Kooli hümn

Lugeda:
Plaisir d´amour
ne dure qu un moment
charin d´amour
dure toute la vie

Tu m´as quiteé pour la belle Sylvie
elle te quitte pour len autre amount
Tant que cette eau coulera doucement
vers ce ruisseau qui borde la prairie
je t´amerai, te répétait Sylvie
l ´eau coule encore
elle a change pourtant

Tõlkida:
Armurõõm
kestab vaid ühe hetke
armuvalu
kestab terve elu

Sa jätsid minu maha
ilusa Silvi pärast
Tema jätab Sinu maha teise armsama pärast
Niikaua kui vesi voolab vaikselt
selle oja poole mis ääristab heinamaad
Mina armastan Sind, Sulle kordas Silvi
Vesi voolab ikka
Tema muutus siiski.

Pähe.
/Nana Mouskouri esituses prantsuse keeles kõlab see samuti kui iga teine võõrkeelne laul. Aga kaheksa-aastase esituses koos tõlkega... Kommentaarid oleks liigsed/

Meie, täiskasvanud, saime kodutööde kontrollimisel suutäie naerda. Ja keegi lastevanematest küsinud tänasel koosolekulgi, miks on koolil niisugune, pisut kummaline hümn.

Tere, vana armas klaver!

Istusin õhtul klaveri taha. Klimberdasin lugusid vanast rasvast - Beethoveni "Elisele", Tšaikovski "Nuku matus", paar etüüdi, Arne Oit. Tegelikult püüdsin oma mänguga last motiveerida - pean Notsule klaverimängu harjutusi igapäevaselt meelde tuletama. Täna istusime kahekesi ning ta suisa kiunus mind klaveri tagant minema, et ise asemele asuda. Kuniks ma ei allunud, ajas näpuga minu noodis järge.

Tulemusena tahan jälle klaverit mängida. Pikkadel pimedatel õhtutel on mõnus etüüde ja menuette pusida ning päevast-päeva edusamme märgata:)
Leidsin nootide kultuurikihist ka klaveriklassi V aasta tunnistuse aastast 1989. Ütleme, et on olnud paremaidki. Sel aastal oli erialahinne kolmel veerandil "neli" ja ühel "viis", eksamihinne "viis", kuid koondhinne "neli". Solfedžo "viis" ning käitumine ja hoolsus samuti. Välja ilmus ka ports kokku köidetud maksekviitungeid kuumaksuga 25 rubla. Päris kulukas - minu hobi maksis tervelt 10% meie pere sissetulekust.

Muhk.

Ootasime külalisi tähistamaks meesinimese nimepäeva ja tema pangalaenuorjuse lõppu. Praadisin köögis pannkooke. Notsu ja kaks aastakest noorem naabritüdruk mängisid. Poja lösus sitteris. Plikade mäng naerutas mind.

Notsu: Mängime, et me oleme nüüd Sacre-Coeur´i kirikus. See on Pariisis üks tähtis kirik. Sina oled kirikuõpetaja ja meie vennaga tuleme kirikusse. Sa loe meile nüüd raamatut!
Naabriplika: Mis raamatut ma loen?
Notsu: Ma ka ei tea. Kirikus loetakse mingit raamatut. Näe, võta see "Punamütsike" ja loe. Me oleme kirikusse tulnud, et kuulata.

Pannkoogikuhi muudkui kerkis. Ja elutoas siirduti Püha Südame Kirikust linnaekskursioonile Cité saarele, Uuele sillale ja Jumalaema kiriku juurde. Hoolimata keelust oli poja kuidagi Notsu sülle sattunud. Peale matsatust kostus titenutt, seejärel Notsu tihkumine. Naabritüdruk ehmatas vaikseks. Nimelt pillas Notsu oma väikese venna kogemata parketile. Kuidas kukutakse sülest pea ees, ei suutnud keegi selgitada. Õiendasin, mis ma õiendasin, aga tegelik süüdlane olin ise rakendades kaheksa-aastase suurema pannkoogikuhja nimel väikevenda hoidma.

:S Muhk sai suur, punane ja kole.

