esmaspäev, 30. juuli 2007

hiiumaa mandriinimese pilgu läbi

Hommikune äratus oli varajane – praamibronn oli tehtud kella 12,30-sele väljumisele Rohukülast. Nii juhtuski, et üks kott sai lahti ja teine samaaegselt kokku pakitud, vahepeal õnnestus pesu masinasse ja masin kiirpesuprogrammile toppida ja minek oligi.

Lapsepõlvesuvede meretagune on tsiviliseeritud paigaks saanud. Mu vanaema sünnikodu juurde Meelste külla viib nüüd asfalttee. Hea et mitte veel päris selle rannaribani ulgumere ääres, kuhu kolmeaastane vanaema kaugel 1918 -ndal oma sõnul jalutama läks, vette libises ning vaid läbi õnneliku juhuse uppumissurmast pääses.

Ja tee kvaliteedi paranedes on paraku suurenenud ka autode sõidukiirused.

Malvaste surnuaed on läbinud lageraie. Iseenesest väga ilus – nii kauni ja suursugusena ma ei mäletagi seda tibatillukest rahulat. Aga vanavanavanemate haudade koristusele kulutatud pooltunni jooksul tabas seda paika kaks turistide-uudistajatega täidetud autot, kes Malvaste omapärase kabeli juures käratsedes mõned fotod plõksisid ja seejärel kiirustades lahkusid.

Tädi Hermine sünnikodu Kauste kandemänni juures, mis juba palju aastaid ühe ballettmeistri suvekoduks, on muutunud veelgi kenamaks, saanud lisaks ka värske kõrvalhoone, sauna ilmselt. Hea, et tädi meiega kaasas polnud - et tema sünnikodu on heades kätes ja säilib hoolitsetuna veel kaua-kaua, teda ei lohuta. Ja kurba inimest on kurb vaadata.

Autoparkla koosseis Keskväljakul läheb iga suvega järjest uhkemaks nagu ka autode omanikud. Ja Kärdla Konsumi valmistoiduleti valik ja hinnakiri on tihedalt kannul juba Tallinna kesklinna hüpersupermarketitele.

Virisen? Oh, ei. Hiiumaa elab mu südames sügavamal kui miski muu paik Konnatiigi Vabariigis. Aga sellisena ei ole ta enam mu lapsepõlvesuvede saar. On lihtsalt üks teine imearmas paigake.

Majake äärelinnas on muutumatu, kui välja arvata, et tädi Hermine veedab oma päevadest valdava enamuse voodis ning onu Lembitulegi on aastaid lisandunud. Aga minu lapsepõlvesuvesid meenutab siin siiski kõik.
Tillipeenar. Mille kuradi pärast ma mäletan end ohjeldamatult tilli närimas? Ja sekka ka rohelist sibulat…Ja võrratu kurgi- ja tomatitaimede lõhn kasvuhoones… Majatagune, kus tänavalevaadet varjab täiskasvanust vähemalt kaks korda kõrgem kuusehekk. Vaarikad. Mitte kuskil mujal ei tea ma olevat vaarikaid pöidlaotsasuuruseid. Liialdamata. Ja tikrid ja mustad ja punased sõstrad ja õunapunnid, mis kõhuvalu tekitavad. Porgandipätsamine ja hiliste maasikate otsing. Vahepeal läheb sassi, et ma ei ole enam viieaastane. Ajalehetoomine postkastist. Ja lõunakell, mis täpselt keskpäeval sööma kutsub...

Naabrid on jälle uued. Seti juures siis. Seti. Oh kes teab, mis oli ta pärisnimi, pole ma ka küsinud, millal ta täpsemalt suri ja kuhu maeti. Ilmselt oli ta naissoost. Sest oma päevi veetis ta telefoni juures, pidades maha nii 3-4 h maratonkõnesid. Ja selliseid ei olnud tal päevas sugugi üks…

Aeg, mil telefonidel olid paralleelid ja meie hoidsime telefonitoru hargilt maas, et Seti kõne lõppedes saaks ka oma vajalikud asjad räägitud.

Kuivkemmerg, kus endiselt saab lugeda x tööstusettevõtte saatelehti erinevatele Hiiumaa kauplustele ning Nõukogude Hiiumaa umbes 1985-nda aasta lehti. Ahjuküte. Hommikulgi ootav soe saun pehme veega. Notsu säravad silmad kui ta mu lapsepõlvesuvede metsas mustikaid suhu topib ja nõudlikult uurib, millal me seenele tuleme.

Mida elult veel võiks tahta…

reede, 27. juuli 2007

meie, eesti mägironijad, oleme elbruselt tagasi

Pikk oli kodutee.

Eriti pikaks kujunes see meie bussile. Kõigest kunagi pikemalt.
Hetkel on lihtsalt hea kirjutada, et peale üheteisttunnist ootamist, mis lõppes 1500-rublase trahviga, saime lõppeks vene-poolselt Luhamaalt koju. Bussijuhi eksimuse tõttu vaatasime hetkeks tõtt ka Läti piiriga, Tartusse jõudes korraldasime invasiooni Statoili, mille sõime frankfurteritest tühjaks. Kui päris aus olla, siis panime need poolelt teelt telefonitsi kinni:)

Ja kodutee Tallinna oli vist kiireim. Umbes kell 1 ajasin ma Notsu voodist välja - nii oli talle õhtul lubatud ning sain kingiks kimbukese lilli ja kaardi, kus kirjas, kui väga kallis ma talle olen. Lisaks oli pakike ja temaatiline kaart Euroopa katuse vallutajale emalt.

Lahe! Ja nüüd magama! Homme ootab ees pikk-pikk teekond mere taha.

pühapäev, 22. juuli 2007

tervitused euroopa katuselt elbruse tipust - me oleme v6itjad!!!!

Niisiis. Siin ma olen. Sellesamas Terskolli linnakese internetipunktis.

Ja uhkusega v6in kirjutada, et eile, 21. juulil kell 10,32 kohaliku aja j2rgi t6usin ma Euroopa katusele ehk Elbruse tippu (5642m)

Oli sigaraske, yheksa tipput6usu tunni jooksul j6udsin korduvalt m6elda loobumisest, aga siiski leidsin endas j6u minna edasi v6iduka l6puni.

Ja t2na k6lab meie suust viiiiiiii aaaaaar theeeeee tsempioooooons of the vooooooooold! Ja kokku k6lavad tereki 6llepudelid:)
JEEEEEEE!

Ja pikemalt endiselt www.jkalpiklubi.ee

neljapäev, 19. juuli 2007

elbrus - homme t6us prijutti

aeg kulgeb siin k6rgustes t2iesti omas rytmis. Eesti uudised on nii erikuradi yheylbalised - miski nina v6i ninake sigatses, s6lmiti diplomaatilisi suhteid, purjusp2i s6ideti paar kodanikku surnuks. Ei midagi uut siin p2ikese all.

