Mõlemad põlved valutavad. Daa, sporditrauma eilsest maijooksust.
PS. Lapsel, kes sama pika maa maha kepsles, pole häda midagi.
esmaspäev, 23. mai 2011
laupäev, 21. mai 2011
Maijooksul
Tööandja kutsus Maijooksule. Reageerisin kohe ja panin end suure ja väikese lapsega kõndijate hulka kirja. Tehnilistele nüanssidele ma registreerimise hetkel muidugi ei mõelnud.
Tegelikult ei meeldi mulle massiüritused üldse. Maijooksust rääkides koguneb üle kümne tuhande osaleja pluss hulk kaasaelajaid teatud kellaajal samasse kohta. Ühiselt läbitakse trass, mis avatud ka muul ajal. Tervisesportlasena saab muidugi teada arengust võrrelduna möödunud hooajaga ja omakeskis kiidelda kohtadega mullu ja praegu, ent ikkagi... kuidagi mõttetu tundub.
Auto jätsin Kadrioru tennisekeskuse lähistele. Jah, avatud oli ka Lauluväljakul tasuline parkla, ent kartsin parkimise sümboolset hinda ja osalejate suurt hulka vaadates selle olevat ülerahvastatud. Paterdasime käru lükates läbi Kadrioru remondisoleva pargi Lauluväljakule emaga kohtuma. Hea, et viimasel hetkel emaga kokkuleppele sain - käruga trassi läbimine olnuks siiski liiast. Nägin käru lükkavaid emasid koos nutvate tittedega ja tänasin viimasel hetkel saabunud aruraasu.
Notsu pidanuks kindlasti jooksma. Tema kui igapäevase treenija jaoks oli keppimine liialt aeglane ning igav. Tibi muudkui kepsles ja halas, et on proua Teoga seitset kilomeetrit jalutama sattunud. Mina tuntud ärevikuna ei talunud aga hästi päikest ning melu ega saanud tema pakutud tempos kaasa minna.
Kuigi virisesin eespool piisavalt, oli kokkuvõttes tore laupäev. Nii paganama lihtne on igapäevaselt leida põhjus, miks ei saa minna kõndima / jooksma / rulluisutama. Kiire, paha tuju, halb ilm, virisev laps. Suurepärane saiavorm püsib juba mitmendat aastat. Eelmisel aastal võisin noore emana seda lubada, ent käesoleval ei ole selleks enam mingit vabandust. Jäägu siis need üritusedki.
Tegelikult ei meeldi mulle massiüritused üldse. Maijooksust rääkides koguneb üle kümne tuhande osaleja pluss hulk kaasaelajaid teatud kellaajal samasse kohta. Ühiselt läbitakse trass, mis avatud ka muul ajal. Tervisesportlasena saab muidugi teada arengust võrrelduna möödunud hooajaga ja omakeskis kiidelda kohtadega mullu ja praegu, ent ikkagi... kuidagi mõttetu tundub.
Auto jätsin Kadrioru tennisekeskuse lähistele. Jah, avatud oli ka Lauluväljakul tasuline parkla, ent kartsin parkimise sümboolset hinda ja osalejate suurt hulka vaadates selle olevat ülerahvastatud. Paterdasime käru lükates läbi Kadrioru remondisoleva pargi Lauluväljakule emaga kohtuma. Hea, et viimasel hetkel emaga kokkuleppele sain - käruga trassi läbimine olnuks siiski liiast. Nägin käru lükkavaid emasid koos nutvate tittedega ja tänasin viimasel hetkel saabunud aruraasu.
Notsu pidanuks kindlasti jooksma. Tema kui igapäevase treenija jaoks oli keppimine liialt aeglane ning igav. Tibi muudkui kepsles ja halas, et on proua Teoga seitset kilomeetrit jalutama sattunud. Mina tuntud ärevikuna ei talunud aga hästi päikest ning melu ega saanud tema pakutud tempos kaasa minna.
Kuigi virisesin eespool piisavalt, oli kokkuvõttes tore laupäev. Nii paganama lihtne on igapäevaselt leida põhjus, miks ei saa minna kõndima / jooksma / rulluisutama. Kiire, paha tuju, halb ilm, virisev laps. Suurepärane saiavorm püsib juba mitmendat aastat. Eelmisel aastal võisin noore emana seda lubada, ent käesoleval ei ole selleks enam mingit vabandust. Jäägu siis need üritusedki.
Üheaastane anorektik
Tartu Lastehaigla on suur roosa maja. Väliselt mitte nii moodne kui Tallinna samanimeline. Vastuvõtuõed läbivad vist kõikjal enne ametisse asumist ebasõbralikkuse koolituse. Allkirjad siia ja siia, neid paragrahve võite kodus lugeda... Püüdsin protesteerida, et allkirjastamisega kinnitan ma, et olen teadlik ja nõustun eelpool kirjutatuga, kuid sellegipoolest jäi allkirjastatav leht arusaamatuks. Lõpuks kirjutasin siis allkirja ette, et "olen teksti läbi lugenud, kuid selle sisu ei ole mulle selgitatud". Sobis.
Üldpediaatria osakonna arstid ja õed on hoolivad. Just niisugused, nagu patsient unistab meedikuid olevat. Gastroenteroloog esitas poisi mineviku kohta nii täpseid küsimusi, et kohati oli mul raskusi neile vastamisega. Meie haiguslugu juhtiv tohter uuris pea pool tundi, kuidas meil kahel viimasel nädalal läinud on. Analüüse määrati terve nimekiri. Lisaks rutiinsetele kliinilisele verele, uriinile ja koprogrammile tehti eelmisest erineval meetodil allergiatestid ning erinevad sooltenäitajad uurimaks, kas veres on viiteid nälgimusele. Poiss ei hakanud veenivere andmisel isegi nutma. Ultraheliga vaadati, et siseelundid on kõik normaalse suurusega. Kohtasime ka arstiteaduse tudengeid - kuidas muidu arstid targaks saavad. :) Sestap ei keelanud ma neil last üle vaadata.
Arst-psühholoog korraldas kohtumise emaga, kel oma enneaegselt sündinud kaksikute poiste toitmisega esineb probleeme ka kaheksa-aastaselt. Vaatasin fotosid nende toitmisest ning ohkasin veidi kergemalt. Ausalt, ma ei kujuta ette, et peaksin oma suurele lapsele toitu kahvliga peenestama.
Kolme haiglas oldud päeva tulemusena on minu poiss tunnistatud füüsiliselt täiesti terveks. Tegelikult on see suurepärane, kuid üheaastasel psühholoogiasse tungida on hoopis raskem kui tabletti pakkuda.
Diagnoosiks on meil imiku- ja väikelapseea söömishäired. Arstide suur visiit arvas, et probleemi algallikas on kunagine kuuajane kõhulahtisus. Haigus ise taandus, kuid jättis negatiivse seose söömisega.