Katkiste asjade parandus

Ostsin emale mälupulga. Arvutisse lükatult käitus see vidin kummaliselt - teatas, et leidis uue riistvara, aga tööle ei hakanud ning soovitas "riistvara ohutult eemaldada". (Ausalt, ma olen väsinud sellest ema vanast läpakapannist). Tõin pulga koju ja lükkasin oma arvuti taha- ettevõtte võrk installib mu arvutisse jätkuvalt kõik uuendused. Ometi kordus sama jama.
Helistasin pulgamüüjale - kas peaks ma midagi lisaks teadma. Selgus, et need pisividinad ongi tihtipeale vigased. Soovitusena kõlas tuua pulk koos ostutšekiga poodi. Pood saadab minu pulga Tartusse, seal vaadatakse üle ning 99,9% võin ma tulla kahe päeva pärast uue pulga järele. (Sest neid parandada ka ei saa ja vigased nad on ja... Aga seadus lubab meil siiski katsetada nende parandamist)

Ma saan aru jah, et tarbijakaitseseadusele vastavalt. Kuigi seadus ise on kummaline - poodi minnes tahan ma soetada uut, mitte parandatud, kuid töötavat seadet. Seadus soosib tootjaid vedama idast jubinaid, umbes spordikotitäis dollari eest. Kui neid müüa Eestis kolmsada krooni tükist, siis on kasu sees ja mõni ikka töötab. Rumal on ostja, kes oma raha selliseid kaupu müüvale firmale loovutab.
Kui pood teab, et niikuinii jublakat ei parandata, miks ma pean sõitma veel ühe korra samasse? Ajakulu + kütusekulu, eriti kui oled ostu sooritanud kuskilt mujalt kui kodule lähimast kaubanduskeskusest.
Õnneks juhtus arusaaja inimene. Remondiosakonna juhataja nõusolekul sain poest uue mälupulga ühe sõiduga. Ebamugavuste vältimiseks kontrollisime poearvutis selle töötavust. Punane ja pisikese valge "briljandiga" :) Täitsa toimiv.

Kaerajahupuder

Umbes kolmkümmend aastat tagasi olin ma pisike patsidega plika. (uskumatu, eksole :P)Lasteaias eriti ei käinud, mind kantseldas vanaema. Enne igat söögikorda uuris ta minu eelistust. Ja igal hommikul nõudsin ma kaerajahuputru võiga. (Ei, mitte mingil juhul moosiga, moosiga putrusid ei armasta ma siiani) Kaerajahu müüdi väikeses karbikeses ja selle peal oli mu meelest isegi pudru retsept :)

Muutus riigikord, müügilt kadus kaerajahu ning vanaemagi pole mul enam seitseteist aastat. Kaerajahupuder on ammu unustusse vajunud. Kuniks lugesin seda ja tõttasin poodi toorainet otsima. Ja oligi jahuriiulis! Putru sellest vist tänapäeval ei keedeta, pakil kirjutatakse, et kasutada kookide ja küpsiste valmistamiseks. Kartsin päikselist lapsepõlvemälestust rikkuda - mul pole õrnemat aimugi, kuidas vanaema putru valmistas. Aga sai täpselt õige maitsega. Ilmselt meenutas mu ilme õhtusöögilauas Ratatouille´i multika restoraniarvustajat. (Ja homme hommikul teen jälle kaerajahuputru :) ) Aitäh-aitäh, Kirjatsura, et (laste) retseptikogu eest!

Saabuv häving

Eesti Energia saatis postkasti teate, et kolmapäeval võtavad nad seitsmeks tunniks elektri ära. Paluti lahkelt helistada rikkenumbril juhul kui mind huvitaks täiendav info. Viimasel real vabandati ebamugavuste pärast ning teatati, et nad teevad kõik katkestusaja lühendamiseks.

Helistasin. Lühemat katkestust ei ole - tegemist on alajaama hooldusega ning elektrita jääb kogu selle alajaama tööpiirkond. Mul on kolm sügavkülmasahtlit ääreni täis topitud oma aia /sõprade-tuttavate köögivilju novembris lisatoiduga alustava poja jaoks. Ning minu jaoks võrdub see teade katastroofiga.
Taaskülmutada neid ei saa, tuttavate sügavkülmakapid on samuti ääreni täis. Sügis ju... Ja laiul ei ole jätkuvalt elektrit - miks mitme nädala tagusest tormist tingitud riket tänini parandatud pole, ei oska võrguettevõtja öelda.
Jah, ma saan aru,. et võrku tuleb hooldada, aga selliseid suuri plaanilisi töid võikski planeerida aega, mil inimesed puhkamas.
Ausalt... ma kohe ei kujuta ette, kas mu õnnetu kapp peab need toitevabad tunnid vastu või pean tellima prügi lisaveo:S

Lumi maas?

Munalaiul on alati tuuline. Suveõhtutel on kolmele küljele avanev merevaade imekaunis, sügistormides aga pehmelt öeldes jahe. Rannale pääsemine nõuab kummikuid - pilliroos hulbib juba laine. Koltunud rohi, lõputu tuul ning miskipärast puuduv elekter ei soosi ööbima jäämist. Njah.
Lõpetasimegi hooaja - sel aastal oleme laiul puhanud kahel korral - esimesel korral viisime asjad ja nüüd tõime samad koju tagasi :)

Tagasi sõitsime pisukese ringiga. Leidsime abajast koguneva luigeparve. Ma olen harjunud, et üle majakese lendab luik, paar, kolm. Aga madalas merevees ujus kümneid. Luiged läinud... ?