Saabusime eile kolmep2evaselt matkalt yle miski kuru (nime suutsin lihtviisiliselt 2ra unustada)
Esimesel p2eval k6ndisime paduvihmas 12 km jala Ullu-Tau alpilaagrisse, kus mobiililevist v6is vaid unistada ning elektrigeneraatori too katkes 6htuti kell 23. L6unasook individuaalne, minul seekord immoodium ja ibud. Kohale j6udes oli mul palavik p2ris k6rge - just nii k6rge, et oli paras end kahte magamiskotti rullida ja kolm tundi magada, samal ajal kui teised v bare pidutsesid.

P2ev 2 oli mitmekesine - k6ndimist, mooda m2ekylge ylesronimist, liustikul ukerdamist, moreeni, rusun6lva, taas lund. Mitu puhkust, et seljakott seljast visata, selga kylmetada ja siis l6ppeks laskuda. Minu jaoks l6ppes see p2ev veremaitsega suus ja pisaratega silmas, sest niiv2ga vatti ei ole mu vaesed haiged p6lved juba v2ga-v2ga ammu saanud.
Esimesel hetkel peale l6ppu kartsin, et see kuruke oligi minu unistuste elbrus, see igatsetud tipp ning k6ik, mille nimel pingutatud, on l6ppenud siinsamas.
Kaks p2eva sidemetes p6lvi ja diclofenaci (l6una ju endiselt individuaalne) aga on andnud uusi m6tteid.

Esimene siis -
homme Prijutti tagasi, traktorisse viskan vaid koti, ise l2hen jala. Igatahes on see m6nisada meetrit v2ga pikk ja tunde v2ltav r2nnak. Miski osa grupist l2ks hoolimata soovitustest all taastuda siiski juba t2na.

Teine -
saame loa oobida k6rgemal - instruktori valvsa pilgu all muidugi - loodame v6ita hommikul (oh mis hommik see tund peale keskood on...) pisutki aega ja j6uvarusid.

Kolmas -
ma ei ole endas kindel, p6lv l6i jalad alt:) aga siiski l2hen. L6kke22rsed vestlused koos vastastikuste julgustustega on andnud selleks minekuks j6udu. Aga miskit ei juhtu kui mu tee katkeb traaversil v6i sadulas - ma olen ka selleks valmis.

Meil on ka varup2ev juhuks kui ilm peaks alt vedama. Seega v6ib juhtuda, et oobime prjutis kolmel ool, mis muidugi v2hendab meie v6imalusi. Samas on hetkel ilm ilus, t2nasel vabal p2eval pleesitasin peale shoppamist j6e 22res ja v6tsin p2ikest.

Palju asju on saanud siin selgemaks.
Esmalt loengud - sygisel ja talvel kribasin tuimalt loetavat. Siin, m2gedes, praktikaga segamini, omandab see k6ik v6rratult teise v2ljundi. M6istan, kui raske on olla grupijuht ja ohjata musti lambaid, m6istan, milline oht v6ib peituda igas kivis... Alpinistide surnuaial vaatasin t6tt m2lestusplaadiga tydrukule, kes minust t2pselt yks p2ev noorem, kudi j2i igavesti kahekymne kahe aastaseks...

Ja teisalt m2gede ilu - loojuva p2ikese laskumine kaljude taha ja t6usukuma yle m2gede. Ja meie, amatoorfotograafid seda pildistamas. Muide, m2gedes ei ole raske saada ilusaid pilte:)

M2gede vaikus. Yhene tool, millega yles s6idad, selle krigin yle lume ja ymberringi on sama lummav vaikus kui k6rbes, kuulda on linnu tiiva plaksatustki. Ja siis saab k6ik selgeks. elu, v22rtused, m6tted.

Seega - suurp2ev algab kalendri j2rgi ylehomme, tund peale keskood.

pühapäev, 15. juuli 2007

tervitused elbruse jalamilt

ega siis Imedemaal-Venemaal ei ole nii, et internet on kohe k2p2rast v6tta. Selle nimi on siin kyberpotsta, asub Terskolli nimelise kylakese peapostkontoris, mis on avatud kella 23-ni.

Lyhidalt.
Lahe on siin, nagu venemaal ikka. Kohalej6udmiseks kulunud kolmep2evane bussis6it l2ks arvatust kiiremini, ju on oma osa sellel ka suurep2rasel seltskonnal. Magada 6nnestus bussip6randal ja isegi v2lja magada.

Kohapealne elu ei ole odav, aga on v2ga vinge. Kaukaasia on Kaukaasia, vahet pole, kust jookseb riigipiir.

Kukkusid isiklikud k6rguserekordid
Terskoll 2100 m on v6rreldav eelmise aasta reisiga marsruudil Tbilisi-Kazbegi
Observatooriumi m2gi - 2900 (vist)
Cheget - 3400
Prijut11 - 4100
Bastuhhovi kaljud 4800

Sajab ja sajab l6putult ja nyyd l2heme kolmep2evasele matkale Ulu-Tau alpilaagrisse. Uuesti yritame Elbrust 21 v6ii 22. juulil, s6ltub p22liku otsustest ehk ilmast.

Veits pikemalt sai kirja www.jkalpiklubi.ee

laupäev, 7. juuli 2007

Minek! Elbrus, siit me tuleme!

Kell on kolm öösel ja pakitud on isiklik varustus, ostetud grupi toiduvarustus, lõhutud kuupmeetrine Helly Hanseni kott, millesse üritasime toppida 11 inimese toidutagavara 20 päevaks. (Enne lõhkumist kaalus see umbestäpselt üks tonn) Aga tõenäoliselt ei oleks meid bussi lubatud ka televiisorikastiga, millega algselt planeerisime söögi kaasa võtta. Ootamas on tiimi E 10+1 särgid, mille valmimine võttis oodatust enam energiat. Ja kogu maja näeb välja, nagu siit oleks käinud üle sõda.

Mõtted on segased.
Jääb ju kogu maailm siia pooleli. Kodu... Töö... Kallis koduloom.. Maksmata arved ja Notsu lõikus, mille finantseerimisallikas on tänini teadmata... Njah. Valitsev majanduskriis, mis ei takista mõtlemast suuri mõtteid.

Seekordne minek on eriti raske. Lihtsalt ei ole kedagi, kellega oma saavutusi & läbikukkumisi jagada.

Vahet ei ole. Selleks reisiks on aastajagu valmistatud ja nüüd on see suurpäev käes.

Head teed meile! Sinna, kus mägede taga paistab Gruusia ja Must meri, 150 km kaugusele jääb Groznõi. Kuskil selles kandis seiklesime ka eelmisel aastal. Koos kahe teise inimesega.