Üllatuslikult hakkas poiss haiglas näitama huvi toitude vastu. Lemmikuks osutusid: selge leemega kalasupp - 42 teelusikatäit peamiselt leent + 10 teelusikatäit magustoiduks pakutud kohupiima.
Selge leemega kanasupp - 25 teelusikatäit leent + 100 ml kisselli. 26 külma sarvekest hakklihaga + järgmisel hommikul veel 10 sarvekest, mis öö palati aknalaual veetnud.
Püreesuppide poole poiss isegi ei vaata, hakkab nutma ja pöörab pea eemale.
Kamapalle õnnestub talle pakkuda - parimal hetkel sõi neid 30 tk. (jah, niimoodi ma toidu suutäisi loengi) Haiglapäevadel lisandus kaalule 80g, mis näitab otseselt pisukest leebumist lusikastreigile. Lastepärase teelusika asemel kasutan toitmisel suurt kahvlit või suurt supilusikat. Ka annan osasid toite sõrmede vahelt või pakun talle endale pihku või kahvli otsa.
Kuna poiss valib toitu väga ja veelkord väga, siis saime arstidelt loa anda talle hetkel kõike, mis sisse läheb. Kalorite tõstmiseks on menüüs vahukoor. Päeva jooksul joob seda ca 100 ml - piima beebide koguses ta ju ei puutu. Uus asi meie kodu menüüs on supid - need valmivad 82% taluvõi kaasabil. Kohukesed, pudru asemel vahukoores leotatud küpsised. "Inimeste toidust" viinerilisandiga omlett praetud sulavõis ja klopitud vahukoorega :) Makaronidest eelistab Selveri makarone hakklihaga. Kisselli puhul läksin ka lihtsama valiku teed - poes müüdav Tere mustikakissell näib täitsa meeldivat.
Uskumatu segu gurmaanist ja sööklatoidu austajast :)
Kui aga keegi peaks otsinguga sellesse blogisse jõudma, siis imikute ja väikelaste söömisprobleemidega tegeletakse adekvaatselt vaid Tartus - tiim koosseisus dr Külli Muug ja dr Heli Grünberg. Lootusetu on abi oodata perearstilt või pediaatrilt. Tallinnas kiputakse söömishäirete põhjuseks diagnoosima vaid lamblioosi - nii läks ka meil.
Üks päev korraga. Täna sõi kutt mu hommikusöögitaldrikust välja kiivid ja eile õhtul lutsutas isukalt melonit.
Üldpediaatria osakonna arstid ja õed on hoolivad. Just niisugused, nagu patsient unistab meedikuid olevat. Gastroenteroloog esitas poisi mineviku kohta nii täpseid küsimusi, et kohati oli mul raskusi neile vastamisega. Meie haiguslugu juhtiv tohter uuris pea pool tundi, kuidas meil kahel viimasel nädalal läinud on. Analüüse määrati terve nimekiri. Lisaks rutiinsetele kliinilisele verele, uriinile ja koprogrammile tehti eelmisest erineval meetodil allergiatestid ning erinevad sooltenäitajad uurimaks, kas veres on viiteid nälgimusele. Poiss ei hakanud veenivere andmisel isegi nutma. Ultraheliga vaadati, et siseelundid on kõik normaalse suurusega. Kohtasime ka arstiteaduse tudengeid - kuidas muidu arstid targaks saavad. :) Sestap ei keelanud ma neil last üle vaadata.
Arst-psühholoog korraldas kohtumise emaga, kel oma enneaegselt sündinud kaksikute poiste toitmisega esineb probleeme ka kaheksa-aastaselt. Vaatasin fotosid nende toitmisest ning ohkasin veidi kergemalt. Ausalt, ma ei kujuta ette, et peaksin oma suurele lapsele toitu kahvliga peenestama.
Kolme haiglas oldud päeva tulemusena on minu poiss tunnistatud füüsiliselt täiesti terveks. Tegelikult on see suurepärane, kuid üheaastasel psühholoogiasse tungida on hoopis raskem kui tabletti pakkuda.
Diagnoosiks on meil imiku- ja väikelapseea söömishäired. Arstide suur visiit arvas, et probleemi algallikas on kunagine kuuajane kõhulahtisus. Haigus ise taandus, kuid jättis negatiivse seose söömisega.
Üllatuslikult hakkas poiss haiglas näitama huvi toitude vastu. Lemmikuks osutusid: selge leemega kalasupp - 42 teelusikatäit peamiselt leent + 10 teelusikatäit magustoiduks pakutud kohupiima.
Selge leemega kanasupp - 25 teelusikatäit leent + 100 ml kisselli. 26 külma sarvekest hakklihaga + järgmisel hommikul veel 10 sarvekest, mis öö palati aknalaual veetnud.
Püreesuppide poole poiss isegi ei vaata, hakkab nutma ja pöörab pea eemale.
Kamapalle õnnestub talle pakkuda - parimal hetkel sõi neid 30 tk. (jah, niimoodi ma toidu suutäisi loengi) Haiglapäevadel lisandus kaalule 80g, mis näitab otseselt pisukest leebumist lusikastreigile. Lastepärase teelusika asemel kasutan toitmisel suurt kahvlit või suurt supilusikat. Ka annan osasid toite sõrmede vahelt või pakun talle endale pihku või kahvli otsa.
Kuna poiss valib toitu väga ja veelkord väga, siis saime arstidelt loa anda talle hetkel kõike, mis sisse läheb. Kalorite tõstmiseks on menüüs vahukoor. Päeva jooksul joob seda ca 100 ml - piima beebide koguses ta ju ei puutu. Uus asi meie kodu menüüs on supid - need valmivad 82% taluvõi kaasabil. Kohukesed, pudru asemel vahukoores leotatud küpsised. "Inimeste toidust" viinerilisandiga omlett praetud sulavõis ja klopitud vahukoorega :) Makaronidest eelistab Selveri makarone hakklihaga. Kisselli puhul läksin ka lihtsama valiku teed - poes müüdav Tere mustikakissell näib täitsa meeldivat.
Uskumatu segu gurmaanist ja sööklatoidu austajast :)
Kui aga keegi peaks otsinguga sellesse blogisse jõudma, siis imikute ja väikelaste söömisprobleemidega tegeletakse adekvaatselt vaid Tartus - tiim koosseisus dr Külli Muug ja dr Heli Grünberg. Lootusetu on abi oodata perearstilt või pediaatrilt. Tallinnas kiputakse söömishäirete põhjuseks diagnoosima vaid lamblioosi - nii läks ka meil.
Üks päev korraga. Täna sõi kutt mu hommikusöögitaldrikust välja kiivid ja eile õhtul lutsutas isukalt melonit.
teisipäev, 17. mai 2011
lusikastreik
Kolime algaval hommikul mõneks päevaks Tartusse, Lunini-tänava lastehaiglasse.
Mul ütles närv üles - ei saa ju olla normaalne, et üks laps lihtsalt ei söö.
