Notsu teatas laagrist tulles, et ei pannud kordagi tosse jalga. Virises, et varvas otsas ja tema ei taha. Et peatselt trennis jooksuaeg algamas, võtsime täna ette käigu "Pauli juurde" ehk Piritale New Balance´i poodi.
Ja ma oleks sõna otseses mõttes tagumiku peale kukkunud - ostsime uued tossud nr 37 eelmise nr 33 asemel. Selle kasvuhüppe on jalg teinud paari kuuga - talvises laagris olid vanad tossud "täpselt parajad".
Aga lapse kasvatamine on tõesti kulukas lõbu - loopisin jalatsisahtlist välja kolm paari vähekasutatud jooksutosse, kaks paari korralikke kingi, ühed (õnneks mõralised) kummikud, ühed kabedad kevad-sügissaapad ja kolm paari susse. Plätud esialgu jäid - saab koduaias kooberdada. Notsu lunis poes lisaks päriselt vajalikele jooksutossudele välja ks ühed Diadora vabaajakad (olid jah ilusad ja ei olnud kallid ka, aga kooli nendega vist ei lubata) ja ise suisa pidin samuti ühe noortepärase särgi soetama...
teisipäev, 30. märts 2010
esmaspäev, 29. märts 2010
Jälle üüril!
Oeh. Mul õnnestus päevapealt peale eelmise üürniku lahkumist uue elanikuga leping sõlmida! Tänases kinnisvarasituatsioonis on tegemist väiksemat sorti imega.
Elanik kolis juba eelmise nädala alguses, ent mõnede asjade kordaajamine sai aga kokku lepitud just tänaseks. Nüüd nendegagi korras! Elavad jah need tüübid seal kesklinna ja Kadrioru piiril poolmuidu, aga kommunaalid on makstud ning mul muret vähem.
Kuna see üüriline saabus koos mööbliga, jääb üle loota, et tema paiknemine saab olema pikaajaline.
Elanik kolis juba eelmise nädala alguses, ent mõnede asjade kordaajamine sai aga kokku lepitud just tänaseks. Nüüd nendegagi korras! Elavad jah need tüübid seal kesklinna ja Kadrioru piiril poolmuidu, aga kommunaalid on makstud ning mul muret vähem.
Kuna see üüriline saabus koos mööbliga, jääb üle loota, et tema paiknemine saab olema pikaajaline.
pühapäev, 28. märts 2010
Võru-Haanja-Võru-Tallinn
Peale peaaegu nädalast seiklust on Oma Kodu kõige parem koht. Olen päris mitu tundi lihtsalt voodis lebotanud - mugav ja parajalt pehme madrats, sobiva kõrgusega padjakuhil ning täpselt õige paksusega tekk. Nurruv kass, seesama, kelle peaosa taguotsast karvasuse tõttu eriti ei erine, vedeleb koos minuga.
Notsu tõime Kurgjärvelt ise ära - laager olnud supertore, sõbrannade seltskond suurepärane ning iga päev suusatanud ta vähemalt 8 km. Lisaks käisid nad Haanjas võistlusi vaatamas ja tema näinud oma suurt lemmikut Andrus Veerpalu täitsa lähedalt ning pikaajaline naislemmik Eveli Saue on nüüd vahetatud Kristina Šmigun-Vähi vastu (sai samuti peaaegu näpuga katsuda). Ja tegelikult tahab Notsu olla sama kõva suusataja kui Kristina :) Ja igale pereliikmele toodi Haanja poest suur Milka šokolaad (mis sa, emmik, arvad, kas vanaemale maitseb rohkem pähklitega või laiguline :) ) Need kohtumishetked on ikka niiiii toredad!
Meie ootamatu idast lõunassesõit oli kahjuks vajalik. Võru-vanaema on haiglas. Mitu päeva kahtlustatud "närvipõletik" ei andnud ravimite toel tagasi, pigem läks hullemaks ning valu haaras poole pea asemel terve. Lähtudes põhimõttest, et keegi ei pea väljakannatamatut valu taluma, viisin ta hommikul haigla erakorralisse vastuvõttu. Arstid võtsid kaheksakümnekahest poolpudistavat vanainimest õnneks tõsiselt ning tegid talle palju markereid hõlmava mahuka vereanalüüsi. Kardiomarkeri tulemused olnud korrast ära ning valvearsti arvates on kehva verevarustusega südamest käinud läbi infarktike. Igatahes vedas ta vanaema näole hapnikumaski ning koheselt manustati ka mingeid ravimeid. Mina lahistasin ukse taga nutta.
Mida tegi aga patsient... Patsient toibus pisut hapniku ja valuvaigistite mõjul ning hakkas oma seisundit arvestades häälekalt (loe: üsna selgelt ja kindlas kõneviisis) võru keeles koju nõudma. Noh, et temal on juba palju parem... Valvearst tegi silma - enne ülejärgmise nädala keskpaika teda hoolimata hädaldamisest koju ei lubata. See aga tähendab, et lihavõtted veedame me taas lõunas. (Otsides sellest faktist positiivset: selle talve igilumi on seal peaaegu sulanud ning künkad kisuvad haljaks)
Notsu tõime Kurgjärvelt ise ära - laager olnud supertore, sõbrannade seltskond suurepärane ning iga päev suusatanud ta vähemalt 8 km. Lisaks käisid nad Haanjas võistlusi vaatamas ja tema näinud oma suurt lemmikut Andrus Veerpalu täitsa lähedalt ning pikaajaline naislemmik Eveli Saue on nüüd vahetatud Kristina Šmigun-Vähi vastu (sai samuti peaaegu näpuga katsuda). Ja tegelikult tahab Notsu olla sama kõva suusataja kui Kristina :) Ja igale pereliikmele toodi Haanja poest suur Milka šokolaad (mis sa, emmik, arvad, kas vanaemale maitseb rohkem pähklitega või laiguline :) ) Need kohtumishetked on ikka niiiii toredad!
Meie ootamatu idast lõunassesõit oli kahjuks vajalik. Võru-vanaema on haiglas. Mitu päeva kahtlustatud "närvipõletik" ei andnud ravimite toel tagasi, pigem läks hullemaks ning valu haaras poole pea asemel terve. Lähtudes põhimõttest, et keegi ei pea väljakannatamatut valu taluma, viisin ta hommikul haigla erakorralisse vastuvõttu. Arstid võtsid kaheksakümnekahest poolpudistavat vanainimest õnneks tõsiselt ning tegid talle palju markereid hõlmava mahuka vereanalüüsi. Kardiomarkeri tulemused olnud korrast ära ning valvearsti arvates on kehva verevarustusega südamest käinud läbi infarktike. Igatahes vedas ta vanaema näole hapnikumaski ning koheselt manustati ka mingeid ravimeid. Mina lahistasin ukse taga nutta.
Mida tegi aga patsient... Patsient toibus pisut hapniku ja valuvaigistite mõjul ning hakkas oma seisundit arvestades häälekalt (loe: üsna selgelt ja kindlas kõneviisis) võru keeles koju nõudma. Noh, et temal on juba palju parem... Valvearst tegi silma - enne ülejärgmise nädala keskpaika teda hoolimata hädaldamisest koju ei lubata. See aga tähendab, et lihavõtted veedame me taas lõunas. (Otsides sellest faktist positiivset: selle talve igilumi on seal peaaegu sulanud ning künkad kisuvad haljaks)
teisipäev, 23. märts 2010
sanatooriumist, ujulestadega
Vedasime sanatooriumisse läpaka kaasa. Sealne traadita võrk oli aga katkendlik ja kiirusevaba. Lisaks ütles üles ka vana läpakas ise.
Nii ei saanudki ma kirjutada, et õhtuses ETV ilmateates paistab just Narva-Jõesuu kohal päike! Kollast kiirtega päikest on kujutatud ka nende vapil.
Ida-Virumaa on üks äraütlemata kummaline ja omaette auraga paik. (Satun sinna hoopis harvemini kui näiteks Egiptusse...) Eestlaste Eesti kipub ju lõppema Rakvere teeristil. Ja edasi... Edasi tulevad masendav Kohtla-Järve ja hooajaline Valaste juga ja siis vist ongi riigipiir... Üldlevinud arvamusena ei saa Narvas riigikeelega hakkamagi.
Kui lühidalt kokku võtta, siis saime Narvas ja Narva-Jõesuus kenasti Eesti keeles hakkama - käisime mõlema linna muuseumites, lisaks ka Narva Aleksandri kirikus. Pisut isegi poodlesime (ja nii suuri ning uhkeid kaubanduskeskusi ei osanud Narvast küll oodata). Idavirulased on avatud ja lahked - sanatooriumi teenindus slaavilikult sõbralik ent mitte pealetükkiv. Kolm sööki päevas kasvatasid piisavalt pekki...
Veeprotseduuridest ei taha ma tükk aega kuulda - keskmine päevakava nägi ette lisaks muudele protseduuridele ravivanni. Avastasin esmakordselt enda jaoks jõusaali koos jõumasinatega (minu lemmikuteks osutusid liikuv jooksulint ja aparaat, millel sai samuti joosta, erinevus lindist seisnes lisaks käekangide olemasolus). Higi lahti saanud, kolisime saunamaailma ehk siis vee- ja saunakeskusesse. Ja toas tegime kah sauna - makstud ju oli :)) Lisaks protseduuride hulka kuuluv vesiaeroobikalaadne liikumisravi, mis päeviti kattus ravivanniga. Ja peamine sanatooriumis kasutatav rõivaese oli hommikmantel komplektis ujumisriiete ja kroksidega. (Kroksides ja plätudes liikujat saab eristada kaugelt - esimesed kriuksuvad, teised plaksuvad märjas olekus jalas)
Jalutasime mööda kuulsat kilomeetritepikkust liivaranda, imetlesime lagunenud puitpitsvillasid. Kohalikus koduloomuuseumis lasime fotode toel fantaasial lennata minevikku, mil Narva-Jõesuus suviti korraga 40 000 suvitajat puhkas :)
Äge oli. Paraku keerasime autonina täna hommikul Tallinna asemel Võru poole. Force majore kaheksakümnekahesel :S Aga värskeks puhanud vaimuga on temagi muresid kergem lahendada. Ja homme laekume kõik korraga - kaks sanatooriumis viledaks kulunud ja ujulestad kasvatanud puhkajat, suusalaagris sitkemaks ja iseseisvamaks muutunud Notsu ning sõbrannadega tuuritanud pubekas.
Maailma suurimad tänud neile, kes meie loomaaia eest hoolitsesid!
Nii ei saanudki ma kirjutada, et õhtuses ETV ilmateates paistab just Narva-Jõesuu kohal päike! Kollast kiirtega päikest on kujutatud ka nende vapil.
Ida-Virumaa on üks äraütlemata kummaline ja omaette auraga paik. (Satun sinna hoopis harvemini kui näiteks Egiptusse...) Eestlaste Eesti kipub ju lõppema Rakvere teeristil. Ja edasi... Edasi tulevad masendav Kohtla-Järve ja hooajaline Valaste juga ja siis vist ongi riigipiir... Üldlevinud arvamusena ei saa Narvas riigikeelega hakkamagi.
Kui lühidalt kokku võtta, siis saime Narvas ja Narva-Jõesuus kenasti Eesti keeles hakkama - käisime mõlema linna muuseumites, lisaks ka Narva Aleksandri kirikus. Pisut isegi poodlesime (ja nii suuri ning uhkeid kaubanduskeskusi ei osanud Narvast küll oodata). Idavirulased on avatud ja lahked - sanatooriumi teenindus slaavilikult sõbralik ent mitte pealetükkiv. Kolm sööki päevas kasvatasid piisavalt pekki...
Veeprotseduuridest ei taha ma tükk aega kuulda - keskmine päevakava nägi ette lisaks muudele protseduuridele ravivanni. Avastasin esmakordselt enda jaoks jõusaali koos jõumasinatega (minu lemmikuteks osutusid liikuv jooksulint ja aparaat, millel sai samuti joosta, erinevus lindist seisnes lisaks käekangide olemasolus). Higi lahti saanud, kolisime saunamaailma ehk siis vee- ja saunakeskusesse. Ja toas tegime kah sauna - makstud ju oli :)) Lisaks protseduuride hulka kuuluv vesiaeroobikalaadne liikumisravi, mis päeviti kattus ravivanniga. Ja peamine sanatooriumis kasutatav rõivaese oli hommikmantel komplektis ujumisriiete ja kroksidega. (Kroksides ja plätudes liikujat saab eristada kaugelt - esimesed kriuksuvad, teised plaksuvad märjas olekus jalas)
Jalutasime mööda kuulsat kilomeetritepikkust liivaranda, imetlesime lagunenud puitpitsvillasid. Kohalikus koduloomuuseumis lasime fotode toel fantaasial lennata minevikku, mil Narva-Jõesuus suviti korraga 40 000 suvitajat puhkas :)
Äge oli. Paraku keerasime autonina täna hommikul Tallinna asemel Võru poole. Force majore kaheksakümnekahesel :S Aga värskeks puhanud vaimuga on temagi muresid kergem lahendada. Ja homme laekume kõik korraga - kaks sanatooriumis viledaks kulunud ja ujulestad kasvatanud puhkajat, suusalaagris sitkemaks ja iseseisvamaks muutunud Notsu ning sõbrannadega tuuritanud pubekas.
Maailma suurimad tänud neile, kes meie loomaaia eest hoolitsesid!
pühapäev, 21. märts 2010
töövabad tegemised
Koju jäädes avastasin tõsiasja, et päevad lähevad kordades kiiremini kui tööl käies. Kusjuures kontoriinimesena oli mul aega lõunastada, aeg-ajalt näpistada tund Notsu koju viimiseks. Nüüd aga... kui end kell 7 üles ei vea ja kohe asjatama ei hakka, jõuab õhtu enne kui tegusad tööd tehtud saavad.
Algatuseks kolis üüriline lõpuks välja. Ja uut ei ole ma seni leidnud - natuke pirtsakas olen. Aga vist lasen lati allapoole. Tegime terve tänase päeva suurpuhastust eelmise üürniku järel, kes ometi oli kena inimene. Aga miks üks kena inimene magamistoa uksele toidunire voolata laseb, seda enda järelt koristamata, aknalauad paksu tolmukihi alla jätab ning köögilaua lauamatte ei liiguta... Igatahes on rasvanõred likvideeritud ja üks avar ja valgusküllane kahetoaline linna südames ootab elanikku.
