vihmapüha

Maailmarändurist Türgi-vanaema helistas. Et neil on 34 soojakraadi ja päike sirab. Mainis vaid, et olevat ka paremates hotellides ööbinud... Njah. Kui nii palju rännata, eks siis tekib ka võrdlusmoment.
Ohkama võttis. Katsetasime Kadriorgu minekut, ent pöördusime vihma tõttu poolelt teelt tagasi ning veetsime märja veerandtunni Männi pargis. Oleks ehk rohkemgi olnud, kuid Midil õnnestus liumäest alla sõites kahel korral peaga vastu maad põrgata ning nuttu jagus. (Kellele on mõeldud küll väikeste mänguväljakul mõeldud "hüppekatega" liumäed? Ega ometi vanematele ?)

Magasin Mini ja Midiga tunnikese ja tundsin seejärel jaksu hoidistada. Kordasime Notsuga samaaegselt "La Cigale et la Fourmi" jutustamist ning tundsingi end usina sipelgana :)
Marineerisin türgi ube - meesisend kiidab, et head krõmpsud viina peale ampsata. Oh häda ja viletsust - kahest kilost ubadest saab vaid neli pisikest purki ja pean veel tegema. Portsu keeduube pistsime Notsuga matemaatika kõrvale nahka.

Järgmisena võtsin ette boršisupi põhja. Vana lugu, et kõikse kiirem elu on koduperenaistel ja pensionäridel :) Ja sestap haaran minagi tihtipeale lõunasöögi toidupoest, et see mikros soojendada. Plaanin algaval talvel asendada selle tervisliku supiga. (Ja osa väiksematesse purkidesse pistetu viin emale, kes kurdab, et ei oska väikest kogust suppi keeta)

Laulvad sõdurpoisid sügisäikeses

Eilsel äikselisel hilisõhtul, keset vihma suurt pladinat ja tuule ulgumist kuulsin esmalt kassi haledat näugu. Olime Miu enne vihmasadu välja lasknud ning ta sinna unustanud. Teel ukseni haaras kõrv lisaks kassi hädakisale vägagi ebameeldivat lärmi. Nagu rühm inimesi käratseks.

Piilusin kardina vahelt :)
Samal hetkel sähvatas välk ning valgustas tammil jooksmas ja jooksu rütmis laulmas mõndkümmet laigulisi vorme kandvaid sõdurpoisse. Kuigi olen neid näinud kümneid ja kümneid kordi möödumas, oli see sel kellaajal ja ilmastikus ootamatu ja kummaline vaatepilt.

Kahekümneseitsmendast kahekümneseitsmendani

Minil täitub täna esimene elukuu, möödunud täiesti märkamatult.

Sünnipäevalaps on meile mõnel korral teadlikult naeratanud, tundub huvi tundvat tema lähedale kummarduvate nägude ja mõnede kirevate mänguasjade vastu.

Esimestel nädalates kannatas Mini seedimisprobleemide käes. Kõhuvalu äratas unest ning ajas nutma. Rekordiliselt kulus ööpäevas kaheksateist mähet, millest kuus vahetasin kümnekonna minuti jooksul järjest. Vara veel rõõmustada, ent juba teist ööd magab ta rahulikult oma kolmetunnist und ning jätkab samas graafikus ka päeval.

Aga kätega vehib jätkuvalt ning kinnimähkimisel olen ma edutu. Kui hetkeks tunduvad käed kindlalt teki sees olevat, siis järgmisel hetkel on nad jälle välja pääsenud:(

Kaalu ning pikkust tundub lisandunud olevat. Umbes kaks nädalat tagasi tõstsin igaviku-kotti esimesed tudukombekad ja bodyd. Aga ka mütsid. Näib, et lähipäevil tuleb veel üks sorteerimine ette võtta. Ja põsed on kutil paksud :)

Luttidest valis Mini ühe kümme aastat tagasi Notsule kuulunud kollase ning praakis kisades välja kõik isikikult temale varutu. Neid viimaseid topib suhu armukadetsev Midi. Vahepeal meenub Midile, et tema pole üldse tita ning seejärel lendab lutt suust mänguasjakorvi. Midi on kodune ja huvi lasteaeda mineku vastu puudub.

Tegime hommikul traditsioonilise ühispildi - Mini ja mõõdukaru. Aastaid tagasi mänguasjamessilt ostetud suure mõmmiku kõrval on mõnus jälgida kuust kuusse lapse kasvamist. Notsu ja mõõdukaru ühispiltidel on kolmandaks osaliseks sageli ka meie toonane kass.

võlukombekas :)

Paganama titt! Ma ei ole veel päris täpselt tabanud, aga vist oli Midi eriliselt tasane ja lepilik laps. Igatahes uinus ta naeratus huulil oma lamamistoolis umbes viie minuti jooksul peale sinna asetamist. Ja tegelikult pean tõsiselt mõtlema, et meenutada, kas ta beebina üldse nuttis. (Üks kord nuttis tegelikult küll, siis kui Notsu ta sülest põrandale pillas.)
Mini on hoopis teist tüüpi tegelane - nagu silm avaneb, annab sellest kohe ka teada. Ja magamajäämine on problemaatiline - vehib kätega kui tuuleveski. Eile uinutasin teda järjest tubli neli tundi. Tulemusteta või noh... kolm kuni viis magatud minutit vist ikka arvesse ei lähe. Vihastasin ja toppisin titele kombeka selga.
Aitab. Õueminek! Kõmpisin esikusse Midi vihmariiete järele ja naastes avastasin vankrist magava Mini, kes nina kapuutsi sisse sooja keeranud.

Kombekas on laenatud. Kohtusin täna tema eelmise omaniku isaga ning rääkisin juhtunust. Tüüp tõstis näpu ja teatas, et nende peres oli selle kombekaga sama lugu - sinna pakituna uinus laps silmapilkselt. Seega - võlukombekas.

Nimetamine

Paari viimase nädala jooksul käis kodust läbi mitu nimeraamatut. Moodsamaid, arhailisemaid, erinevate rahvuste taustadega. Ikka selleks, et leida seda kõige ilusamat ja paremat poisslapse nime. Tulemus oli ette teada - viimase kahe aasta ja nelja kuu jooksul ei ole meesterahvale sobilikke viisakaid nimesid juurde leiutatud.
Kaevasin välja Midi puhul aktuaalsena olnud nimekirja ja meesisend välistas need sama meelekindlalt. Deja vu? Peaaegu. Seekord lisas ta kirjalikud põhjendused
Jõudsime ikka ja jälle samade nimedeni ning muutunud polnud ka argumendid nime kasutamiseks ja kasutamata jätmiseks. Lühike. Imelik. Välismaine. Perekonnanimi. Aga ka: seondub ebameeldiva isiku või sündmusega.
Ma loobusin ja jätsin lõpliku valiku meesisendile. Niigi on mul kahele lapsele "kulunud" neli nime. Ja tõele vastab argument, et kummalgi (nagu ka mul enesel) on aktiivses kasutuses vaid üks.