Taldrikut nähes pöörab pea eemale, suu poole tulevat lusikat märgates paneb käed ette. Ja nii nädalast nädalasse juba mitu kuud. Ei ole lemmiktoite, on vaid toidud, mida võib-olla sööb ja toidud, mida kindlasti ei söö.
Üpris kindlasti võib süüa ühe kohukese või ühe viineri, lutsida veidi kurki. Esimesed ei kuulu aga lapsele sobivasse menüüsse ja viimane ei toida. Pudelit ei võta ja tassist joob umbes 30 ml. Puhast vahukoort muide... Päevane kaloraaz on umbes pool vajalikust.
Kaalu on 8900 grammi. Ümar näokuju on tal aga geneetiline iseärasus, mitte kaalu tulemus... Perearst laiutab vaid käsi ning palus teada anda kui oleme kuskilt abi saanud.
Tartus oleme heades kätes ning erinevalt Tallinnast usaldan ma seda tiimi. Meiega tegeleb lisaks asjalikule ja hoolivale pediaatrile ning gastroenteroloogile ka arst-psühholoog. Mulle tundubki, et meie probleem on psühholoogiline. Ehk suudame üheskoos välja selgitada, millega olen toitmisel eksinud.
Mul ütles närv üles - ei saa ju olla normaalne, et üks laps lihtsalt ei söö.
Taldrikut nähes pöörab pea eemale, suu poole tulevat lusikat märgates paneb käed ette. Ja nii nädalast nädalasse juba mitu kuud. Ei ole lemmiktoite, on vaid toidud, mida võib-olla sööb ja toidud, mida kindlasti ei söö.
Üpris kindlasti võib süüa ühe kohukese või ühe viineri, lutsida veidi kurki. Esimesed ei kuulu aga lapsele sobivasse menüüsse ja viimane ei toida. Pudelit ei võta ja tassist joob umbes 30 ml. Puhast vahukoort muide... Päevane kaloraaz on umbes pool vajalikust.
Kaalu on 8900 grammi. Ümar näokuju on tal aga geneetiline iseärasus, mitte kaalu tulemus... Perearst laiutab vaid käsi ning palus teada anda kui oleme kuskilt abi saanud.
Tartus oleme heades kätes ning erinevalt Tallinnast usaldan ma seda tiimi. Meiega tegeleb lisaks asjalikule ja hoolivale pediaatrile ning gastroenteroloogile ka arst-psühholoog. Mulle tundubki, et meie probleem on psühholoogiline. Ehk suudame üheskoos välja selgitada, millega olen toitmisel eksinud.
pühapäev, 15. mai 2011
Öö. Muuseumiöö.
Ma olen piisavalt vana ja laisk, et hilisõhtul ja öösiti kodus vedeleda. Parimal juhul külastan mõnda sõbrannat ja joon klaasikese veini. Veidi tihemini söön nende valmistatud tükikese kooki koostisega jahu_muna_suhkur_või.
Armastus Geni vastu viis meid tagasi kokku sugulasega, kellega suhted puudusid pea kakskümmend aastat. Tollele sugulasele meeldib meesisendi seltskond ja vastupidi. Tegi sugulane ettepaneku muuseumiöö raames üheskoos Nõmme Tähetorni külastada.
Heh, äge oli. Pooleteise tunnises hilisõhtuses järjekorras seistes jõudsin mõelda, miks Karula veski asemel Nõmme Tähetorni seinal ronida ei võiks? Suured kivid, jõukohased isegi minusugusele, kes kalju küljes end ääretult ebakindlalt tunneb. (Selgus, et on ronitud, konksudki paigaldatud).
Torn väljaspoolt paistab hoopis uhkemana kui sisu tegelikult. Räämas ja remontimata tähetorni hoiavad elusana vaid füüsikaentusiastid. Need teatavasti pole aga suuremad jutumehed. (Ärimehed ka vist mitte kui torni sisse piiluda).
Kui torni tutvustanud tähetarga silmad poleks särades suisa sädemeid pildunud ning ülemisel korrusel vaatlusseadme juures olevad kutid õhinal seda (vist) sajandivanust aparaati ülivõrdes tutvustanud, oleks külastuse ajaraiskamiseks nimetanud. Ootamatu rakursi alt vaade tuledes Tallinnale lisas aga emotsiooni -i -le täpi.
Pealegio hoidsid mehed pisimat ning meie, "tüdrukud" ja Notsu nautisime muuseumiööd.
Valge vein ja sushi maitsesid hea. Oo kevadine muuseumiöö :)
Armastus Geni vastu viis meid tagasi kokku sugulasega, kellega suhted puudusid pea kakskümmend aastat. Tollele sugulasele meeldib meesisendi seltskond ja vastupidi. Tegi sugulane ettepaneku muuseumiöö raames üheskoos Nõmme Tähetorni külastada.
Heh, äge oli. Pooleteise tunnises hilisõhtuses järjekorras seistes jõudsin mõelda, miks Karula veski asemel Nõmme Tähetorni seinal ronida ei võiks? Suured kivid, jõukohased isegi minusugusele, kes kalju küljes end ääretult ebakindlalt tunneb. (Selgus, et on ronitud, konksudki paigaldatud).
Torn väljaspoolt paistab hoopis uhkemana kui sisu tegelikult. Räämas ja remontimata tähetorni hoiavad elusana vaid füüsikaentusiastid. Need teatavasti pole aga suuremad jutumehed. (Ärimehed ka vist mitte kui torni sisse piiluda).
Kui torni tutvustanud tähetarga silmad poleks särades suisa sädemeid pildunud ning ülemisel korrusel vaatlusseadme juures olevad kutid õhinal seda (vist) sajandivanust aparaati ülivõrdes tutvustanud, oleks külastuse ajaraiskamiseks nimetanud. Ootamatu rakursi alt vaade tuledes Tallinnale lisas aga emotsiooni -i -le täpi.
Pealegio hoidsid mehed pisimat ning meie, "tüdrukud" ja Notsu nautisime muuseumiööd.
Valge vein ja sushi maitsesid hea. Oo kevadine muuseumiöö :)
laupäev, 14. mai 2011
Klassiõed
Mõned päevad tagasi esitles klassiõde oma esimest raamatut. Võtsin suurema lapse raamatukaupluse-üritusele kaasa. Autos arenes järgmine vestlus:
- A miks me sinna üldse läheme?
- Tädi M, selle raamatu autor on minu klassiõde ja ta kutsus.
- Mis mõttes klassiõde?
- Sama nagu tädi E oli mu klassiõde. Või sina ja sinu koolisõbrannad.
- Kas te istusite M-ga ühes pingis?
- Ei, kooliajal me õppisime lihtsalt samas klassis.
- Aga tädi E-ga te istusite mõnikord koos?
- Mõnikord küll jah.