Suurpuhastusega tegin algust ka kodus. Siin kahjuks on nii, et ühest otsast koristad ja teisest määritakse. Olgu siis määrijaks laps, teismeline, täiskasvanu või hoopis neljajalgne. Kassi pesin puhtaks - pärslast võib pesta iga nädal, ent meie Miu satub dušši alla umbes kord kuu-pooleteise jooksul. (Ilmselgelt pesi ka eelmine omanik teda - kass on pesus olles tohutult rahumeelne ega osuta vähimatki vastupanu). Hoovis on vaja samuti üht-teist korda sättida, ent sinnani ei ole ma veel jõudnud :S
Eilse õhtu logelesime maha - pläkasin sõbrannaga ja Notsu sai samal ajal oma parima sõbranna uusi raagritsikaid kiita. Peale hamstripoiss Miki vikerkaare taha minekut saabusid just sellised "lemmikloomad". Aga kohe hea oli mitte midagi asjalikku teha, vaid kooki pugida ning teed peale juua. Vahtisin peale külaskäiku hilisööni ebaloogilisima alpinismifilmi tiitlile kandideerida võivat linateost (näidati Kanal2 ja nime ei suuda ma meenutada)
Ja reedel... reedesel hommikul lubasin endale mõned iluprotseduurid. Nüüd on mul näiteks hooldatud varbad. Ühe raamatugi jõudsin salongis poole peale lugeda - Vassili Aksjonovi "Tähepilet".
Kiitsin Notsukest viielise tunnistuse eest - ka jooksvate hinnete hulgas oli sel pikimal ja raskeimal veerandil vaid üks "neli" ning ühe matemaatika töö pidi ta tegema uuesti ehk siis esimene sooritus väärinuks hinnet "3" või hoopis "mitterahuldavat". Prantsuse keel, see mille pärast ma aasta alguses väga muretsesin, on täiesti puhas viis! Kinke me veerandilõpul ei tee, pidulikku söömaaega kodust väljas ka ei pea. Nautisime reedel hoopis koduahju-friikartuleid ja viinereid ketšupiga. :D Notsu sai külla kutsuda oma sõbranna lasteaiapäevilt ning pubekas läks laubal klassiõhtule ning sõitis täna ema juurde.
Ühe kahetunnise mullivanniskäigu lubasin keset päist päeva - mul ei ole ju enam kuhugile kiiret:)
Homme läheb suuremaks pakkimiseks - kes sõidab Kurgjärvele suusalaagrisse, kes sanatooriumisse. Just! Nende üheteistkümne tööaasta lõpetuseks veedan ma neli päeva sanatooriumis - 12 protseduuri + saunakeskuse piiramatu külastus. Et sellega ei saa veel uimesid külge kasvatatud, on ka tuba ise saunaga sviit. Ja kolm korda päevas toitlustamist ilma nõude koristuseta:) Aeg iseendale.
PS! Head algavat töönädalat:P
Algatuseks kolis üüriline lõpuks välja. Ja uut ei ole ma seni leidnud - natuke pirtsakas olen. Aga vist lasen lati allapoole. Tegime terve tänase päeva suurpuhastust eelmise üürniku järel, kes ometi oli kena inimene. Aga miks üks kena inimene magamistoa uksele toidunire voolata laseb, seda enda järelt koristamata, aknalauad paksu tolmukihi alla jätab ning köögilaua lauamatte ei liiguta... Igatahes on rasvanõred likvideeritud ja üks avar ja valgusküllane kahetoaline linna südames ootab elanikku.
Suurpuhastusega tegin algust ka kodus. Siin kahjuks on nii, et ühest otsast koristad ja teisest määritakse. Olgu siis määrijaks laps, teismeline, täiskasvanu või hoopis neljajalgne. Kassi pesin puhtaks - pärslast võib pesta iga nädal, ent meie Miu satub dušši alla umbes kord kuu-pooleteise jooksul. (Ilmselgelt pesi ka eelmine omanik teda - kass on pesus olles tohutult rahumeelne ega osuta vähimatki vastupanu). Hoovis on vaja samuti üht-teist korda sättida, ent sinnani ei ole ma veel jõudnud :S
Eilse õhtu logelesime maha - pläkasin sõbrannaga ja Notsu sai samal ajal oma parima sõbranna uusi raagritsikaid kiita. Peale hamstripoiss Miki vikerkaare taha minekut saabusid just sellised "lemmikloomad". Aga kohe hea oli mitte midagi asjalikku teha, vaid kooki pugida ning teed peale juua. Vahtisin peale külaskäiku hilisööni ebaloogilisima alpinismifilmi tiitlile kandideerida võivat linateost (näidati Kanal2 ja nime ei suuda ma meenutada)
Ja reedel... reedesel hommikul lubasin endale mõned iluprotseduurid. Nüüd on mul näiteks hooldatud varbad. Ühe raamatugi jõudsin salongis poole peale lugeda - Vassili Aksjonovi "Tähepilet".
Kiitsin Notsukest viielise tunnistuse eest - ka jooksvate hinnete hulgas oli sel pikimal ja raskeimal veerandil vaid üks "neli" ning ühe matemaatika töö pidi ta tegema uuesti ehk siis esimene sooritus väärinuks hinnet "3" või hoopis "mitterahuldavat". Prantsuse keel, see mille pärast ma aasta alguses väga muretsesin, on täiesti puhas viis! Kinke me veerandilõpul ei tee, pidulikku söömaaega kodust väljas ka ei pea. Nautisime reedel hoopis koduahju-friikartuleid ja viinereid ketšupiga. :D Notsu sai külla kutsuda oma sõbranna lasteaiapäevilt ning pubekas läks laubal klassiõhtule ning sõitis täna ema juurde.
Ühe kahetunnise mullivanniskäigu lubasin keset päist päeva - mul ei ole ju enam kuhugile kiiret:)
Homme läheb suuremaks pakkimiseks - kes sõidab Kurgjärvele suusalaagrisse, kes sanatooriumisse. Just! Nende üheteistkümne tööaasta lõpetuseks veedan ma neli päeva sanatooriumis - 12 protseduuri + saunakeskuse piiramatu külastus. Et sellega ei saa veel uimesid külge kasvatatud, on ka tuba ise saunaga sviit. Ja kolm korda päevas toitlustamist ilma nõude koristuseta:) Aeg iseendale.
PS! Head algavat töönädalat:P
teisipäev, 16. märts 2010
Viimnepäev
Üksteist aastat reas olen ma oma tööandja ja tema eelkäijate kontoris rutiinseid ja vähemrutiinseid 9-17 päevi veetnud. Sada ja mitukümmend korda lubanud, et käesolev (ja nüüdseks juba ammulõppenud) aasta jääb viimaseks. Täna on mõneks ajaks tõesti viimane päev. Lubasin kolleegidele aastal 2013 tagasi rivis olla.
Natuke kurb on - osakond kinkis lilled ja pehme kaisulooma. Ampsasime soolast ja magusat. Homme istub minu toolile üks teine tüdruk. Kuna tegemist tööalaselt tuttava inimesega, siis tööasjade pärast ma ei muretse. (Tegelikult ei peaks ju töökontaktid üldse olema inimesed, kelle pärast peale tööpäeva lõppu muretseda).
Võtan peatselt üle uue rolli. Keegi avaliku elu tegelane olla öelnud, et kolm last on vaesuspiiril balansseerimine - me astume just sellele piirile. Küllap rutiin jälle paika loksub. Kolleegid uurivad juba mitu päeva, et mis tunne on. Tunne on nagu ootaks ees puhkusereis- ärev. Kas ikka kindlustus ja piletid on? Aga pass ja päevitusriided?
Et mõned tööasjad lubasin ise korras hoida, siis meiliaadress jääb ikka kehtima. Telefoninumber on samuti minu oma.
Uued seiklused ootavad:)
Natuke kurb on - osakond kinkis lilled ja pehme kaisulooma. Ampsasime soolast ja magusat. Homme istub minu toolile üks teine tüdruk. Kuna tegemist tööalaselt tuttava inimesega, siis tööasjade pärast ma ei muretse. (Tegelikult ei peaks ju töökontaktid üldse olema inimesed, kelle pärast peale tööpäeva lõppu muretseda).
Võtan peatselt üle uue rolli. Keegi avaliku elu tegelane olla öelnud, et kolm last on vaesuspiiril balansseerimine - me astume just sellele piirile. Küllap rutiin jälle paika loksub. Kolleegid uurivad juba mitu päeva, et mis tunne on. Tunne on nagu ootaks ees puhkusereis- ärev. Kas ikka kindlustus ja piletid on? Aga pass ja päevitusriided?
Et mõned tööasjad lubasin ise korras hoida, siis meiliaadress jääb ikka kehtima. Telefoninumber on samuti minu oma.
Uued seiklused ootavad:)
esmaspäev, 15. märts 2010
Inimene vs maksuamet vol2
Eelmise nädala segane seis hakkab lahendust leidma.
Tänane kõnelus Maksuhalduriga andis infot, et meie juhtumi puhul tehakse erand. Igaüks deklareerib just niipalju tulusid-kulusid kui ta saanud/maksnud on. Iseenesest tundus see lause mulle naljakas - purtsatasin telefonitoru otsas naermagi. (Et riik annab mulle võimaluse mitte valetada) Aga lisaks meie deklaritele kirjutab Kohtutäitur Maksuametile selgituse asjaoludest, mis minu ja eksi deklaratsioonid erinevaks muudavad.
Iseenesest muidugi tore, et suur riigiamet 3000 krooni pärast pretsedendi loob. Kurb, et järgmisel aastal istume eksiga sama portsu otsas - suurema summa deklareerijaks olen siis mina.
Kurjaks muudab mind aga kolmas osaline - Kohtutäitur, kes lubanud Maksuhaldurile seletuskirja juba reedel edastada. Suhteliselt ootuspäraselt ei ole seda siiani saadetud ning seetõttu ei saa ka meie deklaritele rohelist teed anda.
"Bardakk", kirjeldas kohtutäituri büroo asjaajamist tabavalt üks õigussüsteemiga hästi kursis olev tütarlaps. Nendin, et tal on paganama õigus.
Tänane kõnelus Maksuhalduriga andis infot, et meie juhtumi puhul tehakse erand. Igaüks deklareerib just niipalju tulusid-kulusid kui ta saanud/maksnud on. Iseenesest tundus see lause mulle naljakas - purtsatasin telefonitoru otsas naermagi. (Et riik annab mulle võimaluse mitte valetada) Aga lisaks meie deklaritele kirjutab Kohtutäitur Maksuametile selgituse asjaoludest, mis minu ja eksi deklaratsioonid erinevaks muudavad.
Iseenesest muidugi tore, et suur riigiamet 3000 krooni pärast pretsedendi loob. Kurb, et järgmisel aastal istume eksiga sama portsu otsas - suurema summa deklareerijaks olen siis mina.
Kurjaks muudab mind aga kolmas osaline - Kohtutäitur, kes lubanud Maksuhaldurile seletuskirja juba reedel edastada. Suhteliselt ootuspäraselt ei ole seda siiani saadetud ning seetõttu ei saa ka meie deklaritele rohelist teed anda.
"Bardakk", kirjeldas kohtutäituri büroo asjaajamist tabavalt üks õigussüsteemiga hästi kursis olev tütarlaps. Nendin, et tal on paganama õigus.
pühapäev, 14. märts 2010
teatrielamus Viljandist
Põikasime eile "Ugalasse". Teisiti ei saaks seda nimetada - neljabal märkasin, et laubane etendus on just "Küünlad põlevad lõpuni"-ga asendsatud. Mul on ju eelmisel aastal meid tabanud "force majore´ga" seoses see jätkuvalt vaatamata.
"See peab ikka eriti hea etendus olema", urises meesisend, kui Rapla-kandis sajakonna meetri peal kolm autot kiilasjää tõttu oli kraavi sõitnud. Rapla-Türi vahelistel metsastel lõikudel valitses samuti salapärane kiilakas ning hullemgi... Nähtavus muutus sadava lume tõttu olematuks. Ja peale Arkmat vaheldus poolpimedus taas särava päikesega paarikümne meetri jooksul. Selliseid ilmastikunähtusi ei ole ma varem talvel kohanud. (Nojah, minu idee oli mitte sõita Tartu maanteed mööda.)
Avastasin, et ma ei ole Ugalas käinudki - visuaalselt ilus teater ja mõnusa puhvetivalikuga:) Piinlikkusemomendina ei olnud ma end riietanud pidulikult. Meil pealinnas ju õhtutualettides Draama- või Linnateatris ei käida...
Etendus haaras esimestest minutitest kuni lõpuni - minuga juhtub seda harva. Oli see nüüd Kaljujärve esitatud monoloog või Marai tekst, mis mind tõmbas. Raamatugi lugesin ma ju läbi mõne tunniga, neelasin endasse. Ja Konradit mängiv Arvi Mägi (piinlik - minu jaoks täiesti tundmatu näitleja) oli super. Lahkudes kostus garderoobisabas ka teistsuguseid arvamusi - mõnele vaatajale jäi sisu arusaamatuks, mõni kurvastas, et "oli igav, midagi ei juhtunud, pauku ei tehtudki".
Jap. Selles loos ei juhtugi midagi. Kaks meest kõnelevad mõisa lagunevas toas. Öö möödub ja küünlad põlevad lõpuni. Ja need kaks vana meest lähevad lahku, et enam mitte kunagi kohtuda. On aasta 1940. Ja aastaarvul ei ole tegelikult tähtsust, sest tegelik tegevus toimub mälestustes, mis viivad vaataja 19/20 sajandi vahetusse, samasse Ungari maamõisa. Ja mõis on sel ajal võimas.
Raamat on paraku läbi müüdud. Võtan raamatukogust uuesti. Need pikad ja mõnusad kirjeldused viivad ühte teise maailma, ühte teise ühiskonnakihti ning ühede teiste väärtuste juurde.
Meesisend arvas tagasiteel, et etendus oli kordades parem kui ta oodata oskas. Ajendas tedagi mõtlema sõprusest, selle suurusest ning võimalikest lahendustest. Massidele vaatamiseks ei sobi, nishitooteks aga küll.
PS. Ugala teeb teatrikuul oma etendustele ka soodusmüüki - Piletimaailmast ostes maksis pilet 120 krooni, ent teatris jaotatud voldikutel olid märgitud hoopis sõbralikumad soodushinnad. Neljakesi minnes saaks bensiiniraha võrra odavamalt küll:)
"See peab ikka eriti hea etendus olema", urises meesisend, kui Rapla-kandis sajakonna meetri peal kolm autot kiilasjää tõttu oli kraavi sõitnud. Rapla-Türi vahelistel metsastel lõikudel valitses samuti salapärane kiilakas ning hullemgi... Nähtavus muutus sadava lume tõttu olematuks. Ja peale Arkmat vaheldus poolpimedus taas särava päikesega paarikümne meetri jooksul. Selliseid ilmastikunähtusi ei ole ma varem talvel kohanud. (Nojah, minu idee oli mitte sõita Tartu maanteed mööda.)
Avastasin, et ma ei ole Ugalas käinudki - visuaalselt ilus teater ja mõnusa puhvetivalikuga:) Piinlikkusemomendina ei olnud ma end riietanud pidulikult. Meil pealinnas ju õhtutualettides Draama- või Linnateatris ei käida...