Jälle peaaegu terve

See haiguspuhang läks siiski meist mööda - vaid Notsu aevastab ja luristab ning mina ise valutan kõiki hambajuuri ja pead. Ja palavik on mul ka - alapalavik seekord.
Aga emotsioonid käivad üles-alla nagu Ameerika raudtee - kord nutan end hingetuks ja siis naeran.

hhaige :S

Eilsel ööunne minekul hakkas poja kummaliselt käituma - vingus ja siples nagu unenägusid nägev koer. Kiunuv hääl hakkas mulle ajudele, sest a) majakas kuskil ajusopis hakkas plinkima, et kõik pole korras b) ma olen piisavalt mugav, et tunda ebamugavust rutiinist väljumisel.



Öö möödus samamoodi - veerandtund und ja sama palju kiunu. Ei aidanud kussutamine, lutt, süles magamine. Ikka uni ja tasane nutt.

Suikus alles vastu hommikut ning sügavalt magasime vist peale hommikuste tööle- ja kooliminejate lahkumist. Kümneni.

Ärkamine polnud parem - mind ehmatas nutusegun ja märgade silmadega joril poja. Sellised hommikud on mulle võõrad. Lisandus aevastamine. Jorises kuni esimese uneni, unne jäi suure nutuga. Magas paar tundi, ärkas ja... oli hoopis rõõmsamas tujus.



Nüüd magab jälle - ootame õhtut. Laatsareti pidamine pole mu tugevaim külg:S

Linnapea vastuvõtul Tallinna Raekojas

Raekoja plats sarnanes täna suvalise autoparklaga. Turistide, linnakodanike ja muponautide pilgu all vooris parkima sõidukeid, millest väljusid vanemad koos tittede ja suuremate lastega. Linnapea jagas Raekojas sünnitunnistusi.

Esmalt kaksikud, seejärel kaks peret, kus sündinu oli viiendaks lapseks. (Meesisend vaatas neid komplekte väegagi kahtlustavalt). Ja miskil hetkel siis meiegi nelik.

Edgari tugev käepigistus igale meist. Et me kasvataksime pojast hea poja perele ning väärika kodaniku Tallinna linnale. (Hmm, ma olen alati arvanud, et linnapea on pikk JA turske mees. Paraku on ta ainult turske minu 174 + kontsade kõrval) Merike Martinsoni sõnavõtt ning tort. Tõesti maitsev tort. Õigemini kaks - mustsõstardega sinine ning maasikatega punane.
Ning hoolimata sünnitunnistuste mitteväljastamisest alates 01.07.2010 jätkatakse Tallinnas vastuvõtu traditsiooni:) Nii, et me ei olnud viimased nagu nime registreerija juunikuus oletas.


Võib ju väita, et tegemist on poliitilise üritusega. Pool aastat tagasi galoppinuks ma sinna lõunapausi ajal suvalises kontorikostüümis. Aga kodus juba mõned kuud kanastunult elanule kulus selline vaheldus vägagi ära. Avastasin taas seeliku ja kingad ja pintsaku :) (Kogemuse puudumise märk on seegi, et rõivaid selga sättides suutsin lõhkuda tervelt kaks paari sukkpükse enne kui kolmandad tervena jalga õnnestus saada!) Ja meesisend soetas ürituse tarvis suisa tutika ülikonnakomplekti.

Äge! Vurasin Helesinise Unistuse roolis otse panka, viskasin poja sünnitunnistuse letti ning võtsin õppelaenupuhkuse.

Neli kuud - elu nagu lill

Ja ongi neli kuud täis saanud! Poja tundub end taas raskemaks korrigeerinud olevat. Ja pikemaks ka, sest kevad-sügiskombekas on lootusetult väike juba enne kandma hakkamist.
Ila enam ei tilgu vaid suisa voolab ning lõputut rõõmu pakub puristamine. Lisaks sõrmedele jälgib poja huviga ka varbaid. Selili olles hakkab end kohe kõhule kruttima ja kõhul olles vajub mõnikord selili. Ups! Viimase kuu suurimaks saavutuseks ongi kõhuli olemine ja selles asendis pea hoidmine.
Jah, und on tõesti vähemaks jäänud - varasema kümne-poole üheteistkümne asemel ärkab pealt üheksat. Päevaunesid mõõdame minutites mitte tundides. Püüan ööunele sättida hiljem ,isegi keskööl, aga see tähendab lihtsalt hiljem magama minekut mitte hilisemat ärkamist.
Ärkvel olles veedab poja aega heal meelel mänguasjadega vesteldes ning vahepeal nendega kurjustades. Mänguasju haarab mõlemasse kätte. Tõsisemat nuttu kuuleb meie kodus mitte enam kui paar korda nädalas.
Kui tittede arengugraafikuid lugeda, siis vastab poiss kirjeldatule - ei miskit liigset ega puuduvat. Mmmõnus.