Paus mitu minutit ja lapse äraolev nägu. Seejärel kaval naeratus ja siis elutark küsimus: "Aga kumb siis suud pidada ei suutnud?"
- A miks me sinna üldse läheme?
- Tädi M, selle raamatu autor on minu klassiõde ja ta kutsus.
- Mis mõttes klassiõde?
- Sama nagu tädi E oli mu klassiõde. Või sina ja sinu koolisõbrannad.
- Kas te istusite M-ga ühes pingis?
- Ei, kooliajal me õppisime lihtsalt samas klassis.
- Aga tädi E-ga te istusite mõnikord koos?
- Mõnikord küll jah.
Paus mitu minutit ja lapse äraolev nägu. Seejärel kaval naeratus ja siis elutark küsimus: "Aga kumb siis suud pidada ei suutnud?"
neljapäev, 12. mai 2011
koer, kuradi koer!
Kui meie puudlisarnaseks pügatud pärslane Miu üleeile õhtul terassi alt välja voolas, tundus ta vaid imelikult määrdunud. Kassi ülilühike karv sõna otseses mõttes tolmas. Haarasin ta sülle ja pesin meešampooniga puhtaks ning kuivatasin. Karvaiseloomust võiks seda kirjeldada kui veega puhtaks ja lapiga kuivaks.
Et väljagi ei viitsi täna minna, jah? Vaatasin eile hommikul kassi, kes kerratõmbunult vannitoas magas. Ja lõunal. Ja pärastlõunal. Ja õhtupoolikul... Kui ka õhtuks ikka veel ei olnud söönud ega püsti tõunud, helitasin tuttavale loomaarstile.
Üleaedsetega rääkisime laupäeval kahest priskest surnud rotist ning ning nende usinalt hiiri püüdnud kassist, kes rottidega samal päeval surnult leiti. Verised igemed viidanuks justkui rotimürgile... Ja mulle meenus, et meie naabrinna kiitis just uut ülihead roosat mürki, mida ta kompostihunnikusse sokutas...
Niisiis. Operatsioon k-vitamiin. Rääkisin tuttavale arstile oma tolmusest kassist ning tema kahtlustas hoopis kasside kaklust. Hmm. Märkasin tõesti seljal väikest karvutut triipu, mis tipnes punaka hammustusjäljega. Keerasin kassi selili. Avanev vaatepilt ajas iiveldama. Kassi kõht on verisinikal, tõenäoliselt on tegemist muljumisjälgedega. Meie Miu on ühe tükis pääsenud koera lõugade vahelt...
Valuvaigitav süst tegi tal olemise veidi paremaks - tõusis püsti ja sõi mõned krõpsud. Öösel on vist veidi vettki joonud. Hommikul vedeles ta taas vannitoas keras. Pean jälle süstima...
Ausalt. Kurjaks teevad rihmata jalutatavad koerad. Omadesse ma ei usu - naabrite prints haugub rohkem niisama ning nüüdsest kassita üleaedsete malamuudi juurde Miu enam ei lähe. Eelmisel aastal sai kutsikalt sakutada ning nüüd hoiab aia äärestki eemale.
Et väljagi ei viitsi täna minna, jah? Vaatasin eile hommikul kassi, kes kerratõmbunult vannitoas magas. Ja lõunal. Ja pärastlõunal. Ja õhtupoolikul... Kui ka õhtuks ikka veel ei olnud söönud ega püsti tõunud, helitasin tuttavale loomaarstile.
Üleaedsetega rääkisime laupäeval kahest priskest surnud rotist ning ning nende usinalt hiiri püüdnud kassist, kes rottidega samal päeval surnult leiti. Verised igemed viidanuks justkui rotimürgile... Ja mulle meenus, et meie naabrinna kiitis just uut ülihead roosat mürki, mida ta kompostihunnikusse sokutas...
Niisiis. Operatsioon k-vitamiin. Rääkisin tuttavale arstile oma tolmusest kassist ning tema kahtlustas hoopis kasside kaklust. Hmm. Märkasin tõesti seljal väikest karvutut triipu, mis tipnes punaka hammustusjäljega. Keerasin kassi selili. Avanev vaatepilt ajas iiveldama. Kassi kõht on verisinikal, tõenäoliselt on tegemist muljumisjälgedega. Meie Miu on ühe tükis pääsenud koera lõugade vahelt...
Valuvaigitav süst tegi tal olemise veidi paremaks - tõusis püsti ja sõi mõned krõpsud. Öösel on vist veidi vettki joonud. Hommikul vedeles ta taas vannitoas keras. Pean jälle süstima...
Ausalt. Kurjaks teevad rihmata jalutatavad koerad. Omadesse ma ei usu - naabrite prints haugub rohkem niisama ning nüüdsest kassita üleaedsete malamuudi juurde Miu enam ei lähe. Eelmisel aastal sai kutsikalt sakutada ning nüüd hoiab aia äärestki eemale.
esmaspäev, 9. mai 2011
kui ma oleksin...
Toimetuse fotograafi töö on ilmselt sama planeerimatu kui päevalehes töötava ajakirjaniku oma. Hommikul ühes kohas alustades võid õhtul lõpetada hoopis teistsuguses paigas.
Ent pühapäeviti oli vähemalt eelmisel aastal meie toimetuses vaid üks ja ainumas fotograaf, nimetatud siis valvefotograafiks.
Eilsel emadepäevakontserdil "Estonias" istusin pressifotograafide ala kõrval. Kõige uksepoolsel istmel, nagu väikelapsega sünnis :) Fotograafide siblimine ning aparaatide klõbin segas kontserdile keskendumist, ent kuskil peavad nemadki ju oma tööd tegema.
Küll aga. Kui ma oleksin seesama valvefotograaf, siis emadepäeval tööle minnes on üsna loogiline, et klõpsima tuleb minna "Estoniassegi", kus ette teada uudisväärtuslik "aasta ema" tiitli üleandmine toimumas. Seda kummalisem tundus parketil toimetav tennistes ja rebenenud teksades fotomees. Teksad ja tennised võivad olla moekad, mugavad või universaalsed. Kindlasti ei sobi nad aga pidulikule tseremooniale, presidenti pildistama. Kas just mustas pidulikus ülikonnas, nagu ühe venekeelse toimetuse fotograaf... Ei saa salata, et seda hallipäist härrasmeest oli kaunis vaadata, kuid kas tal ka mugav kükitada ja objektiive vahetada oli... (Mitte et ma pressifotograafide nägusid nimedega kokku panen, ent toimetused on varustanud objektiivid toimetusi eristavate kleepsudega) Mitu fotograafi, sealhulgas ka meie toimetuse oma, liikusid ringi tumedates casual-pintsakutes ning tumedates, silma mitte riivavates pükstes.
Nüüdsest olen ma lastega "meediastaarike". Küll mitte omal vabal valikul. Lootsin et, sadade klõbatud piltide hulgast leiab paremaidki. Aga vanaema süles lösuv poja grimassitas oma tavapärast "nunnukat" ja Notsu uneles samal ajal suuresilmselt... Ja nii me mitme väljaande piltidele jäimegi.
