Matemaatikaülesannete lahendamine

Astusin lapse tuppa koputamata sisse. Avanes järgmine vaatepilt. Laual matemaatika õpik ja vihik. Lapsel käes harilik pliiats ja teises käes... kalkulaator. Tema arvutab kodutöid 100 piires - kalkulaatori abil pidi kohe päris kindlasti õige vastuse saama....

Hea teeninduse lugu

Kadaka Selver keskpäeva paiku. Minu plaanid erinevad Kuti omadest sootuks. Mina pean toidupoest nädalavahetuse kraami hankima. Kutt tahaks ise ja enda asju nokitseda. Ostukäru isteosa talle ei sobi, jalutamine ei meeldi. Süles istuvad poes vaid titad... Rahulolematu jorin muutub paisudes Röögiks. Seda ei juhtu tihti, aga ikka kõige ebasobivamates kohtades...

Numbrite põhjal on järjekord pikk ja ma kaalun viilutatud lihale alternatiivi.

Ootamatult astus mu juurde üks vorstileti kolmest teenindajast. Zoja-nimesilti kandev müüja ütles täiesti lihtsal ja tavalisel häälel, et teenindab meid eelisjärjekorras.

Ma oleks tagumiku peale patsatanud, ausõna :) Eestis ei ole enam kommet märgata väikese lapsega vanemat. Seda meeldivam oli üllatus.

Katke spordiuudistest

Reporter seletab : "Eestit ei aidanud isegi Iisrael..."

Lõigu lõpus selgus, et jutt käib Eesti sportlasest Märt Israelist.

:)

Ratta hooldamise seiklus

Notsu kasvas suvega oma rattast välja. Roosa Schwinn Trasher oli pikkade koibade jaoks tõesti masajas. Minu ja meesisendi suured rattad aga tsipake pirakad. Püsti saanuks sõita, ent sadulasse istudes ulatus pedaalideni vaid suur varvas... Aga kuuris vedeles lahtilammutatult iidvana Scott Purgatory. Kuigi sünniaastaga 90-ndate lõpus, on tal siiski kerge alumiiniumraam ja harrastussõitja tarbeks päris korralik käiguvahetus. Moest ei tea ma midagi :) Lappisin ratta kokku ja proovisime järele - suurus klappis ja lapse silm säras.

Viisin ratta hooldusesse. Sinna, kust ta kunagi ostetud sai. Järele minnes sain arve suuruses 56 raha. Kuigi telefonitsi väideti hoolduse hinnaks olevat 18 Eur, oli see suurenenud 28 eurini. (Kommentaar - 18 olla lihtne hooldus, minul aga oli vaja teha enamat kui ketiõlitus.) Vahetati roostes trosse ja kõri ja tagumine hammasrataste süsteem ja... Vahet väga polnudki, sest uue ratta ost olnuks hoopis kulukam.

Ratta hooldusesse viinud meesisend rõhutanud, et järele minneks aidataks ratast autole tõsta. Aidatigi. Miski kutt kraapis sõnagi lausumata esiratta alt ja surus raami Helesinisesse Unistusse. Protestisin - ma ei oska kokku lappida. Polevat üldse hull töö. Ja ega polnudki, sest kiirkinnitute "liblikaid" oskab keerata ka minusugune saamatu.

Kolm kilomeetrit hiljem lappisin ratta kokku. Esipidur jäi peale. Lappisin lahti ja uuesti. Sama lugu. Helistasin hooldusesse. Hangiti mulle telefoni otsa just konkreetne minu rattaga tegelenud tüüp. Lappisin ratta tema juhiste kohaselt alt ära ja tagasi. Esiratas blokis. Tüüp väidab kaljukindlalt, et ma jätan midagi rääkimata. Teatas, et helistagu ma mingil teisel ajal tagasi... Toru anti järgmisele tegeleasele. See oli hoopis rahulikum mees. Võtsime veelkord "telefonitsi" koos esiratta alt ja panime tagasi. Seis sama. Jõudsime koos järeldusele, et pean tagasi hooldusesse minema. Sisemus suisa kees - ma viisin hooldusesse sõitva ratta, tagasi sain asja, mis ei liigu ja mille pean uuesti autosse suruma.

Minu ratast parandanud tegelane kaotanud eile enesevalitsuse kaotanud ja loopinud asju... Selgus, et mina aga olin ratta pannud alla valepidi ehk siis muster suunaga eest taha. (Uurisin küll, et kas on nooleke nagu autorehvil - ei olnud ja panin nii nagu kätte sattus) Sai viga parandatud ja ratas liikuma. Selgus ka, et mahub vabalt tervena Helesinisesse Unistusse.

Scotte ma enam osta ei julge ja selle firma hooldusest hoian ka eemale. Kurat neid hooldusmehi teab kui juba tühjast telefonitsi selgitamisest kontroll tegude üle kaob.

Oma silm on kuningas ehk milleks uskuda liiklusmärke

Ühel hommikul tekkis meie tänava otsa kolm liiklusmärki. Meie harilikult ühesuunalisel teel seisid kõrvuti nii "muutsuunaliiklus", "tupik" kui "telliskivi".

Maja ette veeres kollane kopp, vilkureid kandev jeep ning mehed ehitasid alumiiniumaiast "töömaa". Selle piirile asetati info kaevetööde kohta ning teine "telliskivi", mis esimeste märkide juurest kenasti silmatav on.

Töö algus tähistas, et minu lõputu kirjavahetus linnaosaviletsuse ja Kommunaalametiga on vilja kandnud. Kanaliseerimise käigus vale kaldega paigaldatud asfaldi nurka muudetakse, rajatakse restkaev ning tulevikus saame vihmajärgsetel päevadel kodust lahkuda kummikuteta nagu teisedki linnakodanikud.