Energia jäävuse seadus kõlab umbes nii: energia ei kao kuskile. Ta vaid muundub.
Näis.

Kui kõik hästi läheb, oleme tagasi 26.06.2007. Meie üldiste tegemiste kohta jagab infi www.jkalpiklubi.ee

neljapäev, 5. juuli 2007

kolm nädalat elu 80-liitrises seljakotis

Käib varustuse pakkimine. On see nüüd juba kolmandat või koguni neljandat korda. Närvid on täiesti katki ja ma olen kahel korral teatanud, et kavatsen selle kolmenädalase puhkuse veeta kodus, mitte Elbrusel. Vähemalt pääsen kolme nädala maailma mahutamisest 80-liitrisesse kotti. Pealegi. see kott on kole:)

List minu suures seljakotis ja pisikeses tipukotis olevast:

Pass + 2 koopiat (chegetile minekuks vältimatu + tagavara)
kindlustuskaart
ports dollareid ja eurosid, puudu vene rublad ca 3000+ krooni väärtuses

Magamiskott
z-rest
telgialus ehk ehituslik kattekile
Pulsikell, mis täidab ka äratuskella aset
Laubalamp 6 lediga
telgilamp ehk sukeldujate taskulamp
12 patareid + 8 akut + akulaadija
mobiililaadija
priimus (vaid ajutiselt minu käes)
toiduvalmistamise nõud
termokruus söömiseks
termokruus joomiseks
nuga-kahvel-lusikas komplekt, nööriga kokku seotud
põuepudel vee jaoks
põuepudel alko jaoks
2in1 shampoon+dushigeel (pesta saame me saatekava järgi koguni kahel korral!!!)
palsam
kreem
kerge päikesekaitsega kreem
30-se päikesekaitsega kreem (minu arvates mõlemad kasutud, kuna pole end eales kuskil plöksind)
plaastrid sh pihustatav plaaster
niisked salfakad
intiimsalfakad
käimiskepid
matkasaapad
traksidega suusapüksid
veekindel jope
suusakindad
müts
bahillid
suured kindad, mis parajad lumeinimesele
kaks paari suusapesu
kaks fliisi (äkki asendan ühe redfoxi sulevestiga...)
tuulekindel dress
8 t-särki
3 paari lühikesi pükse
4 paari antibakteriaalseid sokke (kes kurat need valged käskis osta!!!)
2 paari muidu sokke
1 paar villaseid sokke
1 paar poolvillaseid sokke
plätud
võrktossud (ühed neist kipuks maha jätma)
6 paari aluspesu
2 paari päevitusriideid
1 päevitused, mis kantavad ka lühikeste pükstena
padjapüür
mägede päikseprillid
nokats
rätik
spordijook
ca 700g gaasi
piknikulina
saunalina (no ma ei tea, kas peaks olema see spetsrätik)
kaardipakk
apteek igaks elujuhtumiks
elastikside
superattak
fotokas
raamat
roosa küünelakk
paar patsikummi
väike käterätt
vihmakeep
kaustik ja pastakas (läpaka jätan vist ikka koju, blogin Terskolli avalikust netipunktist)
kaisuloom (Notsu alles valib sobivat)


Nüüd see peamine - kuidas mahutada maailm seljakotti, kuhu irl mahuks vaid magamiskott, suusapüksid, jope ning talvevarustus...
Jääb vist nii, et saapad topin bussi jalga ja libistan nad istme alla - kottpimedas lõunamaa öös võib ju varbad vastu kive katki taguda. Magamiskoti tirin bussi, äkki õnnestub vahekäigus magada. fliisi topin selga - saab kasvõi padjaks keerata. Siis jääb kotti natuke ruumi...

Otsustusvõimetu olen ka lumeriietuse osas. Mõtlesin kasutada komplekti soe pesu (või kaks) + murdmaasuusaretuusid + kilepüksid. Samas on see mahalaidetud ning soovitatud siiski traksidega suusapükse...

Ma olen oma hunniku otsas lootust kaotamas. Ja seda hunnikut on täis terve esimene korrus:S

Kelle jaoks kehtib liikluseeskiri?

Õhtune tipptund.
Vöötrada Draamateatri ees.
Liiklusvoog on seisatanud.
Jalakäijad astuvad vöötrajale ja ületavad tee.
Peatunud juhid lükkavad jalg siduril sisse esimese käigu.

Sekundi murdosa ja justkui eikuskilt veereb vöötrajale citycruiseriga rattur. Õnnis naeratus huulil sõidab ta teele, otse startivate autode vahele, veereb üle ja kaob Draamateatri ja kohtumaja vahele. Kiivrita.

Kõrvalrajal esimesena peatunud vahtralehega kaunistet Nissan Note´i naisjuhi noorukesel näol peegeldub hetkeks ehmatus ja tunnen ka oma kehas jõnksu läbivat. Autod jätkavad teed, nagu poleks midagi juhtunud.

Tegelikult polegi vahet, et rattur rikkus rämedalt liiklusreegleid ja mina, kannatamatu, pidanuks enne käigu sisselülitamist VEENDUMA ohutuses. Pole vahet, kes olnuks kokkupõrkel süüdi seadusesilma ees. Mu ümber on kolm tonni rauda mida omakorda kaitsmas kängururaud. Seega jäänuks kaotajaks ikkagi nõrgem - autode ette kiivrita sõitev, mitte ratast käekõrval lükkav kruiisitaja.

Minu arvates ei vaja Tallinn piirkiiruse vähendamist, vaid liiklusõpetust kergliiklejatele. Meie, igapäevased autojuhid oleme läbinud eksamid ja praktika, samas ratta- ja rollerisangas või rulluiskudel saab oma eluga riskida igaüks, kes oma liiklusvahendi eest maksta on jaksanud.

Ja nii nad terroriseerivad vöötradadel ja ristmikel autojuhte:S

teisipäev, 3. juuli 2007

Palju õnne, SLÕhtuleht!

Seitse aastat tagasi oli sama särav suvehommik kui tänane. Arglikult astusin Pro Kapitali keskmisest uksest sisse ja sõitsin liftiga kolmandale korrusele. Mõned päevad varem olin tutvunud uue toimetuse plaaniga ja selle järgi leidsin oma töökoha, kahe "endise õhtulehtlase" vahel. Nagu iga ühinemine, oli seegi protsess valulik - täiesti erinevate ajalehtede ja firmakultuuride liitmine.