Siirdusime perekonnaseisuametisse ja meesisend kirjutas meditsiinilise sünnitõendi tagumisele küljele: Paul. Nii ongi.

Kõrvits :(

Üks kahest lõunaosariikide rammusas mullas hiiglaslikuks kasvanud kõrvitsast vajus väiksemaks. Lõin noa sisse. Pesukaussi valgus hiigelkogus vedelikku ning kõrvits muutus veelgi pehmemaks. Kurvastusega tõstsin kõrvitsa kompostihunnikusse. Aiapidajat minust ikka ei saa :(

Oli siis nigelas säilivuses "süüdi" jahe ilm, kehv transport või Midi, kes kõrvitsat näpuga toksis ja "albuusiks" nimetas. Panustame nüüd allesjäänu säilitamisele kuniks Mini püreedega alustab. Ja kõrvitsa-hakklihavorm jääb täna serveerimata.

Midi & mittesöödav kraam

Katastroof. Me räägime Midist.
Algatuseks oli probleem, et see laps ei söö mitte kui midagi. Tõenäoliselt söömishäda tõttu ei pistnud ta endale suhu ka mittesöödavaid asju. Käbisid, mänguasju, suitsukonisid, tammetõrusid, kastaneid, koerajunne - kõiki neid oli Notsu üritanud ohjeldamatult suhu toppida.

Viimase paari kuu jooksul on minust saanud mürgistusinfoliini püsiklient.
Algatuseks unustas Notsu aknapesuvedeliku aknalauale. Ja Midi lõbustas end pritsimisega. Keeras pritsimiskorgi, valikult "Off" valikule "On" ja muudkui vajutas. Õnneks polnud ta nii tark, et otsik suhu toppida. Ma olin šoki äärel ja meesisend raevutses, Notsu ulgus oma toas patja ja peakangelane naeratas...

Kojutuleku järgselt soetasin Minile Espumisani tilgad. Ja järgmisel hommikul ärkasin ägeda matsutamise peale. Midi oli pätsanud pudelikese, mille unisena olin voodi veerele jätnud. Puges sellega nurka, mida "pahanduse tegemise nurgaks" kutsume. Pudel oli tühi... Okei, simetikoon ei imendu sooltest ja lõppes see suuremat sorti puuksutamisega :)
Aga seegi pole veel kõik...

Eile õhtul nahistas Midi ülemisel korrusel. Meil on käimas projekt "iga laps uinub iseseisvalt", milles me kahjuks vähimatki edu pole saavutanud.
Küll aga röökis meeisend end pea hingetuks, sest poolsurnud oli ta juba varem (kolmkümmend kuus koma üheksa kraadi on ühele täiskasvanud mehele hävitavalt mõjuv kehatemperatuur). Niisiis avastasime Midi taas nurgast, ühes käes Cutasept ja teises... pudel D-vitamiini tilkadega. Pole mõtet lisada, et Kuti näol laius õnnis naeratus. Cutasepti võimalused olid testimisel, d-vitamiin täpselt pooltühi. Kusjuures D-vitamiini pudelike oli varasemalt avamata ehk siis suletud plastmasslukustusega ja pakendatud karpi. Oeh. Tulemusena ei saa Midi oma igapäevast D-vitamiini vähemalt kaks nädalat.

Ja täna... Asusin Mini albumit kleepima kui Mini saabus mudeltreilerist ja -traktorist koosneva komplektiga. Mõlemas kastis oli koormaks pisike klots. Midi avas treileri luugid ja asendas klotsi liimipulgaga. Põristasime Midiga voodil ja ühel hetkel polnud enam liimipulka ega Midit. Voodil olid vaid traktor ja treiler. Ma võin vanduda, et seda hetke polnud kümnest sekundist enam. Ja ometigi oli ta suutnud keerata liimi välja ja sealt priske ampsu haarata...

Saabus Meesisend ja koristas kõik teisel korrusel asuvad vedelikud, sealhulgas kreemid, riidekapi kõrgeimale riiulile kingakarpi. Ja ütles, et peaksin vanemlikest õigustest ilma jääma...

Kahtlased soovitused vastsündinu hooldamiseks

Hommikuse toidukorra ajal lugesin ajaviiteks läbi sünnitusmajast kaasa saadud "Pampersi Maailma" nimelist beebiajakirja. Taevast tahaks appi kutsuda! Esiteks mäletan vägagi sarnast teksti kümne ja poole aasta tagusest "beebipakist". Kas tõesti ei ole kaasajastata selliseid tekste kui mitte kord aastas siis no paari aasta möödudeski? Või siiski... reklaamid on muutunud ühes toodete muutumisega...

Niisiis, mis peaks olema selle jalgpalli suuruse vastsündinu "varustuses" juhtiva mähkmetootja arvates. Kommentaare soovitatavate esemete kasutamise kohta "ajakirjas" kahjuks ei leidu.

*saunalinad - OK, kuluvad ära
*linane padi - miks just linane?
*jääkotid - möhh?
*pumbaga termos - et saaks kiiresti piimasegu jaoks vett pumbata?
*elektriline mähkmesoojendaja - misasi see on? Kogu eestikeelses googlis sellise otsingusõnaga vastet ei leidunud
* briljantroheline - misjaoks?
* puuvillased vatitupsud - OK, kulub nii silmade kui tagumiku puhastamiseks
* niisked salvrätid - OK, alati ei viitsi vee alla joosta
* kummelilahus - khm... kas ei olevat kummel uuemate arusaamade kohaselt allergeen?
* kaaliumpermanganaat - jaaa, mina olen seda lapsena isegi sisse joonud. Ja aitas ka - kõhuhädade vastu. Milleks see nõukaaja igand?
* beebiseep ja -šampoon - väegagi määrdunud vastsündinute jaoks ilmselt
* vatitikud - OK, naba puhastamiseks
* parafiin - ????? vat sellele ei oska ma mingit funktsiooni leida
* ümarate otstega käärid - OK, paari nädala jooksul muutuvad küüned lõigatavaks
* käpikud sügamise takistamiseks - ah et suisa käpikud...
* beebiõli ja vedelik - khm... õli soovitatakse ilmselt vannivette lisamiseks, aga mis vedelikku silmas peetud on?
* vesinikülihapend - milleks see????
* beebihari - OK, ema võib ju igavusest beebi pead sellega masseerida

Igatahes tuli mul läbilugemise järel suisa hirm. Tuntud mähkmetootja -> võiks ju usaldada. Tasuta jagatav voldik koos paari vastsündinule sobiva suurusega mähkmega. Ma tõesti loodan, et mõni kogemusteta noor ema oma last vesinikülihapendi ja kaaliumpermanganaadiga määrima ei hakka...