Tõeliselt naljakas on aga autojuhtide suhtumine liikluskorralduse muutusest teavitavatesse märkidesse. Nimelt kasutatakse meie tänavat usinalt keskuse vältimiseks. Pikk ja kitsas ning sirge tänav on justkui loodud valgusfooride ja liiklusrohkest peateest kõrvalehoidmiseks. Kui kõik need autojuhid, kes seda õhtusel tipptunnil läbivad, siinkandis elaks, peaks hüppemäel mitu tornmaja-tüüpi elamut paiknema.

Niisiis. Viimase kolme päeva jooksul on meie majaesine muutunud ümberkeeramise kohaks. Kümned autod peatuvad hetkeks esimeste märkide ees, seejärel lisavad gaasi ja sõidab töömaa piirile ehk tupikusse. Juhid uurivad tähelepanelikult ümbrust ning märgates, et ei vasakult ega paremalt kohe mitte kuidagi läbi ei pääse, üritavad kitsal tänaval ümber keerata. Üks erilise välimusega punane sportauto on mulle silma jäänud kolmel päeval. Kangekaelsus vist :) Või lootus pisut-pisut "lõigata".

Laupäevane

Kalendrikuu vahetumisega muutus päevapealt ka aastaaeg. Avasin kütteperioodi ja keerasin gaasikatla nuppu. Vähemalt ei ole kodus enam rõske ja alumisel korrusel on jalaalune mõnusalt leige.

Õunakastet keetsin ehk siis vaaritasin õunamoosi saumikserdatud varianti. Valgetest klaaridest sai esimene laar ja teine seguõuntest.

Homme tuleb ühele vihikule kollane paber ümber sättida ning siis võib uus nädal jälle alata.

Head uut aastat!

Tahtsin ema kooliaasta aluse puhul koogile kutsuda. Notsu ei lubanud - oleme ju alati Mademoiselle'is koogitanud... Nii me seal hilist hommikueinet võtsimegi.

Kahe tunniga pakkisin õpikud-töövihikud puhastesse paberitesse ning kiletasin isekleepuvaga üle. Tulemus - Prisma kõige hinnalisem kile osutus kehvaks. Notsu rõõmustas, et saab tunnis igavuse peletamiseks mulle siluda :)

Iga perverssusega ma kaasa ei lähe ehk lillat raamatupaberit ma kooli nõudmisel tootma ei kavatse hakata.

Parimate sõbrannade ühine tordisöömine - kestaks see suvi vaid veel ja veel...

Muusikakooli aktus. Notsul vahetus ootamatult klaveriõpetaja - eelmine jäi lihtsalt pensionile.

Triikisin siledaks sinise igapäevavormi krae. Kontrollisin uue õppeaasta esimese tööpäeva koolikoti sisu. Jätsin meesisendile meeldetuletusmärkme, et homme tuleb kooli erandkorras võileib kaasa pakkida. Teise käega toppisin samaaegselt näljast pröökavale (justnimelt) kutile putru suhu. (Ära ole nii aeglane, ole kiirem!)

Pidasin suure lapsega maha vähetulemusrohked läbirääkimised teemal "Aeg magama heita - hommikul tuleb vara ärgata". Argumenteerimises on mu laps tugev. (Lubasin klassijuhatajale kirjutada hilinemise vabanduseks harivat seriaali "Kälimehed" jälgimise arvuti vahendusel)

Igatahes magavad nüüdseks nii mõlemad lapsed. Lugesin "Ekspressi" läbi ja tunnen end katsepäeva edukalt sooritanud emana.

Päev enne kooli

Ongi suvevaheaja viimane päev. Triikisin krae ja seeliku, sättisin uued sukkpüksid valmis. Klassijuhatajatund 8,45.

Meesisend lisas, et jorjenid tuleb kimpu siduda (ma ausalt ei tea, mis suhe tal nende naljaka nimega lilledega on. Meie aias neid igatahes ei leidu).

Sättisin vihikutele paberid ja kilekaaned ümber - punased eesti keelele, kollased prantsuse keelele, lillad vene keelele ja sinised matemaatikale. Teine võõrkeel lisandumas juba ja kolm tundi nädalas! (hakkab pihta see armutu õppimisralli... Lohutuseks: ta ei tea, et mujal saaks vähemaga) Puhastasin koolikoti ja palusin lapsel pinali täis toppida. Nagu alati noh...

Viimane augustipäev teeb nukraks. Kasel naabrite aias on lehed juba padukollased. Juulipalavus ei ole mu lemmik, kuid kahju on lilledest, mis peatselt öökülmale alla annavad. Ja lapsest, kes juba kolmandasse klassi läheb. Alles see oli, kui jalgade värisedes esimest korda õiget klassiruumi otsisime ja aktusel... ja...

Kuidas kohtuda tohtriga?

Kõlab nagu anekdoot, tegemist on aga minu ravi korraldava kardioloogiga.

Tohter märgib uuringut tehes, et vastuste saamiseks tulgu ma tema vastuvõtule teisipäeval kell 12. Ei ole midagi iriseda. Meesisend võtab kokkulepitud päeval kuti endaga lõunale. Ukse taga lookleb sabaaaaa. Kell saab pool üks, kolmveerand üks, saba kahaneb, uued tulevad juurde. Mind ei kutsu keegi. Piiksun õele, et olen kutsutud kella kaheteistkümneks, juba on kohe üks saamas. Õde näitab nimekirja, kus minu nime ei ole. Aga oodaku ma kannatlikult. Pool kaks astub välja arst ja teatab, et aeg on läbi ja tema peab ära minema. Tulgu ma homme tagasi (ja ise räägib, et kas ma tõesti olin nii hull, et kutsusin inimese oma vastuvõtuajal) Vastu muide said võetud kõik patsiendid peale minu...