Oli toimunud revolutsioon Eesti meediamaastikul. Esmakordselt panid kaks konkureerivat meediahiidu leivad ühte kappi. Veel kaua-kaua sosistati "omade keskel" kolleegidest kui "meist" ja "nendest". Tõsi, ühedel "päevadel" juba väga ammu, ja vahet ei olegi, olid need suve või talve omad, arutasime saunalaval, kes kust tuli - ja enam ei mäletagi... :) Palju vett on seitsme aastaga merre voolanud, paljud inimesed leidnud endale uued, teab, kas ka paremad tööandjad. Seda rõõmsam oli täna näha, et meie hulgas oli ka kümme inimest, kel täitus sel aastal tööjuubel kümme aastat.

Mõnus oli kohata endisi kolleege, kellest mõnedest tunneb meie kollektiiv üksmeelselt igapäevaselt puudust. Lihtsalt - mõni inimene suudab oma olemasoluga kolleegide silmad särama panna, eriti vahva on, kui sellised inimesed ettevõtte juhtkonnas on.
Tore on meenutada "endistega", kuidas me kord alustasime ja märgata "praegustega" aastatega toimunud muutusi. Ja hea on larpida veini ja süüa suupisteid ja nuusutada mittesuitsetaja ninaga grill-lihast eralduvat aroomi. Hmm, ja millal ma viimati Pirita kloostriski käisin...

Palju õnne, hea tööandja SLÕhtuleht, Eesti lugejate lemmik!

neljas suitsuvaba päev - nina nagu politseikoeral

Neljas suitsuvaba päev on alanud.

Kõik on nagu varasematelgi kordadel - mul ei ole mingit igatsust sigarettide järele. Paraku olen end hoolikalt varustanud ja minu harjumuse kohaselt paiknevad sigaretipakid ja tikud kõikjal - tööl, autos, käekotis, köögis, elutoas. Et hea võtta oleks. Korjasin nad kokku ja toppisin ühte kappi, sest see ei ole esimene ega viimane loobumine - suitsetada on mõnus, aga jällegi - teatud eluperioodil. Ja see periood on hetkel just läbi saanud.

Niisiis. Mu nina tunneb jälle lõhnu. Söögilõhn üle terve kodu, lillede lõhn aias... Eriti ebameeldiv sigaretilõhn autos, kuigi peale keemilist puhastust tõmbasin seal vaid ühe, aga seda vihmase ilmaga ja poolavatud aknaga...

Elu oleks lill, kui mõnes spordipoes müüdaks suusakindaid ja talvemütse. Siis jääks külastada vaid apteeki ja võiks minema hakata:)

pühapäev, 1. juuli 2007

Rohkem ei joo. Aga vähem ka mitte.

Mõnikord sõidab katus minema. Ja eelmine nädal oli just selline, et laupäevaks vaevas mind taas tavalisest kordi suurem stress.

Njah. Jõin ennast silmini täis. Ja täna, peale hommikuse pohma lahtumist, jääkülma suplust Soomaa rabalaukas ja Eriti Pikka Teekonda koju olen ma jälle killud kokku korjanud ja valmis minema edasi Enda Valitud Teed.

Õnneks ma millegi hulluga hakkama ei saanud - kurtsin kogu maailma valu teisele samasugusele kapsale. Lahe lohutus, mida kumbki hommikul ei mäleta:)

Ja õnneks ei ole selliseid pildituid õhtuid palju, varbaid ei pea igatahes lugemiseks appi võtma. Mingis elustaadiumis on neid aga väga-väga vaja. Kahjuks või õnneks.

reede, 29. juuni 2007

süda ütles üles. kiirabi keset linna.

Täna ütles keset linna mul süda üles.
Laperdav süda.
Pulss üle 200.
Kiirabi.
EKG.
Valges kitlis väga sümpaatne vene rahvusest meesarst.
Hea ja hoolitsev õde.
Täielik paanika lasteaias emmet ootava Notsu pärast.
Notsu isa, keda tema laps ei huvitanud.
Vanaema, kellel oli parajasti väga kiire.
Ja minuke päris ihuüksi ahastamas.

Lubasin mind eluloomaks turgutanud kiirabibrigaadile, et lähen koju ja puhkan. Tegelikult jooksin lasteaeda, poodi, autoremonditöökotta, tantsupeole. Ja lõppeks, pea kaheksa tundi hiljem sain koju. Ja siin pean alustama teist ringi - Notsu vanaema juurde ja ise koristama.

Jah, jah, ma tean, et ma pean ennast säästma. Kuid viimase kahe aasta elukorralduse juures ei ole see õnnestunud. Tuhat kohustust ootab, kõigile on midagi lubatud ja alati on kuskile kiire. Ise loodan, et äkki kunagi saan hauas segamatult puhata.

neljapäev, 28. juuni 2007

järele on jäänud kaheksa päeva

Elbrusele minek läheneb peadpööritava kiirusega. Ma ei kujuta seda kõike ette - kuus ööd bussis, viisteist telgis, pea kohal Kaukaasia tähine öötaevas. Ja kusagil mägede taga paistab mu unistuste maa Gruusia.

Kuigi. Aasta tagasi saabuval hommikul ületasime Ukraina/Rumeenia piiri, et teha ring peale Mustale merele. Mäletan tänaöiseid sündmusi aasta tagasi nagu olnuks need eile. Kuidas me hulkusime mööda Doonau äärt, otsides ületusvõimalust praamiga. Reni - oli see nüüd vaid linn või piiripunkt... Ning võtsime vastu meeleheitliku otsuse - sõita 1000 km ring ümber Moldova. Seal, kus teid lihsalt ei ole, suure Ukraina äärealad, kohtumised heade inimeste ja tulevikuta küladega. Üle 30 km pisikesi metsateid, mis kaardile kantud läbimatutena, lihtsalt selles lootuses, et peaks mõne kilomeetri vähem roolima. Nõuka-aegsed maanteed olid ehitatud piirideta ja meie, viisadeta eurooplased, ei saanud seigelda vabalt ühest riigist teise. Karpaatide külateed. Ja Ukraina miilitsad, kes palusid meil autot väljaspool bensiinijaamu mitte peatada. Röövimisoht. Ja paarkümmend bensiinijaama kümnekonnal kilomeetril, milles üheski ei saanud maksta pangakaardiga.
Olid ajad, autod, inimesed ja suured plaanid ja mõtted, mis ei saanud iialgi teoks. Täitumata ja katkised unistused...

Kolasin täna poodides, ostes vajalikku varustust sellesuviseks Suureks Reisiks. Taskulamp telki, pealamp, pikendatavad kepid käimisabiks. Lappisime Maarjaga asju kokku - oh, kuhu see kõik mahub. Ilmselt saab see päris-retk olema mõnel teisel aastal, siis kui kujutan ette kuhu ma lähen ja mida selleks vajan.
Hetkel on kõik vaid proov, üks hale katsetus ja õnnetu lootus leida iseennast. Kõik siin maailmas on suhteline, see, mida mina kardan, on tegijatele alpinistidele vaid kerge jalutuskäik.