Mõtlesin huvi pärast otsida veebilehelt nende kontaktid lisainfoks ent kahjuks ei avanenud pakutud meiliaadress õunaarvutis.

Söögiriistadeta

Mida kõike ei suuda kaheaastane mõistus välja mõelda!
Midi loobus söömisel kahvlist-lusikast ja topib kõike peoga suhu. Peale sööki võiks tema istekoha alt üks keskmine kass söönuks saada. Ja riideid tuleb vahetada peale igat söögikorda.
Ühe asja peale on pisike esteet päris tige - ta ei suuda nimelt aru saada, miks käed söögi järel ebameeldivalt määrdunud on.

Loksub paika

Mosaiigikillud vist asetuvad tõesti paari nädalaga oma kohtadele tagasi. Aitäh, Gea!

Midi litsus end juba eile minu juurde voodile ning pani oma nina vastu tita nina. Täna tuli nutva tite juurde lutiga. Aga eile õhtul üritas teda tagumikust näpistada...
Midi on hämmastava kiirusega sõnu omandanud. Kuigi suur osa jutust käib veel pudikeeles, eristuvad täiesti selged laused. Sellised, millest saavad aru ka teised peale minu. Midi suur armastus on raamatud. Neid võib ta tõesti tundide kaupa vaadata, uurida ja järjest enam ka ettelugemist kuulata. Raamatud traktoritest - muu tehnika teda ei paelu.

Mini on enam-vähem rahulik kui talle enne iga söögikorda gaasirohtu pakkuda. Ja siis veel Enteroli ja Protexin Restoret. Täna läheme varbaotsaverd andma ja eks kurdan siis ka kõhuhädasid. Rähmas silm on korras ja põsed paksud. Loodame, et saab tite kaalu-pikkuse hindamises ka positiivse tulemuse.

Notsu saabus eile koolist ja teatas, et uus aine, inglise keel, on megalihtne :) No näis, kuidas keelepaabel ehk kolme võõrkeele omandamine lisaks emakeelele toimima hakkab. Esimene "viis" sai teenitud muusikatunnist. Seda küll esinemise eest kooli aktusel, ent motiveerib seegi.

Ma ei suuda aru saada, kuidas ma igal aastal septembri alguses tõbiseks suudan jääda. On see õhuvahetus? Suvest sügisesse? Alustas Notsu, kes nakatas Midi ja suutis ka Mini turtsuma ajada. Täna hommikul ärkasin mina kurguvaluga. Oh nukker sügis :S

Nädal 1

Tänasest naasesid abistajad oma tavalise rutiini juurde. Värske vanaema ja noor isa siirdusid tööle, vanem õde kooli.

Ei jäägi üle muud kui kohaneda. Lugesin kokku - meil on majas nüüd kolm ühenäolist Morska - Mini, Midi ja Maksi :)
Mini ja Midi on sarnased vaid väliselt. Kaks aastat tagasi nägin kurja vaeva, et last toitmiseks sõna otseses mõttes üles raputada. Mudisin kõrvu ja sügasin jalataldu ja ränga vaeva järel pilutas ta vaevu silmi. Päikesepoiss:)
Mini on alati näljane ja lisaks vaevavad teda (juba) gaasid. Minu menüüst on eemaldatud piimatooted ja soetatud titele pudel kangemat Espumisani. Natuke leevendab.

Tegime suure õe saatel retke Nõmme keskusse. Jalutuskäik kujunes hoopis hullumaja killavooriks.  Nii ratastelt kui korvilt hiigelsuur Emmaljunga Big Star Supreme ei vedanud alt.  Kerge on teda 19 kilose tühimassi juures lükata tõesti - rataste diameeter on ikkagi 37 cm. Aga järellohisev seisulaud Midi jaoks koliseb nagu katkine varuosa. Võib-olla oleme valesti kinnitanud.
Keskuseni jõudsime valutult - Midi üritas paaril korral seisulauale istuda, ent taipas peagi olukorra lootusetust.
Poes aga... lasi Midi uksest sisse saades seisulaualt lahti ning käitus puuviljaosakonnas nii nagu ikka kaheaastane, kes uute lelude hulka satub. Ja lõpetuseks viskas möirates selili maha...  Kehv lugu igatahes, sest "teise lapse istet" sellele Emmaljungale väidetavalt kinnitada ei saa.

Söögikraami saime ostetud, lilled õpetajatele samuti. Suurte perede vaesusrisk jääb meist ilmselt siiski kaugele, sest sellise kambaga ma rohkem poodi ei lähe.

PS. Hommiku pistis Midi veerandtunnise üksioleku ajal nahka pudelitäie Espumisani. Ärkasin magusa matsutamise peale. Midi luttis banaanimaitselist "magustoitu" ja naeratas õnnelikult...

Täna saab Mini nädalaseks. Elu nagu hullumajas.

Tere, väike inimene!

Täna, 27.augustil kell 4,27 sündis poisslaps kaaluga 4100g ja pikkusega 53cm.
Poiss lasi end pikalt oodata, ent saabus veidi alla kahe tunniga.

Kui kolmelapseline pere pidavat statistiliselt vaesusriskis olema, siis neljalapselised kalduvat asotsiaalsusele :)

Väikese lapse suur mure

Mida peaks tundma 10-aastane laps, kelle naabrinaine ei saa jagu tema vanematest ning valab oma viha välja lapse silme all lapse asjadele?  Ühes ausa ülestunnistusega: ma lõhkusin need asjad, sest sa oled sama vastik kui su ema...

