teisipäev, 31. juuli 2007
täiesti sobimatu inimene kooseluks
Kolm nädalat oli piisav aeg, et ajutine elanik - kellele ema, kellele vanaema - tunneks end koduselt ehk endast ka püsivad jäljed jätaks.
Täna, õhtul, mil sain olla üle eiteamitmekuu päris üksi, vaadata "Seitset aastat Tiibetis" ning tegeleda õgardlusega selle sõna kõige otsesemas mõttes, ei suutnudki ma rahulikult istuda.
Nimelt oli üks usin kätepaar minu äraolekul löönud terve kodu kahel korrusel läikima, sealhulgas nihutanud riiuleid ja kappe ning ajanud kogemata ka nõudepesumasinasse siseneva veevooliku paigast. Daah. Ja köögikapile on tilkunud paras ports vett, mis imendudes tekitanud jäleda haisu, õnneks vaid piiratud territooriumil.
Hetkeseisuga on ära anda tubli nõudepesumasin headesse kätesse, sest veevoolikut tagasi panna ma ei suuda ja peale iga veekasutust maja üldvett kinni keerata ka ei viitsi. Ja nõudepesumasina kraani sulgemiseks peaks vannitoa mööblit nihutama :S
/kärss kärnas, maa külmand. /
Õnnetuse likvideerimise käigus viskasin ära veinipudeli (väkk, ema ja minu veinimaitsed ei ühti absoluutselt:S), põrandalapi (no kes kurat seda väänata jaksab...), tühjendasin kapipealse korrektselt reastatud kilekottidest ning pakkisin autoparkla-asotsiaalidele "abipaki" - karbi kalamarja oma eelmisest elust ning kümmekond reisilt ülejäänud ning seljakotis kaubandusliku välimuse kaotanud shokolaadi.
Niisiis. Täiesti ebatoleratntse inimesena olen terve õhtu vaikselt jorisenud, et keegi on minu käe järgi pandud asjad kuskile mujale paigutanud, selle asemel, et tunda rõõmu koristatud kodu ja hoitud lapse üle.
Püstitatud tees loetud tõestatuks.
esmaspäev, 30. juuli 2007
eesti energia - 18 minutit ootereziimil, otse "välismaalt"
Eile öösel avasin arveid. Algatuseks Eesti Energia - miski täitsa suvaline näit pluss viivis. Lappasin netipanka - no krt - ei ole tasumata, hilinenud jms
Et meie ettevõttes ei ole võimalik helistada lühinumbritele, siis valisin Eesti Energia pika telefoninumbri, mille kohta kirjutet "helistamine välismaalt".
Tere, olete helistanud Eesti Energia infotelefonile. soovides teha ohmaeimäletamida, valige klahv 1, soovides rääkida arvest, valige klahv 2. Valin klahvi 2. Palun sisestage arve number (dziiiiisas. teoreetiliselt helistan ma ju välismaalt... kust need numbrid...) ok, sisestan suvalise numbri ja saan teada et selle numbriga arvet ei ole ning soovides rääkida teenindajaga, valigu ma klahv x.
Esimene kõne katkes peale seitset minutit ootereziimil, millele lisandus paar minutit vestlust teenindajaga probleemi olemusest. Järgmisel katsel olin 11 minutit ootereziimil...
Võib vaid ette kujutada telefoniarvete kosmilist suurust, kui tõesti helistada maailma x nurgast, kus kõneminut maksab näiteks 30 krooni...
invaliidide invasioon Hiiumaalt mandrile ehk pühapäev Heltermaal
Sadamas kustus lootus. Me olime 97. (loe: üheksakümne seitsmes) auto üldjärjekorras… Suurem St Ola vaheldus miski väiksema praamiga. 12,30; 14,30... Kell 16,30 väljuva praami jaoks olime 25. väikeauto üldjärjekorras, kõrvalrajas seisev “bronnisaba” oli igatahes kordades pikem. Yeah, ohkasime Notsuga, broneeritakse ju 50% praamist – seega oleme kindlalt peal ja 18,00 mandril!
Kõikvõimalikud ropud sõnad kiskusid aga huulile, kui avastasime praami tõstmas sabaotsa üles ja meie olime neljas mahajääja. Seega mahtus üldjärjekorrast sellele reisile 21 autot, millest enamik olid väiksema keskklassi sõiduautod, mitte väikebussid / jeebid.
Teenindaja kassast ütles, et olen juba mitmes küsija selle reisi kohta. 50% praamist broneeritakse, peale läksid ka liinibussid ja järgmisena on eelisõigus raske ja sügava puudega isikutel ja invaliididel. Et ju neid siis nii palju oli, et teistele vaid 21 kohta jagus... Ja lisas kiiresti, et tema isiklikult kedagi peale ei pane... (see viimane inf oli eriti põnev)
Tänud selgituse eest, Saaremaa Laevakompanii!
Mis jääb tavakodanikul üldjärjekorrast üle muud kui uskuda, et magusaimal ülesõidu ajal toimus invaliidide ning lapsinvaliidide pühapäevane invasioon mandrile.
PS. Mahtusime 18,30 praamile. Nende ridade kirjutamisele eelnevalt üritasin pääseda praami wifi-levisse. Tulutult. Viga ei ole minu arvutis. Kohvikutüdruk laiutas nukralt käsi – pandi, töötas veidi, aga enam mitte.
Aga praamide toitlustamise poolt peab küll kiitma - ühest singi-juustu omletist said söönuks kaks täiskasvanud näljast naisterahvast ja Nostu jaksas süüa vaid pool pannkooki kahest pluss garniiriks lisatud jäätiseportsu. Vähemalt ei olnud me mandrile jõudes enam hiiglama tigedad:)
majake mere ääres vol2
Ma ei osanud talle vastata. Ma olin segaduses.