Kontsert meeldis. Või meeldis mulle enamgi kontserdisaalis käik :)
Ent pühapäeviti oli vähemalt eelmisel aastal meie toimetuses vaid üks ja ainumas fotograaf, nimetatud siis valvefotograafiks.
Eilsel emadepäevakontserdil "Estonias" istusin pressifotograafide ala kõrval. Kõige uksepoolsel istmel, nagu väikelapsega sünnis :) Fotograafide siblimine ning aparaatide klõbin segas kontserdile keskendumist, ent kuskil peavad nemadki ju oma tööd tegema.
Küll aga. Kui ma oleksin seesama valvefotograaf, siis emadepäeval tööle minnes on üsna loogiline, et klõpsima tuleb minna "Estoniassegi", kus ette teada uudisväärtuslik "aasta ema" tiitli üleandmine toimumas. Seda kummalisem tundus parketil toimetav tennistes ja rebenenud teksades fotomees. Teksad ja tennised võivad olla moekad, mugavad või universaalsed. Kindlasti ei sobi nad aga pidulikule tseremooniale, presidenti pildistama. Kas just mustas pidulikus ülikonnas, nagu ühe venekeelse toimetuse fotograaf... Ei saa salata, et seda hallipäist härrasmeest oli kaunis vaadata, kuid kas tal ka mugav kükitada ja objektiive vahetada oli... (Mitte et ma pressifotograafide nägusid nimedega kokku panen, ent toimetused on varustanud objektiivid toimetusi eristavate kleepsudega) Mitu fotograafi, sealhulgas ka meie toimetuse oma, liikusid ringi tumedates casual-pintsakutes ning tumedates, silma mitte riivavates pükstes.
Nüüdsest olen ma lastega "meediastaarike". Küll mitte omal vabal valikul. Lootsin et, sadade klõbatud piltide hulgast leiab paremaidki. Aga vanaema süles lösuv poja grimassitas oma tavapärast "nunnukat" ja Notsu uneles samal ajal suuresilmselt... Ja nii me mitme väljaande piltidele jäimegi.
Kontsert meeldis. Või meeldis mulle enamgi kontserdisaalis käik :)
neljapäev, 5. mai 2011
Aastaring täis
Aasta lippas vägagi kiirelt.
Tänasest ei ole meil enam beebit, on väikelaps. Pojal aasta täis.
Aastane Ruben oskab öelda mõnda sõna (Pall, pai, emme, atähhh) Matkib sõnu, mis veel täpselt välja ei tule nagu "kass", "kell" ja "kallikalli".
Ise ei seisa ega kõnni, kuigi suur õde teda aeg-ajalt keset tuba kätest lahti laseb. Niimoodi seisab poiss mõned sekundid. Küll aga liigub ta ülehelikiirusel nii käpuli kui tugede najal. Purunevad esemed on käeulatusest ära tõstetud ning käed... need on tõesti teleskoopkäed, mis hoopavad täpselt nii laua keskel asetseva puldi kui urgitsevad kapilt alla kilekoti.
Suus on kuus hammast. Nendega ei ole aga midagi targemat teha, sest söömisstreik on totaalne.
Pikkust on parajalt, umbes 77-78 cm, kaalu vähe - umbes 9 kg. (ega kaalu ei saagi lisanduda kui hommikusöök jäetakse vahele, lõunaks võetakse paar ampsu ja õhtul korratakse hommikusööki.)
Lemmiktegelane on suur õde, kelle koolist saabudes algab kodus suur kilkamine. Ja kass, kellega sümpaataia alati vastastikune ei ole.
Lemmikumatest lemmikumad mänguasjad on autod ja pall. Klotse laob üksteise sisse. Poistel on auto hääle imiteerimine vist evolutsiooniga sisse kodeeritud... :) Meesisendi väitel on poiss esteet - töötaval tolmuimejal peab ta ninapidi juures olema.
Äkki ongi, sünnikuupäeva valis ju endale imeilusa - 05.05.2010 :)
Tänasest ei ole meil enam beebit, on väikelaps. Pojal aasta täis.
Aastane Ruben oskab öelda mõnda sõna (Pall, pai, emme, atähhh) Matkib sõnu, mis veel täpselt välja ei tule nagu "kass", "kell" ja "kallikalli".
Ise ei seisa ega kõnni, kuigi suur õde teda aeg-ajalt keset tuba kätest lahti laseb. Niimoodi seisab poiss mõned sekundid. Küll aga liigub ta ülehelikiirusel nii käpuli kui tugede najal. Purunevad esemed on käeulatusest ära tõstetud ning käed... need on tõesti teleskoopkäed, mis hoopavad täpselt nii laua keskel asetseva puldi kui urgitsevad kapilt alla kilekoti.
Suus on kuus hammast. Nendega ei ole aga midagi targemat teha, sest söömisstreik on totaalne.
Pikkust on parajalt, umbes 77-78 cm, kaalu vähe - umbes 9 kg. (ega kaalu ei saagi lisanduda kui hommikusöök jäetakse vahele, lõunaks võetakse paar ampsu ja õhtul korratakse hommikusööki.)
Lemmiktegelane on suur õde, kelle koolist saabudes algab kodus suur kilkamine. Ja kass, kellega sümpaataia alati vastastikune ei ole.
Lemmikumatest lemmikumad mänguasjad on autod ja pall. Klotse laob üksteise sisse. Poistel on auto hääle imiteerimine vist evolutsiooniga sisse kodeeritud... :) Meesisendi väitel on poiss esteet - töötaval tolmuimejal peab ta ninapidi juures olema.
Äkki ongi, sünnikuupäeva valis ju endale imeilusa - 05.05.2010 :)
teisipäev, 3. mai 2011
Rotikas It-bussilt
Diagnoosiga "seda emaplaati me küll parandama ei hakka" lõppes meie selge jutuajamine. Edasisest saanuks aru ehk itimehed omavahel ent mina, tobu meediainimene, ei mõiganud sõnagi. Ütleme, et itimehed on ka harva inimesed, kes arvutitest rääkides end lõpptarbijale arusaadavaks teevad. Seega andestame elukutsest sõltuva kretinismi :)
Lubas tüüp aga tagasi helistada andmete asjus, ent kahe päeva jooksul ei ole ta seda teinud.
Teiseks. Ma ei tea endast lugupidavat ettevõtet, kes kliendile helistades laseks kutsuda kahel korral ning seejärel kõne katkestaks. Istusin juhuslikult köögilaua ääres, telefon peos kui see helises. Mõlgutasin paar sekundit mõtet, kellele võiks kuuluda number algusega +37258... kui kutsung katkestati. Teadaolevalt teevad nii teismelised oma vanematele kõneaja kokkuhoiuks. Rotikas, noh.
