peale valget triipu...

Jõuluvana selleaastane kingikott on peaaegu täis. 4+1 kinki ootavad sõitu üle lahe laiema osa - õe ja tema pere juurde. Varasematel aastatel on see kotike sõitnud isa autoga. Tema veedab nii jõulud kui aastavahetuse seal.

"Mina ei taha teie vahel vahendajaks olla. Sa oled sellel aastal väga inetult käitunud," ütles isa telefoni.

Ma tean, milles seisneb minu "inetult käitumine". Enesekehtestamises. Jään oma arvamuse juurde - mul on õigus hakata ja jääda iseendaks. Ka siis, kui see maksab mulle olematu vanemaarmastuse. Lause, et veri on veest paksem, meie perekonnas ei kehti.

Kuutsemäel & Premias

Üks väike luuserdus on lubatud.
Nii pakkisin kooli ajast lumelaua ja Kuutsemäel ongi käidud.

Mäele lähemale jõudes hakkasin oletama. Noh, et eelmisel aastal omandatud tehnikat ei ole sooja suve järel enam olemas. Et kukun Kuutseka jubedal tõstukil paarimeetrise sõidu järel sirgelt tagumikule. Janiiedasi.

Tegelikkus oli roosa - kuukuda suutsin vaid ühe korra. Ja teise korra vajusid jalad lihtsalt väsimusest alt ära. Tõstukisõit sujus ilma igasuguse mureta. Ainult veerandtunnine tõstukisaba, tingitud ainsa nõlva avatusest, tüütas.

Ja laudurid Kuutse moodi, kes ei viitsi üht jalga sidemest lahti lasta, eelistades hüpata suuskade ja laudade ninadel... Ning hiljem samad tüübid mäeküljel tšillimas. Me saame sellest üle:) Jätan lahkamata põhjused, miks ma Eestist eemal teist eestlast kohates kiirel sammul vastassuunda jalutan. Enamasti.

Veel toredaid sündmusi:
Osa Ottotriinust, ehk Triin sai aasta vanemaks.
Väikese Notsu lasteaiasõbranna Liisa tähistas oma esimest pooljuubelit Premia jäähallis. Üllatav, et Notsul ei tekkinud hetkekski tasakaaluprobleemi - uisutas vapralt tunni. Ja täna hommikul ärgates küsis, kas õhtul läheme jälle jääle.

uusi ilmakodanikke

Meie sõprade hulgas on saabunud "teise lapse ajastu".

* Väike Kertu sai 20.novembril endale vend Egerti.
* Minu tulevase väimehe perre lisandus eile, 11.12 õhtul kell 21,50 veel nimetu pisipiiga (pikkus 52 cm ja kaal 3690g)
* Väikese Notsu lasteaiasõbratar Emma sai endale õekese.

Katsikuhooaeg algab homsest. Ja ma tean ning põen neid küsimusi, mida Väike Notsu koduteel esitama hakkab.

kirjad jõuluvanale

"Ämmääää," alustas Väike Notsu hommikul.
Notsu arvates peaksime parandama tema kirja jõuluvanale. Kirjavigadest kubisevaid kirju ei oska isegi jõuluvanad lugeda.

Et Väike Notsu pole kaugeltki kade tüdruk, on ta hoolitsenud kõigi oma lähedaste eest.

Vanaemale looduseraamat
Emmele loomade raamat
issile lips, valge pluus ja mustad püksid (miks, pole aimugi:))
meie sõber A-le lilleline küünal. (Ja kindlasti lilleline, rõhutas Notsu)
Endale ootab ta lumelauda ja Barbiet, mis istub hobuse seljas.
Käisime eelmisel nädalal spordipoodides. Vaatasime, millist poodi soovitada jõuluvanal külastada. Et 120 cm lauda koos lastesidemete ja saabastega kuskilt osta ei olnud, hakkas Notsu poes kibedasti nutma. "Tahan ruttu pikemaks kasvada", ahastas ta veel koduteelgi.
Tänaseks on laud leitud, hiigelkallis, komplekt enam kui 2400 krooni, kiiver veel lisaks.
"Jõuluvana uuris täna minult meili kaudu, kas sa, Notsu, ikka viitsid lauda õppima hakata", uurisin tasakesi.
"Jaaaa, muidugi" vastas Notsu. "Kas jõuluvana arvab et kui ma kaks korda pole trennis käinud, siis ma olengi laisk?"

Jõuluvana läheb homme poodi.

kui arstid suudavad aidata

Parimad uudised tulid täna haiglast!
20. novembril raskesti haigestunud tädi Ulvi tuli teadvusele. Kõneleda ei saa ta hingamist abistava vooliku tõttu. Parem pool kehast on saanud tugevasti kannatada, kuid varvaste tundlikkus on säilinud.
Arstide antud info põhjal on tema seisund endiselt väga-väga tõsine - südamest töötab vaid osake. Väidetavalt on nii raskeid juhtumeid sellel aastal ette tulnud vaid kolm. Esimene lahkus, teine on hooldekodus ning kolmas... Kolmandale pean ma mõlemat pöialt.