Pank hüppas mu laenusoovi kuuldes muidugi rõõmust lakke, arvestades et olen neil keelatud mulle midagi omal initsiatiivil müüa. Ja emps lubas 25% vajaminevast summast annetada... Ja äkki saab ka seal miskit talgute korras teha, sest teha ei ole tegelikult suurt midagi vaja - rehitseda, pesta, paar ahju paigaldada...
Aga ma ei tea, kas jaksan seda (laenu)koormat kanda.
Jumalast ihuüksi ja mille nimel? Et mu lapsel oleks kunagi kauges tulevikus valikuid enam kui mul enesel. Et tema saaks nautida, mitte rabeleda.
Tegelikult ei kõlagi ju väga kehvalt... Arvestades tänast vestlust Notsu isaga. Mõnikord tekib tõesti küsimus, kas minul enam mingit eneseuhkust ei ole.
Mõtlesin õhtuks hoolikalt järele. On kohti, kust saaks järele anda. Auto. Turul on saadaval veel küllaldaselt 1985 aasta fordsierrasid. Liiguvad. A-st B-sse. Edukalt. Küsimus on harjumustes ja mugavuses. Ka prestiizis.
Sugulaste kokkutulek@hiiumaa
Paraku on vanaema rootslasest vanaisa nimi, matmiskoht ja täpsem päritolu jäänud meile saladuseks.
28. juulil istusime Kurisu külas koos vanaema isapoolsete sugulastega. Vahva oli, rõõm näha, et see haru on elujõuline ega ilmuta hääbumise märke. Tore, et kellelgi on ettevõtlikkust ja viitsimist selliseid kogunemisi enda juures läbi viia. Ja hilisõhtul traditsiooniline läbisõit Muda külast. Kiired konjakid ning tagasi Kärdlasse:)
kuidas me uudist tootsime:)
hiiumaa mandriinimese pilgu läbi
Hommikune äratus oli varajane – praamibronn oli tehtud kella 12,30-sele väljumisele Rohukülast. Nii juhtuski, et üks kott sai lahti ja teine samaaegselt kokku pakitud, vahepeal õnnestus pesu masinasse ja masin kiirpesuprogrammile toppida ja minek oligi.
Lapsepõlvesuvede meretagune on tsiviliseeritud paigaks saanud. Mu vanaema sünnikodu juurde Meelste külla viib nüüd asfalttee. Hea et mitte veel päris selle rannaribani ulgumere ääres, kuhu kolmeaastane vanaema kaugel 1918 -ndal oma sõnul jalutama läks, vette libises ning vaid läbi õnneliku juhuse uppumissurmast pääses.
Ja tee kvaliteedi paranedes on paraku suurenenud ka autode sõidukiirused.
Malvaste surnuaed on läbinud lageraie. Iseenesest väga ilus – nii kauni ja suursugusena ma ei mäletagi seda tibatillukest rahulat. Aga vanavanavanemate haudade koristusele kulutatud pooltunni jooksul tabas seda paika kaks turistide-uudistajatega täidetud autot, kes Malvaste omapärase kabeli juures käratsedes mõned fotod plõksisid ja seejärel kiirustades lahkusid.
Tädi Hermine sünnikodu Kauste kandemänni juures, mis juba palju aastaid ühe ballettmeistri suvekoduks, on muutunud veelgi kenamaks, saanud lisaks ka värske kõrvalhoone, sauna ilmselt. Hea, et tädi meiega kaasas polnud - et tema sünnikodu on heades kätes ja säilib hoolitsetuna veel kaua-kaua, teda ei lohuta. Ja kurba inimest on kurb vaadata.
Autoparkla koosseis Keskväljakul läheb iga suvega järjest uhkemaks nagu ka autode omanikud. Ja Kärdla Konsumi valmistoiduleti valik ja hinnakiri on tihedalt kannul juba Tallinna kesklinna hüpersupermarketitele.
Virisen? Oh, ei. Hiiumaa elab mu südames sügavamal kui miski muu paik Konnatiigi Vabariigis. Aga sellisena ei ole ta enam mu lapsepõlvesuvede saar. On lihtsalt üks teine imearmas paigake.
Majake äärelinnas on muutumatu, kui välja arvata, et tädi Hermine veedab oma päevadest valdava enamuse voodis ning onu Lembitulegi on aastaid lisandunud. Aga minu lapsepõlvesuvesid meenutab siin siiski kõik.
Tillipeenar. Mille kuradi pärast ma mäletan end ohjeldamatult tilli närimas? Ja sekka ka rohelist sibulat…Ja võrratu kurgi- ja tomatitaimede lõhn kasvuhoones… Majatagune, kus tänavalevaadet varjab täiskasvanust vähemalt kaks korda kõrgem kuusehekk. Vaarikad. Mitte kuskil mujal ei tea ma olevat vaarikaid pöidlaotsasuuruseid. Liialdamata. Ja tikrid ja mustad ja punased sõstrad ja õunapunnid, mis kõhuvalu tekitavad. Porgandipätsamine ja hiliste maasikate otsing. Vahepeal läheb sassi, et ma ei ole enam viieaastane. Ajalehetoomine postkastist. Ja lõunakell, mis täpselt keskpäeval sööma kutsub...
Naabrid on jälle uued. Seti juures siis. Seti. Oh kes teab, mis oli ta pärisnimi, pole ma ka küsinud, millal ta täpsemalt suri ja kuhu maeti. Ilmselt oli ta naissoost. Sest oma päevi veetis ta telefoni juures, pidades maha nii 3-4 h maratonkõnesid. Ja selliseid ei olnud tal päevas sugugi üks…
Aeg, mil telefonidel olid paralleelid ja meie hoidsime telefonitoru hargilt maas, et Seti kõne lõppedes saaks ka oma vajalikud asjad räägitud.