Etendus haaras esimestest minutitest kuni lõpuni - minuga juhtub seda harva. Oli see nüüd Kaljujärve esitatud monoloog või Marai tekst, mis mind tõmbas. Raamatugi lugesin ma ju läbi mõne tunniga, neelasin endasse. Ja Konradit mängiv Arvi Mägi (piinlik - minu jaoks täiesti tundmatu näitleja) oli super. Lahkudes kostus garderoobisabas ka teistsuguseid arvamusi - mõnele vaatajale jäi sisu arusaamatuks, mõni kurvastas, et "oli igav, midagi ei juhtunud, pauku ei tehtudki".
Jap. Selles loos ei juhtugi midagi. Kaks meest kõnelevad mõisa lagunevas toas. Öö möödub ja küünlad põlevad lõpuni. Ja need kaks vana meest lähevad lahku, et enam mitte kunagi kohtuda. On aasta 1940. Ja aastaarvul ei ole tegelikult tähtsust, sest tegelik tegevus toimub mälestustes, mis viivad vaataja 19/20 sajandi vahetusse, samasse Ungari maamõisa. Ja mõis on sel ajal võimas.
Raamat on paraku läbi müüdud. Võtan raamatukogust uuesti. Need pikad ja mõnusad kirjeldused viivad ühte teise maailma, ühte teise ühiskonnakihti ning ühede teiste väärtuste juurde.
Meesisend arvas tagasiteel, et etendus oli kordades parem kui ta oodata oskas. Ajendas tedagi mõtlema sõprusest, selle suurusest ning võimalikest lahendustest. Massidele vaatamiseks ei sobi, nishitooteks aga küll.
PS. Ugala teeb teatrikuul oma etendustele ka soodusmüüki - Piletimaailmast ostes maksis pilet 120 krooni, ent teatris jaotatud voldikutel olid märgitud hoopis sõbralikumad soodushinnad. Neljakesi minnes saaks bensiiniraha võrra odavamalt küll:)
neljapäev, 11. märts 2010
Maksumaksjad, Kohtutäitur ja Maksuamet
Väikese Notsu isa maksab alates kokkuleppe saavutamisest korralikult elatist. Elatis laekub minu igapäevaselt kasutuses mitteolevale pangakontole ja piinlikult maha vaadates tunnistan, et selle üle ma arvet ei pea. Aga kord aastas vaatan laekumised üle. Tulude deklareerimiseks.
Sellel aastal oli Kohtutäituri kaudu laekunud x krooni. See oli küll 3000 krooni vähem kui kohus kokkuleppemenetluse alusel kinnitas.
Kirjutasin meili hr Kohtutäiturile, kelle vahendusel elatis jätkuvalt laekub. Päev hiljem laiutas deklari infolehel Maksuaemti kodukal teatis, et olen saanud rohkem elatist kui deklaris avaldanud. Nädal hiljem ei olnud kohtutäitur vastanud. Veel päev hiljem selgus, et maksja on tasunud täiturile kogu summa ehk siis matemaatiliselt väljendatuna x+3000 krooni ning sellest ka erinevused deklaratsioonides.
Hr Kohtutäituri nipsakas pr Abi teatas maksjale, et tõendid Maksuametile on tasulised ning neid väljastatakse vastavalt järjekorrale. Noh üõkskord kindlasti saab, ent tööd olevat palju. Sama daam üritas ka mulle esmalt selgitada, et mina, rumal naine, ei oska kalkulaatoril summat 12 kuuga korrutada või ei leia panga väljavõttest õigeid summasid üles.
Siiski helistas ta õhtul mulle tagasi, suisa vabandas ning teatas, et nende büroo on kahetsusväärse eksituse tõttu tõepoolest mulle 3000 krooni vähem vahendanud, kuid lisas kiiresti, et probleem on JUBA lahendatud ning summa on täna üle kantud.
Nojah. Probleem ei ole ju lahendatud. Sest elatise maksja ja saaja deklaratsioonides laiutab endiselt erisus. Kumbki ei ole eksinud - maksja on tasunud, kuid saaja ei ole saanud. Eriti huvitavale seisukohale asus seekord Maksuameti haldur, kes soovitas ühel meist deklaratsiooni 3000 krooni võtta muuta, et saaks summa ja seeläbi ka deklarid klappima. Paraku esitaks deklarit muutev isik vääraid andmeid oma tulude/kulude kohta.
Hr Kohtutäituri pr Abi lubas maksuametiga lõppenud tööpäeva jooksul ühendust võtta, ent jättis selle tegemata. Mis teha kui tööd on palju...
Leppisime Notsu isaga kokku, et oleme kannatlikud ja ootame homse tööpäeva lõpu ära. Seejärel tuleb ilmselt pöörduda Kohtutäituri tööd järelvalvavasse asutusse ehk Justiitsministeeriumisse. Lahendust ja nõu vajame, et riiki petmata saaks tuludeklaratsioone esitada.
Sellel aastal oli Kohtutäituri kaudu laekunud x krooni. See oli küll 3000 krooni vähem kui kohus kokkuleppemenetluse alusel kinnitas.
Kirjutasin meili hr Kohtutäiturile, kelle vahendusel elatis jätkuvalt laekub. Päev hiljem laiutas deklari infolehel Maksuaemti kodukal teatis, et olen saanud rohkem elatist kui deklaris avaldanud. Nädal hiljem ei olnud kohtutäitur vastanud. Veel päev hiljem selgus, et maksja on tasunud täiturile kogu summa ehk siis matemaatiliselt väljendatuna x+3000 krooni ning sellest ka erinevused deklaratsioonides.
Hr Kohtutäituri nipsakas pr Abi teatas maksjale, et tõendid Maksuametile on tasulised ning neid väljastatakse vastavalt järjekorrale. Noh üõkskord kindlasti saab, ent tööd olevat palju. Sama daam üritas ka mulle esmalt selgitada, et mina, rumal naine, ei oska kalkulaatoril summat 12 kuuga korrutada või ei leia panga väljavõttest õigeid summasid üles.
Siiski helistas ta õhtul mulle tagasi, suisa vabandas ning teatas, et nende büroo on kahetsusväärse eksituse tõttu tõepoolest mulle 3000 krooni vähem vahendanud, kuid lisas kiiresti, et probleem on JUBA lahendatud ning summa on täna üle kantud.
Nojah. Probleem ei ole ju lahendatud. Sest elatise maksja ja saaja deklaratsioonides laiutab endiselt erisus. Kumbki ei ole eksinud - maksja on tasunud, kuid saaja ei ole saanud. Eriti huvitavale seisukohale asus seekord Maksuameti haldur, kes soovitas ühel meist deklaratsiooni 3000 krooni võtta muuta, et saaks summa ja seeläbi ka deklarid klappima. Paraku esitaks deklarit muutev isik vääraid andmeid oma tulude/kulude kohta.
Hr Kohtutäituri pr Abi lubas maksuametiga lõppenud tööpäeva jooksul ühendust võtta, ent jättis selle tegemata. Mis teha kui tööd on palju...
Leppisime Notsu isaga kokku, et oleme kannatlikud ja ootame homse tööpäeva lõpu ära. Seejärel tuleb ilmselt pöörduda Kohtutäituri tööd järelvalvavasse asutusse ehk Justiitsministeeriumisse. Lahendust ja nõu vajame, et riiki petmata saaks tuludeklaratsioone esitada.
esmaspäev, 8. märts 2010
Naistepäevalõhnaline
Täna, päris mitu aastat tagasi sõitsin ma rongiga Moskvasse. Oli eesmärgiks nüüd sisekergejõustiku EM või MM, vahet pole. Leningradi vaksalisse jõudsin päev peale naistepäeva, 9. märtsi hommikul. Linna ostukeskusi kaunistavad tulbid ei olnud kaugeltki närtsinud. Tuli- või lillekirjas "vosmoje marta" ilutses igal endast vähegi lugupidaval poeparadiisil. Gumi (või oli ta nüüd Tsum, see Punasel-väljakul-mausoleumi vastas) tulbikuhi oli vastavalt hindade krõbedusele eriti kõrge, inimesest mitu korda kõrgemgi. Selle moodustise ümber paigutusid istepingid puhkamiseks...
Tasapisi hakkab ka Eestis naistepäev põlastusväärse igandi staatusest tagasi tulema. Esimeseks õnnitlejaks oli Väike Notsu isiklikult - värvilisest paberist volditud karbis peitusid kommid! Tööle jõudes õnnitles mu suur ülemus iga osakonnas töötavat naisterahvast oranžika roosiga. Ja lehe kõikse suurem päälik tõi pealelõunal personaalsed tulbikimbud. Notsuga lõunapausil kiirelt koju sõites avastasin köögilaualt suure tulbikimbu ja šokolaadise kattega tordi :)
Koostööpartneridki soovisid kaunist tähtpäeva. Sai tõesti pidupäevahõngune. Aitäh-aitäh!
Lapsepõlvest meenub lisaks pühadekaartide saatmise komme - vanaema sõbrannadelt nii Kadriorust kui ka kesklinnast saabus meile Kalamajja (hiljem Lasnamäele) kindlasti kaardike. (Saatjad olid mõlemad Venemaa eestlannad).
Aastaid hiljem aitasime emaga tema sõbrannal tulpe müüa - tema sugulased kasvatasid neid kuskil Valga-kandis. Parkisime ema sõbranna beežika Žiguli kuskile Maardu-kanti ning müütasime kolmekesi pagaasnikutäie tulpe mõne tunniga. (Nii teenisin ma esimesi taskurahasid)
Ja tegelikult on iga päev pidulik - oska vaid ta mõnusaks elada. Minusugustele, kes alati ise ei viitsi, jääb ootus, et klarazetkinid midagi välja mõtlevad.
Tasapisi hakkab ka Eestis naistepäev põlastusväärse igandi staatusest tagasi tulema. Esimeseks õnnitlejaks oli Väike Notsu isiklikult - värvilisest paberist volditud karbis peitusid kommid! Tööle jõudes õnnitles mu suur ülemus iga osakonnas töötavat naisterahvast oranžika roosiga. Ja lehe kõikse suurem päälik tõi pealelõunal personaalsed tulbikimbud. Notsuga lõunapausil kiirelt koju sõites avastasin köögilaualt suure tulbikimbu ja šokolaadise kattega tordi :)
Koostööpartneridki soovisid kaunist tähtpäeva. Sai tõesti pidupäevahõngune. Aitäh-aitäh!
Lapsepõlvest meenub lisaks pühadekaartide saatmise komme - vanaema sõbrannadelt nii Kadriorust kui ka kesklinnast saabus meile Kalamajja (hiljem Lasnamäele) kindlasti kaardike. (Saatjad olid mõlemad Venemaa eestlannad).
Aastaid hiljem aitasime emaga tema sõbrannal tulpe müüa - tema sugulased kasvatasid neid kuskil Valga-kandis. Parkisime ema sõbranna beežika Žiguli kuskile Maardu-kanti ning müütasime kolmekesi pagaasnikutäie tulpe mõne tunniga. (Nii teenisin ma esimesi taskurahasid)
Ja tegelikult on iga päev pidulik - oska vaid ta mõnusaks elada. Minusugustele, kes alati ise ei viitsi, jääb ootus, et klarazetkinid midagi välja mõtlevad.
reede, 5. märts 2010
Meenutusi ammulahkunutest
Meiegi suguvõsas on "oma lugu" - keegi kelle saatus viimases sõjas teadmata jäi. Vanaema peres jäi kadunuks tema vanem vend. 1970-ndatel, mil sõjast oli möödunud "napp" 30 aastat, lootis vanaema vist kusagil südamesopis ikka venna elusolekut. Vanaema rääkis, et venna naine uurinud tulemusteta abikaasa saatust nii Moskvast kui läände putkanud külarahvalt.
Kadumisloo vahendanud vanaemani venna relvavennad. Kaks sugulaspoissi, vanaema vend ja mu kadunud Hiiumaa-tädi Hermine vend, teeninud kuskil Karjala kandis. Kui mu lapsemälu ei peta, siis tahtnud nad Soome karata. Tol öösel kuuldud metsas laskmist. Relvavennad kamminud hommikul metsatuka läbi, kuid jälgi heitlusest ega värskest matusest polnud. Nii vanaema vend Orest (koduselt Oskar) kui ka tädi Hermine vend, mu mälu järgi Juku, jäid kadunuks. Peale vanaema lahkumist 1993. aasta esimesel päeval ei räägitud Hiiumaa-lugusid enam sagedasti.
Tädi Hermine surmani väisasime emaga kaks korda aastas Hiiumaad - nädalake suvel ning nädalavahetus tädi Hermine sünnipäeval septembrikuus. Kord ei mahtunud mu Datsuni-köks praamile ning hilinesin hambaarstile. Tohtriga tuli jutuks mu veerandik-Hiiumaa-päritolu. Selgus, et arstki pärineb samast, Reigi-Luidja kandist. Enamgi. Hambaarsti tädi olnud mu vanaema sõjas kadunud venna abikaasa. Lehma lellepoeglik sugulus küll, aga siiski:)
Hambaarst teadnud, et Raasiku kanti saabunud sõja järel elama mu vanaonu nimekaim, samaealine ja eraklik. Kahjuks jõudis ta lahkuda teispoolsusse enne kui mu ema temani jõudis.
Mõne aasta eest käisin Rahvaülikoolis genealoogia kursustel. Õppisin kasutama arhiivide värskeid veebivariante. Tõnismäe tänava arhiivi veebiosast leidsin oma vanaonu nime toksides tema mahalaskmise kuupäeva. Ma ei ole tahtnud minna arhiivi originaali vaatama.
Eile käisin taas hambaarstil. Ta ulatas lahkudes pakikese, paludes see viia emale. Pakis sisaldus vanaonu foto, pildistatud koos tema tädiga - selline uhke ja hästi hoitud keraamiline pilt, millel ajahambast jälgegi pole. Vanaonu näojooned on vanaemaga sarnased.
Vanaonu abielutunnistus. 16. detsembril 1935 abiellusid Hiiumaal Puski kirikus Anastassia ja Orest. See paber olnuks samuti nagu eile väljastatud - ei mingeid koltumisjälgi. (Puski kirikust enesest Kõpu ja Nurste teeristil, on järel vaid hunnik punakaid telliskive.) Pakis oli ka kolmas ese - hõbedast sama daatumit kandev suhkrulusikas, mille varrel AOM ehk siis abiellunute monogramm. Hambaarst sõnas, et tädi Anna kõnelenud oma esimesest abikaasat alati ülivõrdes. Minu emagi käinud lapsena oma ema ehk siis minu vanaemaga tihti tädi Annal külas. Elanud tädi nendega samas, Kalamaja kandis.