Väike Notsu on alates sellest kurvast päevast jutustanud sagedasti esmaspäevadest tädi Ulvi juures. Ja täna elavnenud tädi nägu just Väikese Notsu tegemistest kuuldes.

Nõrganärviline, nagu ma olen ei suuda ma intensiivravi palati lähedalegi minna, kuigi peaksin. Aga loen päevi, mil saan teda tavapalatis kallistada!!! Kõige-kõige parem kingitus mulle on, et me ei kaotanud teda!

nädalavahetuse ringvaade

Pidu on peetud, sai söödud, joodud. Kinke kauneid ja palju lilli. Üks mu vanematest ei pea mind endiselt sünnipäevaõnnitluste vääriliseks, aga jäägu see nii.

Lühikokkuvõte nädalavahetusest.
* Laululaste kontsert Estonia kontserdisaalis. Mul oli väga hea meel neid pileteid saada- kipun just iseenda lõputus eluvirrvarris tahaplaanile jätma. Hoolimata pisikestest viperustest oli nii mõnus Väikese Notsu lasteaiakaaslasi ja muidu sõpru laval esinemas näha. Estoniasse minek juba on vahva ja pidulik. Notsu rõõmustas ka bussisõidu üle. Nüüdisaegne, tavaliselt autoga uksest ukseni veetav laps.

*Kaksikute sünnipäev. Väikesel Notsul on toredad kaksikõdedest lasteaiakaaslased. Nagu kaks tilka vett. Kinke üle andes küsisime nagu tavaliselt, kumb õde on kumb. Nemad on sellega harjunud. Ema ütleb, et tüdrukud on tegelikult päris erinevad ja tema neid sassi ei aja.

*Telefonivestlus õega. Kaugel elav lähedane ei pruugi olla kauge. Tavapäraselt lobisesime enam kui pool tunnikest. Meile mõlemale tegi nalja 16-aastase pubepoisi seiklus poolvõõraste ja alkoholi seltsis. Tõdesime mõlemad, et lugu on naljakas vaid tagantjärele.

* Kolm pluss üks filmi. (Filmilaenutus videoplanetis on kulukaks läinud!)
"Horton" - südamliku elevandi matsakas kehakuju pani pisarateni naerma kaks suurt ja ühe väikese.

"Viimaste soovide nimekiri". Komöödiazanri see lugu küll ei kuulunud. Heade näitlejatega film ärgitas mind hoopis mõtlema.

"Mina olin siin". Viimase aja Eesti filmid nagu "Magnus", "Kuhu põgenevad hinged" ja eilevaadatu on nagu kolm tilka vett. Narkoprobleemid, hoolimatus, ükskõiksus. Eesti olusid mittetundev inimene võiks arvata, et me seal ida-Euroopas nii elamegi.

ETV näitab pühabaõhtuti mõnusaid Eesti filmikunsti saavutusi. Ma ei olnud "Hundiseaduste aegu" varem näinudki. Päris lahe seiklusfilm. Läksime vaidlema, kuidas nimetatakse ogalist varre otsas sõjariista. Kuskilt kirjandusest tean, et tegu on tapriga. Minu oponent väitis, et tapper on hoopis sõjakirves ning selle näol on tegu sõjanuiaga.

* Pääsküla rabarada. Rabas on paks lumi maas. Tahvlitega tähistatud kahekilomeetrine rada on jõukohane nii suuretele kui väikestele. Laudteele ei läinud - juba algus oli liialt libe. Mind hämmastas linnaosaviletsuse suutmatus. Kogu Nõmme metsaalune on kahe nädala taguse lumetormi murtud oksi täis, enamus neist suured ja kütteväärtuslikud. Miks ei võiks näiteks linnaosa töötud saata heakorrastustretile oksi koguma ja saagima? Kummaline, et kohalik elanikkondki on sellise võimaluse kasutamata jätnud.

34

Täna öösel puges Väike Notsu mulle kaissu: "Emme, palju õnne sünnipäevaks, kingitus on voodi ees!" Pani kaks kätt ümber mu kaela ja magas edasi.

Jah, täna kell 15,30 Moskva aja järgi saan ma 34.

Hommikul vaatasime Notsu kingituse ka üle - sain raamatu Vahtramäe Emil ning joonistatud kaardi. Kenasti kinkekotti pakitud mitmesajaleheküljelise teose kohta kommenteeris Notsu rõõmsalt: "Tead, see on nii paks, et ma ei jõua ise seda mitte kunagi läbi lugeda"

poolaastaks väiksemad kulutused

Jess! Pensionisambaks ostetud kinnisvara laenuintress fikseerus järgmiseks kuueks kuuks 4,359% tasemele.
Rõõmustan, kuna eelmine fikseerimine Euribori kõrghetkel tõstis kuumakset koguni 1000 krooni võrra. Nüüd siis jälle langustendentsis - midagi läheb ka odavamaks:)

raamatuotsingul

Otsin fotoalbumit. Sellist suureformaadilist iluasja raamaturiiulisse, mida vastavas tujus olles saaks lehitseda. Ma nimelt ei jaksa peale kooli kohustusliku kirjanduse ilukirjandust lugeda.