Mida tunneb laps, kelle aiatooli naabrinaine puruks viskas?
Tema eesnimega lille peenrast välja tõmbab?
Ema nutma ajab?
Värskelt valminud külmkapimagnetid puruks trambib?
Kõige järel kohale kutsub politsei, väites, et naabrid on hulluks läinud...

Ausalt, ei kujuta ette, mida vaene Notsu täna läbi elas. Igatahes ütles ta õhtul, et kui jumal on olemas, siis ta nägi seda kindlasti pealt.


Konkreetne viha sai alguse sellest, et tüdruk palus ühishoovis sulgeda juba tunde avatud nendepoolse hoovivärava, et väike vend tänavale auto alla ei jookseks. (Selleks kuluks vaid sekund)



***
Vene kirik oli vist see koht, kuhu soovidega küünlaid pannakse.

Isetehtud vihikupaberid - kaaluvõit koolikotis

Kolme kooliaasta jooksul on koju kogunenud hulk ebavajalikku tuttuut koolikola.

Esimesena hakkasid silma raamatu-, töövihiku- ja vihikupaberid. Notsu koolis nõutakse õppeainete pakendamist värvide järgi. Paberikraami müüakse aga komplektidena. Mida siis hakata pihta rohelise puuviljadega kaunistatud vihikupaberiga, mis on ilus, ent kasutu. Rohelise-kollasekirju joonistatud loomadega paber oli eos äraviskamisele määratud, ent ometi seisab ta jätkuvalt riiulis. Ja komplektist on lõppenud punane ja sinine, ent liigselt on kollast ja lillat...

Möödunud aastal läsid kiirustades värvid sassi. Punasekirju eesti keele asemel sattus kooli lillakirju vene keel. Päevikus ilutsevast märkusest kurvastas Notsut enam õigesse vihikusse ümberkirjutamine.

Sellel aastal teeme siis teisiti. Soetasin vajalikes värvides ühevärvilist raamatupaberit. Lõikasin vihikutele sobiva suurusega ümbrised ja kleepisin igale nimeetiketi. Notsu kirjutab vajaliku info peale. Samasugused katted saavad töövihikud ja raamatud, viimaste jaoks varusin küll kleepkilet.

Idee tilluke, aga kasulik:

* Vihikud ei lähe sassi - ühevärviline paber eristub suurepäraselt.
* Kodus hoiustatavas "tagavaras" on hoopis vähem rulle
* Värviline raamatupaber on grammkaalult ruutmeetri kohta kergem läikivast vihikupaberist.
* Lõikasin vihikupaberi vabriku omast väiksema ja sobivama - jällegi võidetud grammid koolikotis.

(Meenus, et grammide kaupa arvestan kaalu ka matkakotti pakkides. Kui kõik pakendid jms ebavajalik kola maha jätta, saab koti märgatavalt kergema)

Järgmisena asun sorteerima värvipliiatseid - märgatav kulu on vaid teatud värvidel. Ja värvipliiatseid ju samuti ühekaupa ei müüda...



PS. Aitähi eest ära anda priske rull klassikalisi vihiku- ja töövihikupabereid.

Pohlad & kukeseened

Varahommikul kui pidupäevane vabariik alles magas, sikutas ema mind varbast. Seejärel sikutasime varbast Notsut ja hiilisime alumisele korrusele. Hiilisime seetõttu, et mitte Kutti ja meesisendit äratada. Leppisime nimelt kokku, et hommikupoolikul tegeleme korilusega ja sõidame seenele-marjule.

Minu tungival nõudmisel tegime eile õhtul üheskoos tunnise metsatuuri - pohlad lõunapoolsetel mäekülgedel on hiigelsuured ja tumepunased ehk siis täiesti valmis. Ja kukeseened helkisid tumekollaselt vastu. Ei mingit salakohta - läksime samasse Piusa-kandi metsa, kus kord varem juhusliku peatuse tegime. Ema korjas tunniga liitri prisket pohla ja meie Notsuga kahe peale ämbritäie kukeseeni.
Õhtul ajasin Võru-vanaemast jäänud "kombainid" keldrist välja - ma ole üldse marjakorjaja, kuid kombaini abil kühveldasin minagi poolteist liitrit marju topsikusse ema käsitsi korjatud kolmveerand ämbri vastu.

Peatusime veidi eemal ja sattusime paika kus veerand tunniga ämbritäie kukeseeni noppisime. Oli tükk tegemist, et mitte seentele enne korjamist peale astuda :) Hasarti jagus ja veel mitu kilomeetrit viirastus kollane väli autoaknast.

Keskpäevaks linna naastes on mõnus tunne nagu ikka kui juba varahommikust saati aktiivne olla.

Kallis polegi alati kallis

Meil oli valida - kas jätkata ehitusmeestega, kes eelmise nädala lõpuks veel "haigusest" paranenud polnud või võtta uued, kes eelmistest oluliselt kallimad.

Arutasime ja harutasime, kuid töömeestest, kes välja ei ilmu, pole vähimatki kasu. Kuna tegemist objektitasuga, siis samas raha ka muidugi ei kulu :) Ja võtsime kaks uut meest peale, seekord siis soovitustega ja hirmkallid.

Esmaspäeva hommikul helistanud mehed kell 8 ja täpsustanud. Asjatanud ettevalmistustöödega ja palunud kokkulepitud materjalid valmis seada mitte hiljem kui teisipäeval kella kaheksaks. Tööpäevad tehtud aga kella 19-ni. Eile lõunasse naastes, oh üllatust, olid nood hinnalise tunnitasuga mehed teinud valmis vägagi oluliselt enam kui me parimateski unistustes arvata osanuks.
Mehed ise kommenteerisid, et kui ilm lubab, tuleb tööd teha, eks kaardimänguaega jagu sügisel piisavalt.

Meesisend vaatas oma helekollast, jäätisekokteili karva maja ning otsustas, et saagu minu tahtmine ja vahetatud kogu vooder. Katusetöödki ju tellitud.

Mis voodrisse puutub, siis leidus üks lähivalla saekaatri mees, kes ise end kulakuks nimetab. Euro kallimalt kui konkurendid suvalist, pakub ta "vanaaegsete profiilide" voodrilauda. Vaja vaid sobiv välja valida. Tegemist kvaliteetse kraamiga - paksus suisa sama, mis kehvemal põrandalaual. Too "kulak" leidis, et kui meil lauda ikka kohe vaja, siis paneb ta oma saeveski täna tööle ja hiljemalt pühapäeval on vajalik laud valmis. Too mees muide kirjakeelt ei räägigi, suhtlevad meesisendiga murrakus.