Vanaema plekk-katusega kodumajast Reigis on alles vaid vundament. Maja ehitas tema isa Eesti Vabariigi ajal. Vanaema lahkus lapsepõlvekodust Tallinna 15-aastaselt, ehk umbes 1930. TEma vanemad surid sõja ajal vähki ning vanaema noorim õde napilt kahekümneselt ehk kohe peale sõda, peapõletikku. Et Hiiumaa asus "piiritsoonis", oli sinnasõit komplitseeritud. Nii suhtles vanaema peamiselt vanaisa sugulastega Türi-kandis. Ja Reigi küla kõige uhkema, ainsa plekk-katusega maja, vedas üks sugulastest oma elamuks Kärdla linnas. Mu ema sõnul on hambaarstilt kingiks saadud hõbedast suhkrulusikas ainus vanaema lapsepõlvekodu meenutav ese. Suure ringiga saabunud.
Kadumisloo vahendanud vanaemani venna relvavennad. Kaks sugulaspoissi, vanaema vend ja mu kadunud Hiiumaa-tädi Hermine vend, teeninud kuskil Karjala kandis. Kui mu lapsemälu ei peta, siis tahtnud nad Soome karata. Tol öösel kuuldud metsas laskmist. Relvavennad kamminud hommikul metsatuka läbi, kuid jälgi heitlusest ega värskest matusest polnud. Nii vanaema vend Orest (koduselt Oskar) kui ka tädi Hermine vend, mu mälu järgi Juku, jäid kadunuks. Peale vanaema lahkumist 1993. aasta esimesel päeval ei räägitud Hiiumaa-lugusid enam sagedasti.
Tädi Hermine surmani väisasime emaga kaks korda aastas Hiiumaad - nädalake suvel ning nädalavahetus tädi Hermine sünnipäeval septembrikuus. Kord ei mahtunud mu Datsuni-köks praamile ning hilinesin hambaarstile. Tohtriga tuli jutuks mu veerandik-Hiiumaa-päritolu. Selgus, et arstki pärineb samast, Reigi-Luidja kandist. Enamgi. Hambaarsti tädi olnud mu vanaema sõjas kadunud venna abikaasa. Lehma lellepoeglik sugulus küll, aga siiski:)
Hambaarst teadnud, et Raasiku kanti saabunud sõja järel elama mu vanaonu nimekaim, samaealine ja eraklik. Kahjuks jõudis ta lahkuda teispoolsusse enne kui mu ema temani jõudis.
Mõne aasta eest käisin Rahvaülikoolis genealoogia kursustel. Õppisin kasutama arhiivide värskeid veebivariante. Tõnismäe tänava arhiivi veebiosast leidsin oma vanaonu nime toksides tema mahalaskmise kuupäeva. Ma ei ole tahtnud minna arhiivi originaali vaatama.
Eile käisin taas hambaarstil. Ta ulatas lahkudes pakikese, paludes see viia emale. Pakis sisaldus vanaonu foto, pildistatud koos tema tädiga - selline uhke ja hästi hoitud keraamiline pilt, millel ajahambast jälgegi pole. Vanaonu näojooned on vanaemaga sarnased.
Vanaonu abielutunnistus. 16. detsembril 1935 abiellusid Hiiumaal Puski kirikus Anastassia ja Orest. See paber olnuks samuti nagu eile väljastatud - ei mingeid koltumisjälgi. (Puski kirikust enesest Kõpu ja Nurste teeristil, on järel vaid hunnik punakaid telliskive.) Pakis oli ka kolmas ese - hõbedast sama daatumit kandev suhkrulusikas, mille varrel AOM ehk siis abiellunute monogramm. Hambaarst sõnas, et tädi Anna kõnelenud oma esimesest abikaasat alati ülivõrdes. Minu emagi käinud lapsena oma ema ehk siis minu vanaemaga tihti tädi Annal külas. Elanud tädi nendega samas, Kalamaja kandis.
Vanaema plekk-katusega kodumajast Reigis on alles vaid vundament. Maja ehitas tema isa Eesti Vabariigi ajal. Vanaema lahkus lapsepõlvekodust Tallinna 15-aastaselt, ehk umbes 1930. TEma vanemad surid sõja ajal vähki ning vanaema noorim õde napilt kahekümneselt ehk kohe peale sõda, peapõletikku. Et Hiiumaa asus "piiritsoonis", oli sinnasõit komplitseeritud. Nii suhtles vanaema peamiselt vanaisa sugulastega Türi-kandis. Ja Reigi küla kõige uhkema, ainsa plekk-katusega maja, vedas üks sugulastest oma elamuks Kärdla linnas. Mu ema sõnul on hambaarstilt kingiks saadud hõbedast suhkrulusikas ainus vanaema lapsepõlvekodu meenutav ese. Suure ringiga saabunud.
neljapäev, 4. märts 2010
Uued suusakepid
Mõnikord jõuan kella 17,30-ks Trummi Notsule vastu. Tal on selle üle eriti hea meel:)
Eile avastasin ta suuski määrimast. Vasakus käes määrdepulk, tahtis ta paremasse "triikraua" haarata ja mina muidugi ukselt kohe söösta. Hea, et end kontrollida suutsin - see ei ole Notsul esimene määrimiskord. (Minu) õnneks pakkus abi ka treener. Minu laps on ikka väga-väga suureks kasvanud lühikese kooliajaga...
Suureks mitte vaid olekult. Jalutasime Glehni lossi juurde, kuhu auto jätsin. Uisusamm on rahulik ning kiire. Oma õuduseks avastasin, et käed laperdavad tal nagu uimed. Mitte, et seal jõudu poleks, vaid kepid on lihtsalt lühikesed. (Ja pole ka ime, et ta kepid tihtipeale trenni jätab, kasu ei ole neist vähimatki). Läksime õhtul Järve Sportlandi ja ostsime uued kepid - natuke ninast pikemad nagu mul endalgi. Ja nende keppide pikkuseks, pidin poes tagumikule kukkuma, oli 130 cm. Seega on Notsu pikkus enne oma 8-ndat sünnipäeva nii umbes 140 sentimeetrit. Kui nüüd hästi meenutada, siis viimased ostetud riidedki on number 140-146.
Eile avastasin ta suuski määrimast. Vasakus käes määrdepulk, tahtis ta paremasse "triikraua" haarata ja mina muidugi ukselt kohe söösta. Hea, et end kontrollida suutsin - see ei ole Notsul esimene määrimiskord. (Minu) õnneks pakkus abi ka treener. Minu laps on ikka väga-väga suureks kasvanud lühikese kooliajaga...
Suureks mitte vaid olekult. Jalutasime Glehni lossi juurde, kuhu auto jätsin. Uisusamm on rahulik ning kiire. Oma õuduseks avastasin, et käed laperdavad tal nagu uimed. Mitte, et seal jõudu poleks, vaid kepid on lihtsalt lühikesed. (Ja pole ka ime, et ta kepid tihtipeale trenni jätab, kasu ei ole neist vähimatki). Läksime õhtul Järve Sportlandi ja ostsime uued kepid - natuke ninast pikemad nagu mul endalgi. Ja nende keppide pikkuseks, pidin poes tagumikule kukkuma, oli 130 cm. Seega on Notsu pikkus enne oma 8-ndat sünnipäeva nii umbes 140 sentimeetrit. Kui nüüd hästi meenutada, siis viimased ostetud riidedki on number 140-146.
teisipäev, 2. märts 2010
Vikerkaare taga - hamstritüdruk Miki
Kui Väikese Notsu parim sõbranna Saskia endale hamstriplika sai, oli meie kodus palju porinat. Lisaks bernhardiin Bettile ja tollasele kassile ihaldas Notsu endale võimalikke lojuseid alates tšintšiljadest (nagu mu endise kolleegi tütrel), jänestest (nagu Lagedil sugulaste juures), hobusest (nagu Pipi Pikksuka raamatus). Ja muidugi olin mina see kõikse halvem ema, kes isegi Madagaskari tarakani ei luba (nagu Võru-sõprade pojal).
Lähtudes, et a) meil juba on mitu elukat b) me ei ole eriti paiksed c) kõik elukad ei sobi omavahel kokku elama, jäin ma endale kindlaks. Ja nii ei saabunudki meile hamstrit hoolimata Notsu suurtest lubadustest hoida oma toa uks kassi eest kinni. Küll aga nunnutas Nots Mikit sõbrannal külas käies
Väikesel Mikil oli kord vaja arstile minna. Ja Saskia ema, minu hea sõbranna, nägi kurja vaeva, et leida hamstreid ravivat loomakliinikut. Võta sa kinni, kui suur mure on loomal, kes ei püsi pudeliski paigal ent mahub peopesa sisse... Seekord läks õnneks!
Möödunud nädalalõpul tundus perele taas, et hamstrike ei ole päris terve. Kuniks täna selgunud, et loomaarsti külastust ei anna edasi lükata.
Kahjuks arvas arst, et loomakest ei saa tõenäoliselt enam aidata. Ja tunnike peale arstilt kojutulekut saabuski kurb teade. Kumb rohkem muret tegi, kas vikerkaare taha läinud hamstrike või hoopis kurbus sõbranna mure pärast. Igatahes oli Notsu õhtul kahtlaselt vaikne. Enne magamaminekut sosistas vaikselt, et tema ikka hamstrit ei taha. Ma olen temaga igati päri - nende pisikeste "rotikeste" eluiga on nii nukralt lühike. Ja nende minek kurvastab väga.
Lähtudes, et a) meil juba on mitu elukat b) me ei ole eriti paiksed c) kõik elukad ei sobi omavahel kokku elama, jäin ma endale kindlaks. Ja nii ei saabunudki meile hamstrit hoolimata Notsu suurtest lubadustest hoida oma toa uks kassi eest kinni. Küll aga nunnutas Nots Mikit sõbrannal külas käies
Väikesel Mikil oli kord vaja arstile minna. Ja Saskia ema, minu hea sõbranna, nägi kurja vaeva, et leida hamstreid ravivat loomakliinikut. Võta sa kinni, kui suur mure on loomal, kes ei püsi pudeliski paigal ent mahub peopesa sisse... Seekord läks õnneks!
Möödunud nädalalõpul tundus perele taas, et hamstrike ei ole päris terve. Kuniks täna selgunud, et loomaarsti külastust ei anna edasi lükata.
Kahjuks arvas arst, et loomakest ei saa tõenäoliselt enam aidata. Ja tunnike peale arstilt kojutulekut saabuski kurb teade. Kumb rohkem muret tegi, kas vikerkaare taha läinud hamstrike või hoopis kurbus sõbranna mure pärast. Igatahes oli Notsu õhtul kahtlaselt vaikne. Enne magamaminekut sosistas vaikselt, et tema ikka hamstrit ei taha. Ma olen temaga igati päri - nende pisikeste "rotikeste" eluiga on nii nukralt lühike. Ja nende minek kurvastab väga.
esmaspäev, 1. märts 2010
Ja lõppeski olümpia
Lõppenud olümpiat vaatasime kolmekesi päris õhinaga. Mind tegi vaid nukraks meie sportlaste kehv esinemine - päris igal õhtul ei saanudki omadele kaasa elada.
Eile vaatasime viimaset lootust - Veerpalu "medalisõitu".
Mina olin skeptik nagu alati - ei mingit medalit. Tema ikka lootis - no miskit võiks ju saada kui nii eritreenitud ja vaid üheks võistluseks saabunud. Et Notsu lemmik-meessportlane on Andrus Veerpalu, siis lootis temagi, argumentideta.
Käsi lüüa ei saanudki. Kuues-kuues. (No äkki tahad oma pakkumist muuta - tänan, ei) Ja kuuendaks Veerpalu tuligi. (Igati tubli tulemus ju.)
PS! Vaatasime sõidu päris-lõpuni. Viimase koha fotofinišit naersime. Aga tõdesime, et see viimanegi mees teinuks meile mõlemale ilmselt mitme tunniga "pähe" :)
Eile vaatasime viimaset lootust - Veerpalu "medalisõitu".
Mina olin skeptik nagu alati - ei mingit medalit. Tema ikka lootis - no miskit võiks ju saada kui nii eritreenitud ja vaid üheks võistluseks saabunud. Et Notsu lemmik-meessportlane on Andrus Veerpalu, siis lootis temagi, argumentideta.
Käsi lüüa ei saanudki. Kuues-kuues. (No äkki tahad oma pakkumist muuta - tänan, ei) Ja kuuendaks Veerpalu tuligi. (Igati tubli tulemus ju.)
PS! Vaatasime sõidu päris-lõpuni. Viimase koha fotofinišit naersime. Aga tõdesime, et see viimanegi mees teinuks meile mõlemale ilmselt mitme tunniga "pähe" :)
reede, 26. veebruar 2010
Väike raamatukogu lugeja
Väike Notsu sai mõni aeg tagasi koolist raamatu. Ma pikemalt ei uurinud, kuid näis, et tegemist oli Keskraamatukogu kampaaniaga kutsuda endale lugejateks esimese klassi lapsi. Notsu seletas, et niikuinii tuleb kohustuslikku kirjandust laenutamas käia.
Nojah. Meie kodune lasteraamatukogu tähendab mitut riiulitäit peamiselt minu lapsepõlvest pärinevat Eesti lastekirjanduse klassikat ning minu ema lapsepõlvest pärinevat kõvakaanelist noortekirjandust. Aeg-ajalt nostalgitsen nende raamatute kallal. Enamaltjaolt seisavad nad aga korrektses reas Notsu toa raamaturiiulis ja minu toa raamatukapis.
Täna tegime lubatud lugejakaardi siiski ära. Notsu harjutas mitu päeva isiklikku allkirja. Täpsustas veel, kas seda võib kunagi muuta. Uuris, kas peaks kirjutama ainult eesnime või ees- ja perekonnanime või tuleb kirja panna kogu täisnimi - kaks eesnime ja perekonnanimi. Õpetaja oli soovitanud raamatukokku minnes kaasa võtta ka õpilaspileti.
Raamatukogutädid on enamaltjaolt toredad. Nii suhtles ka Nõmme Põhikoolis paikneva Nõmme haruraamatukogu tädi just lapsega - pani kirja nii ees- kui perekonnanime, uuris õpilaspiletilt isikukoodi ja palus lõpetuseks Notsul raamatukogukaardile allkiri kirjutada. Manitses kaarti raamatukokku tulles alati kaasa võtma. Ma muigasin eemal. Seejärel Notsu marssis sirgel seljal lastekirjanduse avariiuli juurde ning teatas, et tal on ilmtingimata vaja midagi ka kodulugemiseks haarata. Tahtis saada raamatut, mille katkendit emakeele õpikust lugenud oli, ent ei teadnud täpselt raamatu nime. Ei leidnud. Aga valis välja Kivirähk´i "Kaka ja kevade". Koju naastes istus muidu täiesti püsimatu laps laua äärde ning luges süvenenult. Vahepeal aitas meid leiva- ja sushiteol. Kümne paiku võtsin magavalt lapselt raamatu käest ja tõstsin ta voodisse - 32 lehekülge on läbi loetud. Hämmastav. Ausalt. Kooli positiivne mõju ehk?