On jäänud nädal ja üks päev väljasõiduni.

kolmapäev, 27. juuni 2007

Hüvasti, kõrgharidus

Täna kirjutasin kooli, et ma enam ei jaksa. Et palun mind võib eksmattida, aga ma ei jaksa enam kodutöid kirjutada. Et see mkum on võlas ja nii jääbki. Sügiseni kindlasti. Vastuseks sain kirja, et ei ole viisakas pikale puhkusele minevat õppejõudu ahistada ja peaks võlad likvideerima.

Ei, ei jaksa! Jõud on otsas ja kõik. Sadagu või pussnuge! Ja politoloogia võlaga eelmisest aastast on täpselt sama asi.

Nii lühikeseks see ülikool jäigi. 51 AP.

:S

kolm naist õues liiva viskamas, mees toas sohval

Liivakast sai koduõue valmis kaks aastat tagasi. Eile võtsin end kokku ja rentisin Lukoilist käru (3h=125 kr), haakisin selle emalt laenatud automaatkastiga Opel Corsale taha ning laadisime naabrinaisega kahasse Männiku karjäärides liiva täis. Raske oli, üle 80 maanteel ei saanud vajutada, aga koju tõime.

Pool kärutäit rõõmustab nüüdsest Notsut ja pool väikest naabritüdrukut Vuokkot.

Aga see, kuidas pisitüdruku isa, täisjõus mees, samal ajal kui kolm naist õue peal ta lapsele labidatega liiva maha laadisid, mugavalt toas sohval vedeles, ei mahtunud mulle kuidagi hinge.

teisipäev, 26. juuni 2007

ummikud Tallinnas likvideerunud

Peale jaanipäeva on hommikuti on suisa rõõm tööle sõita. Täna õnnestus mul Nõmme keskuse lähedasest kodumajast jõuda citysse viieteistkümne minutiga varasema poole tunni asemel.

Leitud on üks põhjus, mis hetkel on parem tööl käia kui puhata:)

esmaspäev, 25. juuni 2007

tähelepanelik kassapidajatädi - märkimisväärne haruldus

Mulle ei meeldi igapäevased poeskäigud. Suudan pooled väga olulised asjad ostmata jätta, mõnikord isegi selle peamise, mille pärast poeskäigu üldse ette võtsin. Samas võin korvi toppida hulga ebavajalikke asju, mille vaimustus lahtub kodus hetkel, kui ma nendele mingit kohta ei leia.

Poeskäikude vähendamiseks eelistan süüa väljas, vältimatu vajaduse korral poodlen lõunapausi ajal, kui hüpersupermegamarketites on õhkkond suhteliselt vaikne.

Paraku oli täna jälle see halvem päev, mil pidin kodus ootamatult õhtusöögi vaaritama. Magistrali Rimis kaalus müüja mu puu- ja juurvilju. Ja kurki vaatas ta eriliselt pikalt ja ütles: "Teate, see kurk ei ole enam hea, ma lähen ja vahetan selle ümber." Vaatasin siis ka - kile varjas tähelepanematu ostja eest kauba tõelist palet.

Tõeliselt armas ja hoolitsev teenindus - olen kordi kodus avastanud, et näiteks pakitud puuviljad on väga kehvas seisus.

Paraku ei märganud ma selle hea müüjatädi nime vaadata ja eraldi kiitust avaldada ei saa. Võibolla kuulub selline kauba ülevaatamine kassiiri töökohustuste hulka, ei tea. Kuid tõesti armas oli, kui tavapärase nohiseva kas-teil-säästu-partner-misiganes-kaart-on kassiiri asemel istub toolil rõõmsameelne ja tähelepanelik inimene, tõeline haruldus.

Hea teenindus tegi meele rõõmsaks -kodus oli süüagi mõnus teha - küüslaugune tagliatelle hakkliha, parmesani juustu ja seentega maitses isalegi. Ja pooleldi kuivanud elupuu sai värava eest valgust ja vaadet varjamast veerand tunniga maha saetud, pergalo ronitaime suureks kasvamist abistama pandud, postkast uuele kohale ning amplihoidjad seina külge sätitud. Ja päev sai jälle parem ning kodu ilusam.
Lillehullus jätkub, järgmine ports on omale koha leidnud:)

reede, 22. juuni 2007

riigipüha-eelne

Mõned päevad on teistest lihtsalt hullemad. Ja täna ütles üks inimene välja selle, mida ammu oodatud oli. Valikud.

Notsu läheb opile täie laksuga - mandlid, shundid. Adenoidid on juba läinud. Ja ma ei võta omaks süüd lapse "haigeks tegemise eest".

Ma olen suur tüdruk ja saan hakkama. Minu ümber on palju armsaid inimesi, kelle olemasolu mõistan alles siis, kui nad oma abikäe ulatavad. Nimepidi lugema ei hakka, aga lihtsalt südames ütlen, aitäh, et olete.

neljapäev, 21. juuni 2007

viieaastane tüdruk otsib head isa

Nüüd siis tõesti niikaugel:S

Notsu kuulmine on vilets ja kahjuks ei tähenda see "kuulmispuuet", vaid seda, et kuulmiskõver tümpanogrammil on sisekõrva kogunenud vedeliku tõttu peaaegu sirge. Ees on ootamas shuntide panek.

Lõigata saaks juulis, Fertilitases või augustis, Mustamäe Regionaalhaiglas. Kaks halba valikut. Mida varem, seda parem. Aga Ferti olematu erakorralise abi juures maksaks mandlid pluss shundid umbes 7000. Mandlid kannataks ehk ka oodata, aga siis tuleks läbida kaks narkoosi, kaks opijärgset taastumist.
Pealegi turnin ma juulis mööda Elbruse lumiseid nõlvu ja lõikuse peaks Notsu läbima vanaemaga.

Et sünnitunnistuse järgselt on sellelgi lapsel kaks vanemat, helistasin Notsu isale - sellele "täiuslikule" mehele, keda mu lihased vanemad erinevalt minust, mustast lambast, pereliikmeks peavad. Küsisin eelkõige nõu ja seejärel finantsi, sest tema viimase paari aasta osalus oma lapse elus on suur ja ümar null.
Sain järgneva vastuse - Sinu laps, vaata ise, kas ja kuidas hakkama saad, kes maksab, kes viib, kes hooldab.
Lisaks kuulsin taas kord, et pangu ma notarisse aeg ja ta loobub vanemlikest õigustest kelle iganes kasuks. Ja kui üdini aus olla, siis on ta seda juba korra elus, oma esimese lapse puhul teinud, vabal tahtel.