Järeldada saab vaid üht - kes tööd teha tahab, sel tööd ka jagub. Oluline on osata terad sõkaldest eraldada.  Ja tegelikult on tulemus sama - kiired mehed küsivad palka enam, kuid närvikulu nendega on väiksem.

Esimene lasteaiapäev - nutupiilud

Väike Kutt sai tänasest koha lasteaeda. Valisime Notsu lasteaiast erineva, kuna sealses oleks minu arvates mitmeid asju teisiti korraldada. 

Eelmisel nädalal peeti uute lastevanemate koosolekut ning tänasest sooviti uusi lapsi juba kohal näha. Esmalt oli küll mõte, et enne septembrikuud ei viiks, aga siis kiunus ka Notsu sooviga venda ise harjutada.

No läksime õuemineku ajaks. Meie rühm aga õue ei tulnudki, sest uued lapsed lihtsalt nutsid vahetpidamata. Vanemad olid nad ukse vahelt sisse tõstnud ning ise asjaajamistele läinud. Mul oli kasvatajatest/õpetajatest siiralt kahju. Sõna otseses mõttes üks alustas haleda röökimisega kui teine ei jõudnud veel lõpetada.

Ilmselt mõjus meie kohaolek Kutile rahustavalt - haaras teine riiulist kaks traktorit ja sättis end laua taha mängima. Aga tegelikult on ta ju samuti ülirahulik laps, keda nutmas väga väga harva näha.
Täitsin ankeedid lapse lemmiktegevuste, söömisharjumuste ja oskuste kohta. Rohkem närvid vastu ei pidanud. Nemad hakkasid sööma, et seejärel end magama sättida. Meie läksime loomaaeda.
Kergendus, et ma ei pea Kutti vastu tema tahtmist kuskile viima ega jätma.

sügis südasuvel

Pühaba õhtul Tallinna poole veeredes näitas auto termomeeter kohati üheksat soojakraadi. Sügis, mis sügis, kuigi augusti keskpaik pole käeski.  Korjasime lõunast kaasa suvikõrvitsahunniku, pisut piparmünti ja porgandit ja redist. Minu esimesed paprikad (huvitav, kas nad peavadki olema rohelised?) Ema lisas kotti õunavisse, millest väidetavalt head kooki saab. Kütsin alumise korruse elutuba - kütmata muutus olemine õhtuti rõskeks.

Sellel nädalal toimetavad lõunaosariikides kaks esmapilgul asjalikku ja soovitustega ehitusmeest. Kui lisada, et kumbki 7 eurot tund, siis pean peatselt öise pangakülastuse planeerima :) Eelmistest ehitajatest ei ole midagi kuulda - kaugelt sugulane astus küll pisut napsisena läbi ja lubas "kohe kindlasti homme tulla"

Sügis jätkub ka põhjas - lebotasin lastega Kakumäe inimtühjal rannal. Ujuma ei kippunud minu jääkarudest kumbki - käisid vaid varbaidpidi vees ja ehitasid liivalossi.

Elu keeb Nõmme turul - Notsu palus mustikaid jääkappi panemiseks. Lettidel olid prisked Ungari lillad ploomid.

Veel on päeval soe, kuid õhtul õue enam ei kisu. Aktusepäevani on jäänud pisut vähem kui kolm nädalat. Sel aastal oleme pisut seotud ka ülikooliga - gümnaasiumitüdrukust sai õnnelik rebaseplika Tartu Ülikoolis.
Vägisi kisub sügsesse, kuigi kalendri järgi peaks ju veel südasuvi olema....

Lihtne elu ehk puudu on ehitusmehed

Vajame hädasti üht kuni kaht ehitus- ja üht lammutusmeest umbkaudu nädalaks.

Meie Võru-maja kaugelt sugulasest töömees nr 1 on neljandat nädalat kadunud. Kõlab põnevalt, et päev peale meilt nädala tasu saamist külastas ta naabrimeest eesmärgiga laenata "kümnekas"...
Telefon kas ei vasta või kostab sealt mörin. Ühel hommikul helistas ise ja andis teada, et "midagi tuli vahele ja ikka ausõna ei saa tulla". Lubas kindlasti järgmisel kohal olla. See oli nädal tagasi... Tema kaasa telefon on nüüdseks samuti välja lülitatud - lasterahade päev oli.


Võru maja töömeestel nr 2 ja 3 pidi tööd jaguma maksimaalselt 5-7 päevaks. Alustasidki neljapäeva pealelõunal (sest üks "hommikul ei saanud" ning terve päeva tarbis ohtralt vedelikke), töötasid ka reedel. Laupäeval ja pühapäeval puhkasid ning kolmapäevaks lõppes kokkulepitud tööjupp. Said tasu ja pidid uuel nädalal veel ühe kolme- kuni neljapäevase eritöö tegema. Töömees nr 3 tuli, paariliseks aga poeg. Nr 2 olevat "töövõimetu". Nüüdseks siis juba enam kui nädal.
Tegid nr 3 ja poeg kolm päeva tööd, nädalavahetuseni. Laupäeval said kätte osalise töötasu ja tänaseni pole neist midagi kuulda.

Arutasime meesisendiga, et kuradima hea elu on ikka. Saad oma palga (ja mitte väikese) ning sõna otseses mõttes jood selle maha. Kadedaks teeb, sest mitte ei tule meelde, millal iseendale midagi puhtast ostmisrõõmust mitte hädavajadusest soetatud sai.

.

Foto: Hallitanud Karumsi tooted Prismast

Ost sooritatud 6.08 kella 16,30 paiku Mustika Prismast.

Prisma kommentaar: "Oi kui kahju! Tulge meie kauplusest läbi ja saate uued tooted"
(Nii lihtne! Kas mul on tõesti nii palju aega + vaba raha poodi- ja kojusõiduks???)
Karumsi Eesti esindaja kommentaar: " No eks nad on need estakaadile päikese kätte unustanud... Toon Teile homme uued ja pisikese nänni ka"
(Samuti lihtne - saad uue kraami ja firma pastaka. vms...)


NB! Mustika Prismasse jäi Karumsi koorekreeme terve letitäis ning suure tõenäosusega on ka nendest mingi osa riknenud - minu ostetud tooted on erinevatest sortidest ja erineva säilivuskuupäevaga.

Niisiis: Läti tootjalt Soome poeketi kaudu Eesti lastele. Head isu!