Nojah. Meie kodune lasteraamatukogu tähendab mitut riiulitäit peamiselt minu lapsepõlvest pärinevat Eesti lastekirjanduse klassikat ning minu ema lapsepõlvest pärinevat kõvakaanelist noortekirjandust. Aeg-ajalt nostalgitsen nende raamatute kallal. Enamaltjaolt seisavad nad aga korrektses reas Notsu toa raamaturiiulis ja minu toa raamatukapis.
Täna tegime lubatud lugejakaardi siiski ära. Notsu harjutas mitu päeva isiklikku allkirja. Täpsustas veel, kas seda võib kunagi muuta. Uuris, kas peaks kirjutama ainult eesnime või ees- ja perekonnanime või tuleb kirja panna kogu täisnimi - kaks eesnime ja perekonnanimi. Õpetaja oli soovitanud raamatukokku minnes kaasa võtta ka õpilaspileti.
Raamatukogutädid on enamaltjaolt toredad. Nii suhtles ka Nõmme Põhikoolis paikneva Nõmme haruraamatukogu tädi just lapsega - pani kirja nii ees- kui perekonnanime, uuris õpilaspiletilt isikukoodi ja palus lõpetuseks Notsul raamatukogukaardile allkiri kirjutada. Manitses kaarti raamatukokku tulles alati kaasa võtma. Ma muigasin eemal. Seejärel Notsu marssis sirgel seljal lastekirjanduse avariiuli juurde ning teatas, et tal on ilmtingimata vaja midagi ka kodulugemiseks haarata. Tahtis saada raamatut, mille katkendit emakeele õpikust lugenud oli, ent ei teadnud täpselt raamatu nime. Ei leidnud. Aga valis välja Kivirähk´i "Kaka ja kevade". Koju naastes istus muidu täiesti püsimatu laps laua äärde ning luges süvenenult. Vahepeal aitas meid leiva- ja sushiteol. Kümne paiku võtsin magavalt lapselt raamatu käest ja tõstsin ta voodisse - 32 lehekülge on läbi loetud. Hämmastav. Ausalt. Kooli positiivne mõju ehk?
neljapäev, 25. veebruar 2010
Palju rõõmu ei millestki
Vabariigi aastapäeva eelõhtul pöörasin maja pahupidi. Osa olemasolevaid vajalikke asju kaotasin töö käigus ilmselt ära, aga terve hulga vajalikke leidsin taas üles. Igatahes sai korda suur segadus dokumendikapis. Aga otsitav - Mihhail Bojarski plaat jäi leidmata. Ja vahepeal hakkasin igatsema ka vene filmide duubelplaati - "Naše ljubimoje kino" (samuti kadunud).
Eile ja täna jätkasin oma poolelijäänud tööd. Ilmselt tegin seda seletamatul ilmel - meesisend tõmbas mu pihile. No ma siis kurtsin, et kogu mu maailm on kokku varisemas, sest just minu lemmikplaat on kadunud ja amazon.ameerikast selle tellimine võtab terve varanduse:)
Uskumatu, et meie majas on veel üks plaaditorn!!! Selline, mida ma oma kahe koristamispäeva jooksul ei märganud. Ja seal... Seal seisavad kõik mu plaadid rivis! BeeGees´i kontsert, Smilersid ja Tätted. Ja muidugi kallis Bojarski ja kaks plaati vene filme... Ja "Kolme musketäri" vana variant, mille tühja karpi ma üsna värskelt põrnitsesin. Tirisin kupatuse enda tuppa ära ja olen tänase õhtu olnud nagu väikelaps lelukuhja keskel:) - ühte võttes ja teist ära pannes:P
Eile ja täna jätkasin oma poolelijäänud tööd. Ilmselt tegin seda seletamatul ilmel - meesisend tõmbas mu pihile. No ma siis kurtsin, et kogu mu maailm on kokku varisemas, sest just minu lemmikplaat on kadunud ja amazon.ameerikast selle tellimine võtab terve varanduse:)
Uskumatu, et meie majas on veel üks plaaditorn!!! Selline, mida ma oma kahe koristamispäeva jooksul ei märganud. Ja seal... Seal seisavad kõik mu plaadid rivis! BeeGees´i kontsert, Smilersid ja Tätted. Ja muidugi kallis Bojarski ja kaks plaati vene filme... Ja "Kolme musketäri" vana variant, mille tühja karpi ma üsna värskelt põrnitsesin. Tirisin kupatuse enda tuppa ära ja olen tänase õhtu olnud nagu väikelaps lelukuhja keskel:) - ühte võttes ja teist ära pannes:P
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Sushitegu
Me tähistame vabariigi aastapäeva jaapanipärase toiduga - rullisime esimest korda sushit.
Algatuseks käisime eile Rimis ja ostsime portsu vajaminevat trääni - sushirullimise aluse, wasabipulbri, marineeritud ingveri, sojakastme, riisiäädika, norilehed, pudruriisi. Täidiseks varusime veidi lõhet, kurki, kalamarja ja lumekrabi. Paraadi ajal pesin riisi puhtaks ning jätsin ligunema.
Ilmselt oleks pidanud värskeltkeedetud riisi veelgi enam jahutama. Ka ei õnnestunud rullimine täiuslikult - rullid jäid veidi pehmed ehk siis õhulised.
Roog on aga üldjoontes maitsev ning meie tagavara-praadi ehk eestipärast ahjusiga hapukapsaga sööme mingil muul päeval. Ja järgmist sushilaari julgeme sööma kutsuda ka külalised. Seekord ütlesime kõigile ühiselt-aastapäeva- tähistada-soovijatele ära.
Algatuseks käisime eile Rimis ja ostsime portsu vajaminevat trääni - sushirullimise aluse, wasabipulbri, marineeritud ingveri, sojakastme, riisiäädika, norilehed, pudruriisi. Täidiseks varusime veidi lõhet, kurki, kalamarja ja lumekrabi. Paraadi ajal pesin riisi puhtaks ning jätsin ligunema.
Ilmselt oleks pidanud värskeltkeedetud riisi veelgi enam jahutama. Ka ei õnnestunud rullimine täiuslikult - rullid jäid veidi pehmed ehk siis õhulised.
Roog on aga üldjoontes maitsev ning meie tagavara-praadi ehk eestipärast ahjusiga hapukapsaga sööme mingil muul päeval. Ja järgmist sushilaari julgeme sööma kutsuda ka külalised. Seekord ütlesime kõigile ühiselt-aastapäeva- tähistada-soovijatele ära.
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Kõige igavam film
Käisime pooltühjas saalis "Ookeanimaailma" vaatamas. Midagi nii igavat ei ole ma juba ammu näinud. Sellist filmi võiks lubada endale mõni kommertskanal argipäevasel keskpäeval.
Tehniline lahendus oli iseenesest nüüdisaegne - saalis hõljusid meduusid ja haid. Paraku oli see ka kõik. Merekilpkonna teekond sünnikoju näitas erinevaid ookeanielukaid, kuid tegevust ei toimunud ja seega puudus ka seotus, mida jälgida.
Kahjuks olid ka 3D prillid liiga määrdunud ning värvid jäid seetõttu häguseks. Võib juba aasta ebaõnnestuinuma filmielamuse tiitli välja anda - raske on millegi totramaga üllatada.
Tehniline lahendus oli iseenesest nüüdisaegne - saalis hõljusid meduusid ja haid. Paraku oli see ka kõik. Merekilpkonna teekond sünnikoju näitas erinevaid ookeanielukaid, kuid tegevust ei toimunud ja seega puudus ka seotus, mida jälgida.
Kahjuks olid ka 3D prillid liiga määrdunud ning värvid jäid seetõttu häguseks. Võib juba aasta ebaõnnestuinuma filmielamuse tiitli välja anda - raske on millegi totramaga üllatada.
teisipäev, 16. veebruar 2010
Vahva vastlapäev
Ma olin taas valmis oma kodumaja aiale siduma ümber punasevöödilise parkimist keelava lindi peatustega auto peeglitel. Kord aastas, vastlapäeval, ei mahu ma peale lõunat harilikult koju parkima. Pealegi on sel aastal vaid meie ja naabermajal tee täies ulatuses puhtaks lükatud. Ahvatlev paik mootori suretamiseks - ja siis ei ole vahet, kas ummistatud saab jalg- või autovärav.
Igatahes keetsin ma eile potitäie hernesuppi, mis napilt pääses kõrbemisest. Epp & co tõi kümme magusat saia vahukoorega. Väike Notsu ja tema parim sõbranna, paar ööd meil veetev Saskia, nentisid dejavud - nad olid päeval koolis juba sama menüüd söönud:)
Linade suvist kasvamist ennustasime siinsamas hüppemäel. Meie uus, nädal tagasi saabunud sportsoomekelk sooritas liuglemise kaugusrekordeid. Kui vanarahvast uskuda, kasvavad nii pikad linad, et voodigi tuleb uus soetada. :) Aga kelk on vinge - segu nostalgilisest tõukekast, mille alla saab paigutada erineva laiusega suusad ning ette kinnitada... korvi. Hea turult piima või saia tuua.
Lahe lumepark on hüppemäele rajatud. Minu jaoks on nõlv veidi lühike ja oma pikkuse kohta järsk, ent Notsul oleks paras laudamas käia. Et tema sõbrannad ei lauata, siis tema ka ei viitsi. (Mhmh, 2x500 krooni kahe hooaja jooksul lauasaabastele... pluss laud ise ja klambrid. Nendin, et kolmandat hooaega lõpetav ja sõna otseses mõttes alt siledaks ja tagant ribadeks sõidetud murdmaasuusakomplekt on end kordades enam õigustanud)
Niisiis kelgutasime kiiruse ja kauguse peale, sõitsime alla üksi ja kahekesi, rongi ja kõrvuti. Notsud magavad tükimat aega sügavat und, endalgi kippus juba uni silma.
Igatahes keetsin ma eile potitäie hernesuppi, mis napilt pääses kõrbemisest. Epp & co tõi kümme magusat saia vahukoorega. Väike Notsu ja tema parim sõbranna, paar ööd meil veetev Saskia, nentisid dejavud - nad olid päeval koolis juba sama menüüd söönud:)
Linade suvist kasvamist ennustasime siinsamas hüppemäel. Meie uus, nädal tagasi saabunud sportsoomekelk sooritas liuglemise kaugusrekordeid. Kui vanarahvast uskuda, kasvavad nii pikad linad, et voodigi tuleb uus soetada. :) Aga kelk on vinge - segu nostalgilisest tõukekast, mille alla saab paigutada erineva laiusega suusad ning ette kinnitada... korvi. Hea turult piima või saia tuua.
Lahe lumepark on hüppemäele rajatud. Minu jaoks on nõlv veidi lühike ja oma pikkuse kohta järsk, ent Notsul oleks paras laudamas käia. Et tema sõbrannad ei lauata, siis tema ka ei viitsi. (Mhmh, 2x500 krooni kahe hooaja jooksul lauasaabastele... pluss laud ise ja klambrid. Nendin, et kolmandat hooaega lõpetav ja sõna otseses mõttes alt siledaks ja tagant ribadeks sõidetud murdmaasuusakomplekt on end kordades enam õigustanud)
Niisiis kelgutasime kiiruse ja kauguse peale, sõitsime alla üksi ja kahekesi, rongi ja kõrvuti. Notsud magavad tükimat aega sügavat und, endalgi kippus juba uni silma.
Tugitoolisportlased
Meie vaatame olümpiamänge kahel korrusel. Nimelt on Väike Notsu hakanud oma emotsioone väljendama titelikult - kiunudes ja röhkides. Tähelepanupuudus ehk? Saatsin ta eile elutoast koos prantsuse keele õpikuga ülakorrusele järele mõtlema.
Ise vajusin punasesse sohvasse ja esmalt vaatasin suusatamist "poole silmaga". (Olin eos veendunud, et Šmiguni tagasitulek ebaõnnestus.) Noh selline "poolkohustuslik" vaatamine...
Minut minutilt läks aga sõit põnevamaks ja äärepealt oleks tänaseks keedetava hernesupigi põhja kõrvetanud.
Miljon positiivset emotsiooni läbis elutuba - kahju, et kulda ei tulnud, kuid hõbe oli suurepärane. Finišhis köhivat suusatajat vaadates näis, et ta andis endast kõik.
Möödunud nädala lõpus vaatasin ETV-2-lt 1996(?) aasta filmi Šmiguni-õdedest ja Tolikust. Ma ei kujutaks ennast ette oma lapsi niimoodi taga piitsutamas. Aga ikkagi, milline täpsus vormi ajastamisel...
Notsu tuli peale naiste sõidu lõppu samuti elutuppa - tema oli meie teadmata vaadanud ülemisel korrusel. Hoolimata Šmiguni paremast tulemusest jääb lemmikuks jätkuvalt Eveli Saue:)
PS. Pühapäevane ja esmaspäevane prantsuse keele harjutamine meenutab piinapinki. Ei ole haruldane, et õpikule või vihikule ühtäkki tiivad kasvavad. Minu kannatus on lühem - läkitan ta kuule. Mõnikord ähvardan lisaks kahtedega päevikus ja vahel soovitan "tädi Epu kooli" üle minna. Ja siis ilmub tibi mõne aja möödudes "õppimata" ja "üliraske" dialoogiga ning vuristab selle peast. Sellel õppeveerandil ei ole ta saanud mitte ühtegi hinnet mitte üheski aines allapoole "viit". Masendav. Vajan õppetundi seitsmeaastaste psühholoogiast.
Ise vajusin punasesse sohvasse ja esmalt vaatasin suusatamist "poole silmaga". (Olin eos veendunud, et Šmiguni tagasitulek ebaõnnestus.) Noh selline "poolkohustuslik" vaatamine...
Minut minutilt läks aga sõit põnevamaks ja äärepealt oleks tänaseks keedetava hernesupigi põhja kõrvetanud.
Miljon positiivset emotsiooni läbis elutuba - kahju, et kulda ei tulnud, kuid hõbe oli suurepärane. Finišhis köhivat suusatajat vaadates näis, et ta andis endast kõik.
Möödunud nädala lõpus vaatasin ETV-2-lt 1996(?) aasta filmi Šmiguni-õdedest ja Tolikust. Ma ei kujutaks ennast ette oma lapsi niimoodi taga piitsutamas. Aga ikkagi, milline täpsus vormi ajastamisel...