Kuivkemmerg, kus endiselt saab lugeda x tööstusettevõtte saatelehti erinevatele Hiiumaa kauplustele ning Nõukogude Hiiumaa umbes 1985-nda aasta lehti. Ahjuküte. Hommikulgi ootav soe saun pehme veega. Notsu säravad silmad kui ta mu lapsepõlvesuvede metsas mustikaid suhu topib ja nõudlikult uurib, millal me seenele tuleme.
Mida elult veel võiks tahta…
reede, 27. juuli 2007
meie, eesti mägironijad, oleme elbruselt tagasi
Eriti pikaks kujunes see meie bussile. Kõigest kunagi pikemalt.
Hetkel on lihtsalt hea kirjutada, et peale üheteisttunnist ootamist, mis lõppes 1500-rublase trahviga, saime lõppeks vene-poolselt Luhamaalt koju. Bussijuhi eksimuse tõttu vaatasime hetkeks tõtt ka Läti piiriga, Tartusse jõudes korraldasime invasiooni Statoili, mille sõime frankfurteritest tühjaks. Kui päris aus olla, siis panime need poolelt teelt telefonitsi kinni:)
Ja kodutee Tallinna oli vist kiireim. Umbes kell 1 ajasin ma Notsu voodist välja - nii oli talle õhtul lubatud ning sain kingiks kimbukese lilli ja kaardi, kus kirjas, kui väga kallis ma talle olen. Lisaks oli pakike ja temaatiline kaart Euroopa katuse vallutajale emalt.
Lahe! Ja nüüd magama! Homme ootab ees pikk-pikk teekond mere taha.
pühapäev, 22. juuli 2007
tervitused euroopa katuselt elbruse tipust - me oleme v6itjad!!!!
Ja uhkusega v6in kirjutada, et eile, 21. juulil kell 10,32 kohaliku aja j2rgi t6usin ma Euroopa katusele ehk Elbruse tippu (5642m)
Oli sigaraske, yheksa tipput6usu tunni jooksul j6udsin korduvalt m6elda loobumisest, aga siiski leidsin endas j6u minna edasi v6iduka l6puni.
Ja t2na k6lab meie suust viiiiiiii aaaaaar theeeeee tsempioooooons of the vooooooooold! Ja kokku k6lavad tereki 6llepudelid:)
JEEEEEEE!
Ja pikemalt endiselt www.jkalpiklubi.ee
neljapäev, 19. juuli 2007
elbrus - homme t6us prijutti
Saabusime eile kolmep2evaselt matkalt yle miski kuru (nime suutsin lihtviisiliselt 2ra unustada)
Esimesel p2eval k6ndisime paduvihmas 12 km jala Ullu-Tau alpilaagrisse, kus mobiililevist v6is vaid unistada ning elektrigeneraatori too katkes 6htuti kell 23. L6unasook individuaalne, minul seekord immoodium ja ibud. Kohale j6udes oli mul palavik p2ris k6rge - just nii k6rge, et oli paras end kahte magamiskotti rullida ja kolm tundi magada, samal ajal kui teised v bare pidutsesid.
P2ev 2 oli mitmekesine - k6ndimist, mooda m2ekylge ylesronimist, liustikul ukerdamist, moreeni, rusun6lva, taas lund. Mitu puhkust, et seljakott seljast visata, selga kylmetada ja siis l6ppeks laskuda. Minu jaoks l6ppes see p2ev veremaitsega suus ja pisaratega silmas, sest niiv2ga vatti ei ole mu vaesed haiged p6lved juba v2ga-v2ga ammu saanud.
Esimesel hetkel peale l6ppu kartsin, et see kuruke oligi minu unistuste elbrus, see igatsetud tipp ning k6ik, mille nimel pingutatud, on l6ppenud siinsamas.
Kaks p2eva sidemetes p6lvi ja diclofenaci (l6una ju endiselt individuaalne) aga on andnud uusi m6tteid.
Esimene siis -
homme Prijutti tagasi, traktorisse viskan vaid koti, ise l2hen jala. Igatahes on see m6nisada meetrit v2ga pikk ja tunde v2ltav r2nnak. Miski osa grupist l2ks hoolimata soovitustest all taastuda siiski juba t2na.
Teine -
saame loa oobida k6rgemal - instruktori valvsa pilgu all muidugi - loodame v6ita hommikul (oh mis hommik see tund peale keskood on...) pisutki aega ja j6uvarusid.
Kolmas -
ma ei ole endas kindel, p6lv l6i jalad alt:) aga siiski l2hen. L6kke22rsed vestlused koos vastastikuste julgustustega on andnud selleks minekuks j6udu. Aga miskit ei juhtu kui mu tee katkeb traaversil v6i sadulas - ma olen ka selleks valmis.
Meil on ka varup2ev juhuks kui ilm peaks alt vedama. Seega v6ib juhtuda, et oobime prjutis kolmel ool, mis muidugi v2hendab meie v6imalusi. Samas on hetkel ilm ilus, t2nasel vabal p2eval pleesitasin peale shoppamist j6e 22res ja v6tsin p2ikest.
Palju asju on saanud siin selgemaks.
Esmalt loengud - sygisel ja talvel kribasin tuimalt loetavat. Siin, m2gedes, praktikaga segamini, omandab see k6ik v6rratult teise v2ljundi. M6istan, kui raske on olla grupijuht ja ohjata musti lambaid, m6istan, milline oht v6ib peituda igas kivis... Alpinistide surnuaial vaatasin t6tt m2lestusplaadiga tydrukule, kes minust t2pselt yks p2ev noorem, kudi j2i igavesti kahekymne kahe aastaseks...