Ma ei saa aru, kas mul on rohkem kahju sellest ühiskonna poolt lugupeetud täiskasvanud mehest, kes ei hooli karvavõrdki tema geenipagasit kandvast armsast tüdrukust või pisikesest viieaastasest plikast, kes ei aima uneski oma isa mõtteid...

Peatselt ilmub mõnes loetavaimas lehes kuulutus "vajan 5-a armsale tüdrukule isa, koos sünnitunnistusele kandmisega. Helistada õhtuti telefonil 123456 "

Ilma naljata. Kahjuks.

keskkoolitunnistuste saamise aegu

Päeval kõrvetas päike ja city büroohoonete vahelises õhus oli tunda keedetud asfaldi ja laiskuse lõhna. Lapsepõlve juunihommikud lõhnasid teisiti - pannkookide või viinerite ja võileiva järele...
Kell viis õhtul on start - päevane uimane tühjus asendub cityst lahkuvate autode ummikuga. Tõsi, liikumistakistus on oluliselt kergemini läbitav kui kuu aega tagasi. Parkimishoovist välja keerates märkasin, et 21. koolis oli lõpuaktus.

Täna sai keskkooli lõputunnistuse ka Kristina, noorem tädi Ulvi kahest lapselapsest. Meie saabumise ajaks oli tähtpäevaline küll juba õhtusesse pidusse lahkunud, kuid laual ootas tort ja puuviljad nagu kevadel AD 1994, mil päikesetõusuni koolimajas pidutsenud tüdruk olin mina. Tol hommikul Russalka juures näisid kõik teed olevat lahti...

Sama "kõikjale valla olevate võimaluste" tunne valdas mind eelmise aasta jaanihommikul tõusva päikese kiirtes Odessa sadamakail. Tõelistes printsessikleitides ja selleks kellaajaks mitte enam nii laitmatutes ülikondades elluastujad. Kevadsuved on kõikjal sarnased, olgu see siis Musta mere või Läänemere ääres. Tunda on nooruse hõngu.

Täna õhtul läksime Notsu, ema ja tädi Ulviga hoopis surnuaeda. Istutasime samblatõrjevahendi ohvriks langenud krüsanteemide asemele daaliapuhma. Ja nüüd, kesköö paiku oleme Notsuga hilisest tunnist hoolimata ärkvel. Mõistan, et õnn on minu enese kätes.

kolmapäev, 20. juuni 2007

kõrvadeni armunud ehk nii lihtne on täita unistusi

Ma olen kõrvadeni armunud rookatusega palkmajakesesse, mille lõuna- ja põhjaakendest paistab meri ja kaks väikesaart. Sealt saab vaadata nii päikesetõusu kui ka -loojangut ja õu on valla võrratult lõhnavatele meretuultele. Ujumisest lahutab sadakond meetrit rannakarjamaad.

Loen Natura2000 kitsendusi ja ei leia ühtegi takistust puhkamiseks.

Seega on aeg arutada kalliste inimestega, kas me vajame seda paika ja välja mõelda, kust leida puuduolev raha.

Ja siis olen ma ühe oma eluunistuse täitnud.

esmaspäev, 18. juuni 2007

kuidas ebameeldiv inimene suudab kena teeninduse rikkuda

Reedel Tartu Kaubamajas.

Mõned kuud tagasi soetasin sealtsamast miskid teksad, mille hind enne allahindlust veidi üle 2000 oli. (Hullusehoos, nagu kõik need umbes 20 paari kappi sattunud on)
Paraku lagunes tuntud brändinimega pükstel ilupannal, üks nahast kaunistus andis värvi ja kaks õmblust hakkas narmendama. Ja mina, blondiin, kes ma ostan vaid kvaliteetset kaupa, olin rahumeeli tseki ära visanud...

Õnneks on ostu võimalik tõestada ka kliendikaardi väljavõttega! Ja lahked müüjad soostusid aitama, sest üliõpilasel oli vägaväga kiire. Lubasin, et plaanitust varem lõpetades hüppan uuesti läbi ja teen seda siiski ise.

Tund hiljem naeratas infoteenindaja, et kõik on juba korras, väljavõttega Ok ja nad helistavad mulle peatselt. Käisin teksaosakonnast läbi ja tänasin.

Täna helistasidki. Tõre naisterahvas teatas, et minu kaardi väljavõttel need püksid ei kajastu ja pean siiski tseki üles otsima. Protsesteerisin, et kõik oli ju reedel korras, päris kindlasti oli. Tädi lubas uurida ja kohe tagasi helistada. Helistab siiani.

pühapäev, 17. juuni 2007

viimane sess @ tartu ehk selleks aastaks kõik

Psühholoogiaeksam - eelmise aasta võlg. Mõistlik oleks vist kohe end järeleksamile registreerida, sest kui test on 20% võiduvõimalusega loto, siis 60x tõenäosusteooria kohaselt ei vea.

Eesti keel ja stilistika. C ja B. Iseenesest pettumus, sest eesti keel on minu üks tugevamaid külgi juba keskkoolieast alates. Paraku põrusin aga mitte teadmatuse vaid tähelepanematuse tõttu.

Politoloogia. Need poliitmaigulised asjad ei ole üldse minu ala. Aga tehtud ta sai, positiivselt ilmselt, kuigi tulemust veel ei tea.

Nüüd on jäänud neli kodutööd, millest kolm sisaldavad mahukat mkumi ja üks eelmiseaasta võlga.
Ja siis võib taas öösiti magada.

Muud nädalavahetuse sündmused:
Reede: kaks pitsat ja kolm õlut küünlavalgel

Laupäev: pikk õlle- ja siidriõhtu Emajõe-äärses grüünes, "Kuumas tassis" ja "Suudlevates tudengites". Ja lõpetuseks kasiinos, oma kindla panusega. Polegi vist kaks aastat kasiinos käinud, vahelduseks oli päris vahva ajaveetmine.

Pühapäev: kodutee. Erli õpetussõnad Elbrusele kaasa, Notsule järele ja emaga surnuaeda.

Ja nüüd on niiiiiiiii väsinud olla, et "kolimise" elasin taas üle, asjad on lahti pakitud, aga koristada enam ei jaksa.

reede, 15. juuni 2007

Häirekeskus: Teie auto ajab välja suitsu või auru

"Tere, helistan teile Häirekeskusest, kas teie olete maasturi 00 XYZ kasutaja", küsis asjalik naisehääl täna mu kõrva ääres. "Jah, mina," ütlesin ja lasin mõttes läbi kõik oma patud. Jätsin ju auto tasuta parkimisalale Tallinna bussijaama ja sõitsin ise pühapäevani Tartusse sessile. Kurat, seal Migratsiooniameti ees ei olnud ju kollast joont, mõtlesin.