Mõtteid ei ole - Apollo kodulehekülg näib olevat päris tühi sellistest pakkumistest. Leidsin raba-albumi, aga ma ei ole suurem asi rabasõber. Vesistel mätastel õõtsumine on mind lapsepõlvest saati hirmutanud. Just jõhvikale ei võtnud ema mind kunagi kaasa - polevat laste koht.

Kunstialbum võiks ju olla. Eelmisel sessil Tartus nautisin Edgar Valteri unenäolisi maale, köidetuna teosesse paksul kriitpaberil. Oletasin senini blondiinselt, et vanameistri tippteosteks olid ja jäid raamatuillustratsioonid "Naksitrallides" ja "Pokudes".

Võimalik valik oleks maailma vaatamisväärsuste album. Kord supermarketi raamaturiiuli ees peatus mu pilk tohutupaksul raamatul. Oli nüüd tegemist 500 või 1000 vaatamisväärsusega üle kogu ilma, sel polekski vahet olnud. Oluline oli, et üle 800 krooni maksev raamat oli kammitsetud kilesse ning tema kojutoomine olnuks põrsa kotis ostmine.

äratundmine

Blondeeritud juustega naine oli minust eelmine klient solaariumis. Ta oli tugevalt ülekaaluline, vanuselt kindlasti üle neljakümne. Täiesti ebatüüpiline külastaja - pigem vaene kui rikas, pigem inetu kui ilus.

Tema puuvilltrikoost riided rippusid seljas nagu riidepuul.
Stopp.

Mu mõte jäi seisma neli aastat tagasi, mil olin võtnud alla umbes viieteistkümne kilo ringis. Sisimas juubeldasin - nii kena, nii kena. Võõraste jaoks olin endiselt üks pekine tükk. Veel ei raatsinud ma osta endale uusi, "väikseid ja ilusaid" rõivaid, vast veniv 44 oleks ehk selgagi mahtunud... Paterdasin endistes lotendavates edasi. Minna jäi veel kakskümmend kilo.

Mõtte tabamise hetkel ma vist naeratasin ja naine naeratas vastu. Ta on nii paganama õnnelik, mõtlesin oma kolme aastaga tagasi kogutud paarile liigsele mõeldes.
Õhtul kaevasin vanad raamatud ja punktipäeviku välja - näis, kas võtan vedu.

___

Ostsin täna kotitäie komme. Neid tundmatut päritolu candysid, mida supermarketites pakendamata müüakse.

Lihtsalt niisama. Ma otsustasin, et ma olen ilus ja tubli ja tark ja olen selle igati ära teeninud. Kuidas siis muidu:)

Pistsin kotitäie korraga nahka. Nimetagem seda eripreemiaks eimillegi eest.

advendiootuses

Panime jõulukaunistused üles.

Tavaliselt olen venitanud oma sünnipäeva ära ja alles siis... Sel aastal kammitses mind suur-suur igatsus valguse järele. Nüüd põleb toas üle neljakümne tavalise küünla ning kaks elektrikomplekti. Nii puhas ja pidulik sai:)

Homme lisame õuevalgustuse.
Eelmise nädalavahetuse lumemöll tekitas kahju ka Nõmme männimetsa puudele - täna metsas liikudes avastasin meeletult murdunud suuri oksi. Teen vanavanade haudadele talvekatted seekord just neist. Eelmisel pühabal oli ju surnutepüha... kuidas ma küll unustasin!

Selle nädala tegevusena alustasime rõivakirstu kordategemist. Igivana ja kehvas seisus kirstu avastasin pooleldi liiva alla mattunult kodumaja pööningult lammutustööde käigus. Päästsin tookord ta Väikese Notsu isa sõnakast vastuseisust hoolimata lammutuspuidu hulka minekust ning paar aastat tagasi, kui hädasti oli panipaika vaja, vedasin katkiste hingedega kirstu kuurist tuppa. Täna tegime korda lagunenud jalad ning kinnitasime uued hinged. Äkki leian ema linikuvaramust katteks sobiva pitsliniku ka:)

Ja jõulukuu on maailma kõige ilusam aeg. Kuigi Väike Notsu unustas sussi aknale ootele viia, sokutab päkapikk hommikuks sinna kaks imekaunist juukseklambrit ehk ehedat pärlikitši. Loodetavasti toob see pisut rõõmu tema eiteamillest tekkinud allergiapunnilisse ja sügelevasse päeva.

unistus valmivast lõputööst

Ma muudkui õpin.
Tegelikkuses vaatasid juhendajad mu tehtud tööd ning tõdesid, et lisad on valmis. Nojah, ma kirjutasin ju usinalt intekate transkriptsioone. Tegelikult pidin kirjutama lõputööd. Seega hõiskamine, et 22 lehekülge on kirjutatud, oli varajane. Valmis on 4 lehekülge tööd + algeline idee sisukorrats + 18 lehekülge lisa. Ja sellestki tuleks 11 lisada hoopis plaadil...