Katse kaks. Et mitte kutti haiglasse vedada ja meesisendit koosolekute päeval segada, palun appi sõbranna. Tema beebi on kolmekuuseks saamas ja enamuse päevast magab. Vahepeal sööb ka. Lepime kokku, et kõige kiiremini liigun ma üksinda.

Otsin tohtirt kokkulepitud kellaajal osakonnast. Õed soovitavad oodata, kuid annavad arsti asukoha kohta ebamääraseid vastuseid. Et nagu oleks, aga keegi ei tea kus. Saabub osakonna sekretär ja teatab, et arst läks ise mingile protseduurile teise haiglasse. Väikese kõne järel selgub, et arst tuleb tagasi küll, kuid.... protseduur tehakse tund hiljem, seejärel peab ta ootama, kes talle järele läheks ning siis nii kolme tunni möödudes ehk. Pakub reedet. Reede ei sobi mulle. Pakub järgmist reedet. No saame kokkuleppele.

Arsti juures käimiseks peab ikka Väga Terve Inimene olema.

Uuringute infi jagas sekretär. Kokkuvõtlikult - süda on terve, aga stress väga suur. Südameprobleemid on tingitud just viimasest. Igatahes sättisime koos kokku kausta dr Uuetoa jaoks. Tema mind ju varasemaltki tutkinud.

Lugemisnõiduses

Sattusin üle pika aja raamatukogus hiigelmõnusa leiu otsa ja loen igal vabal hetkel. Raamatuks ei ole midagi uut. "Lohetätoveeringuga tüdruk" nimelt.

Detailid selles paksus krimkas on eriti mõnusad tarbida ja isikute ja paikade täpsed kirjeldused.

Mu suurepärane ema jäi taas nädalavaheuseks meile ning võimaldas mul lugeda hommikul ja õhtul voodis. Päeval logelen aias lamamistoolis ja lugemise vahepeal suunan pilgu hiigelilusatele augustikuu pilvedele.

Üllatusega märkasin täna, et vahelööke on vähemaks jäänud.

Tööteraapia

Täna on tegelasteks Naine, jupike liivapaberit, juhtmega trell, trelli otsa kinnitatav metallharjake, pehme põrandahari, pööningult leitud rõivakirst ja aasta ja kolm kuud vana poisiklutt.

Hommikul külastasin nii oma terapeuti kui ka psühhiaatrit ja nad mõlemad jäid samale arvamusele - minu kohutava enesetunde põhjuseks on mõõdukas depressioon segunenult ärevusega. Selle vastu aitavat kõikse paremini meeldivad tegevused.

Maja ehitama asudes leidsin selle rõivakirstu pööningult. Labane ehk ilma kaunistusteta, laiast lauast ning roostes metalläärtega. Tumedat karva. Üks hing lagunenud ja teine puudu. Ajahambast vägagi kulunud, ent kuulub kuidagipidi selle maja juurde. Tõstsin esmalt kuuri, seejärel tuppa. Funktsioon küll välimuse tõttu puudus. Meesisend käskis korduvalt tükkideks raiuda ja miinigrilli visata ning ilma minu hädakisata oleks ta seda juba ammu teinudki. Esteedina on ta veendunud, et vanad asjad sobivad suurepäraselt ahju kütmiseks. Igatahes olen ma kolmel suvel lubanud seda kirstu taastama hakata. Ja kui jutt taas minu püsivusele liigub, tuletab meesisend kohe riidekirstu meelde :)

Toimetasime poisiga mitu tundi terassil. Minul käes trell, millel traathari otsa kinnitatud. Kutile surusin pihku killukese kulutatud liivapaberit - imiteeris temagi nühkimist. Kahjuks said kodused liivapaberivarud otsa - puit on ajaga pudedaks muutunud ning enne käsitsi lihvimist seda metallharjaga kiirkorras puhastada ei saa. Tugevad sooned jäid sisse. 150-ne paber on aga tumeda kihi eemaldamiseks liialt peenike. Pean poodi jämeda liivapaberi järele minema. Minu seisundis on see aga mingi teise päeva teema. Kaas sai ilus küll - kena vaadata :)

Koormustestil

Täna käisin koormustestil. Kui varasemad koormustestid on mul läbitud jalgrattaga, siis seekord oli testimisvahendiks lint. Nagu ikka - andurid kinnitati külge, need ühendati lindiga ning arvuti taga istuv tohter jälgis mu südame tegevust. Õde mõõtis iga minuti tagant vererõhku. Lint, mis esialgu liikus "tasasel maastikul" ja teotempos kiirendas ja muutis kaldenurka iga minuti järel.

Väga asjalikud testijad olid - selgitasid põhjalikult, mida teha kui tunnen valu või peapööritust või õhupuudust. Ja nurgas asetses suisa elustamisaparaat.

Tohter arvas, et nii terved inimesed satuvad neile harva. Piinlik on, tõesti on piinlik. Üks VES kogu testimisperioodi jooksul on omane ka täiesti tervele inimesele.

Mul on nüüd niipaljukest parem, et kuni umbes tööpäeva lõpuni mu süda vahelööke peaaegu ei tee. Või noh, teeb niipalju kui tavaliselt. Õhtuks aga... kas ma väsin emotsionaalselt või füüsiliselt ära... Igatahes klaperdab väiksemagi kiirema liigutuse järel.