Notsu tuli peale naiste sõidu lõppu samuti elutuppa - tema oli meie teadmata vaadanud ülemisel korrusel. Hoolimata Šmiguni paremast tulemusest jääb lemmikuks jätkuvalt Eveli Saue:)
PS. Pühapäevane ja esmaspäevane prantsuse keele harjutamine meenutab piinapinki. Ei ole haruldane, et õpikule või vihikule ühtäkki tiivad kasvavad. Minu kannatus on lühem - läkitan ta kuule. Mõnikord ähvardan lisaks kahtedega päevikus ja vahel soovitan "tädi Epu kooli" üle minna. Ja siis ilmub tibi mõne aja möödudes "õppimata" ja "üliraske" dialoogiga ning vuristab selle peast. Sellel õppeveerandil ei ole ta saanud mitte ühtegi hinnet mitte üheski aines allapoole "viit". Masendav. Vajan õppetundi seitsmeaastaste psühholoogiast.
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Uute suusakeppidega uus minek
Sellel talvel olen ma hiiglamavähe suusatanud. Algatuseks kolis Epp, kes mind õhtuti metsa tutkis, kaugemale. Aasta alguses oli liiga külm. Nendel päevadel, mil temperatuur alla 10 pügala näitas, oli mul enamasti kiire. Seejärel haigestusin köhasse ja jõud korralikuks treeninguks ei ole siiani taastunud. (Jaanuar kenasti ära viilitud, veebruargi poole peal...)
:)
Ema kutsus mind pühapäeval suusatama. Lubasin talle oma "vanad" kepid - mul on muu kehaga võrreldes treenimata ning nõrgad käed ning tõukejõudu neis niikuinii napib. Pealegi on minu kepid on mulle alati veidi lühikesed tundunud. Ema, vana koi, sõidab aga minu keskkooliaegsete keppidega. Olen emast ca 10 cm pikem ning tema uued ehk minu vanad kepid ulatusid talle kenasti õlgadeni. Tehtud-mõeldud, ajasin endale kuuri tagumisest nurgast Exeli ülikergest materjalist käetugedega kepid välja. Kaalusin esimesega sõiduga välja timmida, kui palju oleks neid lühendada vaja - 165 cm ulatub mulle suisa ninani.
Yeah. Rajal avastasin, et nende pikkade kergete keppidega on nii suurepärane end tõugata. Ja miskipärast muutus uisusamm hoopis kergemaks:)
PS. Need kepid seisid mul kuuris juba mitu aastat täiesti kasutult... Kaalusin kevadisel suurpuhastusel neid isegi prügimäele visata. Masendav kui lähedal asus sõidumõnu ja kui oluline on omada head ja kehale sobivat varustust. Olen sama tunnet kogenud uusi rulluiske ostes - pagan poed võiks pakkuda müüdavat kaupa katsetamiseks. Et proovid ja kui meeldib, saad ära osta.
Juhtunu andis mõtte rentida Nõmmel prooviks lühemaid suuski.
:)
Ema kutsus mind pühapäeval suusatama. Lubasin talle oma "vanad" kepid - mul on muu kehaga võrreldes treenimata ning nõrgad käed ning tõukejõudu neis niikuinii napib. Pealegi on minu kepid on mulle alati veidi lühikesed tundunud. Ema, vana koi, sõidab aga minu keskkooliaegsete keppidega. Olen emast ca 10 cm pikem ning tema uued ehk minu vanad kepid ulatusid talle kenasti õlgadeni. Tehtud-mõeldud, ajasin endale kuuri tagumisest nurgast Exeli ülikergest materjalist käetugedega kepid välja. Kaalusin esimesega sõiduga välja timmida, kui palju oleks neid lühendada vaja - 165 cm ulatub mulle suisa ninani.
Yeah. Rajal avastasin, et nende pikkade kergete keppidega on nii suurepärane end tõugata. Ja miskipärast muutus uisusamm hoopis kergemaks:)
PS. Need kepid seisid mul kuuris juba mitu aastat täiesti kasutult... Kaalusin kevadisel suurpuhastusel neid isegi prügimäele visata. Masendav kui lähedal asus sõidumõnu ja kui oluline on omada head ja kehale sobivat varustust. Olen sama tunnet kogenud uusi rulluiske ostes - pagan poed võiks pakkuda müüdavat kaupa katsetamiseks. Et proovid ja kui meeldib, saad ära osta.
Juhtunu andis mõtte rentida Nõmmel prooviks lühemaid suuski.
laupäev, 13. veebruar 2010
Neli põhjust kringli küpsetamiseks
Mõnikord on kohe mitu põhjust millegi maitsva vaaritamiseks.
Algatuseks muidugi olümpiamängude avatseremoonia. Algselt plaanisime seda öösel vaadata, aga lõpuks otsustasime korduse kasuks. Et Eurospordi päevane ülekanne otsustas just lätlaste staadioniletuleku ajal reklaamipausi teha, vaatasime õhtul ETV pealt uuesti.
Eile saabus telefonile äraütlemata rõõmus sms - Murueit lasi oma esimese sea - kult-kesiku nagu ta kirjutas. Blond jahinaine lasi meid seda uudist oodata. Nüüd aga panime maod liha ja pasteedivalmis - kui analüüsid ikka korras on.
Kutsusime end hilisõhtuks Epule külla - soolaleivapidu sai küll ammu peetud, ent saunas oli jätkuvalt käimata.
Ja viimaseks on homme sõbrapäev - võiks ju lisaks koduleivale ka muud head-paremat laual olla.
Retsepti võtsin Pere ja Kodu kokaraamatust, mille lahke jõuluvana eelmisel aastal kingikotti poetas. Moonikringel sai maitsev, kuid ettenähtud täisrasvase või asemel poolrasvase ehk 60% margariini kasutamine andis veidi tunda.
Nagu tavaliselt läksin ka seekord küpsetamisega hoogu - lisaks kringlile valmisid ka majoneesiküpsised ja pitsa.
Algatuseks muidugi olümpiamängude avatseremoonia. Algselt plaanisime seda öösel vaadata, aga lõpuks otsustasime korduse kasuks. Et Eurospordi päevane ülekanne otsustas just lätlaste staadioniletuleku ajal reklaamipausi teha, vaatasime õhtul ETV pealt uuesti.
Eile saabus telefonile äraütlemata rõõmus sms - Murueit lasi oma esimese sea - kult-kesiku nagu ta kirjutas. Blond jahinaine lasi meid seda uudist oodata. Nüüd aga panime maod liha ja pasteedivalmis - kui analüüsid ikka korras on.
Kutsusime end hilisõhtuks Epule külla - soolaleivapidu sai küll ammu peetud, ent saunas oli jätkuvalt käimata.
Ja viimaseks on homme sõbrapäev - võiks ju lisaks koduleivale ka muud head-paremat laual olla.
Retsepti võtsin Pere ja Kodu kokaraamatust, mille lahke jõuluvana eelmisel aastal kingikotti poetas. Moonikringel sai maitsev, kuid ettenähtud täisrasvase või asemel poolrasvase ehk 60% margariini kasutamine andis veidi tunda.
Nagu tavaliselt läksin ka seekord küpsetamisega hoogu - lisaks kringlile valmisid ka majoneesiküpsised ja pitsa.
neljapäev, 11. veebruar 2010
Töötukassa võimalustest, töötu näitel
Lugesin Ekspressist Margit Adorfi seiklusi töötukassas (veebiversioonis ei leidnud).
Masendav asutus. Hale hakkas neist, kes seal kord kuus käivad. Ja mis seal salata, hale hakkas ka neist, kes seal töötavad...
Minugi meesisend on alates aasta esimesest päevast töötu. Midagi katastroofset see meile (esialgu) ei tähenda - töötukassa hoolitseb tema sissetuleku eest, mina ju käin jätkuvalt tööl.
Töötukassas käimine olevat aga meesisendi sõnul tragikoomiline tegevus.
Esimene käik Töötukassasse läinud untsu - nimelt olnud juba järjekorranumbrist näha, et reedese lühikese tööpäeva jooksul ei jaksa ametnikutüdrukud ootajaid teenindada. Esmaspäeval sõitsime hommikul Töötukassast mööda ning võtsime järjekorranumbri. Teekond Endla tänavalt minu töö juurde ja tagasi kestab tipptunnil umbes pooltunni jagu - selle võrra sai ta vähem ukse taga olla. Kogu saba kestnud ca 2h, püsti seistes. Igatahes said dokumendid esitatud, kuigi nende esitamiskeskkond jätnud soovida.
Naiivne värske töötu tegi eelnevalt kodutööd - planeeris ametnikult küsida esmalt ettevõtluskoolitust, mille käigus koostada äriplaan, et taotleda 70 000 raha ettevõtluse alustamise toetust. Äriidee olemas, juba alustamaski. Et töö kaotamine oli varasemalt teada, nö "lahtise kuupäevaga", siis planeerisid tulevased partnerid oma finantse: üks võttis kodu tagatisel pangalaenu, teine plaanis töötuks jäädes kasutada alustava ettevõtja toetust... (Kuidas olla kindel selle toetuse saamises? Lihtsalt tuleb koostada võtta kursust täie tähelepanuga ning koostada väga korrektne äriplaan.)
Esimesel kohtumisel olla ametnik öelnud, et ettevõtluskoolituse alane riigihange alles kestab, lohutanud, et meesisend saab ju korralikku hüvitist ning lootnud, et ehk järgmisel korral.
Paraku osutus järgminegi visiit pettumuseks - sõita kesklinna, parkida auto, kõndida ametniku juurde. Ja võtta vastu teadmine, et... koolitust jätkuvalt ei saa... Ametnik lohutanud, et hüvitis on ju korralik ja kohtumiseni märtsis...
Kaks nõuannet siiski antud - registreeritud ettevõtluspäevale (olevat tasuta) ja soovitatud alternatiivset ettevõtluskoolitust, mis olevat küll tasuline (700 krooni), kuid andvat samuti võimaluse toetusi taotleda.
Tuli meesisend rõõmsalt koju, helistas alternatiivsele atesteeritud koolitajale. Selgus, et kursuse maksumus ei ole mitte 700 vaid 9500 krooni. (Nojah, paarkümmend töötut saavad jah 700-ga, kursusele registreerimine olevat aga lõpusirgel ja 700-ga liitumiseks peaks olema ikka "väga vinge põhjus".) "Rääkis minuga nii nagu kolmeaastasega", solvus meesisend, ent läkitas nõutud motivatsioonikirja teele.
Meesisend on ooterežiimil:
Ootab äraütlevat kirja alternatiivselt koolitajalt. Sest tõesti, kursus on komplekteeritud (Info kontrollitud mitteametlikest kanalitest). Pommitab aeg-ajalt oma kontakti Töötukassas kõnede ja e-kirjadega - kas ehk on alanud registreerimine päästvale ettevõtluskoolitusele? Vahepeal sööb isuga kogu pere ajusid - ootaja aeg on pikk.
Samal ajal otsime võimalusi, et oleks JOKK - ehk saab planeeritava ettevõtte alguses registreerida ajutiselt minu nimele, et saaks alustada... (Tegutsev ettevõtja stardiraha ei saa)
Paraku ei leidnud ma Töötukassast ehk paberimäärijate armeest mitte ühtegi endist klassi- kooli- ega ülikoolikaaslast, kellelt infi hankida.
Margit Adorfi kirjutist lugedes tekkis dejavu tunne - ma olen seda kõike juba kuulnud...
Masendav asutus. Hale hakkas neist, kes seal kord kuus käivad. Ja mis seal salata, hale hakkas ka neist, kes seal töötavad...
Minugi meesisend on alates aasta esimesest päevast töötu. Midagi katastroofset see meile (esialgu) ei tähenda - töötukassa hoolitseb tema sissetuleku eest, mina ju käin jätkuvalt tööl.
Töötukassas käimine olevat aga meesisendi sõnul tragikoomiline tegevus.
Esimene käik Töötukassasse läinud untsu - nimelt olnud juba järjekorranumbrist näha, et reedese lühikese tööpäeva jooksul ei jaksa ametnikutüdrukud ootajaid teenindada. Esmaspäeval sõitsime hommikul Töötukassast mööda ning võtsime järjekorranumbri. Teekond Endla tänavalt minu töö juurde ja tagasi kestab tipptunnil umbes pooltunni jagu - selle võrra sai ta vähem ukse taga olla. Kogu saba kestnud ca 2h, püsti seistes. Igatahes said dokumendid esitatud, kuigi nende esitamiskeskkond jätnud soovida.
Naiivne värske töötu tegi eelnevalt kodutööd - planeeris ametnikult küsida esmalt ettevõtluskoolitust, mille käigus koostada äriplaan, et taotleda 70 000 raha ettevõtluse alustamise toetust. Äriidee olemas, juba alustamaski. Et töö kaotamine oli varasemalt teada, nö "lahtise kuupäevaga", siis planeerisid tulevased partnerid oma finantse: üks võttis kodu tagatisel pangalaenu, teine plaanis töötuks jäädes kasutada alustava ettevõtja toetust... (Kuidas olla kindel selle toetuse saamises? Lihtsalt tuleb koostada võtta kursust täie tähelepanuga ning koostada väga korrektne äriplaan.)
Esimesel kohtumisel olla ametnik öelnud, et ettevõtluskoolituse alane riigihange alles kestab, lohutanud, et meesisend saab ju korralikku hüvitist ning lootnud, et ehk järgmisel korral.
Paraku osutus järgminegi visiit pettumuseks - sõita kesklinna, parkida auto, kõndida ametniku juurde. Ja võtta vastu teadmine, et... koolitust jätkuvalt ei saa... Ametnik lohutanud, et hüvitis on ju korralik ja kohtumiseni märtsis...
Kaks nõuannet siiski antud - registreeritud ettevõtluspäevale (olevat tasuta) ja soovitatud alternatiivset ettevõtluskoolitust, mis olevat küll tasuline (700 krooni), kuid andvat samuti võimaluse toetusi taotleda.
Tuli meesisend rõõmsalt koju, helistas alternatiivsele atesteeritud koolitajale. Selgus, et kursuse maksumus ei ole mitte 700 vaid 9500 krooni. (Nojah, paarkümmend töötut saavad jah 700-ga, kursusele registreerimine olevat aga lõpusirgel ja 700-ga liitumiseks peaks olema ikka "väga vinge põhjus".) "Rääkis minuga nii nagu kolmeaastasega", solvus meesisend, ent läkitas nõutud motivatsioonikirja teele.
Meesisend on ooterežiimil:
Ootab äraütlevat kirja alternatiivselt koolitajalt. Sest tõesti, kursus on komplekteeritud (Info kontrollitud mitteametlikest kanalitest). Pommitab aeg-ajalt oma kontakti Töötukassas kõnede ja e-kirjadega - kas ehk on alanud registreerimine päästvale ettevõtluskoolitusele? Vahepeal sööb isuga kogu pere ajusid - ootaja aeg on pikk.
Samal ajal otsime võimalusi, et oleks JOKK - ehk saab planeeritava ettevõtte alguses registreerida ajutiselt minu nimele, et saaks alustada... (Tegutsev ettevõtja stardiraha ei saa)
Paraku ei leidnud ma Töötukassast ehk paberimäärijate armeest mitte ühtegi endist klassi- kooli- ega ülikoolikaaslast, kellelt infi hankida.