Tibusid loetakse jaanuaris.

bernaplika ravitulemused

Hilisel õhtutunnil, mil juhendajaseminarist Tartust koju tagasi jõudsin, magas bernaplika taas magusaimast magusamat und. Tegelikult ongi koera normaalne uneaeg ca 20h ööpäevas. Kutsumise peale loivas Betti kuudist välja. Mis aga seekord jalast kadunud, oli sokk.

Ega muud, kui puhastada, katta uue salvi, puhta soki ja toidukilega. Paistetus on jõudsalt alanenud. Vastavalt on vähemaks muutunud ka Betti leplikkus protseduuri vastu. Nähes puhastusvahendi pudelit tõusis ta otsustavalt püsti ning alustas keskendunult põranda nuuskimist. Loomulikult rakendus otsekohe ka selektiivne kuulmine.

Siiski. Sokk on taas jalas ja soovijad saavad pilti vaadata. Et siia mul miskipärast pilti laadida ei luba, panen selle orkutisse.

spordisokkides koeraplika

On´s bernhardiini näol tegemist nii rumala või vastupidi targa koeraga, igatahes on kaks käpasidumist sujunud ilma igasuguse probleemita. Raseerimine kahjuks ei õnnestunud - ilmselt ei ole ziletitootjad arvestanud lumekoera tiheda ja pakksu karvaga. Lõikasin maniküürikääridega karva maha ja määrisin ravimi peale. Betti kannab Väikese Notsu väikseks jäänud valget trennisokki kärtsroosa kirjaga "Adidas":) Mässisin soki toidukilesse - nii tundus olevat parim - kummiku mahutamine ei tulnud kõne alla. Õnneks ei ole Betti avaldanud kordagi soovi sokki jalast näkitseda.

Viimasel ajal öösel rahutult ja näiliselt põhjuseta haukunud koer veetis tänase öö pörandaküttel mõnusasti magades. Hommikul, esimese pereliikme ärkamisel, vaadanud ta tuhmil pilgul laetule süütajat, porisenud pahuralt, ning sammunud pimedasse esikusse. Et sinna maha prantsatada ikka.

Mind ajab alati muigama tema pikali laskumine. Seda on parim viis kirjeldada kui kõigi nelja jala korraga alt vajumist, misjärel raske, arvatavalt pealt 70 kilone keha vastu maad matsatab ning häälekalt koriseb.

Avastasin, et lumetorm on koerakuudi heinad muutnud kõlbmatult niiskeks. Ostsin poest jäneste söögiks mõeldud hirmkalli heinapaki. Selle pakikesega ei õnnestunud mul aga isegi üht kuudinurka katta... Vajaksin hädasti üht musta prügikotitäit heina koerale. Talumehed ilmselt koormakaupa müüvad:(

bernhardiinikarneval

Võtsin Thela ja Murueide juttu tõsiselt ning helistasin kohe hommikul Väikese Notsu lasteiakaaslase loomaarstist isale.

Arsti juures käik Bettile meeldib - eelmisel korral sai ta terve peotäie hirmhästi lõhnavaid krõbuskeid, üle-eelmisel korral lihatüki. Täna muutus Hesburgeri drive-tüdruku nägu oluliselt kui ostetud hamburger otse koera hiiglaslike ripplõugade vahele rändas. Mis teha kui berna ainus fetiš on ohjeldamatu söömine. :)

Õhtul selgitame Molukesele raseerimise põhitõdesid. Ilmselt samuti kui teisigi uusi iluvahendeid, tahab ta ka kaetud teraga ziletti tutvumiseks esmalt nuusutada. Seejärel tuleb rääkida ja rääkimise ajal raseerimine teostada. Tundub lihtne, eksole.

Järgmisena saab käpp kaetud Fuciderm-salviga ning lakkumise vältimiseks paneb Betti jalga soki. Et Betti tahab õues viibida, peame soki peale leidma ka saapa. Et üks saabas jätaks kentsaka mulje, tuleb koerale väljastada ka teine:)

(Tõenäoliselt kasutame Väikese Notsu kunagist kummikut nr 20, kui see vaid säärest jalga mahuks... Variandina 2 on kaalumisel toidukile, mis läbipaistvana sokil kenasti särada laseb) Ning lõpetuseks, vältimaks Bettikese lahtiriietumissoovi tuleb jalanõu koerakoiva külge kindlalt kinni teipida.

Esimesel korral, oletan, ei osuta üldiselt leplik Betti mingit vastupanu.