tasuta ühistransport

Kolmelapseline pere sõidab Tallinna ühistranspordis tasuta. Eneselegi ootamatult avastasin, et me vastame kriteeriumile juba pea neli kuud:)
Ainus nõue tõendi väljastamiseks on samal aadressil paiknemine rahvastikuregistris ehk id-kaardi toiming.
Päris kindlasti hakkan isegi ühistranspordiga enam liikuma. Siiani tundus ülekohtune paari peatuse pärast bussijuhile ca 20 krooni loovutada - korrapäratu kasutajana puudub minu rahakotis hinnalt soodsam talongiraamat. "Jänest" ei julge ega taha ma sõita.

Head uut...

Lisaks jälle-kooli päevale täitub 1. septembril järjekordne tööstaažiaasta ka minu emal. Seekord siis 48-s. (Jajah, neljakümne kaheksas)
Tähistasime üheskoos Meritoni Mademoiselle´is. Mmm, millised ahvatlevad tordilõigud ning suurepärane krevetisalat:)

Raamatud-vihikud-töövihikud pakkisin vilunult paberisse ning kleepkiletasin üle. Sama kogenult riietus Notsu koolivormi sisse-välja.

Erilisema sündmusena osales Notsu sel aastal ka muusikakooli aktusel. See on saavutus pigem minu jaoks - pidevate kõrvahädade tõttu kannatas see laps ka tavalise kuulmise olulise languse all, muusikalisest kuulmisest rääkimata. Nüüdsest aga klaveri eriala õpilane:) Lisaks kahele õppetööle mahub nädalasse ka kolm suusatrenni.






***
Avasin emakeele töövihiku esimese lehekülje. Jutusta oma suvest. Värvi need pildid, mis meenutavad sinu suve. Kaheksas pilt - suur koer. Vaid hetk ja lahistasime mõlemad nutta. :S

Jälle kooli!

Masendavalt kiiresti möödusid kolm suvekuud. Homme hommikul kell 8,45 algab taas klassijuhatajatund. Eelmisel aastal tundsin minagi end ärevalt ning ootasin põnevusega päeva, mil kõik-kõik on uus.
Sel aastal aga... Notsu ei taha kooli minna, sest seal peab õppima. Minu jaoks on tegemist lisakohustusega õhtuse magamaminekuvaidluse teemal. Nagu kiuste komandeerub meesisend just sellel nädalal ning pean ka hommikuse kooliviimisaktsiooniga ise hakkama saama. See omakorda võib rikkuda minu ja poja magusa une graafiku. (Pole kerge olla üksikema)

Riidepuul uhkeldab vanaema triigitud pidulik koolivorm, laual kolmevärviline koolimüts ja kimp astreid. Ranitsasse paigutame saadava õpikulasu. Esikusse panin valmis pidulikud kingad ning turvahälli sättisin soojakoti. Noh, et poja saaks magavana autosse viia.

Äratus toimub harjumatult kell 7,15 tavapärase 10,30 asemel. Ja päris õhtul ootab ees veel teinegi aktus - muusikakooli oma.

laupäev

Käisime tšintšiljafarmis. Kui ma lapse soovile järele andnuks, jookseks meiegi kodus ringi pisike karvakera. Aga ma olin resoluutne ja nii sai loomakese vaid Notsu parim sõbranna.
(Ma ei taha kodus üldse olla. Vihun ühes teises kohas remonti teha ja liigun võimalikult palju ringi)

väkk

Gaasikatel sai terveks. Testisin vanniskäiguga ja see päev meenus. Vannis polnud õnneks taskurätti vaja.
Ma ei suuda vaadata isegi pehmet mängukoera võõra auto pagasiruumis, koertega jalutajatest rääkimata.

Elu ilma...

Kõik ei jõua veel kohale. Eile hommikul avastasin end koeratoiduportsuga õue minemas. Täna tõstsin toidu ülejääke külmikust kaussi enne kui kupatuse vihaselt prügikasti virutasin. (Aeg-ajalt kutsusime teda hea isu tõttu ju "kompostihunnikuks".)