Üks mustaverd vene keelt kõnelev meesterahvas ootas kardioloogi ukse taga kedagi. Arvasin et kaasat. Jutukas oli ta. Uuris, et kas tõesti on mul süda haige, ma ju niiiii noor. (võttis jah pisut õhetama - oh mis te nüüd...) Noh ja kas ammu... Veidi hiljem astus kabinetist välja muldvana mutike, vene keeles baaaba. Sellised peakski olema kardioloogi püsikliendid.

Mul on endast kõriauguni. Kannan kotis kaasas kõiki nelja tarvitatavat ravimit. Lisaks kokkuvõtet haigusloost ja kardiogramme. Dr Uuetoa tehtud ablaseerimise kokkuvõte on mul niikuinii rahakoti vahel... vahepeal peaks tõesti passi vaatama.

Kukesammu võrra kosunult.

Täna öösel ärkasin ma kahel korral, sest kutt tegi Röök. Meesisend ärkas ka solidaarselt ja solidaarselt võttis kuti kaissu ja patsustas teda seljale ja mina kussutasin kutti süles. Unesegane kutt vedas end pulgaks ja tegi Röök edasi. Tõstsin ta ohates voodisse, panin selili. Kutt sulges silmad ja nohises edasi justkui poleks neid viitteist minutit olnudki. Minu süda laperdas samal ajal tuk-tuk-paus-TUK-tuk-tuk-paus-TUK. KEs vahelööke elus kogenud, teab seda tunnet.

Hommikul ärgates oli hea olla. Nii hea, et hirmus hakkas. Päriselt ka. Kablutasin alumisele korrusele, toppisin Xanaxiportsu sisse ja seejärel vaatasin edasi. Kohvi asemel keetsin teed.

Keskpäevaks ei olnud süda veel laperdama hakanud. Küll aga torkis valusalt, justkui närvivalu.

Kardioloog tellis uue EKG (seekord normis), vaatas ultraheliga südant ja sai tulemuseks normis. Kõik näitajad on normis. Holteri tulemusi veel polnud. Et end tõesti veidi paremini tundsin ja seda ka tunnistasin ning ehhoski paistis vahelöökide puudumine, siis tõmmati kiirkorras tellimus maha.

Koperdasin Stockmanni kui lähimasse toidupoodi. Soetasin shampooni, palsami ja hulga toidukraami. Ainut positiivsed emotsioonid, kinnitasin endale. Ainult need asjad, mida ma tõesti soovin osta. Ilmselt oli sur kaubamaja minu nõrgale närvisüsteemile hetkel liiast. Parkimiskassas tundsin vahelööke. Aga õnneks olin juba peaaegu väljas.

Toppisin lõunase Xanaxiportsu sisse ja nüüd võib jälle elada. Täna avastasin, et maailmal on värvid. Eile õhtul leidsin end naermast. Ja hommikul ütles EKG-d tegev õde, sama kes laubal mulle Holterit peale sidus, et nii kena on mind naeratamas näha. (Ma olen kogu aeg seda meelt olnud, et arst peab olema tark ja õde suure südamega).

x

Viisin eile Holteri tagasi. Kardioloog tuli laialt naeratades vastu, et parem on, eksole. Kehitasin õlgu - kui siis, õige pisut. Arutasime, kuid väga targemaks ma ei saanud. Tema ütleb, et vahelöögid on healoomulised, kuigi ventrikulaarsed. Olevat monooonsed.

Kardioloog arvas, et süda on mul terve nagu purikas, et korda tuleb saada mingi teine asi, mis neid vahelööke põhjustab. Ülepinge, ütles tema. Ütles, et misiganes see ka ei ole - puugihammustus, vaktsiini tüsistus, niisama põetud viirus... et see kõik läheb üle, kuigi võib-olla tuleb veidi ravimeid krõbistada. Proovisin siis krõbistada beetablokaatorit hiireannuses. Pilt läks selgemaks, vererõhk langes veidi. Aga mis ei kadunud kuskile oli klõbin südames.

Homme tehakse ehho ehk südame ultraheli ja saan ka vastuse Holteri aparaadi kohta. Teisipäeval on mul koormustest.

Inimene harjub kõigega, ma hakkan ka harjuma selle jõuetu ja saamatu olemisega. Nädalavahetusel oli mu käepikenduseks ema, kes lapsi kantseldas ja mind muidu ka üles poputas. Homsest pean aga taas ise hakkama saama. See viimane ongi kõige hullem - mul lihtsalt ei ole jaksu ka kõige lihtsamateks toimetusteks.

Jätkuvalt

Niisiis mul on nüüd küljes Holter. See on aparaat, mis registreerib 24h mu südame tegevust. Mina omakorda pean oma tegemistest päevikut.

Nagu selgub, on mu rajalt maha kukkumise põhjuseks stress ja depressioon. Kus paganamas ma need ometi hankisin? Veel nädal tagasi reedel olin heas tujus, käisin naabrinaise sünnipäeval ja lõkerdasin seal naerda. Laupäeval tegime emaga Türi-tuuri. Päeva lõpus olid meil külalised ning itsitasime üheskoos Türil mu vanavanavanemate haudade korrastamise üle musta huumorit.

Pühapäeval tundsin end väsinuna. Aga meesisend väga-väga tahtis omale uut moblat ja pakkus, et vaatame Astangul paekiviplaatide võimalused ka üle. Astangul tundsin end häiritult ning õhtul see laperdamine algas. Esialgu mõtlesin, et läheb üle. Täna on reede ja paremaks pole läinud. Hirm ja ärevus suruvad tagant. Ja eriline Xanaxi-sõber ma ka ei ole. Ilo olen kaalus kaotanud, sest süüa ma tõesti ei taha. Nutta aga ei lubanud õed, kes aparaadi peale panid. Ja arstki arvas, et psühho-somaatiline see kõik on.

Ausalt, vaenlasele ka ei sooviks sellist saatust. Igal õhtul heidan magama hirmuga, et öösel jääb süda seisma.