Ja teisalt m2gede ilu - loojuva p2ikese laskumine kaljude taha ja t6usukuma yle m2gede. Ja meie, amatoorfotograafid seda pildistamas. Muide, m2gedes ei ole raske saada ilusaid pilte:)
M2gede vaikus. Yhene tool, millega yles s6idad, selle krigin yle lume ja ymberringi on sama lummav vaikus kui k6rbes, kuulda on linnu tiiva plaksatustki. Ja siis saab k6ik selgeks. elu, v22rtused, m6tted.
Seega - suurp2ev algab kalendri j2rgi ylehomme, tund peale keskood.
pühapäev, 15. juuli 2007
tervitused elbruse jalamilt
Lyhidalt.
Lahe on siin, nagu venemaal ikka. Kohalej6udmiseks kulunud kolmep2evane bussis6it l2ks arvatust kiiremini, ju on oma osa sellel ka suurep2rasel seltskonnal. Magada 6nnestus bussip6randal ja isegi v2lja magada.
Kohapealne elu ei ole odav, aga on v2ga vinge. Kaukaasia on Kaukaasia, vahet pole, kust jookseb riigipiir.
Kukkusid isiklikud k6rguserekordid
Terskoll 2100 m on v6rreldav eelmise aasta reisiga marsruudil Tbilisi-Kazbegi
Observatooriumi m2gi - 2900 (vist)
Cheget - 3400
Prijut11 - 4100
Bastuhhovi kaljud 4800
Sajab ja sajab l6putult ja nyyd l2heme kolmep2evasele matkale Ulu-Tau alpilaagrisse. Uuesti yritame Elbrust 21 v6ii 22. juulil, s6ltub p22liku otsustest ehk ilmast.
Veits pikemalt sai kirja www.jkalpiklubi.ee
laupäev, 7. juuli 2007
Minek! Elbrus, siit me tuleme!
Mõtted on segased.
Jääb ju kogu maailm siia pooleli. Kodu... Töö... Kallis koduloom.. Maksmata arved ja Notsu lõikus, mille finantseerimisallikas on tänini teadmata... Njah. Valitsev majanduskriis, mis ei takista mõtlemast suuri mõtteid.
Seekordne minek on eriti raske. Lihtsalt ei ole kedagi, kellega oma saavutusi & läbikukkumisi jagada.
Vahet ei ole. Selleks reisiks on aastajagu valmistatud ja nüüd on see suurpäev käes.
Head teed meile! Sinna, kus mägede taga paistab Gruusia ja Must meri, 150 km kaugusele jääb Groznõi. Kuskil selles kandis seiklesime ka eelmisel aastal. Koos kahe teise inimesega.
Energia jäävuse seadus kõlab umbes nii: energia ei kao kuskile. Ta vaid muundub.
Näis.
Kui kõik hästi läheb, oleme tagasi 26.06.2007. Meie üldiste tegemiste kohta jagab infi www.jkalpiklubi.ee
neljapäev, 5. juuli 2007
kolm nädalat elu 80-liitrises seljakotis
List minu suures seljakotis ja pisikeses tipukotis olevast:
Pass + 2 koopiat (chegetile minekuks vältimatu + tagavara)
kindlustuskaart
ports dollareid ja eurosid, puudu vene rublad ca 3000+ krooni väärtuses
Magamiskott
z-rest
telgialus ehk ehituslik kattekile
Pulsikell, mis täidab ka äratuskella aset
Laubalamp 6 lediga
telgilamp ehk sukeldujate taskulamp
12 patareid + 8 akut + akulaadija
mobiililaadija
priimus (vaid ajutiselt minu käes)
toiduvalmistamise nõud
termokruus söömiseks
termokruus joomiseks
nuga-kahvel-lusikas komplekt, nööriga kokku seotud
põuepudel vee jaoks
põuepudel alko jaoks
2in1 shampoon+dushigeel (pesta saame me saatekava järgi koguni kahel korral!!!)
palsam
kreem
kerge päikesekaitsega kreem
30-se päikesekaitsega kreem (minu arvates mõlemad kasutud, kuna pole end eales kuskil plöksind)
plaastrid sh pihustatav plaaster
niisked salfakad
intiimsalfakad
käimiskepid
matkasaapad
traksidega suusapüksid
veekindel jope
suusakindad
müts
bahillid
suured kindad, mis parajad lumeinimesele
kaks paari suusapesu
kaks fliisi (äkki asendan ühe redfoxi sulevestiga...)
tuulekindel dress
8 t-särki
3 paari lühikesi pükse
4 paari antibakteriaalseid sokke (kes kurat need valged käskis osta!!!)
2 paari muidu sokke
1 paar villaseid sokke
1 paar poolvillaseid sokke
plätud
võrktossud (ühed neist kipuks maha jätma)
6 paari aluspesu
2 paari päevitusriideid
1 päevitused, mis kantavad ka lühikeste pükstena
padjapüür
mägede päikseprillid
nokats
rätik
spordijook
ca 700g gaasi
piknikulina
saunalina (no ma ei tea, kas peaks olema see spetsrätik)
kaardipakk
apteek igaks elujuhtumiks
elastikside
superattak
fotokas
raamat
roosa küünelakk
paar patsikummi
väike käterätt
vihmakeep
kaustik ja pastakas (läpaka jätan vist ikka koju, blogin Terskolli avalikust netipunktist)
kaisuloom (Notsu alles valib sobivat)
Nüüd see peamine - kuidas mahutada maailm seljakotti, kuhu irl mahuks vaid magamiskott, suusapüksid, jope ning talvevarustus...