Koju tulles näen tema täpilist nina paistmas sirelipõõsast. Kuudile tõstsin koormakatte ette. Öösel ärkasin ta haukumise peale...


Loodan, et nüüd on ta vikerkaare taga. Jookseb tervete tagajalgade välkudes. (Murueite tsiteerides "ja kõrvade lehvides koos Fredsuga") Lehvitasime Notsuga neile eile - Fredi on juba vana olija, teab Bettile igasugu teid ja radu näidata.

Tean, et meie, maapealsed, peame olema tänulikud selle aja eest, mis Betz meiega veetis. Ma olen nii isekas - minu jaoks oli seda aega liialt vähe. Notsu initsiatiivil printisime südasuvise foto õndsat und magavast Bettist ning kinnitasime selle Notsu tuppa seinale.

Aitäh, kes te minuga olete. Nii on lihtsam. Ausalt - Betti ei olenud lihtsalt mingi suvaline koer. Aga seda mõistavad vist ainult need, kes oma lemmikust ilma jäänud.

Jää hüvasti, Betti

Seda on raske kirjutada, veel raskem rääkida hommikul Notsule.

Mul ei ole enam koera. Tund tagasi käis loomaarst. Betti elab nüüdsest fotoalbumites ja mälestustes, piilub meie tegemisi vikerkaare tagant.

Lõppenud 140 päeva

Tänasest olen lapsehoolduspuhkusel. Käisin eile töö juures, viisin avalduse ja veendusin, et mitte midagi ei ole muutunud. Samad on tööharjumused, suhtumine, ladvik. Uudisena viiakse miskit koolitust läbi.
Uhkelt mõtlesin, et minul jagub muutusi igasse päeva eemal oldud 140+11-st.

PS! Paar kolleegi avaldas arvamust, et poja on ikkagi täitsa minu moodi:P

vale jala päev

Esmalt jätsin juuste sirgendaja trepikäsipuule ning pistiku seina. (Kohalekihutanud ema tuvastas, et tegelikkuses lebas nimetet tarbeese jahtunult omal kohal)

Seejärel sõitsin üle miski terava eseme ning rehv tühjenes. Mina aga ajasin auto "ujumise" kehva asfaldi süüks. Tulemus - ribadeks sõidetud rehv. Õnneks jäi velg kasutuskõlbulikuks.

Tagavararehvi luugike sai kehvalt kohale paigaldatud - tulemuseks oli kõmakaga kohaleasetumine, mis omakorda tekitas tunde, et VEEL midagi juhtus. (Ma ei kadesta rekkajuhti, kes pidi kitsal teel suhteliselt äkki pidurdanud minukesest mööda manööverdama)

Aga nii ta läits. Õnneks saab iga päev, ka see vale jala oma, otsa.

liivaloss

Meie aias asub liivakast. Selline ontlik - koosneb neljast pruunist prussist ja nende peale asetatud neljast pruunist lauast. Notsu isa ehitas. Kilekaas kaitseb seda kasside rünnakute eest. Sees puhas kollane liiv otse Männiku karjäärist. Aga Notsu ei tunne selle liivakasti vastu huvi - vast on paar korda aastate jooksul kilenurka kergitanud.

Eelmisel aastal rajati meie tänavale kanalisatsioon. Meesisend palus kopajuhil üks kopa täis hoovi tõsta, et oleks hea maja ette sillutiskivi paigaldada. Vaatas meesisend liivahunnikut ja rehmas kopajuhile, et tõstku üks veel. Teadaolevalt ei ole aga meesisend ehitusmees ja sillutise alla kulus liiva vast kümnendik tõstetust. Liivahunnik laiutab autovärava ees ning helesinine unistus ööbib tänaval. Kuhu liiv viia? Pakkusin, et veame järelkäruga kalmistule - mu vanavanemate plats vajaks hädasti liivalisa. Aga jutuks see jäigi. Suvel hõivasid kuhja Notsu koos paar aastat noorema naabritüdrukuga. Mittevajalikku liivahunnikusse kerkib kindlus - iga päevaga üha uhkemaks läheb.

Päev koos kunstiga

Eilse vihmase ja jaheda ilma jaoks olid meil plaanid otsas. Alati võiks kodus ju koristada, tõsta asju ühest kohast teise, hängida arvutis jne.
Mul tuli mõte minna muuseumisse. Kumus olime mõlemad käinud sünnipäeva raames - suveterassil tähistati mu tööandja sünnipäeva ning siseruumides Notsu sõbranna oma.