Haige vol x

Kuna süda jukerdas üha enam ja enam, käisin eile EMO-s ära.

Jah, mul on rütmihäired vahelöökide näol. Jah, mul on südames ekstratsüstolid. Lamasin üle kahe tunni aparaatide all. Aga põhjused on psühho-somaatilised ning ei olevat midagi ohtlikku.

Asja vaadanud kardioloog pani mulle homseks konsultatsiooniaja kinni, sest kunagi on mul ju päris-südameprobleem esinenud.

Laman, laman ja veelkord laman kodus täiesti jõuetult. Vahepeal ulun nutta. Kohati on meeletu surmahirm. (Ja seda süvendab, et eile näin ma EMO-s suremist) Vahepeal kannatan süümepiinade käes. Iga läbiviidav tegevus nõuab kohutavaid pingutusi.

Ja ma ei suuda aru saada, mis minuga ometi juhtus. Millest tekkisid plahvatuseni viinud pinged.

Haige, vol2

Nädalavahetus möödus närveldades. Täna selgus, et entsefaliit mind õnneks ei ähvarda. Proovide tulemused on negatiivsed ning kliinilise vereanalüüsi põletikunäitaja taustal on tervis nagu kosmonaudil.

Ometi lappab süda vahelööke ning kaalusin juba erakorralisse sõitmist. Minu perearst nimelt suudab vorpida kõikvõimalikke saatekirju ja tellida analüüse, ent tulemuste analüüsimine käib tal üle jõu. Ja hetkel on ta puhkusel ka.

Pisuke palavik jätkub samuti, nüüd juba nädal täis.

Uurisin Perearsti Nõuandetelefonilt arvamust. Sattus keegi üpris asjalik inimene olema. Ütles, et stress ja ärritumine vähendab kaaliumi sisaldust veres katastroofiliselt. See omakorda tekitavat vahelöögina tuntavaid rütmihäireid. Soovitas Panangini, mille peale ise juba eile tulin. 2 tabletti 2 korda päevas ja nii 10 päeva. Pistsin lisaks nahka paki rosinaid. Kõht sai iiveldamiseni magusat täis.

Tegelikult meenub mulle kuskilt udusest mälusopist, et mu veres on kaaliumi ja magneesiumi tase loomult madalapoolne. Ja kohutavalt väsinud olen ka. Näis. Kannatame veel.

Haige.

Mul on palavik. Juba neljandat päeva kraadin hommikul 37 ja õhtul kuni 37,9. Tunnen end üleüldiselt ka halvasti. Käsi, millesse tehti teetanusesüst, on paistes.

Käisin täna Merimetsas ja andsin analüüsid. Nimelt lõhnavat minu olemus puuentsefaliidi järele. Jah, mul oli kümme päeva tagasi põgus kohtumine puugiga - selline, et sain putuka nagu takjapaela kätte. Entsefaliidi eellaine? Vastused esmaspäeval.

Üks teine arst vaatas mul aga kurku ning leidis selle punase olevat. Tema oletas, et olen auto konditsioneeriga üle pingutanud. Näis. Oleks see vaid nii.

Mäletan end vaid ühel korral südasuvel haigena. See oli kakskümmend aastat tagasi, ajal kui ma veel mandliteomanik olin. Haigestusin juulikuus Leedus puhates angiini. Tagasitee kulges poolunes, ülikõrges palavikus.

Olemine on hapumast hapum. Nagu hapukurgil näiteks.

Justkui peretüli

Päev enne minu vahejuhtumit rannas astus meesisend raudnaela läbi jala. Arvas aga, et see ei tee mehele midagi.

Minuga traumasse tulles soostus temagi teetanusesutsakaga käsivarde.

Vaatasin haiglast kaasa antud infolehti. Arst kommenteeris kirjutades - niinii, kus meil see õige kood ongi. Hmmmmm. pole.... Ahh, käib see ka.

Mõlema haigusloo koodiks on "kokkupuude noa, mõõga või pistodaga".

Justkui peretüli - laupäeval äsasin mina temale, pühapäeval tema minule :)

Tagasi Tallinnas, vol x

Minu traumapunktituur pani ajakavale põntsu. Võin olla lõunaosariikides tüdimuseni, ent sedavõrra vaevalisem on lahkumist tähistav pakkimine. Kas võtta kaasa kõik riided või ainult osa... Kas jätta üks nokatass maha... Kuhu on kadunud mobiililaadija... Keset segadust saabub rahulolematu meesisend, topib oma sokid ja teksad kaasasolevasse XXS mõõdus kotti ega mõista kuidas minul võib pakkimine nii kaua aega võtta. Ma ei vaevu vastamagi, et pakin nii isiklikke, laste kui ka neid nimeta asju nagu voodipesu ja söögikraam.

Kilakola õnnestus Helesinisesse Unistusse toppida alles seitsmeks. Kõige peale pressisin kasti pooltooreid õunu õunapommide tegemiseks.

Olime andnud lubaduse külastada ka kümmekond kilomeetrit eemal resideeruvat lapsevanemat. Viimane pakkus muidugi oma uuel terassil tassikese kohvi koos meie toodud pirukatega ja aeg venis nagu kumm. Osula sildi jätsime selja taha pool üheksa.

Tallinna saabusime pimedas. Teed-tänavad on kuivad. Vihmasadu meenutavad vaid tillukesed porilombid. Ja Võrus sadas viimati üldse neljapäeval. Seda kummalisem tundub, et Elisa klienditeenindus sogas mingist kohutavast looduskatastroofist, mistõttu meie netipulk Võrus ei toiminud.

