililaadija... Keset segadust saabub rahulolematu meesisend, topib oma sokid ja teksad kaasasolevasse XXS mõõdus kotti ega mõista kuidas minul võib pakkimine nii kaua aega võtta. Ma ei vaevu vastamagi, et pakin nii isiklikke, laste kui ka neid nimeta asju nagu voodipesu ja söögikraam.

Kilakola õnnestus Helesinisesse Unistusse toppida alles seitsmeks. Kõige peale pressisin kasti pooltooreid õunu õunapommide tegemiseks.

Olime andnud lubaduse külastada ka kümmekond kilomeetrit eemal resideeruvat lapsevanemat. Viimane pakkus muidugi oma uuel terassil tassikese kohvi koos meie toodud pirukatega ja aeg venis nagu kumm. Osula sildi jätsime selja taha pool üheksa.

Tallinna saabusime pimedas. Teed-tänavad on kuivad. Vihmasadu meenutavad vaid tillukesed porilombid. Ja Võrus sadas viimati üldse neljapäeval. Seda kummalisem tundub, et Elisa klienditeenindus sogas mingist kohutavast looduskatastroofist, mistõttu meie netipulk Võrus ei toiminud.

Kõrvits oli roosipeenra ummistanud (Kesse loll küll sellise koosluse maja ette paigutas). Hommikul vaatab.