Avar! (Loe: Vankrisõbralik) Jahe! (oleks teadnud, oleks külastanud juulipalavuses) Ja vahelduseks on väga mõnus kultuuri süveneda. (Kuigi ma kuulsin mitmel korral tavapärast sõna - igaaaaaav!) Ülevalpool, kohati rõõmsavärvilise pläkerdusena mõjuva moodsa kunsti juures jäi vingumist hoopis vähemaks. Skulptuurpeade saalis jalutades palus Notsu ennast järele oodata.

Kodus tervitas üllatuseks rõõmus haugatus. Betzu meeleolu on kukesammukese võrra erksam - ootaja märkab iga pisukest muutumist.

Tasapisi targemaks

Endisel ülemusel oli kombeks öelda, et eeslitega suheldes pole loota muud kui kabjahoope. Paganama kenasti kõlab:)

Loen Võlaõigusseadust rida realt. Paragraafidest läbihammustamine võtab kohutavalt aega ent on päris huvitav. (Äkist on aeg taas ülikooli poole teele asuda :P)

liimist lahti

Lapse titeiga tundub mõnikord kui arstide vahet jooksmise periood. Perearst andis saatekirja rutiinsesse puusaliigeste ultrahelisse - et kõik ikka korras oleks. Ja kõik oligi parimas korras.

Küll aga on tervis oluliselt halvenenud teisel pereliikmel - pr Bettil. Kardetu osutus tõeks - Betti on täiesti pime. Kusjuures - ma võin öelda päeva, mil ta pimedaks jäi. Sel hommikul avastasime ta naasmast hommikuselt hulkumisretkelt. (Öösiti testib meie mälu värava sulgemisel suurt kasvu hundikoer) Ja õhtul avastasime ta puusad olevat kanged ning silmanägemise halva. Tänaseks komistab ta nii tikripõõsa kui tooli kui... milleiganes otsa. Sööki tunneb haistmise ja pereliikmeid vist kuulmise järgi. Bernhardiini tervise näitaja - isu - on vähene. Avastasin ühel keskpäeval, et koer on söömata. See söömata loom aga lamas rahumeeli sirelipõõsas ega kratsinud närviliselt välisust. Enam ei tule ta väravale vastu vaid pöörab põõsast laisalt pead. Vanadus. Me oleme olnud koos kaks ja pool aastat. Viie- kuni kuueaastast hiiglast võttes teadsin nende eluea lühidust. Nüüd on ta siis umbes kaheksa- kuni üheksa-aastane. Eile Prednizaloni andes ütles loomaarst, et tema praktika kümneaastaseid bernasid ei mäleta. Liiati siis kehva minevikuga nagu minu oma. Lisaks kahtlustas arst suhkruhaigust, mis võtvat nägemise päevadega. Diagnoositakse aga uriiniproovi abil:) Tean, et pean end tasapisi harjutama mõttega, mida ma mõelda ei taha. Karta on, et tervena elatud aastad on Betti jaoks minevikuks muutumas. Näis, mida 120 tabletti neljateist päeva jooksul korda saata suudavad.

Praktilisi nippe üürnikule kohustustest kõrvalehiilimiseks vol2

Täna kell kaksteist kaheksateist helises minu telefon nädidates helistajana salastatud numbrit. Ausalt, mulle ei meeldi salastatud numbrid. Miks peaks helistaja numbrit varjama? Põrnitsesin telefoni ja vastasin.
Helistaja diktsioon oli kehv ning oma osa sellel halb kuuldavus. Peale mitmekordset üleküsimist selgus, et telefonile soovitakse meesisendit. Ma imestasin veidi, aga andsin kõne üle.

Niisiis. Meesisendi kaudu edastati meile ähvardus. Paremal juhul lubati peatselt "molli anda" ning halvemal juhul "üles puua". Päris lahe!
Täideviivaks elukunstnikuks siis meie endise üürilise kaasa, keda proua üüriline nimetanud kui "narkomaani".
Kui aga arvestada lugematu kogus rämedat sõimu sisaldavaid kõnesid, siis on mul pehmelt öeldes ebameeldiv tunne.
Püüan üle olla ning mõelda, et issanda loomaaed on rikkalik.

Ssssurutisest Eesti moodi

Eelmise nädala alguses küsisin meilitsi kolmelt tootjalt hinnapakkumist vihmaveerennide valmistamiseks ja paigaldamiseks.

A vastus saabus kolme minuti möödudes. Müügimees palus pilti ja mõõte, et teha esmane pakkumine laua tagant tõusmata. (Olevat kiired ajad.) B kirjutas veidi hiljem. Vabandas samuti kiire perioodiga ning palus pilte ja mõõte. Mida ei saabunud, oli pakkumine. C ei reageerinud üldse. Kolme päeva möödudes helistasin nii B-le kui ka C-le.