Aga riietumisprotseduuri tuleb teostada 2x päevas kahe nädala jooksul!!!
Alles seejärel tuleb otsus - kas tihke moodustis annab tagasi või võetakse käsile lõikus. Bernale on 6-8 aastat aastat väga soliidne iga ning Betti oma varjupaigaminevikuga on "ajaloota koer". Äh. Sellele kõige halvemale, lõikusele, ei tohigi ma tegelikult mõelda.

haige bernatüdruk

Täna avastasin regulaarse küüned-kõrvad-kirbud hoolduse käigus Betti varvaste vahelt pöidlasuuruse kasvajalaadse poolkõva moodustise. Esialgu arvasin, et tegemist on halvaks läinud vigastusega - midagi teravat jalga astutud vms. Tähelepanelikul vaatlemisel on sellel asjal aga sees sinikas... Bernadest kõiketeadev Murueit ütles, et kasvajatel ongi oma veresoonkond... Ja käskis jooksujalu arstile tõtata.

Betz on varbavahet tugevalt lakkunud - pigem pruunika kulunud karvastiku pärast haige koht mulle silma hakkaski... Porise õuekoera poristele jalgadele ei ole ma tõepoolest pööranud nii suurt tähelepanu kui suvel, mil õue/tuppa liiklust reguleeris jalapuhastuslapp esikus.

Nüüd ma ei oska kuidagi olla. Lisaks igapäevastele töö ja kooli muredele on mure haiglas hinge vaakuva Ulvi-tädi pärast. Nüüd ka mure koera haiguse pärast - ja ausalt, teine mure ei ole esimesst väiksem. Nagu neetult asjatas Väike Notsugi koera ümber.

Nüüd on laps voodis külili ja nutab, et tema kallis Betti sureb ära. Noh esialgu veel ei sure, aga Murueide Fredsuga juhtunu on liialt valusalt meeles. Pealegi lootsime Bettit tuues mitmele rõõmsale eesootavale aastale.

Tervislikust toitumisest

Väikese Notsu lasteaias on üldiselt väga maitsvad söögid. Minu suure isuga laps, kellele ei valmista vähimatki probleemi avalikus söögikohas täismõõdus prae, leivaviilu ja klaasitäie piima nahkapistmine, ütleb et sööki enamasti jagub.

Välja arvatud mõnikord.
"Liisa ei söö ka kaneelisaiakest ja mina ka mitte!"
"Faaaa! Meil oli täna topsijogurt ja Kinder-kohuke. Sina, emme, ütled, et need ei ole tervisel ehead, aga näe, lasteaias antakse"
"Täna on küpsisetort"

Otsustasin lasteaiast üle küsida, miks tõsteti meil toiduraha, kui selle eest ostetakse suht suvalisi ja hinnalt kalleid toitusid.

Sain juhatajalt mittekedagiütlevas kõneviisis vastuse, milles kirjeldati, et kohukesi, mille tükihind poes kipub olema 6,90 kandis, andis lasteaeda toiduaineid tarniv firma TASUTA! Selle firma kauplusest olen isiklikult ostnud aga piima, mille säilivusaeg täiesti kehtiv, kuid toode ise söögikõlbmatu....

Tagantjärele muidugi raske tuvastada, kas kinder- rasvapulgad veel ka süüa kõlbasid...

Ei virise, aga nukraks tegi.

Kriisisituatsiooni ei ole???

"Hakkasin veerand kaheksa Lasnamäelt tulema, aga laps kella üheksaks kooli ei jõudnud," kirjeldas kolleeg hommikust Lasnamäelt kesklinna sõitmist. Teine kolleeg kirjeldas esimest rongisõitu üle pikkade aastate. "Rong oli puupüsti täis. Kontrolör minule piletit müüa ei jõudnudki," ütles ta. Samuti hilinenud hommikune elektritška tubli veerandtunni.

Meie mersubussike istus hommikul ühel täiesti tavalisel Tallinna tänaval kinni. Autosse tõstetud lumelabidas aitas päeva jooksul paljusid saatusekaaslasi. Ning mäesaapad ning lumelauariided olid täiesti õigustatud varustus kontorihoonesse tööle minekul...

Tuhanded kodud on endiselt elektrita - nii istub kolleeg oma Tallinnast veidi eemal asuvas kodus koos pealt aastase beebiga elektri, telefoniühenduseta ning külmas... lähistel tee, mida peaks lahti lükkama kohaliku omavalitsuse sahk.