Naisehääl jätkas "Kas teie auto on pargitud aadressile Lastekodu 00? Oleme saanud signaali, et teie auto ajab välja suitsu või auru, võibolla põleb, kas te saate kohale tulla?" Kurat, kust ma tean, mis selle maja number on, tänav vast jah Lastekodu... Kohaltulekut välistava vastuse peale jätkas hääl: "See on meie jaoks piisav, et saata välja tuletõrje- ja politseibrigaadid"

"Seal ei saa kohe kindlasti mitte midagi põleda", väitsin, sest teadsin, mootor on välja lülitatud ja juhtmed salalukust lahti ühendatud. Palusin välja mitte sõita, kuid õnnetuseks ütlesin oma asukoha Tallinna ja Tartu vahepeal.

Naisehääl telefonis väitis, et väljakutsest keelduda nad ei kavatse. Läksin täiesti paanikasse, sest teadsin, et möödakäijates võib ärevust tekitada eile keemilises puhastuses üliagaralt tööle pandud mootori eelsoojenduskell või õigemini programmeeritud kellast tulenev eelsoojenduse töölehakkamine. Et seda seadet ei ole pikka aega kasutatud, siis ajabki ta esialgu välja suitsu. Küll aga kujutasin elavalt ette tublisid tuletõrjujaid Patroli kapotet sõrgkangiga avamas ja nägin vaimusilmas ette, et pühapäeval kohtun autoga, millest edasise tegevusetuse tõttu järel vaid raam ja istmed.

Püüdsin olukorda selgitada, kuid naisehääl muutus tõredaks -suunan teid .... kuhu, sellest ma aru ei saanudki. Ootetilulilu. Saan veelkord selgitused olukorra kohta, lisan omad selgitused võimaliku jamatekitaja kohta ja naisehääl 2 teatas tülpinult, et seletagu ma seda peapäästekorraldajale (kui ma ei nüüd ametiga eksi).

Minutike ootetilulilu telefonis ja kolmas naisehääl käratas käskivas kõneviisis ja hääletoonil - "Rääkige, mis teil mureks on."
"No MINUL ei olegi muret, Teie majast helistati ja ma tahaksin nüüd teada, mis edasi saab", vist suisa piiksusin telefonitorusse.
"Millest", käratas naisehääl, "Miks te siia üldse helistate? Meie majast ei helistata nüüd küll lihtsalt niisama kellelegi, te ikka ise vist siia helistasite. Ja kui teil muret ei olegi, siis ärge hoidke liine kinni!" Järgnes kolksatus ja sellele tuut-tuut-tuut...


Epiloog.
Asja uurima saadetud kolleegi sõnul olid tuletõrjujad ja politseinikud sebinud hetkeks ümber mu auto ja siis lahkunud.
Et mõlemad võtmekomplektid olid mul kotis, saatsin need järgmise Tartust väljuva bussiga Tallinnasse. Seal hoolitses hea kolleeg hetkeks akujuhtme mahavõtmise eest, millega "kustus" ka eelsoojendusploki mälu. Minu auto seisab endiselt bussijaamas.
Aga tundsin end tolle pääpäästekorraldajaga rääkides kui psühhopaat, kes oma "muredega" vaeseid ametnikke painab.

neljapäev, 14. juuni 2007

koerailm@Naissaar

Lõpuks ometi sajab! Ma olen väsinud kastmast külvatud muruseemet tuhkkuivas mullas haledas lootuses, et koduõuel hallika puru asemel haljas rohi kõrguks. Mul on kahju taimekestest, mis janunevad vee järele.. aga ma ei jõua ju, sest sellel nädalal ma ei tee muud, kui olen päeval lojaalne töötaja, õhtul hea ema ja öösel usin üliõpilane. Seda aega, millal ma magan, söön ja koristam, lõppeval nädalal ette nähtud ei ole.

Seda enam oli äraütlemata hea meel tänase purjetamisürituse üle. Hoolimata koerailmast vedas täispuidust purjekas Nina 1 meie tööka osakonna Naissaarele ja tagasi. Et veeseis madal oli, võttis enne sadamat meid vastu kaater Carrera II ja viis maale.

Ma olen Naissaarel varemgi korra käinud - esimese tsiviilreisiga peale venelaste lahkumist, aasta 199x. Minu mälestused piirduvad jumalast ja inimestest hüljatud saarega, lisaks instrueeriti enne randumist meid mitte astuma miiniohu tõttu teerajalt sammugi kõrvale. Et Notsu isa juba aastaid vähemalt korra nädalas Naissaare vahet sõidab, siis olen küll palju kuulnud, kuid mitte näinud.
Vähemalt viisteist aastat on sellest esimesest käigust möödas ja saar on muutunud armsaks suvituskohaks. Elektrit annavad endiselt diiselgenekad ja mobiililevi on pehmelt öeldes nõrk. Transport toimub endiselt vingete militaarveokatega. Tunda on hoolivat kätt, kuid kindlasti on palju teha. Ja näha on, et kohalikud muretsevad turistide ja nendega kaasnevate alkoholipurkide - pudelite läbu pärast. Õnneks ei toimi regulaarliin ja nii pääseb linnalähedane saar vähemalt massturimist.
Veedetud aeg jäi napiks - paari tunniga jõudsime vaid Männiku küla kõrtsini ja tagasiteed rongiga läbida ei saanudki.

Aga oli mõnus matk ja koerailm koos riideid märjaks tegeva vihmaga ei häirinud meid põrmugi.

kolmapäev, 13. juuni 2007

ööekskursioon loomaaias

Nüüd ma siis tean, miks Tallinna Loomaaia hilisõhtused ekskursioonid paari päevaga välja müüakse - loomade elu hämarduvas õhtus erineb päevasest oluliselt.

Eile sain aimu, et sealsetel asukatel on kindel elurütm - külastusaeg ja vaba aeg. Sellest, et külastajaid oodatakse pikisilmi, andis märku näiteks valjuhäälne kisa kotkaste osas, kui meie grupp tagumistest, hetkel poegade pärast suletud eksponaatidest mööda jalutas.

Kakulised on lahedad linnud - hmm, mis kummaline kellaaeg külastuseks, näis lind kõrvalistujale ütlevat. Koos pead pöörates küsinuks nad justkui naaberpuuri asukalt - sinu juures ka käisid jah?

Kaslased näivad päeval laisad ja väsinud, mõneseid isendeid ei ole mul üldse õnnestunud kohata. Ja eile nägin naaritsat. Jube vilgas, aga samas olin kasukamaterjali siiski pisut teistsugusena ette kujutanud. Millisena? Vist vähem rotisarnasena.