C olla töötajaid kõvasti koondatud ja müügi peale jäetud ainumas inimene. Adresseerisin kirja otse temale. Neli päeva hiljem, peale mitmekordset ülehelistamist ja mitmendat lubadust kohe-kohe pakkumine vormistada, kirjutas ta mulle, et neil ikka ei ole Tallinnas jõude ja soovitas pöörduda A poole.


B numbril vastanud D lubas materjalid päev hiljem pakkumiseks vormistada - B jätnud pakkumise programmi sisestamata ning põrutanud välismaale puhkusele. Ühtlasi sõnas D, et odavat pakkumist ma temalt ei saa - odavaid pakkumisi väljastab turul A. Ning järgnes tehniline selgitus.

Printisin pakkumised välja ning orienteerisin end konksudes, kinnitustes, rennides ja torudes. A, see "odav tootja" oli teinud pakkumise suht suvalistele mõõtudele.
Juhtisin A tähelepanu telefonis räägitule, et mul on vaja renne vaid värviliselt märgitud osale plaanist. Vastus saabus taas kolme minutiga - müügimees kirjutas pahuras kõneviisis, et täpsete pakkumiste vormistamiseks peaks ta isiklikult mõõdistama ning minu saadetud mõõtudega põhiplaan ikka ei sobi. Samuti väitis A end tootvat tehniliselt identseid tooteid D-ga.

D pakkumine tundus renne ja torusid kokku lugedes ebatäpne. Iga lisameeter tähendab aga lisatarvikuid ja nii läks summa utoopiliselt suureks.
D pakkus end täpseid mõõte võtma ja koduse inimesena lubasin end sobitada tema graafikusse. Tund hiljem (!) kõnetas minukest võõras mees, tutvustades end D-na. Mõõdud said võetud, arutatud, põhjendatud. Head nõuanded paigalduse kohta lisatud. Ja kokku lepitud, et suvise katusemeistrite kuldaja möödudes läheb meie tellimus töösse. Hea müügimees oli - sõbralik ja nõuandlik. Ja minu jaoks peamine - mitte valelik. (Sest oma maja ehitusest tean ma tõesti peensusi).

A ei ole senini ülemõõtmise aega pakkunud. Ja ega ma ise talle ka pole rohkem kirjutanud.

Tervitused A ja C tööandjatele. Surutise puhul peaks nappima tellijaid, laiskuse puhul ei viitsi müügimees tellijatega tegeleda. Mitte, et ma Eesti majanduse päästaks oma mõnekümnemeetrise vihmaveesüsteemikesega, aga ikkagi.

Kirjutis sai inspiratsiooni siit.

Arstile? Jah, palun!

Telefonikõne Lastehaigla konsultatiivsesse vastuvõttu:
Minuke: "Tere, sooviksin kirja panna aega puusade ultrahelisse.
Registratuuritädi: "Te soovite aega ortopeedile?"
Minuke: "Ei, ortopeedile ei soovi, ainult ultrahelisse soovin, perearst saatis kolme kuu vanuse lapse."
Registratuuritädi: (väga optimistlikul häälel) "Ahhaa! Kas 11.oktoober on sobiv kuupäev?"

Hea, et istusin. Palju ei puudunuks, et ma toolilt maha kukkunuks. Ausalt.
Aja saime Kesklinna Lastepolikliinikusse, esmaspäevaks.

Kolmanda kuu parameetrid

Kolmekuusel arstivisiidil ka käidud - pikkust 66 cm (+4 cm), kaalu 6090 (~900 juures). Poiss vastab kenasti kolmekuusele arengule. Rohkem peaksin teda panema kõhuliasendisse, et lihased tugevamaks muutuksid. Arstilkäigu lõpuks jäi poja magama. Teda ei häirinud ka pereõe süstlatorge. Njah. Võrreldes kaheksa aasta taguse ajaga on vaktsiinid muutunud. Kolmikvaktsiini asemel torgiti viisikvaktsiiniga. Nüüd siis kaitstud ka viirusliku meningiidi eest. (Ma ei tea, kas vaktsineerimise kasuks otsustades talitan õigesti - meditsiinilisest haridusest on minu puhul asi kaugel. Kuid loodan, et riiklik poliitika on siiski lapsi kaitsev ning selle sutsaka abil vähendan oma poja võimalusi haigestuda näiteks difteeriasse.) Peale sutsakat magas poiss rahulikult edasi - rahulik laps.