Uus emaplaat maksab ei rohkem ega vähem kui 470 eurot. Koos käibemaksuga, rõhutas esinduse teenindajanäitsik.
:) vahet pole, selle hinna juures võivad nad ka käibemaksu lisada. Niikuinii ei ole investeering arukas.
Tööandja itimees teadis rääkida, et mu Dell 620-le sobib ka 630 emaplaat, aga see tahab veidi /piip-piip-piip - üks ropp sõna/ Nuuks. Kuulsusetu lõpp tundub olevat arvutil, mis vapralt teeninud mind nii ülikooli kahel viimasel kursusel kui lõputöö ajal kui järgenud tööaastal kui kodus kui...
Põhimõtteliselt ei ole ma veel alla andnud - otsin jätkuvalt itimeest, kes viitsiks parandustöö ette võtta.
Lubas tüüp aga tagasi helistada andmete asjus, ent kahe päeva jooksul ei ole ta seda teinud.
Teiseks. Ma ei tea endast lugupidavat ettevõtet, kes kliendile helistades laseks kutsuda kahel korral ning seejärel kõne katkestaks. Istusin juhuslikult köögilaua ääres, telefon peos kui see helises. Mõlgutasin paar sekundit mõtet, kellele võiks kuuluda number algusega +37258... kui kutsung katkestati. Teadaolevalt teevad nii teismelised oma vanematele kõneaja kokkuhoiuks. Rotikas, noh.
Uus emaplaat maksab ei rohkem ega vähem kui 470 eurot. Koos käibemaksuga, rõhutas esinduse teenindajanäitsik.
:) vahet pole, selle hinna juures võivad nad ka käibemaksu lisada. Niikuinii ei ole investeering arukas.
Tööandja itimees teadis rääkida, et mu Dell 620-le sobib ka 630 emaplaat, aga see tahab veidi /piip-piip-piip - üks ropp sõna/ Nuuks. Kuulsusetu lõpp tundub olevat arvutil, mis vapralt teeninud mind nii ülikooli kahel viimasel kursusel kui lõputöö ajal kui järgenud tööaastal kui kodus kui...
Põhimõtteliselt ei ole ma veel alla andnud - otsin jätkuvalt itimeest, kes viitsiks parandustöö ette võtta.
reede, 29. aprill 2011
lehva, emaplaat!
Minu iidvana tööarvuti Dell lahkus hommikul igavikku. Eile õhtul sattus poisi klaasist välja voolanud veetilk (justnimelt sõna otseses mõttes tilk) kokku arvuti korpusega ning srrrrrr, särises emaplaat...
Hetkel viibib Dell küll IT-Bussi ravilas, kuid uut emaplaati ma vanale arvutile soetada ei plaani. Kasutatud emaplaadi soetaks küll, kuid selle iseseisvaks otsimiseks napib jälle teadmisi.
Nagu ikka - bääd lakk. Ja tegelikult olingi ma oma tööandjaga juba liialt kaua (andmeidpidi) seotud olnud:) Hapud viinamarjad, noh.
Hetkel viibib Dell küll IT-Bussi ravilas, kuid uut emaplaati ma vanale arvutile soetada ei plaani. Kasutatud emaplaadi soetaks küll, kuid selle iseseisvaks otsimiseks napib jälle teadmisi.
Nagu ikka - bääd lakk. Ja tegelikult olingi ma oma tööandjaga juba liialt kaua (andmeidpidi) seotud olnud:) Hapud viinamarjad, noh.
neljapäev, 28. aprill 2011
Kummikutes keset äärelinna südant
Minu kodutänavale laekus poolteist aastat tagasi kanalisatsioon. Koos kanalisatsiooniga uuendati asfalt. Taheti teha ilus tasane tee, läks aga nagu alati. Teekalle on valele poole ning väiksemagi vihma järel pean kodust väljuma kummikutes.
Pöördusin möödunud aasta oktoobris LOV-i. Lahke ametnik leidis, et oh-pole-probleemi-teeme-korda. Lumi tuli maha ja nii jäigi. Kevadel aga uputas mitte enam lomp vaid juba järv. Ja iga mööduv auto pritsib nii maja, aknad kui aia, autost rääkimata läbimärjaks. (Loe: üleni poriseks)
Kevadeks on vahetunud tegelev ametnik, kes edastas probleemi kommunaalametile (ka eelmine, väitis, et tema on mure edastanud). Kommunaalamet väidab, et edastas info Tallinna Veele. Ja lisas, et Water Ser, kes töid teostas, on pankrotis.
Vahet pole, mina kannan ikka majast väljudes kummikuid nagu uusarenduste elanikudki.
Eelmisel sügisel ütles üks tuttav piiga msn-vestluses, et tasub minna õppima õigusteadust. Kasvõi selleks, et linnavalitsus kohtusse kaevata. Tärkaval kevadel on sel mõttel juba hoopis värskem varjund.
Pöördusin möödunud aasta oktoobris LOV-i. Lahke ametnik leidis, et oh-pole-probleemi-teeme-korda. Lumi tuli maha ja nii jäigi. Kevadel aga uputas mitte enam lomp vaid juba järv. Ja iga mööduv auto pritsib nii maja, aknad kui aia, autost rääkimata läbimärjaks. (Loe: üleni poriseks)
Kevadeks on vahetunud tegelev ametnik, kes edastas probleemi kommunaalametile (ka eelmine, väitis, et tema on mure edastanud). Kommunaalamet väidab, et edastas info Tallinna Veele. Ja lisas, et Water Ser, kes töid teostas, on pankrotis.
Vahet pole, mina kannan ikka majast väljudes kummikuid nagu uusarenduste elanikudki.
Eelmisel sügisel ütles üks tuttav piiga msn-vestluses, et tasub minna õppima õigusteadust. Kasvõi selleks, et linnavalitsus kohtusse kaevata. Tärkaval kevadel on sel mõttel juba hoopis värskem varjund.
kolmapäev, 27. aprill 2011
Söömine ja magamine. Pöördvõrdes.
Räägime rekorditest.
Kahel õhtusöögil on poiss söönud poolteist purki toitu korraga. Väärtuses a´300 kcal ehk 1/3 tema päevasest keskmisest toiduvajadusest.
Kahel ööl on ta öösel hädaldanud äraütlemata rohkelt. Tänasel ööl ärkas ta 15!!! korral.
Hullumaja sissekirjutust soovin. Otsekohe.
Kahel õhtusöögil on poiss söönud poolteist purki toitu korraga. Väärtuses a´300 kcal ehk 1/3 tema päevasest keskmisest toiduvajadusest.
Kahel ööl on ta öösel hädaldanud äraütlemata rohkelt. Tänasel ööl ärkas ta 15!!! korral.
Hullumaja sissekirjutust soovin. Otsekohe.
teisipäev, 26. aprill 2011
Tagasi kodus
Lõuna-Eestis on südasuvi. Nädalavahetuse ehk seekord siis pühad veetsime Lõuna-Eestis päevitusriietes. Seda masendavam tundus pühapäevane maandumine neljateistkümnekraadises Tallinnas.