Sõnademäng jäätisega

Poest saabunud Notsul oli pihus suur jäätisetuutu, millest ta mulle koheselt ampsu pakkus.

Küsisin, mis maitsega tegemist.

"Banaanikoore jäätis".

Azo. Võttis veidi aega saamaks aru, et tegemist oli siiski banaani-koorejäätisega.

:)

Piusa. Pool sajandit hiljem.

Paduvihmaga on lõputult koduseid tegevusi raske leida. Nii pakkusin välja pooletunnise autosõidu kaugusel asuvate Piusa koobaste külastuse. Ema olla värske keskkoolilopetajana seal käinud. Umbes-täpselt viiskymmend aastat tagasi. Meie

Notsuga olime seal vast kolme suve eest, siis kui koopad peale vahepealset kinniolekut taas avati.

Ma pole just eriline turistilõksude friik, ent harilikult on piletimüüjad ja giiditädid kannatlikud selgitusi jagama. Stiilis, et ostate siit pileti ja siis pöörate sinna, tänna ja seejärel leiate veel midagi kuskilt nurga tagant. Voib-olla oli potisinine esmaspäev järgnemas kliendirohkele nädalavahetusele. Igatahes saime me täpselt teada perepileti maksumuse, kuid mitte teadmist, mida selle eest pakutakse. kuskil näidatavat filmi... Ja koobastesse pääseb vaid giidi saatel. Kiirustasin ema ja Notsut takka - ühel ammusel külastusel Poolamaal Vielycka soolakaevandusse tehti giidi saatel ekskursioone vaid iga kolme tunni järel ning pileti lunastanutel oli valida kannatliku ootamise või lahkumise vahel.
Niisiis kalpsasime me giiditädi järel minema ning veetsime muuseumikoopaks nimetatus täpselt üheksa minutit. Sõnastusele stiilis, et mõned on veel koopas, ootame nemad ka ära, ei anna teistsugust mõtet tekkida. Loeti sõnad peale, näidati käega suund liivakaevanduse poole ja läinud giiditädi oligi. Mulle kui vankriomanikule anti teada, et kuskilt ümber maja nurga minevat ka tee. Omaaegseid õhitud koopaosasid ühendas trepp. Jälle mõtlesin ma invaliidile, õigemini sellele, kas KIK ei andnud kaldteede süsteemi rajamiseks raha või seda ei küsitudki. Tõsi, muuseumikoopas oli kaldtee olemas, üleni liiva sisse mattunud. Noh, kutile see suur liivakast meeldis ja ma ei teinud katsetki teda käruga trepist alla tarida.
Tagasi tulles Piusa liivakoobaste külastuskeskuse juurde, siis polnud seal 7,70 eest mitte kui midagi vaadata.
Näitasin emale sissepääsu muuseumiks ehitamata koobastesse, kahjuks n need veelgi halvemas seisukorras kui aastate eest ning varinguohu tõttu me sisse pugema ei hakanud.
Ema meenutas oma noorpõlve-retke Piusat lõputu liivaväljaga ning tundus, et külastuskeskus valmistas temalegi pettumuse.

Et Piusale olevat püsivalt alles jäänud neli elanikku, siis "külapoest" sildiga "Piusa pood" polnud mõtet muud oodatagi kui külmutatud pitsat ja Coca-cola kompanii jooke. Sööma läksime mõne kilomeetri kaugusele Obinitsa. Sealne Seto tareke üllatas kauni välimusega. Aga see oli ka kõik - prae nime all pakuti nelja keedukartulit läbimõõduga umbes kolm sentimeetrit tükist ning murdekeelest tõlgitud suitsulihakaste kujutas endast paari lihakuubikut valges kastmes, mis kartuleid isegi ei katnud. Päris ausalt ja liialdamata! Notsul vedas, sest kotlettide nime all pakuti talle nendesinaste kartulite juurde vähemalt kahte lihapalli! Aga Obinitsa külapoest soetatud jäätis maitses hea ja kokkuvõtteks sai veedetud tore suvepäev.

Parimaks osaks osutusid enne koobaste külastust suvalisest teeveerest korjatud metsmaasikad ja kukeseened. Juba päris mitmendat korda on õnneks läinud - kohalike jaoks võib rõõm korvitäie seente üle ülepaisutatud tunduda, aga mu korilasest suur laps kilkas õnnest kui samblast kukeseeni noppis. Ja metsmaasikate poole ei tahtnud meist keegi enam õhtuks vaadata. Emps serveeris õhtuks suurepärast kukeseenekastet ja Notsu toppis maasikad sügavkülma talve ootama.

Puhkusel vol x

Pool koolivaheaja-suvest on tänasega lõppenud. Oluliselt enam kui poole sellest ajast olen lõunaosariikides veetnud. Kõrini on Tallinnast - siin on kõik lähemal, rahulikum, sõbralikum. Ka pisut soojem.
Kõrvitsa ja suvikõrvitsate esimesed viljad on päris pirakaks kasvanud ning kasvuhoonetomatid viljuvad avamaal. Ma pole harjunud rammusa mullaga maaga - kodus ju ainult liiv.

Suvitame siin kogu puhkava perega - kass sealhulgas. Nagu Kutilegi mõjub meie pärslasele lõuna kuidagi kasulikult.
Kutt veedab päevad ilmast olenemata õues. Puudub õel naaber, kes esemeid lapsele kättesaadavatesse kohtadesse sätiks. Kuti söögiisu kasvab meeletult - hommikupudrust õhtusöögini nõustub ta igal toidukorral priske kausitäie nahka panema. (Ja argipäevalõunaid sööme me ehedas töölissööklas, kus suure ja maitsva prae hind kahest eurost kõrgemale ei küündi)

Miu aga kasutab vägagi korrektselt liivakasti - kodus kipub ta kinniste uste peale kurjustama ja siis... teadagi on pahandus majas juba minu poolt.

Ajasin meie saunaköksile samuti elu sisse - kütsin soojaks nii saunaruumi kui veepaagi. Oeh... kui leiaks kõige jaoks ehitusmehed. Hetkel oleks hädasti vaja kahte oskajat üldehitajat, ühte lammutustegelast ning pottseppa. Viimase puudumise tõttu ei saa ma pliiti alla tuld teha, aga ahjuga saan niiskuse välja vaid tubadest.
Üks ehitusmees meil on, aga tema on pigem iseenda käepikendus kui oma peaga mõtlev tegelane. Võõrsil toimetamise valu - ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi... Ja meie kohalike sõprade tuttavad ehitajad on end juba sügisekski hõivanud.