Jääb vist nii, et saapad topin bussi jalga ja libistan nad istme alla - kottpimedas lõunamaa öös võib ju varbad vastu kive katki taguda. Magamiskoti tirin bussi, äkki õnnestub vahekäigus magada. fliisi topin selga - saab kasvõi padjaks keerata. Siis jääb kotti natuke ruumi...
Otsustusvõimetu olen ka lumeriietuse osas. Mõtlesin kasutada komplekti soe pesu (või kaks) + murdmaasuusaretuusid + kilepüksid. Samas on see mahalaidetud ning soovitatud siiski traksidega suusapükse...
Ma olen oma hunniku otsas lootust kaotamas. Ja seda hunnikut on täis terve esimene korrus:S
Kelle jaoks kehtib liikluseeskiri?
Vöötrada Draamateatri ees.
Liiklusvoog on seisatanud.
Jalakäijad astuvad vöötrajale ja ületavad tee.
Peatunud juhid lükkavad jalg siduril sisse esimese käigu.
Sekundi murdosa ja justkui eikuskilt veereb vöötrajale citycruiseriga rattur. Õnnis naeratus huulil sõidab ta teele, otse startivate autode vahele, veereb üle ja kaob Draamateatri ja kohtumaja vahele. Kiivrita.
Kõrvalrajal esimesena peatunud vahtralehega kaunistet Nissan Note´i naisjuhi noorukesel näol peegeldub hetkeks ehmatus ja tunnen ka oma kehas jõnksu läbivat. Autod jätkavad teed, nagu poleks midagi juhtunud.
Tegelikult polegi vahet, et rattur rikkus rämedalt liiklusreegleid ja mina, kannatamatu, pidanuks enne käigu sisselülitamist VEENDUMA ohutuses. Pole vahet, kes olnuks kokkupõrkel süüdi seadusesilma ees. Mu ümber on kolm tonni rauda mida omakorda kaitsmas kängururaud. Seega jäänuks kaotajaks ikkagi nõrgem - autode ette kiivrita sõitev, mitte ratast käekõrval lükkav kruiisitaja.
Minu arvates ei vaja Tallinn piirkiiruse vähendamist, vaid liiklusõpetust kergliiklejatele. Meie, igapäevased autojuhid oleme läbinud eksamid ja praktika, samas ratta- ja rollerisangas või rulluiskudel saab oma eluga riskida igaüks, kes oma liiklusvahendi eest maksta on jaksanud.
Ja nii nad terroriseerivad vöötradadel ja ristmikel autojuhte:S
teisipäev, 3. juuli 2007
Palju õnne, SLÕhtuleht!
Oli toimunud revolutsioon Eesti meediamaastikul. Esmakordselt panid kaks konkureerivat meediahiidu leivad ühte kappi. Veel kaua-kaua sosistati "omade keskel" kolleegidest kui "meist" ja "nendest". Tõsi, ühedel "päevadel" juba väga ammu, ja vahet ei olegi, olid need suve või talve omad, arutasime saunalaval, kes kust tuli - ja enam ei mäletagi... :) Palju vett on seitsme aastaga merre voolanud, paljud inimesed leidnud endale uued, teab, kas ka paremad tööandjad. Seda rõõmsam oli täna näha, et meie hulgas oli ka kümme inimest, kel täitus sel aastal tööjuubel kümme aastat.
Mõnus oli kohata endisi kolleege, kellest mõnedest tunneb meie kollektiiv üksmeelselt igapäevaselt puudust. Lihtsalt - mõni inimene suudab oma olemasoluga kolleegide silmad särama panna, eriti vahva on, kui sellised inimesed ettevõtte juhtkonnas on.
Tore on meenutada "endistega", kuidas me kord alustasime ja märgata "praegustega" aastatega toimunud muutusi. Ja hea on larpida veini ja süüa suupisteid ja nuusutada mittesuitsetaja ninaga grill-lihast eralduvat aroomi. Hmm, ja millal ma viimati Pirita kloostriski käisin...
Palju õnne, hea tööandja SLÕhtuleht, Eesti lugejate lemmik!
neljas suitsuvaba päev - nina nagu politseikoeral
Kõik on nagu varasematelgi kordadel - mul ei ole mingit igatsust sigarettide järele. Paraku olen end hoolikalt varustanud ja minu harjumuse kohaselt paiknevad sigaretipakid ja tikud kõikjal - tööl, autos, käekotis, köögis, elutoas. Et hea võtta oleks. Korjasin nad kokku ja toppisin ühte kappi, sest see ei ole esimene ega viimane loobumine - suitsetada on mõnus, aga jällegi - teatud eluperioodil. Ja see periood on hetkel just läbi saanud.
Niisiis. Mu nina tunneb jälle lõhnu. Söögilõhn üle terve kodu, lillede lõhn aias... Eriti ebameeldiv sigaretilõhn autos, kuigi peale keemilist puhastust tõmbasin seal vaid ühe, aga seda vihmase ilmaga ja poolavatud aknaga...
Elu oleks lill, kui mõnes spordipoes müüdaks suusakindaid ja talvemütse. Siis jääks külastada vaid apteeki ja võiks minema hakata:)
pühapäev, 1. juuli 2007
Rohkem ei joo. Aga vähem ka mitte.
Njah. Jõin ennast silmini täis. Ja täna, peale hommikuse pohma lahtumist, jääkülma suplust Soomaa rabalaukas ja Eriti Pikka Teekonda koju olen ma jälle killud kokku korjanud ja valmis minema edasi Enda Valitud Teed.