Ilmataat siiski halastas ja vähemalt ei pea ma kutti enam talvekombekasse litsuma. Väikseks hakkab jääma ja pealegi... ma lihtsalt ei viitsi.
Sooja-aja laiskus kisub peale.
Kassi pügasin eile kiilaks. Tahtis teine peale pügamist end tavapäraselt kohevaks ajades naabri-kassile tuupi teha, aga võta näpust. Naabrite mustavalgelapiline naeris laginal meie kiilaka kökatsi üle.
Niipalju siis tööst.
Ilmataat siiski halastas ja vähemalt ei pea ma kutti enam talvekombekasse litsuma. Väikseks hakkab jääma ja pealegi... ma lihtsalt ei viitsi.
Sooja-aja laiskus kisub peale.
Kassi pügasin eile kiilaks. Tahtis teine peale pügamist end tavapäraselt kohevaks ajades naabri-kassile tuupi teha, aga võta näpust. Naabrite mustavalgelapiline naeris laginal meie kiilaka kökatsi üle.
Niipalju siis tööst.
teisipäev, 19. aprill 2011
Lunastus nelja euro eest
Kohvimasin kamandas enne kohvi väljastamist lisama vett, seejärel ube ning lõpetuseks tühjendama sahtlit. Minu nõud enam nõudepesumasinasse ei mahtunud. Poiss sõi hommikusöögiks vaid kolm teelusikatäit putru. Jalad valutasid jätkuvalt. Olin unustanud pangakaardile raha kanda ja pidin keskuses toidu eest krediitkaardiga tasuma. Ühesõnaga ei olnud just vaimustav päeva algus.
Pangaautomaadi kõrval istuv suure viltuse ninaga naine erines seal tavapäraseslt jorutavatest viinaninadest. Nägin eemalt, kuidas ta küsis midagi pangaautomaadis toimetanud naiselt ja sai vastuseks pearaputuse. Ajasin okkad püsti ja võtsin turris hoiaku. Naine küsis minult viitkümmet senti. Kurat, vale adressaat, mõtlesin kontojääki vaadates. Valjult aga pakkusin, et ostan talle süüa. Küsisin, kas hommiku- või lõunasööki. Naine ütles, et vahet pole, sest pole veel kumbagi saanud. Keskpäev...
Kärutasin tagasi poodi ja ostsin talle nii võileivamaterjali kui ka sooja toidu. Viskasin korvi lisaks paki piima, kodujuustu ning präänikud. Maksin krediitkaardiga - läks trumm, mingu siis ka pulgad :) Naine vaatas mulle tänades otse silma. Tal olid ilusad eresinised silmad ning kunagi oli ta olnud kaunis. Soovisin talle südamest kõike head.
Kodu poole minnes säras päike hoopis eredamalt. Kuti lühike lõunauni ei ajanud üldse ahastusse. Hoov sai veelkord rehaga üle tõmmatud ning isegi naabrite koer haukus tervituseks kuidagi vaiksemalt. Suure viltuse ninaga võõras naine tegi mu päeva ilusaks. Ainult nelja euro eest muideks!
Pangaautomaadi kõrval istuv suure viltuse ninaga naine erines seal tavapäraseslt jorutavatest viinaninadest. Nägin eemalt, kuidas ta küsis midagi pangaautomaadis toimetanud naiselt ja sai vastuseks pearaputuse. Ajasin okkad püsti ja võtsin turris hoiaku. Naine küsis minult viitkümmet senti. Kurat, vale adressaat, mõtlesin kontojääki vaadates. Valjult aga pakkusin, et ostan talle süüa. Küsisin, kas hommiku- või lõunasööki. Naine ütles, et vahet pole, sest pole veel kumbagi saanud. Keskpäev...
Kärutasin tagasi poodi ja ostsin talle nii võileivamaterjali kui ka sooja toidu. Viskasin korvi lisaks paki piima, kodujuustu ning präänikud. Maksin krediitkaardiga - läks trumm, mingu siis ka pulgad :) Naine vaatas mulle tänades otse silma. Tal olid ilusad eresinised silmad ning kunagi oli ta olnud kaunis. Soovisin talle südamest kõike head.
Kodu poole minnes säras päike hoopis eredamalt. Kuti lühike lõunauni ei ajanud üldse ahastusse. Hoov sai veelkord rehaga üle tõmmatud ning isegi naabrite koer haukus tervituseks kuidagi vaiksemalt. Suure viltuse ninaga võõras naine tegi mu päeva ilusaks. Ainult nelja euro eest muideks!
esmaspäev, 18. aprill 2011
Esmaspäev. Sinine.
Kolmepäevane pidutsemine tekitab kodus kaose. Nagu orkaan oleks üle käinud. Ja kehas on tunne nagu trammi alla oleks jäänud - valutavad jalad, käed ja seljalihased. Noorte vasikatega võidu jooksmine tekitab vanainimeses väsimuse. (Ja süvendab austust õpetaja vastu kes mitte üheksateistkümne vaid kolmekümnega hakkama saab. Mitte juhuslikult neli tundi vaid regulaarselt viis päeva nädalas neli kuni kuus tundi.)
Koristasin valutavaid sääri järel vedades. Sai pisut parem. (Kodu, mitte jalad.)
Tegin kiirkõnni keskuse poodi ja tagasi. Pistsin kotitäie komme nahka. Kontrollisin õppetööd. Külastasin vanemate keeletundi ja otsisin uute lütseumlaste nimekirjast tuttavaid nimesid. Riisusin veelkord muru ja loopisin viimased lumelaigud laiali. Lobisesin möödajalutanud tuttavaga. Vaidlesin lapsega (tuliselt) teemal puutetundlik telefon / PSP / Nintendo / jalgratas. Pesin ja kuivatasin kaks masinatäit rõivaid. Ja saigi päev otsa... Tehtud tööde nimekirja vaadates ei ole vähene homseks lihasvalud... Vaatasin spordipükse ja jooksutosse ning panin nad otsustavalt kappi tagasi vabandades, et pluss kaksteist on ikka jahe mis jahe. Böö.
Koristasin valutavaid sääri järel vedades. Sai pisut parem. (Kodu, mitte jalad.)
Tegin kiirkõnni keskuse poodi ja tagasi. Pistsin kotitäie komme nahka. Kontrollisin õppetööd. Külastasin vanemate keeletundi ja otsisin uute lütseumlaste nimekirjast tuttavaid nimesid. Riisusin veelkord muru ja loopisin viimased lumelaigud laiali. Lobisesin möödajalutanud tuttavaga. Vaidlesin lapsega (tuliselt) teemal puutetundlik telefon / PSP / Nintendo / jalgratas. Pesin ja kuivatasin kaks masinatäit rõivaid. Ja saigi päev otsa... Tehtud tööde nimekirja vaadates ei ole vähene homseks lihasvalud... Vaatasin spordipükse ja jooksutosse ning panin nad otsustavalt kappi tagasi vabandades, et pluss kaksteist on ikka jahe mis jahe. Böö.
pühapäev, 17. aprill 2011
Esimene päris-kevadpäev
Lubasin Notsule teistsuguse sünnipäeva korraldada - sellise, mille me ise välja mõtleme. Njah. Tehtud - mõeldud.