Kõrvits oli roosipeenra ummistanud (Kesse loll küll sellise koosluse maja ette paigutas). Hommikul vaatab.

Ujumas vol

Tänasel äikese-eelsel sombuselt soojal hommikul pakkisin lapsed ja ema autosse ning läksime Kubijale ujuma. Nimelt tegi suur laps etteheite, et me ei ole seal juba kaks päeva käinud.
Keskpäeval jagus ujujaid nii "lasteranda" kui ka ujumissillale. Komistasin riiete pingi juures millegi otsa. Valu tundsin alles tükk aega hiljem kui olime poisiga juba riides ning liival punast verenire nägin.
Vetelpäästja on sõbralik ja lahke poiss, kuid esmaabist ei teadnud ta tuhkagi. Puhastamisega sai tema hakkama (sest mina nimelt ei kannata kõigile muudele foobiatele lisaks ka verd vaadata). Plaaster ei kinnitunud. Ma siis õpetasin noormees vetelpäästjat siduma :)
Lonkasin autosse ja sõitsin järve teisele kaldale haigla traumasse. (Reedel lapsega, pühapäeval ise). Arst, meesisendile ema poolt kaugelt sugulane, vaatas üle ja leidis, et õmblema ikka ei hakka. Soovitas öösel viinalappi peal hoida ja kirjutas antibiootikumid. Dokumente mul kaasas polnud, raha visiiditasuks ka mitte. Ja kui päris aus olla, siis ka vahetusriideid mitte. Istusin rannaräti peal märja tagumikuga haigla traumapunkti plastmassitoolil... Njah, oleme Kubijal käinud ka kaasas vaid seljas olevad ujumisriided...
Mida ma sellest juhtumist õppisin? Toppisin nüüd viieka auto jalamati alla ettenägematuks tagavaraks.

Lauspalavuses

Kui väljas näitab termomeeter +32,5 maja täisvarjus ning päike lõõskab lagipähe, siis siirduvad suvearmastajad randa. Kurgjärve laagrist hommikul vabanenud Notsu lunis mind kogu pealelõuna ujuma. Mina aga ei salli lämbet ning õhutut südasuve ning peitusin hoopis maja põhjapoolse külje esimesele korrusele. Sinna, kus õhk on niiskusest rõske ning sooja vaid kakskümmend kaks kraadi.

Eelmise suve lõpus jäi maja meist talvituma nagu Võru-vanaema eluajal. Tegime küll suurkoristuse, ent mitte suurpuhastust. Minek oli veel liiga värske.

Eile puhastasin sahvrit. Väärtuslikud leiud - viisteist tuttuut unda, hakklihamasin ja mahlaauruti. Enamus koristutstööst tähendas aga purkide ladustamist sahvrist teiste purkide juurde keldrisse. Kohta ei leidnud ma aga kümnetele liitritele moosidele-mahladele ning kurkidele, mida siin vaaritatud. Me peaaegu ei söö suhkruga keedetud moose, mahladel oli aga hallitusetrips peal. Tõstsin üle-eelmise aasta hoidised sahvrist keldrisse teiste juurde otsust ootama.

Täna võtsin ette riidekapid. Rõivaste koguse järgi elanuks siin mitte vanapaar vaid terve vanadekodu. Vedasin riided esmalt tuulduma ja seejärel pakkisin kilekottidesse. Augustis jõuab ringlusettevõte siiakanti.
Igavikulised mõtted - inimesed koguvad eluaeg mammonat ning aastaid hiljem tuleb lihtsalt üks plika ja tõstab elus kogutud kraami prügikottidesse.
Püüdsin mõelda pigem sellele, et veel üheks talveks kappidesse jäetuna kogunuks nad niiskust ja rõskust veelgi.

Raamatukapi sisu viin samuti ringlusse. Me ei vaja mitut eksemplari nõuka-aegset kirjandust.

Homme hommikul alustame kõrvalhoone külge ehitatud varjualuse lahendamist. Ahju kütmiseks sobivat puitu tuleks kena koormatäis, kuid tahtjat sellele siinkandis ei ole. Meil endalgi ei ole otsest vajadust ja meesisendi puhkus on saagimistöödega tegelemiseks liiga lühike. Ilmselt tellime konteineri ja... see puit ei lähe kahjuks ringlusesse vaid otse prügimäele.

***
Õhtul halastasin lapsele. Tema korjas mahakukkunud õunad kompostihunnikusse ja mina punased sõstrad Tallinna saatmiseks. Esimese ujumisringi tegime Kubjale. (Miks kirjakeeli kirjutatakse Kubija kui keegi seda nii ei nimeta). Seejärel õhtusöök ning ujumine Valgjärves, mille rand ulatub kortermajadeni. Tagasiteel vajusid mõlemad lapsed unne ning sõitsime autoga Roosisaarele linnavaadet nautima. Kes ütles, et Vagula äärde viib vaid üks tee, kui tegelikult on neid vähemalt üks lisaks :)

Ööseks lubas äikest. Tamula peal sähvib. Nrrr, milline jahedus. (+26)

Öö maja ees telgis

Päevavalguses suudan selle loo üle naerda, aga öösel on kõik kassid hallid ja asjad teistsugused.