Depressiivne väikelinn - käesoleval nädalavahetusel folkisime ehk kolasime laadastunud linnas, nautisime üritusi ja eneselegi üllatuseks sattusime õhtuse promenaadimuusika asemel ehtsa Vennaskonna kontserdile. Kutt näitas rannaliival oma tantsuoskusi. Südalinna elu juurde kuulub ka õhtuste kontsertide kuulamine/kuulmine koduaiast lahkumata.

Lõunaosariikide juhtumisi

Võtsime maja voodri alumise osa meetrikõrguselt lahti. Kauni profiiliga vana voodrilaud on kahjuks pude ja tervelt seda kätte saada ei õnnestunud. Rohelisse hoovi tekkis päevaga prügihunnik, mis sisaldas muu hulgas ka naelu. Meie uus majasõber Respo haagis (3,5mx2m) mahutas hunniku täpselt.

Prügimäele oli kahju viia - ikkagi küttematerjal, kuigi naeltega ja värvine. Meesisendi sugulasest töömees ütles, et tema puukuur on talvekütet täis. Kohalik sotsosakond lahendas mure kiiresti - umbes tund hiljem helistas mulle mõnusalt jokkis meesterahvas, andis aadressi ja lubas maha tõsta.

Sellest, kuidas ma tolle kolmemeetrise ja autost oluliselt kõrgema kastiga tagurdada ei oska, pole mõtet rääkida. Lõppeks lükkas too jokkis mees käsitsi käru hoovi :D

Kortermaja osutus umbes sajandivanuseks piirdeaiata ehitiseks. Remonti polnud seal ilmselt kordagi tehtud. Lagunes kõik - isegi punasest välisseina tellismüüürist puudus suur osa nurgast. Maja oli lapitud kõige käepärasega. Kuidagiviisi ta ikka koos püsis - vildakas, erinevatest materjalidest lapiline ja värvitu laudisega.

Maja ees istuv vanaproua kõnetas mind kohalikus murdekeeles. Aastad on mind arendanud millestki siiski aru saama. Proua leidis, et ma ei peaks Tõnule seda lauda tooma. Tõnul olevat kolm kuuri küttematerjali täis ja nüüd siis veel juurde vaja. Lõbusalt jokkis Tõnu kurjustas murdekeeles vastu, et proua Asta ei tohiks sekkuda tema ellu. Murdekeelsest kõnelusest arenes murdekeelne sõnelus. Et "ull om ull", et Tõnul on lubatud prügikast tellimata (Asta viitas käega hoovinurgale, kus tõesti ootas pisuke hunnik ehk umbes kuupmeeter prügi äraviimist)
Tassisin laudu ja itsitasin - too hunnikuke oli pööraselt lagunenud maja juures vaid pisuke köömes.
Lauad lõppesid ja tüli samuti. Asta vinnas end püsti ja lonkas murdekeelselt porisedes lobudiku taha. Tõnu tänas mind jokkis inimese südamlikkusega, pakkudes end appi lammutustööle kas nüüd või hiljem, millal iganes.

Minu kõrv aga nautis murdekeelt. Kummalisel kombel räägivad seda siin kõik - alates väikelastest kuni vanuriteni. Ja mingil hetkel, kirjakeelselt alanud vestluse sees, lihtsalt minnakse ilma igasuguse põhjuseta murdele üle. Olen selliseid vestlusi kuulnud poes, rannas, külas.... Meesisend mõnikord kiusab mind, vuristades mõne eriti keerulise teksti ja jäädes küsivalt vastust ootama :)

Aga jah, murdekeelset tüli kuulsin esimest korda ning see oli hoolimata sisust vahva. Muide, paljude ettevõtete ustel ilutseb kleeps "tan või pruuki võro kiilt".

Võrumaine jaanik

Jaanilaupäevase päeva lõdistasime Võrus. Kütsin meesisendi ägedast protestist hoolimata alumise korruse ahju ja sain tulemuseks troopilise ehk niiskelt sooja toa varasema niiskelt külma asemel. Päev varem või oli see pigem öö varem käisime Ruusmäe külajaanikul. Ametlik nimetus sel peol oli küll "Haanja valla jaanituli". Esines Mõniste mees Voldemar Kuslap. Pool tundi enne keskööd, mil kohalikud napsimehed juba liiga vindised, saabusid VLÜ ja Marko Matvere. Otse Pärnu kontserdilt. Hilise alguse tõttu sai neist pigem taustabänd jalakeerutajatele. Tahtnuks enam särtsu ning muhedaid naljaheitmisi nagu varasematelt kontsertidelt.


Tunnike peale keskööd sättisime end kodu poole - autos kaks surmväsinult põõnavat last ja kolm rahulolevat täiskasvanut.
Päris-jaaniõhtu veetsime traditsiooniliselt Tilgamäel ehk nagu kohalikud teadvat, Mäetilgal. Saun, juurviljade gurmee-grill, meie juurest veetud oksarisu ja vana piirdeaia põletamine. Suure kambaga kogunedes satub sööki-jooki ikka ülearu olevat. Eriti kui kokku saavad kaks sõpra, kel kummalgi komme toidu soetamisega liialdada. Nii sai proovitud vaid kahte sorti liha.

Ja täna tagasi Tallinna. Oli aiatöö päev - mina kitkusin kastani ning sireli võsusid, ema ja Notsu puhastasid mitu tublit ruutmeetrit naatidest. Nagu ikka, tervitas Tallinn jääkülmalt niiske õhu ja pilvise taevaga.

Sümboli otsingul

Tegin homsele gümnaasiumilõpetajale napooleonitordikese. Kaunistama asudes said head mõtted otsa.

Vanusega võrdne küünalde arv või lill sünnipäeval
Sõrmused abiellumisel
Kurg katsikul
Küünal leina tähistamiseks
Öökull uue kooliaasta alguses
Aabits esimesse klassi minekul

Aga mis võiks kaunistada koolilõpetaja kaarti / torti...?

Linnainimene

See sai nüüd otsustatud. Meie "maakodu" saab olema lõunaosariikides. Lähiajal vajame erinevate oskustega ehitusmeeste teenuseid. Kohalikud sõbrad oletavad, et aja möödudes kaob eesliide "maa" ning jääme lõunasse pikemaks. Mine tea... Igatahes on kliima hoopis teine, võimaldades veeta päevi suveriietes ning nautida sumedaid niiskusvabasid õhtuid.