Õnneks ma millegi hulluga hakkama ei saanud - kurtsin kogu maailma valu teisele samasugusele kapsale. Lahe lohutus, mida kumbki hommikul ei mäleta:)
Ja õnneks ei ole selliseid pildituid õhtuid palju, varbaid ei pea igatahes lugemiseks appi võtma. Mingis elustaadiumis on neid aga väga-väga vaja. Kahjuks või õnneks.
reede, 29. juuni 2007
süda ütles üles. kiirabi keset linna.
Laperdav süda.
Pulss üle 200.
Kiirabi.
EKG.
Valges kitlis väga sümpaatne vene rahvusest meesarst.
Hea ja hoolitsev õde.
Täielik paanika lasteaias emmet ootava Notsu pärast.
Notsu isa, keda tema laps ei huvitanud.
Vanaema, kellel oli parajasti väga kiire.
Ja minuke päris ihuüksi ahastamas.
Lubasin mind eluloomaks turgutanud kiirabibrigaadile, et lähen koju ja puhkan. Tegelikult jooksin lasteaeda, poodi, autoremonditöökotta, tantsupeole. Ja lõppeks, pea kaheksa tundi hiljem sain koju. Ja siin pean alustama teist ringi - Notsu vanaema juurde ja ise koristama.
Jah, jah, ma tean, et ma pean ennast säästma. Kuid viimase kahe aasta elukorralduse juures ei ole see õnnestunud. Tuhat kohustust ootab, kõigile on midagi lubatud ja alati on kuskile kiire. Ise loodan, et äkki kunagi saan hauas segamatult puhata.
neljapäev, 28. juuni 2007
järele on jäänud kaheksa päeva
Kuigi. Aasta tagasi saabuval hommikul ületasime Ukraina/Rumeenia piiri, et teha ring peale Mustale merele. Mäletan tänaöiseid sündmusi aasta tagasi nagu olnuks need eile. Kuidas me hulkusime mööda Doonau äärt, otsides ületusvõimalust praamiga. Reni - oli see nüüd vaid linn või piiripunkt... Ning võtsime vastu meeleheitliku otsuse - sõita 1000 km ring ümber Moldova. Seal, kus teid lihsalt ei ole, suure Ukraina äärealad, kohtumised heade inimeste ja tulevikuta küladega. Üle 30 km pisikesi metsateid, mis kaardile kantud läbimatutena, lihtsalt selles lootuses, et peaks mõne kilomeetri vähem roolima. Nõuka-aegsed maanteed olid ehitatud piirideta ja meie, viisadeta eurooplased, ei saanud seigelda vabalt ühest riigist teise. Karpaatide külateed. Ja Ukraina miilitsad, kes palusid meil autot väljaspool bensiinijaamu mitte peatada. Röövimisoht. Ja paarkümmend bensiinijaama kümnekonnal kilomeetril, milles üheski ei saanud maksta pangakaardiga.
Olid ajad, autod, inimesed ja suured plaanid ja mõtted, mis ei saanud iialgi teoks. Täitumata ja katkised unistused...
Kolasin täna poodides, ostes vajalikku varustust sellesuviseks Suureks Reisiks. Taskulamp telki, pealamp, pikendatavad kepid käimisabiks. Lappisime Maarjaga asju kokku - oh, kuhu see kõik mahub. Ilmselt saab see päris-retk olema mõnel teisel aastal, siis kui kujutan ette kuhu ma lähen ja mida selleks vajan.
Hetkel on kõik vaid proov, üks hale katsetus ja õnnetu lootus leida iseennast. Kõik siin maailmas on suhteline, see, mida mina kardan, on tegijatele alpinistidele vaid kerge jalutuskäik.
On jäänud nädal ja üks päev väljasõiduni.
kolmapäev, 27. juuni 2007
Hüvasti, kõrgharidus
Ei, ei jaksa! Jõud on otsas ja kõik. Sadagu või pussnuge! Ja politoloogia võlaga eelmisest aastast on täpselt sama asi.
Nii lühikeseks see ülikool jäigi. 51 AP.
:S
kolm naist õues liiva viskamas, mees toas sohval
Pool kärutäit rõõmustab nüüdsest Notsut ja pool väikest naabritüdrukut Vuokkot.
Aga see, kuidas pisitüdruku isa, täisjõus mees, samal ajal kui kolm naist õue peal ta lapsele labidatega liiva maha laadisid, mugavalt toas sohval vedeles, ei mahtunud mulle kuidagi hinge.
teisipäev, 26. juuni 2007
ummikud Tallinnas likvideerunud
Leitud on üks põhjus, mis hetkel on parem tööl käia kui puhata:)
esmaspäev, 25. juuni 2007
tähelepanelik kassapidajatädi - märkimisväärne haruldus
Poeskäikude vähendamiseks eelistan süüa väljas, vältimatu vajaduse korral poodlen lõunapausi ajal, kui hüpersupermegamarketites on õhkkond suhteliselt vaikne.
Paraku oli täna jälle see halvem päev, mil pidin kodus ootamatult õhtusöögi vaaritama. Magistrali Rimis kaalus müüja mu puu- ja juurvilju. Ja kurki vaatas ta eriliselt pikalt ja ütles: "Teate, see kurk ei ole enam hea, ma lähen ja vahetan selle ümber." Vaatasin siis ka - kile varjas tähelepanematu ostja eest kauba tõelist palet.
Tõeliselt armas ja hoolitsev teenindus - olen kordi kodus avastanud, et näiteks pakitud puuviljad on väga kehvas seisus.
Paraku ei märganud ma selle hea müüjatädi nime vaadata ja eraldi kiitust avaldada ei saa. Võibolla kuulub selline kauba ülevaatamine kassiiri töökohustuste hulka, ei tea. Kuid tõesti armas oli, kui tavapärase nohiseva kas-teil-säästu-partner-misiganes-kaart-on kassiiri asemel istub toolil rõõmsameelne ja tähelepanelik inimene, tõeline haruldus.