Ja siis teatab linnaviletsus , et kriisisituatsiooni ei ole - et kõik kulgeb täiesti tavapärases korras ning parkimistrahvide tegemine tasulisele parkimisalale kinnisõidetud autodele on täiesti õigustatud... Situatsioonis, kus linnaviletsus ei suuda tagada Tallinna põhitrasside läbitavust, peaksin mina majaomanikuna oma väikest labidat kasvõi öö läbi välgutama. Et siis ühest otsast lõpetades ja teisest alustades? Muidu tuleb MuPo ja teeb trahvi, täie rauaga ikka, sest riigil on raha vaja...

tuisku mattunud Tallinn

Bernaplika vaatas kuudist eriti haledalt välja, justkui öeldes, et äkki ta ei peaks minuga õue tulema... Ilm talle ei meeldinud - hommikul tuli söömagi alles kutsumise peale. Ometi auras kausis ehtne kruubipuder segatult põdraliha ja -rasvaga. Nuumbernhardiin.


Jalutasime hüppemäele, kelgutasime. Täielik tühjus.Inimesed võtavad üleskutset kodudesse jääda ikka tõsiselt. Kodus on mõnus - meie süütasime tule esmakordselt ülemise korruse kaminasse.

Ma ei mäleta sellist üle-eestilist tuisku ja tormi. Kord, vast nii 1985-86 ehk, oli küll kiilasjää, mis halvas liikluse Lasnamäele. Bussid sõitsid Oru peatusesse ning Lasnamäe tulid teised poolt mäele vastu. Vahepealse vahemaa läbisid reisijad omal jõul. Tookord võeti seda kui paratamatust. Ja tänagi - poodi söögivarustust tooma minnes nägin kümneid kannatlikke, kes oma kinnijäänud autot välja kaevasid.


Kaevasin auto lume alt välja. Aga homme lähen minagi jala. Täpsemalt rongiga. Kord aastas ju võib:)

Edit esmaspäeva hommikul.
Minu mälestust 1985-86 paiku toimunud liikluskaosest Tallinnas toetas kolleeg. Trollidki jäid tookord seisma - Tõnismägi oli kattunud kiilasjääga. Tänase trolliseisaku põhjus näib olevat pigem ühissõidukirada tähistav postikesterida, mis takistab lumekoristust.

Aga tööle tulle oli mõnus. Mersubussike tõmbas maja ees küll tagaratta ringi ja libises vastu majaseina. Sõbralikud kaashädalised aitasid ta sealt välja ning edasine kulges viperusteta. Linn oli ebatavaliselt liiklusvaene ning ühistransport ülekoormatud. Rongiga saabunud kolleeg ütles, et piletihind jäi talle teadmatuks - piletimüüja ei pääsenud pileteid müüma.

esimene lumelauasõit. Tehtud!

Minu suureks üllatuseks on Tallinas nii paarkümmend sentimeetrit lund maha sadanud...


Väike Notsu on veetnud päeva kelgumäel, vahepeal oli isegi toas söömas ka käinud. Kena punapõskne laps on, hoolimata hilisest tunnist veel täiesti unetu.

Mina aga võtsin Tartust naastes lumelaua, panin uue lehekonnarohelise lumelauakostüümi selga ning jalutasin mäele. Kaks liugu, rohkem ei viitsinud nõlvast üles ronida.

Tehtud!
Kadestage, seltsimehed lumelaudurid, lumetust Lõuna-Eestist!

***

Minu maailma kõige kallimat tädi Ulvit tabas täna ränk haigushoog. Arstide sõnul on kusagil tema kehas tromb. Meremeeste haigla parimad neuroloogid hoolitsevad selle lahustamise eest intensiivis.

Tädi, kes esmaspäeva pealelõunal meile Notsuga rõõmsalt lehvitas, lebas minu saabudes jõuetult kiirabi kandetoolis...
Väike Notsu on tasases šokis - juhtus kõik ju tema silmade all. Lapsed ei räägi... ja samas räägivad nende teod sõnade asemel.

Tulime koju. Süütasime küünlad, et nende valgus ja soojus ning meie mõttejõud oleks lähedasele toeks.

säästureziim Tallinki moodi

Tänasest tigupostist roomas välja ümbrik Club One´ile. Ja ümbrikus vahva kiri lugupeetavale Laborihiirele, kes on Tallinki hüpersuperhea kliendina oodatud boonuskruiisile. Lubati lahkelt päris tasuta reisi koos kajutiga, välja arvatud teatavad juhud, kus pean juurde maksma.

Nunuh. Algatuseks ei ole ma eales ühegi Tallinki laevaga sõitnud. Estonia pärast. Või siiski, kord suutis ema mu pehmeks rääkida, viies meid Notsuga Stocki... Ja üks kord ostsin ise piletid - olime bukkinud 1 sekised lennupiletid Stockholmi kaudu Hispaaniasse. Tähelepanuväärne, et seda kolme aasta tagust seika endiselt tunnustatakse:)

Igatahes hakkasime bukkima. Mis kuupäeva me ei vaadanuks, tasuta asjast pole juttugi. Tavapäraselt peab söögi juurde ostma ja tasuma üle 11-aastaste pealt ka sadamamaksu 47 krooni. See on OK. Aga ühelgi kuupäeval ei olnud Tallinn-Stockholm liinil alla 282 kroonise juurdemakse võimalik midagi broneerida!!!!