Mõned aastad tagasi rääkis meesisend oma naabritest, kes tiirutanud mööda vabariiki maakodu otsides. Lõppeks otsustanud nad, et on linnainimesed ja soetanud kuurortlinna tuttuue korteri. Kõikide mugavustega.
See tundus naljakas - olin parajasti vaimustatud oma merevaatega investeeringust üksindusse. Miks peaks üks terve mõistusega pealinlane tahtma veeta suve linnas?

Kahe viimase aastaga on mu (eel)arvamused muutunud. Eelkõige harjumuspärane mugavus - no ei suuda ma isegi söögikraami soetades planeerida. Maapoeke võib olla küll aktiivse suhtlemise kohake, ent kaubavalik on pehmelt öeldes nigel. Lisaks ka hinnalt kallis ning suur osa esmavajalikku alustades puu-ja köögiviljadest puudub üldse. Võib-olla maa-ketipoodides on teisiti, kuid need asuvad enamasti kümnekonna kilomeetri kaugusel keskuses.

Teiseks melu - ma tahan võimalust minna kontserdile ja suveteatrisse. Jalgsi. Ma tahan näha inimesi nende igapäevategemistes. Üksindus ja vaikus viib minusguse hulluksmineku äärele.

Kolmandaks ei oska ma ellujäämiseks vajalikke maatöid piisavas koguses. See lõputu suvine niitmine ja puitunud hein. Sitikad ja mutukad.

Neljandaks ei jaksa ma kogu maja kaasas tassida - naabrivalve on väikestes kogukondades toimiv lahendus ent hajaasustuses puudub.

Sattusin mõne nädala eest vestlema endise kolleegiga. Rääkisime suveplaanidest ning... ma pole ainus, kes nii mõtleb. Temagi soetanud suvekodu justnimelt väiksemasse kuurorti. Linna. Lähemale kultuurile ja poodidele ja söögikohtadele. Niisiis. Headaega trimmer, maalrikostüüm ja kõrvaklapid. Aeg suvitada kleitides :)

Juhilubade vahetamise saaga

Seitsmes päev lõunaosariikides algas telefonikõnega liiklusregistri Tallinna büroost.
Teil on tellitud uus juhiluba? Mhmh...
Meie teenindaja sisestas allkirja peegelpildis ja nüüd peate te kohe tulema meile uuesti allkirja andma. Võite tulla nii Mustamäele kui ka Kesklinna.

WTF??? Ilmselt ma röögatasin. Väljendid "Meie teenindaja sisestas valesti" ja "Teie peate" ei käi kuidagi kokku. Pealegi asun ma nii Mustamäe kui Kesklinna teeninduspunktist ühekaugusel, mis paraku vastab kolmele tunnile teekonnale koos ühe viieminutilise peatusega.

Peale kahte meeldetuletust sain mokaotsast vabanduse. (Meesisend suisa irvitas kõrval).

Võru kohaliku ARK büroo teeninduspoisid pakkusid lahkesti, et ilmselt kirjutasin oma allkirjakest tagurpidi kui teenindaja oma paberit masinasse valesti ei pistnud :)
Ja juhiloa saan mõne päeva möödudes samuti siitsamast kätte.

Meesisendi kommentaar: Siin elavadki ju head inimesed. Selle headusega peab aga pisut esmalt harjuma.

Kolmanda kooliaasta lõpp

Kolmas aasta koolikatsumust sai seljatatud. Möödus kiirelt ja oli minu kui taustajõu jaoks kergem.
1) Mul oli oluliselt vähem aega paanikaosakonna tekitamiseks
2) Notsu on kahe aastaga omandanud rutiini - kooli kodutöödest ei pääse. Parem teha kohe peale kooli kui viimasel hetkel.

Sellel aastal ei toimunud enam koju ununenud esemete kooli valvelauda toimetamist. Temaatilisi märkusi oli vist kokku üks. Õppimata-puudulikke ka ei esinenud.

Küll on kasvamas preili Lohe - mida ilmtingimata täna tegema ei pea, seda ikka ei tee ka. Vastakalt ka - kui teada oli, et ühel päeval õpitakse pool ja järgmisel terve luuletus, siis on võimalik aega säästa ja õppida kohe terve pähe (ja järgmisel päeval piirduda kordamisega)

Üks lemmikainetest on vene keel - esimesel aastal hea ja lihtne. Ka prantsuse keel istub hästi. Üldse on märgata mälu treenitust - tekstid jäävad meelde kergelt. Sealhulgas ka klaveripalad - päris pikad lood saavad mängitult noodivabalt.

Puudulik on loogiline mõtlemine ja iseseisev töö. Matemaatika tekstülesanded on suurimad komistuskivid. Ja loodus- ning inimeseõpetuse töövihikutest ehk iseseisvatest töödest võib leida suurepäraseid "briljante". Sünonüümidest rääkides võib end hingetuks naerda (aga tuletamisoskus on hea)

Klassijuhatajaga on Notsu rahul. Aineõpetajatega samuti. Kui ühes teises Väga Heas Koolis õppiv sõbranna räägib aineõpetaja röökivast kõneviisist, siis kergitab Notsu hämmastunult kulme. Õnneks.

Tegelikult virisesin ma terve maikuu suhtumisest - Kaks riiklikku tasemetööd ning üks kooli oma kujutasid tugevaid teadmiste teste koostöös tähelepanelikkusega. Noor daam keskendus nende asemel kõrvarõngaste hommikusele valikule... Tulemuseks oli "hea" matemaatikas, mis põhines üksi ja ainult lohakusel ning viitsimatusel keskenduda. Igatahes ähvardas see rikkuda lisaks viimase veerandi hinnetele ka kiituskirja saamise. Ajapikku ma leppisin ja leebusin. Sestap oli täna koju saabunud kiituskiri minu jaoks väga suureks üllatuseks ja rõõmusõnumiks. Ühtlasi ka tunnustuseks üheksa kuud kestnud koolispurdile. Esmakordselt ei tunne ma, et pool kiituskirjast oleks nagu minule välja antud. Seekord on see peaaegu täielikult lapse saavutus.

Täna pidasime Botaanikaaia talveaias klassi lõpupidu. Homme toimub aktus ja edasi tuleb kolm kuud väljateenitud puhkust.

taandread?

Pagan. Kuhu kaovad taandread? Vahepeal on siia tekkinud nö uus kujundus, millest mina ei mõista ööd ega mütsi:(