Margit Adorfi kirjutist lugedes tekkis dejavu tunne - ma olen seda kõike juba kuulnud...
kolmapäev, 10. veebruar 2010
Pakiootamise õhinas
Koolitüdrukuna oli üks mu hobidest kirjavahetuse pidamine erinevate riikide samavanade lastega. Oli miski organisatsioon... pen-friend äkki, kus tuli täita väike ankeet, maksta mõni rubla ja said saadetiseks portsu aadresse. Kui vedas, siis kirjutas kirja saaja vastugi.
Nii lippasin plikana iga päev postkasti poole ning tihti sain kirju kõikjalt maailmast - lisaks vennasvabariikidele:) ka Usa-st, Jaapanist, Male´i saarelt Aafrika rannikul, Austraaliast ja mujaltki. Muideks need kirjad on mul alles siiani koos postkaartidega, mida nendes saadeti.
Viimastel aastatel on postkasti vaatamine pigem kohustus. Arved ja reklaam. Enam ei saadeta jõulu- ega sünnipäevakaarte...
Mõtlesin järjekordset reklaamipakki välja sortides tavaliselt, et kes kurat tellib endale kaupu kataloogikaubamajadest... Kuniks möödunud nädala lõpus saatsin ise tellimuse Inglismaale, Nexti ja Asose poole. Lippasin juba tellimuse saatmise päevale järgnevast päevast alates postkasti vaatama, ega pakilipik saabunud pole. Tunne sama, mis lapsena.
Eile saabus oodatud pakike - sobitasin hilpe peegli ees selga - täpselt sellised nagu ootasin:) Nüüd ootan kannatamatult õhtut, et vaakumis kortsu tõmbunud kraamile triikraud peale panna.
Nii lippasin plikana iga päev postkasti poole ning tihti sain kirju kõikjalt maailmast - lisaks vennasvabariikidele:) ka Usa-st, Jaapanist, Male´i saarelt Aafrika rannikul, Austraaliast ja mujaltki. Muideks need kirjad on mul alles siiani koos postkaartidega, mida nendes saadeti.
Viimastel aastatel on postkasti vaatamine pigem kohustus. Arved ja reklaam. Enam ei saadeta jõulu- ega sünnipäevakaarte...
Mõtlesin järjekordset reklaamipakki välja sortides tavaliselt, et kes kurat tellib endale kaupu kataloogikaubamajadest... Kuniks möödunud nädala lõpus saatsin ise tellimuse Inglismaale, Nexti ja Asose poole. Lippasin juba tellimuse saatmise päevale järgnevast päevast alates postkasti vaatama, ega pakilipik saabunud pole. Tunne sama, mis lapsena.
Eile saabus oodatud pakike - sobitasin hilpe peegli ees selga - täpselt sellised nagu ootasin:) Nüüd ootan kannatamatult õhtut, et vaakumis kortsu tõmbunud kraamile triikraud peale panna.
teisipäev, 9. veebruar 2010
Palju õnne, Jaan!
Üks aastaring on jälle täis saanud. (Tähtpäevi on viimasel ajal mõnusalt palju).
Palju õnne Jaan Künnapile! Tänu tema alpinismiklubile on mul mitmeid toredaid sõpru ning palju meeldejäävat nii meenutada (kindlasti ka tulekul) nii mägedes kui ka muidu elus.
Palju õnne Jaan Künnapile! Tänu tema alpinismiklubile on mul mitmeid toredaid sõpru ning palju meeldejäävat nii meenutada (kindlasti ka tulekul) nii mägedes kui ka muidu elus.
esmaspäev, 8. veebruar 2010
Kui pada katelt sõimab...
Eriarst saatis mind perearstile - et kuus nädalat vaevav köha ei ole väga normaalne. Perearst oskavat kindlasti hoopis paremini kopse kuulata. Venitasin nädala ja registreerisin internetis - järjekorra pikkuseks poolteist nädalat. (Tegelikult saanuks ma ka kiiremini - kui arstile helistada, leiab ta aja kindlasti järgmisel kui mitte samal päeval).
Mu perearst on jälginud mind nii umbes kakskümmend viis aastat. Alguses oli ta ametinimetuseks küll rajooniarst, umbkeelne venelanna. Aastatega on ta küll keele korralikult omandanud, ent tal on jätkuvalt lihtsam rääkida vene keeles. Ja minul ei ole vahet, nii me temaga kahes keeles vaheldumisi kõnelemegi.
Perearst vaatas mind nagu ilmaimet. Noh, et kas eriarst ise mingeid analüüse ka tegi. Muidugi tegi! Kus need on? Eriarsti arvutis.
Azo. Perearst, südamlik venelanna, solvus. Ja mahedas vene keeles läkitas ta eriarsti sinna ja tänna - et keegi ei hooli, puudub veel, et perearsti õlule pannakse ka operatsioonid ja sünnituste vastuvõtt... (originaalkeeles kõlab see hoopis ägedamalt). Ja kui tema peaks kuskilt andmebaasist ka minu analüüsitulemused leidma, siis tõenäoliselt jookseb enne kokku arvuti kui jõuab analüüsidesse süveneda.
Sain lipiku kabinetti number seejatoo, vereanalüüsile. (Minu perearst ei ole saatekirjadega kitsi, ka analüüse teeb irisemata.)
Vereanalüüsi kabinetis ei loogelnud Medicumile omast paarikümnepealist järjekorda. Verevõtja-õde vaatas arvutis analüüside lehte ja uuris, millal ma sõin.
/Kaks tundi tagasi/
/Miks see glükoositest määrati?/
Glükoos? Glükoosi mul just määrati, eriarsti juures, see on korras/
No on alles perearst! Miks tal siis seda oli vaja välja kirjutada? Niikuinii on need ju valed!
Lippasin perearsti poolt uuesti läbi. Sain nohurohu, mille õde kõrvalkabinetist tõi. Silditu. Maksis kakskümmend krooni ja lõhnas samamoodi nagu see, mida ema mulle lapsena vatitikkude abil ninna pani. Saatekiri pulmonoloogile. (Nu a na vsjotaki). Jätsin perearstile oma numbri (no jesli otvet uze zavtra budjet).
Ja andsin endale lubaduse, et ei lähe perearstile niipea.
(Kui ma end vihastada tahan, võin köögiaknast otse naabri prügikasti vahtida. Või kahe lumehunniku vahelt üle tee üritada minna.)
Vägisi kipub pähe mõte, et meditsiinisüsteem on üdini mäda.
Mu perearst on jälginud mind nii umbes kakskümmend viis aastat. Alguses oli ta ametinimetuseks küll rajooniarst, umbkeelne venelanna. Aastatega on ta küll keele korralikult omandanud, ent tal on jätkuvalt lihtsam rääkida vene keeles. Ja minul ei ole vahet, nii me temaga kahes keeles vaheldumisi kõnelemegi.
Perearst vaatas mind nagu ilmaimet. Noh, et kas eriarst ise mingeid analüüse ka tegi. Muidugi tegi! Kus need on? Eriarsti arvutis.
Azo. Perearst, südamlik venelanna, solvus. Ja mahedas vene keeles läkitas ta eriarsti sinna ja tänna - et keegi ei hooli, puudub veel, et perearsti õlule pannakse ka operatsioonid ja sünnituste vastuvõtt... (originaalkeeles kõlab see hoopis ägedamalt). Ja kui tema peaks kuskilt andmebaasist ka minu analüüsitulemused leidma, siis tõenäoliselt jookseb enne kokku arvuti kui jõuab analüüsidesse süveneda.
Sain lipiku kabinetti number seejatoo, vereanalüüsile. (Minu perearst ei ole saatekirjadega kitsi, ka analüüse teeb irisemata.)
Vereanalüüsi kabinetis ei loogelnud Medicumile omast paarikümnepealist järjekorda. Verevõtja-õde vaatas arvutis analüüside lehte ja uuris, millal ma sõin.
/Kaks tundi tagasi/
/Miks see glükoositest määrati?/
Glükoos? Glükoosi mul just määrati, eriarsti juures, see on korras/
No on alles perearst! Miks tal siis seda oli vaja välja kirjutada? Niikuinii on need ju valed!
Lippasin perearsti poolt uuesti läbi. Sain nohurohu, mille õde kõrvalkabinetist tõi. Silditu. Maksis kakskümmend krooni ja lõhnas samamoodi nagu see, mida ema mulle lapsena vatitikkude abil ninna pani. Saatekiri pulmonoloogile. (Nu a na vsjotaki). Jätsin perearstile oma numbri (no jesli otvet uze zavtra budjet).
Ja andsin endale lubaduse, et ei lähe perearstile niipea.
(Kui ma end vihastada tahan, võin köögiaknast otse naabri prügikasti vahtida. Või kahe lumehunniku vahelt üle tee üritada minna.)
Vägisi kipub pähe mõte, et meditsiinisüsteem on üdini mäda.
pühapäev, 7. veebruar 2010
Rõuge Purika kalapeol
Reede õhtul tankisin poolvigase Corsakese silmini täis ja veeresime Võru poole. Kes kurat küll välja mõtles, et bussiga tasub Võrru sõita vaid üksinda? Ühe otsa pilet on 180 krooni, paaril väljavalitul ja tööinimesele ajaliselt sobimatul liinil 140 krooni. Lapsepilet siis 20 krooni soodsam. Nii sai bussireisid.ee meie kolmikule edasi-tagasi hinnaks veidi üle 1000 krooni ja soodsam oli 36 liitrit 95 paaki mahutada.
Lauba hommikul kihutasime Haanjast Rõugesse. Muidugi jäime mõned minutid hiljaks - enamus võistlejatest oili juba järvel. Et võistlusel polnud oluline mitte kala kogus vaid suurus, me ei muretsenud. Meie Võru-sõbrad olid järvel kohtunud oma sõpradega ning nii ootasid meie saabumist juba puuritud augud. (Üks tegelane oligi saabunud ilma tirguta, vaid jääpuuriga, et jäässe emmentali-auke teha). Hulgast aukudest oli järv kattunud ühtlase veekihiga - kummikud sobinud tingimustesse hoopis paremini kui mu mägisaapad.
Kolm tundi möödus kibekiirelt - päike soojendas selga, nii et mu supersoe riietus pluss tagavaraasjad oli kaugelt liiast. Ometi mäletan üht aastatetagust Pühajärve kalapidu, mil tuule ja temperatuuri koosmõjul peaaegu kringliks külmusin.
Võib juba ette ära öelda, et kala me ei saanud. Ei saanud talvelandiga ega punase ussikese martõlliga. Meie pundist püüdis üks kalamees aga suuruselt kuuenda koha pälvinud ahvena (esialgsetel mõõtmistulemustel 160 g). Üks külamees tõmbas kõrvalaugust välja kolm kala järjest - õnneasi.
Meie saime portsu toredaid fotosid ja mõnusalt veedetud päeva. Notsu meel jäi nukraks nagu tema sõbra Oskari tujugi - just laste sooviks oli saada kasvõi pisitilluke kalakesekesekene.
***
Võru-uudistest veel niipalju, et vanaema kolli-(njufa?) segu Tobi läks vikerkaare taha ära. Jajah, seesama mustakarvaline, kelle selg oli mõõtudelt laiem kui meie bernatüdrukul. Vanaema suhtus Tobi minekusse õnneks elutervelt, kuigi varem ei ole ma kordagi näinud tema elutoa diivanil poolmetsikut nimetut kassi laisklemas. Tobi maeti hoolimata üle kahekümnekraadisest külmast. Tema haud asub taga-aias, kartulimaa ääres ning puhkekohta tähistab lihtne, kuid kristlik puidust rist.
Lauba hommikul kihutasime Haanjast Rõugesse. Muidugi jäime mõned minutid hiljaks - enamus võistlejatest oili juba järvel. Et võistlusel polnud oluline mitte kala kogus vaid suurus, me ei muretsenud. Meie Võru-sõbrad olid järvel kohtunud oma sõpradega ning nii ootasid meie saabumist juba puuritud augud. (Üks tegelane oligi saabunud ilma tirguta, vaid jääpuuriga, et jäässe emmentali-auke teha). Hulgast aukudest oli järv kattunud ühtlase veekihiga - kummikud sobinud tingimustesse hoopis paremini kui mu mägisaapad.
Kolm tundi möödus kibekiirelt - päike soojendas selga, nii et mu supersoe riietus pluss tagavaraasjad oli kaugelt liiast. Ometi mäletan üht aastatetagust Pühajärve kalapidu, mil tuule ja temperatuuri koosmõjul peaaegu kringliks külmusin.
Võib juba ette ära öelda, et kala me ei saanud. Ei saanud talvelandiga ega punase ussikese martõlliga. Meie pundist püüdis üks kalamees aga suuruselt kuuenda koha pälvinud ahvena (esialgsetel mõõtmistulemustel 160 g). Üks külamees tõmbas kõrvalaugust välja kolm kala järjest - õnneasi.
Meie saime portsu toredaid fotosid ja mõnusalt veedetud päeva. Notsu meel jäi nukraks nagu tema sõbra Oskari tujugi - just laste sooviks oli saada kasvõi pisitilluke kalakesekesekene.
***
Võru-uudistest veel niipalju, et vanaema kolli-(njufa?) segu Tobi läks vikerkaare taha ära. Jajah, seesama mustakarvaline, kelle selg oli mõõtudelt laiem kui meie bernatüdrukul. Vanaema suhtus Tobi minekusse õnneks elutervelt, kuigi varem ei ole ma kordagi näinud tema elutoa diivanil poolmetsikut nimetut kassi laisklemas. Tobi maeti hoolimata üle kahekümnekraadisest külmast. Tema haud asub taga-aias, kartulimaa ääres ning puhkekohta tähistab lihtne, kuid kristlik puidust rist.
kolmapäev, 3. veebruar 2010
Öised sõnumid
Ärkasin öösel mobiilipiiksatuse peale. Ehmatasin päris tugevalt, sest juba aastaid seostan öiseid mobiilihelinaid negatiivse infoga.
Kell oli 00 ja 53 minutit. Mulle oli edastatud "oluline sõnum". Number 53xxxxxx ei saa enam mulle tasuta helistada. Saatjaks 1336 ehk siis see number, mille kaudu Notsu saab 30 päeva jooksul tasuta ühendust oma mobiili viimase laadijaga. Sama number teatas Notsule, et tema tasuta kõnede aeg on ümber saanud.
Mu niigi närb uni sai rikutud. Mõtlesin lakke vahtides helistamisviisakusest. Oma pere liikmete vahel suhtleme vajadusel päris hilisel tunnil, ka mõnede sõpradega. Aga võõrastega...?