Ekskursioon pidi kirjade järgi kestma 2,5 tundi, aga läks oluliselt üle aja. Vahet ei ole, põnev oli. Vanemmetoodik Inari, meie ekskursioonijuht, rääkis kaasahaaravalt. Olulise infona talletasin enda jaoks, et loomaaia asukad ei ole õnnetud ega kurvad, neis on terake artistiverd ning nad naudivad kohtumisi inimestega. (kes ei naudi, need on peidus)

esmaspäev, 11. juuni 2007

kanaajudega kuumuses

Kuumus hävitab viimsegi aruraasu. Jalutasin Rimis, korvis kummikindad ja käsn. Ühtlasi vaevasin pead, mille kuradi pärast poodi läksin... Toppisin korvi väetise ja pergalo ja lõunasöögi. Külmleti juures meenus, et nende asemel pidi olema hoopis samblaeemaldaja...

Kana. Täieline kana.

pühapäev, 10. juuni 2007

nädalavahetus@lõuna-eesti

Mõnus äraolemine oli see kanuumatk @ võhandu.

Kokkuvõtlikult tabas meie tiimi üks ümberkäimine, mille käigus jäid kadunuks paar nike lühikesi pükse (naiste), SLÕhtulehe tumesinine t-särk (meeste), kaks võileiba (muna ja kanafileega). Märg mobiiltelefon, mis hommikul puk-koodi nõudis. Üks ujumine Võhandu kõrgete kallastega laiendi soojas vees oli super. Umbes kolmekümnepealisest seltskonnast tundsime eelnevalt vaid ühte, aga lõvikonservid liidavad ja neid sai haugatud rohkesti. Ning oli see joodud õllest või päikesest või varasest ärkamisest, igatahes peale lõunasuppi tundsin ma end nii väsinuna, et ülejäänud puhkepausi lihtsalt magasin maha.
Sõita oleks rohkem tahtnud, aga ei virise. Ööbimispaik oli samuti mõnus. Veel üks ujumine turbajärves, seekord siis otse suitsusaunast. Ja uus ports lõvikonserve.
Üks kossumäng, üks võrkpall, üks lahkuminek, üks hooletust käeliigutusest pudeliga purunenud hammas ja tohutu kuumus ja peavalu hommikul telgist välja ronides.

Pealelõuna maakodus koos "heinateoga" kui selleks saab nimetada kaelani ulatuvate naatide ja putkede niitmist vikatiga. Mõistetamatuks jäi, kuidas nad Notsut nädalavahetuse jooksul rohu sisse ära ei kaotanud:)

Veel üks ujumine Erastvere järves - suvekuumus on kogu lõuna-Eesti järvistu ühetaoliseks soojaks supiks keetnud.

Ja lõpetuseks oma voodi - peale pikki seiklusi maailma kõige mõnusam paik!

reede, 8. juuni 2007

argihommik balti jaama turul

Hommikul kella üheksa paiku käisin täna turul. Linlane ärkab hilja ja sel kellaajal sättisid müüjad alles algavaks päevaks kaupa ning esimesed uudistavad ostjad saabusid. Nädalavahetuste turuhommikutel käib hoopis teine seltskond - tööinimesed, kel vaba päev. Tänasel reedel kolasid rahulikult ringi eakamad, ajasid tuttavate müüjatega juttu ja kiiret polnud kellelgi. Päike säras silmipimestavalt eredalt. Tavaliselt olen sel kellaajal tööl ja vaatan hommikut läbi Pro Kapitali tolmuste aknaklaaside.

Esimesed juunipäevad võrduvad mu mälus koolivaheajaga - vabaduse ja suve lõhn. Värske supirohelise ja porgandi lõhn lettide vahel meenutas mulle aga lasteaia-iga. Usutavasti oli umbes kakskümmend kuus-seitse aastat tagasi samasugune suvehommik ja me tõttasime vanaemaga maasikate järele, kummalgi kaasas korvid - temal suurem ja minul väiksem. Pealelõunal algas kompotitegemine. Ja eriti selgelt mäletan porgandikimpu, mille me mulle krõmpsamiseks ostsime...

Miskipärast meenuvadki asjad läbi lõhnade. Värske värvi lõhn lasteaias... köögiviljad turul... talvine kütmise lõhn agulis... piibelehed... neil igal on mu minevikus oma lugu rääkida.

Aga vibram-tallaga matkasaapaid ei saanudki. Ainus paar oli number 36. Seega tuleb sammud ikkagi Matkasporti seada:S

neljapäev, 7. juuni 2007

ja koera haual õitsevad lilled...

Kaks tibiliku välimuse ja olemisega mitte enam verinoort naist arutasid täna keskturu kaltsukaosakonnas brändide headuse üle. "Ära seda küll võta, see George on ju inglise odav asi", ütles üks. Teine üritas protesteerida, et tegemist on päris kena rõivaga, kuid sõbranna halvustav "fuih" sundis teda valitud eset tagasi kasti viskama.
Kolasin hunnikute vahel vahel väikses lootuses leida endale alpinismisaapad ja kahe eakaaslase diskussioon nii sellest kui ka teistest brändidest kõlas nii mõnusalt mõttetuna.

Enne kinnominekut istutasin turulemineku pärispõhjused aeda. Koera haud on õitemeres - nii ei tundugi kirsipuu ümbrus kurb ja nukker. Nelgid. Väga palju erinevaid nelke. Mäginelk, kobarnelk, talinelk.
Ja ööpäevaringselt põlve küünal meenutab meie peaaegu 17 aastat kestnud sõprust.
Ka iga koduakna taha sai lillekast, kokku siis kaheksa. Suvelilli jagus peenardessegi. Eile öösel katsin kergkruusaga teeradade ümbruse ja homme külvan veripunaseid saialilli.

Shrek oli lahe! Tasub vaadata, arvasid Notsu ja ta kaheksa-aastane sõber. Veel enne kui arugi sain, olin lastega kokku leppinud, et läheme kohe peale filmi Hesburgerisse sööma ning kui Notsu ei lähe mõnel päeval lasteaeda, siis jääb "juba teises klassis" õppiva sõbra hoole alla.
Et seda kaheksa-aastast väimeespoissi olen sünnist saati hoidnud, ütleb ta mulle mõnikord õhinaga "emme". Erikuradi armas on seda kuulda. Piilusin filmi ajal salamisi kahte kõrvaltooli ja mõtlesin omi mõtteid lastest, kodust, perest ja üllatus - täna ei läinudki süda härdaks.

Ühel hetkel tundsin hoopis õnnetunnet - hea, et on Notsu ja tema vahvad pisikesed sõbrad, kellega koos end lapsena tunda. Ja lihtsalt mõelda, et meie kutsu on taevas, tal on seal hea ja tema haual õitsevad lilled. Ja konn suri samuti selle pärast ära, et ta oli juba vana. Simpel.