Hea teenindus tegi meele rõõmsaks -kodus oli süüagi mõnus teha - küüslaugune tagliatelle hakkliha, parmesani juustu ja seentega maitses isalegi. Ja pooleldi kuivanud elupuu sai värava eest valgust ja vaadet varjamast veerand tunniga maha saetud, pergalo ronitaime suureks kasvamist abistama pandud, postkast uuele kohale ning amplihoidjad seina külge sätitud. Ja päev sai jälle parem ning kodu ilusam.
Lillehullus jätkub, järgmine ports on omale koha leidnud:)
reede, 22. juuni 2007
riigipüha-eelne
Notsu läheb opile täie laksuga - mandlid, shundid. Adenoidid on juba läinud. Ja ma ei võta omaks süüd lapse "haigeks tegemise eest".
Ma olen suur tüdruk ja saan hakkama. Minu ümber on palju armsaid inimesi, kelle olemasolu mõistan alles siis, kui nad oma abikäe ulatavad. Nimepidi lugema ei hakka, aga lihtsalt südames ütlen, aitäh, et olete.
neljapäev, 21. juuni 2007
viieaastane tüdruk otsib head isa
Notsu kuulmine on vilets ja kahjuks ei tähenda see "kuulmispuuet", vaid seda, et kuulmiskõver tümpanogrammil on sisekõrva kogunenud vedeliku tõttu peaaegu sirge. Ees on ootamas shuntide panek.
Lõigata saaks juulis, Fertilitases või augustis, Mustamäe Regionaalhaiglas. Kaks halba valikut. Mida varem, seda parem. Aga Ferti olematu erakorralise abi juures maksaks mandlid pluss shundid umbes 7000. Mandlid kannataks ehk ka oodata, aga siis tuleks läbida kaks narkoosi, kaks opijärgset taastumist.
Pealegi turnin ma juulis mööda Elbruse lumiseid nõlvu ja lõikuse peaks Notsu läbima vanaemaga.
Et sünnitunnistuse järgselt on sellelgi lapsel kaks vanemat, helistasin Notsu isale - sellele "täiuslikule" mehele, keda mu lihased vanemad erinevalt minust, mustast lambast, pereliikmeks peavad. Küsisin eelkõige nõu ja seejärel finantsi, sest tema viimase paari aasta osalus oma lapse elus on suur ja ümar null.
Sain järgneva vastuse - Sinu laps, vaata ise, kas ja kuidas hakkama saad, kes maksab, kes viib, kes hooldab.
Lisaks kuulsin taas kord, et pangu ma notarisse aeg ja ta loobub vanemlikest õigustest kelle iganes kasuks. Ja kui üdini aus olla, siis on ta seda juba korra elus, oma esimese lapse puhul teinud, vabal tahtel.
Ma ei saa aru, kas mul on rohkem kahju sellest ühiskonna poolt lugupeetud täiskasvanud mehest, kes ei hooli karvavõrdki tema geenipagasit kandvast armsast tüdrukust või pisikesest viieaastasest plikast, kes ei aima uneski oma isa mõtteid...
Peatselt ilmub mõnes loetavaimas lehes kuulutus "vajan 5-a armsale tüdrukule isa, koos sünnitunnistusele kandmisega. Helistada õhtuti telefonil 123456 "
Ilma naljata. Kahjuks.
keskkoolitunnistuste saamise aegu
Kell viis õhtul on start - päevane uimane tühjus asendub cityst lahkuvate autode ummikuga. Tõsi, liikumistakistus on oluliselt kergemini läbitav kui kuu aega tagasi. Parkimishoovist välja keerates märkasin, et 21. koolis oli lõpuaktus.
Täna sai keskkooli lõputunnistuse ka Kristina, noorem tädi Ulvi kahest lapselapsest. Meie saabumise ajaks oli tähtpäevaline küll juba õhtusesse pidusse lahkunud, kuid laual ootas tort ja puuviljad nagu kevadel AD 1994, mil päikesetõusuni koolimajas pidutsenud tüdruk olin mina. Tol hommikul Russalka juures näisid kõik teed olevat lahti...
Sama "kõikjale valla olevate võimaluste" tunne valdas mind eelmise aasta jaanihommikul tõusva päikese kiirtes Odessa sadamakail. Tõelistes printsessikleitides ja selleks kellaajaks mitte enam nii laitmatutes ülikondades elluastujad. Kevadsuved on kõikjal sarnased, olgu see siis Musta mere või Läänemere ääres. Tunda on nooruse hõngu.
Täna õhtul läksime Notsu, ema ja tädi Ulviga hoopis surnuaeda. Istutasime samblatõrjevahendi ohvriks langenud krüsanteemide asemele daaliapuhma. Ja nüüd, kesköö paiku oleme Notsuga hilisest tunnist hoolimata ärkvel. Mõistan, et õnn on minu enese kätes.
kolmapäev, 20. juuni 2007
kõrvadeni armunud ehk nii lihtne on täita unistusi
Loen Natura2000 kitsendusi ja ei leia ühtegi takistust puhkamiseks.
Seega on aeg arutada kalliste inimestega, kas me vajame seda paika ja välja mõelda, kust leida puuduolev raha.
Ja siis olen ma ühe oma eluunistuse täitnud.
esmaspäev, 18. juuni 2007
kuidas ebameeldiv inimene suudab kena teeninduse rikkuda
Mõned kuud tagasi soetasin sealtsamast miskid teksad, mille hind enne allahindlust veidi üle 2000 oli. (Hullusehoos, nagu kõik need umbes 20 paari kappi sattunud on)
Paraku lagunes tuntud brändinimega pükstel ilupannal, üks nahast kaunistus andis värvi ja kaks õmblust hakkas narmendama. Ja mina, blondiin, kes ma ostan vaid kvaliteetset kaupa, olin rahumeeli tseki ära visanud...