Meesisend noomis mind rumala kombe pärast arvutit mitte välja lülitada. Võrus netipulgaga võrku minev töö-Lenovo alaldi läheb kahtlaselt kuumaks. Eile asjatasin netis kaua ning tundsingi kerget kärsakat. Lülitasin arvuti välja, kuid miski ei andnud rahu ning sundis esimesele, täiesti eraldi seisvale korrusele minema. Trepikojas ei lõhnanud miskit. Alumise korruse uksed olid ebatavaliselt avatud ning juba esimeses esikus tervitas sama juhtmekärsahais. Vastikud mõtted ronisid pähe. Näiteks, et miks ma pole meesisendit sundinud selle veidi kipaka elektriga tegelema. Sest see ei ole ju normaalne, et pliit ja veekeetja või boiler ja pesumasin ei saa korraga sisse lülitatatud olla. Nuusutasin kogu alumise korruse üle ja ajasin meesisendi üles. Kegi ei ole vaimustatud kui kell kaks tuleb ärgata ning asjalikuks hakata. Vaatasime majapidamise üle. Tuvastasime veelkord - hais, vänge juhtmekärsahais. Meesisend teatas mehelikult, et klõpsab elektri mõlemalt korruselt välja ja magame edasi. Mina jaurasin, et aga mis siis kui säde on kuskil seina vahel ja... Meesisend nimetas mind Eriti Õrnade sõnadega nagu idioot näiteks, aga mures oli temagi.
Idee! See hais tuleb väljast. Avasin akna ja hais läpatas vastu. Läksin teise maja otsa ja avasin akna ja... ninna tungis mahe öölõhn. Selline veidi niiske ja soe. Ronisime trepist alla ning läksime õue. Kogu hoovi täitis seesama ärritav lõhn. Idee number kaks - kuskil on tulekahju ja tuul toob haisu meieni. Idee number kolm - helistada Päästeametisse ja küsida.
Njah. Hääl telefonis oli lahke. Ei, kuskil ei põle... Ja lahke hääl pakkus, et tuletõrjujad tulevad meile ja vaatavad olukorra üle. Ma kujutasin ette suurt punast tuletõrjeautot meie vaiksel tänaval ja tulesid, mis akendes süttivad, tänasin ja lubasin veelkord ise kontrollida.

Hais ülemisel korrusel muutus üha tugevamaks. Meesisend lülitas elektri välja ka eraldiseisvast kõrvalhoonest.
Kell oli kolm ning nagu neetult seisis hoovis meie auto ees meeisendi parima sõbra auto, mille sabas haagis. Haagis, mis tavaliselt pidanuks olema maal, toodi hilisõhtul meile, luku ja riivi taha.

Jalutasin öösärgi väel tänava ühte ja seejärel teise otsa. Kummalgi pool kärsakat tunda ei olnud.

Egas miskit üle jäänudki. Püsitasime kolme paiku telgi, varustasime selle madratsitega ja ööbisime maja ees. Üheksa paiku läks palavaks. Tuvastasime, et öine hais on kadunud. Kolisime magamistuppa tagasi. Lõuna paiku lülitasime sisse ka elektri ning siiani pole haisust lõhnagi.

Vabakäigul Haanjast

Sõitsime õhtul, kanuu katusel, uuesti Plaanile. Petttumus ruudus - kappasin päeval Võru kalatarvete poodi "plekist rohuvaba" järele. Sain sarnase, aga mitte päris selle õige.

Mokad pikal, venisime kodu poole. Tagasiteel võtsin peale Haanjat käigu välja. Mängisin, et kütus on otsas ning kas veab Võruni välja. Ühes järsus kurvis vajutasin pidurile, kuna tundus, et kanuu on kiiruse jaoks liiga kõrge ja tee liiga kitsas ja kurv liiga suur. Üheksakümmet edasi enam kätte ei saanud, kuid Puigani vedas seitsmekümnega ära. Vahetult enne Koset on tee tasane ning sile. Tõesõna ei viitsinud venida. Kui päriselt kütus otsas olnuks, saaks Haanjast kindlasti "tasuta" Kosele sõita.

Plaanil järvel haugi püüdmas

Plaani järve randa sellel aastal ei niideta. Kohalikud teavad rääkida, et vald ja omanikud ei saanud hooldustasudes kokkuleppele. Kurb.
Olin kahte kanuud järvele saates õnnetu, sest landi loopimine kaldalt tähendanuks kindlat rohtutakerdumist. Ja puukegi liigub heinas hiigelpalju. Alles nädalavahetusel korjasin endalt ja poisilt kummaltki kaks.

Puhas rõõm. Meesisend pakkus end tunnike hiljem lapsehoidjaks. Läksime järvele kahekesi - mina ja meie Võru sõprade kaheteistaastane poeg. Kirglik kalamees ja üliasjalik poiss muide. Sellal kui mina paadi ühes otsas mässasin korraliku panniahvenaga (mis lõppeks konksu otsast järve tagasi pages), püüdis poiss umbes kahekilose piraka haugi. Kala ja poisi võitlust oli põnev vaadata. Havi osutus suuruselt tema landipüügi rekordiks. Lant ise: rohuvaba plekk.
Hämardudes läks siinkandis väga-väga külmaks. Järve ääres näitas auto vaid kahtteist soojakraadi. Linna jõudes kaks kraadi enam. Väikese kuti jalad olid voodisse jõudes jääkülmad. Hommikuks soojenesime üles:)

Jäneselaskmine

Jahimeeste kokkutulek.
Atraktsioon. Piiratud territoorium. Territooriumil jookseb tüüp, plekiline jänesekostüüm seljas. Ta vigurdab, hüppab trajektoorilt kõrvale kaldudes ühele ja seejärel teisele poole, kükitab maha ja peidab end hetkeks põõsakujuliste vineeritükkide taha. Jookseb edasi, lippab ühte äärde ja seejärel teise. Piiratud ala ääres seisab teine tüüp, püss õlal ja tulistab kulm kipras "jänese" pihta. Aeg-ajalt kostab vandesõnu.
Silt oli ka. "Paintball. 20 lasku = 4 eurot" Laskjaid jagus.