Okei. seda ei ole palju ühe toreda kvaliteetaja päeva eest ja nii sai reis jõulueelsesse Stockholmi kirja pandud. Ilmselt toob jõuluvanake sealt nii mõnegi pühadekingi:)

Enne prügikasti viskamist peatus mu pilk ümbrikul. Minu nime kandev kleeps ei olnud seal esimene. Tükike põnevat näppimist - see ümbrik on juba kellegile üks kord saadetud.

Mul on hea meel, et suur laevandushiid Tallink on peale konkurentide väljasöömist läinud kokkuhoiu teed, öko on moes ja igati teretulnud. Aga kuidas on lood isikuandmete seadusegfa:P

kroonivaba

Ma näen välja nagu hiinlane. Kaugeltki mitte kasvult ega figuurilt, küll aga silmast. Paar nädalat valutult kosunud odraiva otsustas katki minna minna ning silma korraliku paistetuse ja paraja palaviku tekitada.

Vedelesin päeva tõbisena voodis, vahepeal suikudes ning lugesin ärkvel olles jahtuva majanduse uudiseid.
Lehed kirjutavad vaid halbu uudiseid. Kinnisvaraturust, riigikassas vajaka jäävatest miljonitest, koondamistest. Lisaks teatas Postimees Rootsi riigi majanduse süngest homsest. Playtechi 80 juurdetulevat töötajat on pisike rõõmus köömes. Pealegi polnud see minu jaoks enam ammu uudis.

Õhtul loivasin kodupanka. Need 400 meetrit olid vaevalised, aga tööpäeval ei ole mul sellisteks toimetusteks aega. Avasin konto juurde eurohoiuse ning konvertisin oma vaevaga kogutud säästud automaatselt pikenevaks kuuajaliseks tähtajaliseks hoiuseks. parem ikka kui mitte midagi. Tegin sama teises kodupangas. Esmaskordselt oma täiskasvanuelus on mul hoius:)

Seda on nõme öelda, kuid ma ei usalda riiki, mille kodanik olen. Olin enne pangas hoitava raha seadusemuudatust kaalunud ka säästude pangast eemaldamist. Teoreetiliselt olen end nüüd lihtsa inimese kombel kaitsnud ka võimaliku devalveerimise eest. Praktiliselt ilmselt mitte :)

Ühesõnaga. Jätkan seminaritöö kirjutamist. Valmis on 14 lehekülge. Diktofonilt on maha võtta 50 minutit tihedat intervjuud. Ma näen välja koomiline, kribades tekki mähkunult klapid peas arvutisse kiirkirja.

PS. ma olen ju ühelt poolt pilusilm.

matkanädalavahetus

Kohanimi on Mõedaku. Ja kuskil sügavas mälusopis oleks ma nagu kuulnudki, et seal, Rakvere külje all, on mõnusad suusarajad. Valgustamata paraku.

Igatahes valmistas rada meeldiva üllatuse järskude tõusude ja mõnusate langustega. Miskipärast kujutasin ette hiigelkülma tuult ja riietusin liialt soojalt. Õnneks annab jopevarrukad alt avada ning sama ka pükstega. Kaksteist kilomeetrit koos lõunapausiga oli just paras maa.
Seiklejate klubi üritused on mulle meeldima hakanud - hea kohavalik ning organiseeritus.


Vaatamisväärsustest jäi teele Võlumäel paiknev Tobeduse monument - fotokat kaasas ei olnud, pildi võtsin internetist, aga lingata miskipärast ei saa. Kopeerida ehk saab:)

http://irl.pri.ee/galeriipilt.php?pilt=album/2006_12_09_Tudusoo/foto/PC090069.jpg

Ajakiri "Maamajandus" kirjutab monumendi kohta 31.07.2003 nii:
"Valitsusele pühendatud tobeduse monument Ida-Virumaal Võlumäel. Selle püstitaja Ülo Sinisalu, kes esialgu pidi monumendi aluseks tegema kännu, on ütelnud, et kõikides meie valitsustes on olnud võimu ja vaimu vahekord tasakaalust väljas. Sambale võib igaüks oma tõlgenduse luua."


Pühapäevane kodutee kulges sirge Narva mnt asemel mööda rannikut. Toolse linnuses ei olnud ma varem käinud. Millegipärast kujutasin Toolset kui väikeasulat, ent reaalses elus oli tegemist mõnemajalise külaga. Ilmselgelt on selle paiga hiilgus ordurüütlite ajastusse jäänud. Paar kabelit, Eesti mereäärseim kalmistu, Kolgaküla rahvamaja - väike ringsõit Põhja-Eesti kaunistes paikades. Kaunid on need ka sügisel, ausõna.