Õnneks on ostu võimalik tõestada ka kliendikaardi väljavõttega! Ja lahked müüjad soostusid aitama, sest üliõpilasel oli vägaväga kiire. Lubasin, et plaanitust varem lõpetades hüppan uuesti läbi ja teen seda siiski ise.
Tund hiljem naeratas infoteenindaja, et kõik on juba korras, väljavõttega Ok ja nad helistavad mulle peatselt. Käisin teksaosakonnast läbi ja tänasin.
Täna helistasidki. Tõre naisterahvas teatas, et minu kaardi väljavõttel need püksid ei kajastu ja pean siiski tseki üles otsima. Protsesteerisin, et kõik oli ju reedel korras, päris kindlasti oli. Tädi lubas uurida ja kohe tagasi helistada. Helistab siiani.
pühapäev, 17. juuni 2007
viimane sess @ tartu ehk selleks aastaks kõik
Eesti keel ja stilistika. C ja B. Iseenesest pettumus, sest eesti keel on minu üks tugevamaid külgi juba keskkoolieast alates. Paraku põrusin aga mitte teadmatuse vaid tähelepanematuse tõttu.
Politoloogia. Need poliitmaigulised asjad ei ole üldse minu ala. Aga tehtud ta sai, positiivselt ilmselt, kuigi tulemust veel ei tea.
Nüüd on jäänud neli kodutööd, millest kolm sisaldavad mahukat mkumi ja üks eelmiseaasta võlga.
Ja siis võib taas öösiti magada.
Muud nädalavahetuse sündmused:
Reede: kaks pitsat ja kolm õlut küünlavalgel
Laupäev: pikk õlle- ja siidriõhtu Emajõe-äärses grüünes, "Kuumas tassis" ja "Suudlevates tudengites". Ja lõpetuseks kasiinos, oma kindla panusega. Polegi vist kaks aastat kasiinos käinud, vahelduseks oli päris vahva ajaveetmine.
Pühapäev: kodutee. Erli õpetussõnad Elbrusele kaasa, Notsule järele ja emaga surnuaeda.
Ja nüüd on niiiiiiiii väsinud olla, et "kolimise" elasin taas üle, asjad on lahti pakitud, aga koristada enam ei jaksa.
reede, 15. juuni 2007
Häirekeskus: Teie auto ajab välja suitsu või auru
Naisehääl jätkas "Kas teie auto on pargitud aadressile Lastekodu 00? Oleme saanud signaali, et teie auto ajab välja suitsu või auru, võibolla põleb, kas te saate kohale tulla?" Kurat, kust ma tean, mis selle maja number on, tänav vast jah Lastekodu... Kohaltulekut välistava vastuse peale jätkas hääl: "See on meie jaoks piisav, et saata välja tuletõrje- ja politseibrigaadid"
"Seal ei saa kohe kindlasti mitte midagi põleda", väitsin, sest teadsin, mootor on välja lülitatud ja juhtmed salalukust lahti ühendatud. Palusin välja mitte sõita, kuid õnnetuseks ütlesin oma asukoha Tallinna ja Tartu vahepeal.
Naisehääl telefonis väitis, et väljakutsest keelduda nad ei kavatse. Läksin täiesti paanikasse, sest teadsin, et möödakäijates võib ärevust tekitada eile keemilises puhastuses üliagaralt tööle pandud mootori eelsoojenduskell või õigemini programmeeritud kellast tulenev eelsoojenduse töölehakkamine. Et seda seadet ei ole pikka aega kasutatud, siis ajabki ta esialgu välja suitsu. Küll aga kujutasin elavalt ette tublisid tuletõrjujaid Patroli kapotet sõrgkangiga avamas ja nägin vaimusilmas ette, et pühapäeval kohtun autoga, millest edasise tegevusetuse tõttu järel vaid raam ja istmed.
Püüdsin olukorda selgitada, kuid naisehääl muutus tõredaks -suunan teid .... kuhu, sellest ma aru ei saanudki. Ootetilulilu. Saan veelkord selgitused olukorra kohta, lisan omad selgitused võimaliku jamatekitaja kohta ja naisehääl 2 teatas tülpinult, et seletagu ma seda peapäästekorraldajale (kui ma ei nüüd ametiga eksi).
Minutike ootetilulilu telefonis ja kolmas naisehääl käratas käskivas kõneviisis ja hääletoonil - "Rääkige, mis teil mureks on."
"No MINUL ei olegi muret, Teie majast helistati ja ma tahaksin nüüd teada, mis edasi saab", vist suisa piiksusin telefonitorusse.
"Millest", käratas naisehääl, "Miks te siia üldse helistate? Meie majast ei helistata nüüd küll lihtsalt niisama kellelegi, te ikka ise vist siia helistasite. Ja kui teil muret ei olegi, siis ärge hoidke liine kinni!" Järgnes kolksatus ja sellele tuut-tuut-tuut...
Epiloog.
Asja uurima saadetud kolleegi sõnul olid tuletõrjujad ja politseinikud sebinud hetkeks ümber mu auto ja siis lahkunud.
Et mõlemad võtmekomplektid olid mul kotis, saatsin need järgmise Tartust väljuva bussiga Tallinnasse. Seal hoolitses hea kolleeg hetkeks akujuhtme mahavõtmise eest, millega "kustus" ka eelsoojendusploki mälu. Minu auto seisab endiselt bussijaamas.
Aga tundsin end tolle pääpäästekorraldajaga rääkides kui psühhopaat, kes oma "muredega" vaeseid ametnikke painab.