Eile visiteerisime allergoloogi - nahatestid näitasid, et allergiat piimale, nisule ja munale ei ole. Dr Putnik, maailma parim allergoloog:) arvas, et kui midagi peaks välja lugema, siis võiks see olla nisujahu. Sellele tuleb pöörata tähelepanu alles lisatoidu manustamisel. Esialgsete plaanide kohaselt siis novembris. Seega ei ole minu toidusedelile enam piiranguid. (Jess!) Aga noh, ega ma varemgi miski suur piimanina polnud, pigem tundsin piimavabal dieedil viibides puudust jogurtist.
Iseenda suurele kaalulangusele sain samuti piiri peale. Notsu sõbranna õpetatud magusad saiad (kahe saiaviilu vahele määrida pähklikreemi, peale võid ja siis toppida kokkusurutud saiad võileivamasinasse) sisaldavad piisavalt rasva ja suhkrut. :)

kuidas me Hauka laadal mittekäisime

Hiigelkuum juulinädal sundis mind hoolikamalt temperatuuripügalat järgima. Nimelt avastasin, et talume pojaga palavat ilma halvasti - temal on uned rahutumad ja mina olen vaimult ning sestap ka kehalt täiesti küpse.

Hoolimata kuumarekordi ähvardustest ei loobunud me mõttest minna nädalavahetuseks lõunasse. Hauka laat tundus ahvatlev ning võimalus lõunasse sõita ka.

Laupäeva hommik võttis meid vastu +28-ga täisvarjus kell 10 hommikul. Peale kohvetamist ja päeva varustuse pakkimist keerasime nina Antsla poole. Et meesisendi suguvõsa sealtpoolt pärit, tiirutasime sutsu ka talude, mõisate ja põldude vahel. Ja Antslasse jõudes näitas autotermomeeter +37. Kas nüüd termomeetri näidust, lauspäikesest, kuumusest või ümbritsevast mürast ja inimhulgast. Igatahes olnud ma umbes pool tundi hiljem näost lapiline. Väitsin küll, et märg pearätt päästab ja kohe-kohe läheb paremaks, ent meesisend vedas vastupuikleva minukese, laadaloteriist ilma jäänud Notsu ning lõputult naeratava poja pikema jututa konditsioneeritud autosse tagasi. Notsul õnnestus laadalt osta siiski lehvik ja ülejäänud bande sai vees koibi liigutava konna:)
Uue-Antsla järves kaelani ligunemine tugevdas olemist ja Urvaste kalmistule said küünlad põlema. Teise ujumise tegime Osula pisikeses paisuga järvekeses, sest Lõõdlasse kogunes vist kogu laadarahvas. Vahepeal lohutasime Notsut Liikluslinnas - sõit elektriautoga parandas oluliselt tema tuju. Ja õhtu lõpetasime Tilgamäe saunas. Kell üks öösel Võrru naastes kinnitas autotermomeetri +28-st ka kodune termomeetrinäit.

vanadus

Betti vanuseks peaks olema kaheksa kuni üheksa aastat, mis bernhardiinile on juba pea raugaiga. Tema kõnnak on suvega muutunud ebakindlamaks ning märkan teda üha enam puu all lebamas. Kolmekümnekraadises kuumas täitsa mõistlik teguviis. Murelikuks muutusin nädala alguses, mil temperatuur langes, ent koer reipamaks ei muutunud. Hakkas hoopis eriti raskelt tõusma ning ühte kehapoolt õrnalt käsitlema.
Loomaarstist peretuttav kirjutas välja tabletid, mis samaaegselt võtavad valu ning ravivad haigeid liigeseid, eakate bernade põhihäda. Esmalt saime kuuri seitsmeks päevaks, kui ei aita, kirjutatakse pikem ja kui siis ka paremuse poole ei lähe, kangem. Ja kui ikka abi ei tule, siis lisanduvad liigesevitamiinid. Jajah, needsamad - "nüüd kõnnin ma taas kergelt nagu nooruseski" :)

Eile sai Betz esimesed tabletid. Varavalges haukus lärmakalt. Hommikul tõusis hoopis kepsakamal sammul ning kraapis ust kui ma piisavalt väledalt krõbinatega ei saabunud. Aga märkasin hoopis hullemat muret. Koer liigub lõhna järgi ning pikkpoissi, milles tabletid peidus, otsis ninaga. Ühest silmast oli ta peaaegu pime juba meile saabudes. Nüüd on "tuhmiks" muutunud ka teine silm ning mõlemad silmad on pilukil ja "jooksevad vett". Loomade silmaarsti arvamus oli toona, et minu probleem on Betzu omast suurem. Nüüd olen aga tõesti nõutu... Aitasin tibil täna kuudi ukse leida - kaua ta ikka vihmaga põõsa all lebotab. Puhastasin kummeliteega ja unistan, et tegemist oleks tavalise silmapõletikuga.