Esimest korda puutusin ma ebaviisaka klienditeenindusega kokku Eesti Energia näitel. Neil oli kombeks teatada mobiilile arve väljastamisest öösel täpselt kell 5. Ei aidanud kõned klienditeenindusse. Aitas vaid telefoninumbri kustutamine andmebaasist. Sama lugu Sportlandiga - mul on öösel täiesti ükskõik, et neil algas allahindlus.
Püüan mõista, et selliseid sõnumeid väljastab automaat. Aga automaati seadistab inimene! Kas temale ei tundu kummalisena, et sõnumi adressaat võib tunda end sobimatul kellaajal saabuvast sõnumist häirituna?
Ebaviisakad on mõnikord ka kuulutustele reageerijad. Proovisin end asetada nende olukorda - mida ma teeksin kui leiaksin sobiva üüri- või müügikuulutuse kesköö paiku netis surfates. Kas ma vaataks kella enne helistamist või saadaks hoopis meili? Paljud inimesed aga valivad numbri kellaajast sõltumata.
Miks ma telefoni välja ei lülita? Ma kasutan tööandja telefoninumbrit. Ja kokkuleppesse on kirjutet, et ma olen kättesaadav ka peale tööaja lõppu. Reaalselt ei ole minu abi ekstreemsetel kellaaegadel vaja küll läinud, ent kokkulepet rikkuda ma ei soovi.
Kell oli 00 ja 53 minutit. Mulle oli edastatud "oluline sõnum". Number 53xxxxxx ei saa enam mulle tasuta helistada. Saatjaks 1336 ehk siis see number, mille kaudu Notsu saab 30 päeva jooksul tasuta ühendust oma mobiili viimase laadijaga. Sama number teatas Notsule, et tema tasuta kõnede aeg on ümber saanud.
Mu niigi närb uni sai rikutud. Mõtlesin lakke vahtides helistamisviisakusest. Oma pere liikmete vahel suhtleme vajadusel päris hilisel tunnil, ka mõnede sõpradega. Aga võõrastega...?
Esimest korda puutusin ma ebaviisaka klienditeenindusega kokku Eesti Energia näitel. Neil oli kombeks teatada mobiilile arve väljastamisest öösel täpselt kell 5. Ei aidanud kõned klienditeenindusse. Aitas vaid telefoninumbri kustutamine andmebaasist. Sama lugu Sportlandiga - mul on öösel täiesti ükskõik, et neil algas allahindlus.
Püüan mõista, et selliseid sõnumeid väljastab automaat. Aga automaati seadistab inimene! Kas temale ei tundu kummalisena, et sõnumi adressaat võib tunda end sobimatul kellaajal saabuvast sõnumist häirituna?
Ebaviisakad on mõnikord ka kuulutustele reageerijad. Proovisin end asetada nende olukorda - mida ma teeksin kui leiaksin sobiva üüri- või müügikuulutuse kesköö paiku netis surfates. Kas ma vaataks kella enne helistamist või saadaks hoopis meili? Paljud inimesed aga valivad numbri kellaajast sõltumata.
Miks ma telefoni välja ei lülita? Ma kasutan tööandja telefoninumbrit. Ja kokkuleppesse on kirjutet, et ma olen kättesaadav ka peale tööaja lõppu. Reaalselt ei ole minu abi ekstreemsetel kellaaegadel vaja küll läinud, ent kokkulepet rikkuda ma ei soovi.
teisipäev, 2. veebruar 2010
laulud, mida ma... (meem)
Indigoalane ja Thela saatsid mulle laulumeemi. Ja mõlemad Piafi:) Aitäh! Ma olen viimasel ajal tõesti hakanud kuulama prantsuskeelseid lugusid - keele kõla pärast. (Ja tasapisi leian tuttavaid sõnu ja juba ka väljendeid) Mul on muide kaks lemmikut - lisaks Piafile ka Patricia Kaas.
Meemi reeglid:
1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Niisiis.
1) Lugupeetavad. Ma tõesti ei plaani abielluda! (Võib-olla kunagi hiljem. Aga olgu siis selline tunne). Tatjana Ovsienko on lahe! Miskil Venemaa/Ukraina järjekordsel tuuril sai ostetud plaate sarjast "xyz arv hitte sellel plaadil". Suurepärased sõnad. (Pulma jaoks jääks see pisut nukraks.)
Sestap valiks klassika.
2) Matused peab keegi mulle tõesti kord korraldama. Saatke mind minema siis Михаил Боярский - Все пройдет saatel. (Ärge teda kabelisse isiklikult laulma kutsuge, ma võin ümber mõelda ja tagasi tulla.) Bojarskit võiks nimetama üheks mu lemmiklauljaks - südamesse minevad sõnad ja ilus meloodia. Kui ma tema plaadi Moskvast ostsin, vaatas kolleeg Igori Kasahhi päritolu kaasa mind nukra pilguga ja sõnas, et ta ei tea kedagi, kellele meeldiks Bojarski. Muide, see plaat sarjast "Grand Collection" kadus mu plaadikogust saladuslikult. Kui keegi soovib mulle väga-väga rõõmu valmistada ja satub Venemaale või Ukrainasse, siis palun-palun... Tooge mu Bojarski mulle tagasi. (Mõlemas riigis on see sari müügil suvalistes poodides, ka toidupoodides)
3) Edasi lingiksin
a) Murueidele. See oli üks üüratult pikk hommikuhägu trajektooril Batumi-Istambul. Me olime vahetustega sõitnud terve öö. Ja ees ootas veel nii umbes 800 kilomeetrit igavat mägedevahelist kiirteed - kuus rida asfalti ühele ja kuus teisele poole. Ja ma kuulasin seda lugu oma sadakond korda järjest. Ühel päeval ma tõlgin sõnad sulle ära, kui just Ira seda enne ei tee ja siis avaks veinipudeli ka! (PS! Video ei ole suurem asi) Сталкер - Не плачь Алиса 1990
b) Geale.
Mulle meeldivad Liisi Koiksoni laulud väga. Mõnikord istun klapid peas toolaua taga. Selle Liisi Koiksoni looga ei ole mul mingit isiklikku seost. Ometi meenutab ta mulle Tartut oma unenäolisuses - hämaraid kohvikuid ja õhtuid, mis märkamatult öödeks ja hommikuteks muutusid. Ja loenguid. Lõpututena näivaid loenguid. Ma väga loodan, et ühel teisel päeval on meil jälle põhjust mõnes (Tartu) kohvikus istuda.
c) Margotile Amsterdamis. Katie Melua - The Closest Thing To Crazy (ZDF)
Jap, ma ei tea, kas sa lõppeks ka blogid või ikka veel mitte... Aga Sul tuleb kohe-kohe sünnipäev. Olgu Sulle kingituseks selle Londonis elava Gruusia tüdruku laul! Kuulan Katie Melua plaate ühede suurimate lemmikutena õhtul kodus.
Meemi reeglid:
1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Niisiis.
1) Lugupeetavad. Ma tõesti ei plaani abielluda! (Võib-olla kunagi hiljem. Aga olgu siis selline tunne). Tatjana Ovsienko on lahe! Miskil Venemaa/Ukraina järjekordsel tuuril sai ostetud plaate sarjast "xyz arv hitte sellel plaadil". Suurepärased sõnad. (Pulma jaoks jääks see pisut nukraks.)
Sestap valiks klassika.
2) Matused peab keegi mulle tõesti kord korraldama. Saatke mind minema siis Михаил Боярский - Все пройдет saatel. (Ärge teda kabelisse isiklikult laulma kutsuge, ma võin ümber mõelda ja tagasi tulla.) Bojarskit võiks nimetama üheks mu lemmiklauljaks - südamesse minevad sõnad ja ilus meloodia. Kui ma tema plaadi Moskvast ostsin, vaatas kolleeg Igori Kasahhi päritolu kaasa mind nukra pilguga ja sõnas, et ta ei tea kedagi, kellele meeldiks Bojarski. Muide, see plaat sarjast "Grand Collection" kadus mu plaadikogust saladuslikult. Kui keegi soovib mulle väga-väga rõõmu valmistada ja satub Venemaale või Ukrainasse, siis palun-palun... Tooge mu Bojarski mulle tagasi. (Mõlemas riigis on see sari müügil suvalistes poodides, ka toidupoodides)
3) Edasi lingiksin
a) Murueidele. See oli üks üüratult pikk hommikuhägu trajektooril Batumi-Istambul. Me olime vahetustega sõitnud terve öö. Ja ees ootas veel nii umbes 800 kilomeetrit igavat mägedevahelist kiirteed - kuus rida asfalti ühele ja kuus teisele poole. Ja ma kuulasin seda lugu oma sadakond korda järjest. Ühel päeval ma tõlgin sõnad sulle ära, kui just Ira seda enne ei tee ja siis avaks veinipudeli ka! (PS! Video ei ole suurem asi) Сталкер - Не плачь Алиса 1990
b) Geale.
Mulle meeldivad Liisi Koiksoni laulud väga. Mõnikord istun klapid peas toolaua taga. Selle Liisi Koiksoni looga ei ole mul mingit isiklikku seost. Ometi meenutab ta mulle Tartut oma unenäolisuses - hämaraid kohvikuid ja õhtuid, mis märkamatult öödeks ja hommikuteks muutusid. Ja loenguid. Lõpututena näivaid loenguid. Ma väga loodan, et ühel teisel päeval on meil jälle põhjust mõnes (Tartu) kohvikus istuda.
c) Margotile Amsterdamis. Katie Melua - The Closest Thing To Crazy (ZDF)
Jap, ma ei tea, kas sa lõppeks ka blogid või ikka veel mitte... Aga Sul tuleb kohe-kohe sünnipäev. Olgu Sulle kingituseks selle Londonis elava Gruusia tüdruku laul! Kuulan Katie Melua plaate ühede suurimate lemmikutena õhtul kodus.
esmaspäev, 1. veebruar 2010
Talvisel Torilaiul
Laubal kolasime suvekodu vaatama. Kas ikka uksed lukus ja aknad terved?
Pärale jõudsime talvise sõidu ideaaltingimustes - Tallinn-Pärnu nöörsirge maantee oli suviselt kuiv ja puhas. Aga järjest selgemaks saab, et ma tahan endale päris-oma-autot. Emalt laenatud Corsa sobib oma mõõtudelt suurepäraselt tööle-koju linnaliikluseks, ent maanteel käitub ta nagu väike vastik kits. (Mind suisa häirib kui auto saba kerguse tõttu stabiilsena ei püsi.) Audru-Pootsi-Munalaiu sadama kurvides kinnisõidetud maantee lubas väsinud amortidel tujutseda. (No miks ma ometi halan, eelmisel aastal kulus autoremondile kokku 1100 krooni ja seda koos õli lisamisega, üle-eelmisel veelgi vähem ning tõsisemaid töid ei ole sellele kaksteist aastat eakale vanurile üldse tehtudki).
Pootsil teati rääkida, et jäätee, olgugi ametlikult avamata, viib Kihnu. Pootsi poest soetasin pirukaid - mul on selline mõte, et suvitajad võiks oma sisseoste teha kohalikus poes. Nii liigub seal veidikenegi lisaraha ja ehk jäävad külapoed niimoodi ellu. Igatahes müüb Pootsi pood korralikke vaarakuid (nende eestikeelne nimetus on küll sotšnik). Suvisele sortimendile olid vahepeal lisandunud ka viinisaiad.
Torilaiu-majakese ümbrus oli lumest puhtaks tuisanud, väikese hange leidsime toast. (Kanajalgadel majakesest on ikka kasu) Majani aga sumpasime põlvist saadik lumes. Tasapisi oli tuisanud vist mitu päeva - tuvastasime vaid ühe sõralise, suuruse järgi oletades metskitse, jäljerea. Tiik on tõenäoliselt põhjani külmunud, veetase madalaim, mida näinud olen.
Kihnu ei saanudki - vahepeal tõusnud tuisk kaotas saare silmist ning kökats-läbivusega Corsaga ei tahtnud merele purjetada. Tähistamata jäätee on halva nähtavusega sobilik küll kohalikele ent kõlbmatu proovireisijatele. Sadamatädid teadsid rääkida, et Kihnu-Virvel olnud reedel sünnipäev. Manilaid paistis küll kenasti, ent sinna autoga ei saa - Pärnu-Kihnu praamitee jääb vahele.
Seekord siis sedamoodi - veebruar pikk ees. Pähe tekkis mõte minna merejääle kalastama. Kui kala ei saa, siis lõbus on kindlasti.
Pärale jõudsime talvise sõidu ideaaltingimustes - Tallinn-Pärnu nöörsirge maantee oli suviselt kuiv ja puhas. Aga järjest selgemaks saab, et ma tahan endale päris-oma-autot. Emalt laenatud Corsa sobib oma mõõtudelt suurepäraselt tööle-koju linnaliikluseks, ent maanteel käitub ta nagu väike vastik kits. (Mind suisa häirib kui auto saba kerguse tõttu stabiilsena ei püsi.) Audru-Pootsi-Munalaiu sadama kurvides kinnisõidetud maantee lubas väsinud amortidel tujutseda. (No miks ma ometi halan, eelmisel aastal kulus autoremondile kokku 1100 krooni ja seda koos õli lisamisega, üle-eelmisel veelgi vähem ning tõsisemaid töid ei ole sellele kaksteist aastat eakale vanurile üldse tehtudki).
Pootsil teati rääkida, et jäätee, olgugi ametlikult avamata, viib Kihnu. Pootsi poest soetasin pirukaid - mul on selline mõte, et suvitajad võiks oma sisseoste teha kohalikus poes. Nii liigub seal veidikenegi lisaraha ja ehk jäävad külapoed niimoodi ellu. Igatahes müüb Pootsi pood korralikke vaarakuid (nende eestikeelne nimetus on küll sotšnik). Suvisele sortimendile olid vahepeal lisandunud ka viinisaiad.
Torilaiu-majakese ümbrus oli lumest puhtaks tuisanud, väikese hange leidsime toast. (Kanajalgadel majakesest on ikka kasu) Majani aga sumpasime põlvist saadik lumes. Tasapisi oli tuisanud vist mitu päeva - tuvastasime vaid ühe sõralise, suuruse järgi oletades metskitse, jäljerea. Tiik on tõenäoliselt põhjani külmunud, veetase madalaim, mida näinud olen.
Kihnu ei saanudki - vahepeal tõusnud tuisk kaotas saare silmist ning kökats-läbivusega Corsaga ei tahtnud merele purjetada. Tähistamata jäätee on halva nähtavusega sobilik küll kohalikele ent kõlbmatu proovireisijatele. Sadamatädid teadsid rääkida, et Kihnu-Virvel olnud reedel sünnipäev. Manilaid paistis küll kenasti, ent sinna autoga ei saa - Pärnu-Kihnu praamitee jääb vahele.
Seekord siis sedamoodi - veebruar pikk ees. Pähe tekkis mõte minna merejääle kalastama. Kui kala ei saa, siis lõbus on kindlasti.
Tellimine:
Postitused (Atom)