Mida kõike peavad inimesed raha teenimiseks tegema:) (Kuna ma selle suve massiüritustel olen vähe osalenud, siis nägin "jäneselaskmist" esimest korda.
Ja mõtlesin, kuidas loomakaitsjad "jäneselaskmisesse" suhtuvad. Looma piinamine kinnisel territooriumil ju. Seejärel kujutasin sinikaid "jänese" kehal peale kolmepäevast "töötamist"

Minekud...

Lõppeval nädalal jõudis minuni teade kunagise peika paari kuu tagusest lahkumisest teispoolsusse. Neljakümnekaheselt oleks nagu vara surra ju... Ja veel minu poja esimesel sünnipäeval :S

Ma ei olnud temast kuulnud viimase kaheksateistkümne aasta jooksul. Aga kurb on ikka. Kahju, et ta elu pooleli jäi.

Ajas pisut tagasi minnes, möödunud aasta eelviimasel kuul lugesin lehest teise kunagise peika surmakuulutust. Klappisid nimi ja daatumid ja need, kellele kaastunnet avaldati. Tema oli minust vaid aasta vanem ehk siis toona värskelt 37 saanud. Viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul me kokku ei puutunud. Kui välja arvata, et umbes kolm aastat tagasi helistas ta "lambist" ja vajas väikest tööalast teenet oma parasjagu aktuaalse kaasa jaoks. (Viimane kusjuures osutus vägagi toredaks inimeseks :)

Mis ometi toimub...

Kurtsin nukraid teateid tööreisil viibivale meesisendile. Tema sõnas oma iroonilisel moel, et aeg on ümber harjuda. Et minuvanused alustavadki ajalehe lappamist tagantpoolt, surmakuulutuste juurest.

Keeldusin nõustumast. Kaevasin "talvevarudest" küünla välja ja süütasin kunagiste sõprade mälestuseks.

Juurde & ära

Kas olen mina ebastandartne või on mul ebastandartne maitse. Käisin Roccas kõndimas ja sellele järgnevalt keskuses poodlemas. Astusin sisse mitmesse soliidse sildiga poodi, peamiselt küll ahvatleva allahindluse tõttu. Tulemuseks ümmargune null - seda nii allahinnatud kui allahindamata kauba kategoorias. Näppisin mõnda rõivaeset, paari proovisin isegi selga, aga omastamise tunnet ei tekkinud.

Lahkusingi kahe karbi lilleliste pesulõksude ja... Notsule maani ulatuva ploomililla O'Kaidi talvemantliga. (Üllatus! Olin eelmisel aastal valmis maksma täiskasvanu talvejope hinda, kuid nimetatud artikkel lihtsalt puudus. Lõpuks mõtlesin "midagi" välja ühest Võru secondhandist)

Homme lahkub prügiauto. Toppisin konteinerisse asju koondnimetusega "prügi". Ehk siis rõivaid, mis on minu jaoks nii ajast kui arust, mõnedel pisidefektid. Natuke kurb oli, ent kui ma viimase hooaja jooksul ei ole viitsinud võtta niiti ja nõela, et kampsunit parandada, siis järelikult ei vaja ma seda. Aeg otsustada. Simpel. Kodu sai ruumikam.

Kanastunud

Mõnikord on vaja ärkamiseks raputust, sest uni tundub pikk, sügav ja magus.

Just sellist silmaklappidega magamist näin ma harrastavat. Elan oma pisikeses mullis marsruudil kodu-keskus-kodu. Mõnikord satun ka poodi, harvemini kaubanduskeskusesse. Kodus kulub vähe ja tasapisi olen õgvendnud isegi riietekuhilat. No milleks mulle 27 paari teksaseid kui ma neid ei kasuta? :)

Igatahes tuvastasin ma Solarisse minnes, et minust on saanud totaalne maakas, kodanik, kes linnaelust muhvigi ei mõika. Ja uuemate menupaikade olemasolust rääkis mulle hoopis välismaal resideeruv klassiõde.

Niisiis. Ma vajan lapsehoidjat. Piisab ühest päevast nädalas või kahest poolikust. Inimest, keda usaldada ma hetkel silmapiiril ei näe. Mõistus on otsas - kaheksa aastat tagasi tundus kõik hoopis lihtsam. Ka otsuseid langetasin hoopis julgemalt ning kergemini. Aga pisut aega iseendale tundub hetkel olevat just see, mis lahutab mind kodukanast inimeseks muutumiseni.

Botaanikaaia rosaariumis

Rooside imetlemiseks ei pea ootama nädalalõppu, mil botaanikaaed roosipäevi peab. Käisime täna, mil pealelõunane ilm soosis väljas jalutamist. Rooside kollektsioon oli võimsam kui ma oodata oskasin. Peenraroosid, roniroosid ja pargiroosid kenasti paigutatud.

Istusime roosiaaia kuningannadena pingil ja muudkui ahhetasime. Vahepeal jalutasime, nuusutasime, arutasime õieilu- ja lõhnateemadel. Yeah, neid nopedate näppudega tädikesi, kes närtsima kippuvaid õienuppe lõikasid ning peenra rehitsemisega taas korda seadsid, oleks ka minu aeda kohe hädasti vaja.

Et botaanikaaeda tuldud, tuli tahtmine näha ka püsikuid, liiliaid ja tarbeaeda. Paraku on plaan kehvake ning orienteerumiseks kulus aega liiga kaua. Osa plaanil lubatud aiailust jäi üldse leidmata. Invaliidil (ehk siis lapsekäruga külastajal) on botaanikaaia külastamine selgelt üle jõu käiv tegevus. Hakkama saime - õnneks leidub lapsevanemal tugeva käega sõbranna, aga invaliid jäänuks jalutusteest ootamatult trepiks muutuvas alpinaarimis näiteks kindlasti hätta.