Nädalavahetuse lõpetuseks aga töö, töö ja veelkord lõputöö. Pagan, minust saab peatselt tööhoolik.

leedukas kui lammas

Kolmapäeval helistas mulle klient, kellele oli kuu varem saatnud rutiinselt hinnakirja. Saatsin meili suurima heameelega. Välisfirmad ei jõua enamasti päringust kaugemale. Aga korraliku pakkumise kokku lappimine koos erinevate võimaluste puust ja punaseks tegemisega kulutab tihtipeale asjatult raha.

See Leedu firma palus broneerida pinna ilma igasuguste hinnatingimisteta. Maksekorraldus laekus tunnike hiljem meili teel. Ja kujundus tuli ka - grammatiliselt korrektne, kuid kantseliidist kubisev. Mul hakkas kliendist kahju - korrigeerisin teksti ning soovitasin kasutada seda. Leedukal oli siiralt hea meel.

Murelikuks muutusin täna, kui makse ei olnud endiselt laekunud. Oleme petturitega varemgi kokku puutunud. Nii saatis üht briti ettevõtet esindav proua meile järjekindlalt maksekorraldusi, mida saab pangast tasuta võtta ning käsitsi täita. Ning mitte minna sellega telleri juurde.

Algatusek shelistasin DNB Nord panka Eestis. Sõbralik teenindaja ütles, et nemad ei näe välismakseid ning soovitas lahkelt Leedu infoliinile pöörduda.

Irena tabasin telefonilt lihtsalt. Ta valdas kenasti vene keelt. Selgitasin talle olukorda ning soovisin täpsustada fakti, kas täidetud maksekorraldus, mis mulle edastati on reaalselt ka panka maksmiseks jõudnud.

Edastasin dokumendid meiliga, jätsin alles ka originaalkirjad ning esitasin küsimuse: kas see maksekorraldus on reaalselt pangast läbi käinud. Selgitasin ka kirjas, et vatsusega on kiire - maksekorralduselgi oli arve number ja sisu.
Vastuse sain kolm ja pool tundi hiljem pealt kolme telefonikõnet, kus igas paluti helistada veidi hiljem. Meil puudub õigus Teile jagada Teisse mitte puutuvat informatsiooni...
Õnneks oli raha meie pangakontole vahepeal laekunud ning kliendi tellimusega sai kõik korda.

Proloog.
Rahvusvaheline maksekorraldus, mis mulle edastati oli täielikult leedukeelne. Leedukast tuttav andis teada, et vasakus alumises ääres on leedukeelne: makse kinnitatud ja kuupäev. Pangatibi jättis selle "tühise" info mulle edastamata/tõlkimata.

meediamürast

"Aastal 2000 oli meediatarbimine luksus. Tänapäeval on luksus mitte tarbida meediat ja omada privaatsust. Vaid vähesed saavad endale lubada mitte vastata telefonile, mitte lugeda lehti ega vaadata televiisorit ning jälgida internetti."

Jäin mõtlema. Minu intervjueeritaval on paganama õigus. Vaikus on kuldne.

öine hõrgutis

Eile öösel kostis altkorruselt müdinat ja seejärel vaikne kuid läbilõikav hädakisa.

Et laipu hommikul põrandal ei leidunud, kahtlustan öörahu segamises hiirt. Ilmselt üritas jultumus ise taas koeratoidu kallal maiustada, segades krõbistamisega öömusta karvaga Mammi und.

Hommikul oli muidu isukas kass hämmastavalt rahulik ning suhtus hommikueinesse kerge üleolevusega. Ju oli kõht värsket desserti täis.

intervjuu ettevalmistus

Sellesse nädalasse on lõputöö tarbeks planeeritud kolm intervjuud. Kolm olulist inimest räägivad mulle, kuidas kujunes SL Õhtulehe esikaas aastatel 2000-2008

Ja mina... mina ei oska neilt midagi küsida, sest mul ei ole endal selle kujunemisest vähimatki aimu.

Kolm korda üks tund diktofoniga. Oma varasemate intervjuude puhul olen kartnud eelkõige vusserdamist - et ma lähen täiesti endast välja, et ma ei saavuta intervjueeritavaga kontakti king läbimõeldud huvitavad küsimused osutuvad seeläbi mõttetuteks.

Seekord kardan ma näida rumal. Sest see, kuidas mina asju näen ja kujutlen, ei pruugi tegelikult vastata tegelikkuses toimuvale. Ja lapi siis sellise teadmisega küsimusi kokku...

isadepäev. finaal.

Isa ei võtnud hommikul telefonitoru. Isa ei võtnud telefonitoru ka lõunal.
Notsu nägu oli pikal ja mossis. Alles sissepõige Kadrioru tagumise tiigi äärde koos partidele saiaviskamisega muutis tuju paremaks.

Isa helistas õhtul tagasi. Äääääääääää, kiire on. Eeeeeeeeeeeeeee, aega pole.

Aga Notsukese nägu sai saabunud kõne tõttu rõõmsama värvingu. Vähemalt tänasega on kuu kestnud õudus punkti saanud.