Tegelikult mu süda natuke valutas Notsu soovile järele andes.
Suur vastutus on vedada kamp lapsi metsa ning veeta nendega seal mitu tundi.
Minu parimatest parimad sõbrannad nõustusid lahkelt kampa hakkama ning esmalt plaanitud kolmest saatjast-täiskasvanust sai lõpuks viiene kamp ning kogunemispaigas liitus veel kaks saatjat. Ometigi kippus üheksateistkümnepealine lastevägi luige, haugi ja vähja kombel hargnema. Distsiplineeriv vile undas plaanitust oluliselt tihemini.
Esimiseks plaanitud maastikumäng-aardejaht koosnes meeletust võidujooksmisest. Uute punktideni juhatavad liisusalmid kõlasid ägedalt ning neid lugedes ununesid paberi tagaküljel asunud ülesanded hoopis. Aare peitud vist veidi lihtsaski kohas - igatahes ilmusid kolmkümmend pulgakommi nagu nõiaväel juurehunnikust välja.
Rahvastepall vaheldus viinerigrillimise ja kummikeksuga. Mädamuna võileivahaukamise ja limpsijoomisega. Kuskil vahepeal keerutati hüppenööri kalameheks ning roniti torni. Mängiti ka täiskasvanute koolituse ülesandeid - koostati keksukummist kinni hoides ruutu ning vahetati kohtasid üks-jääb-üle- põhimõttel.
Esimese toidupausi ajal leidus neid, kes "sõid just kodus kõhu täis" ja neid, kes "võileiba väga ei armasta". Viineriteni jõudes näpistas nälg juba kõiki ning torti võinuks ilmselt enamgi olla. Palav päike ja jooksumängud tekitasid janu ning limpsipudelid kaaniti tilgatumaks.
Ilmavana oli seekord meie poolt! Päike siras taevas pakkudes tõelist kevadist soojust. Viisteist kraadi ja päike seniidis. Mu põsed on õhtuks sohvaga sama punast karva:)
Notsu jäi sünnipäevaga rahule. Loodetavasti nõustusid temaga ka külalised.
Tegelikult mu süda natuke valutas Notsu soovile järele andes.
Suur vastutus on vedada kamp lapsi metsa ning veeta nendega seal mitu tundi.
Minu parimatest parimad sõbrannad nõustusid lahkelt kampa hakkama ning esmalt plaanitud kolmest saatjast-täiskasvanust sai lõpuks viiene kamp ning kogunemispaigas liitus veel kaks saatjat. Ometigi kippus üheksateistkümnepealine lastevägi luige, haugi ja vähja kombel hargnema. Distsiplineeriv vile undas plaanitust oluliselt tihemini.
Esimiseks plaanitud maastikumäng-aardejaht koosnes meeletust võidujooksmisest. Uute punktideni juhatavad liisusalmid kõlasid ägedalt ning neid lugedes ununesid paberi tagaküljel asunud ülesanded hoopis. Aare peitud vist veidi lihtsaski kohas - igatahes ilmusid kolmkümmend pulgakommi nagu nõiaväel juurehunnikust välja.
Rahvastepall vaheldus viinerigrillimise ja kummikeksuga. Mädamuna võileivahaukamise ja limpsijoomisega. Kuskil vahepeal keerutati hüppenööri kalameheks ning roniti torni. Mängiti ka täiskasvanute koolituse ülesandeid - koostati keksukummist kinni hoides ruutu ning vahetati kohtasid üks-jääb-üle- põhimõttel.
Esimese toidupausi ajal leidus neid, kes "sõid just kodus kõhu täis" ja neid, kes "võileiba väga ei armasta". Viineriteni jõudes näpistas nälg juba kõiki ning torti võinuks ilmselt enamgi olla. Palav päike ja jooksumängud tekitasid janu ning limpsipudelid kaaniti tilgatumaks.
Ilmavana oli seekord meie poolt! Päike siras taevas pakkudes tõelist kevadist soojust. Viisteist kraadi ja päike seniidis. Mu põsed on õhtuks sohvaga sama punast karva:)
Notsu jäi sünnipäevaga rahule. Loodetavasti nõustusid temaga ka külalised.
neljapäev, 14. aprill 2011
Kaheksasest üheksaseks
Nots tegi enne magamaminekut kalli-kalli ja märkis äratuskella 3,38-ks helisema. Siis saabub talle üheksas eluaasta :) Ütles, et natuke kahju on kaheksaga hüvasti jätta.
Hommikul ootab teda kõigest hoolimata kingitus. (Sest meesisend arvas, et lapsel peab lisaks kokkulepitud "Suurele Prantsusmaa ringreisile vanaemaga" ka paberikrõbistamist olema. Iseasi kas väikseks meeleheaks saab nimetada kõikse suuremat saadaolevat Lego) Ja meesisendlikult ülepingutamiseks leiab Notsu toas koha ka täna ostetud pisike maal...
Üheksane laps on nii iseseisev, et kohe võdisema võtab. Ja kohati on ta vägagi titekas. Ja veel hetk hiljem keerutab peegli ees kleiti kingadega sobivaks ning sätib oma vööni juukseid sabasse...
Homme ootab meid rida vahvaid üritusi. Esmalt piduliku koolivormi kolmtund. Seejärel soengusättimine juuksurisalongis. Järgneb perepildistamine fotostuudios ning traditsiooniline algklasside kevadball. Õhtu lõpetab tordisöömine vanaemaga. Ja tõeline pidu saab olema muidugi pühabane rabamatk Notsu valitud sõpradele.
Hommikul ootab teda kõigest hoolimata kingitus. (Sest meesisend arvas, et lapsel peab lisaks kokkulepitud "Suurele Prantsusmaa ringreisile vanaemaga" ka paberikrõbistamist olema. Iseasi kas väikseks meeleheaks saab nimetada kõikse suuremat saadaolevat Lego) Ja meesisendlikult ülepingutamiseks leiab Notsu toas koha ka täna ostetud pisike maal...
Üheksane laps on nii iseseisev, et kohe võdisema võtab. Ja kohati on ta vägagi titekas. Ja veel hetk hiljem keerutab peegli ees kleiti kingadega sobivaks ning sätib oma vööni juukseid sabasse...
Homme ootab meid rida vahvaid üritusi. Esmalt piduliku koolivormi kolmtund. Seejärel soengusättimine juuksurisalongis. Järgneb perepildistamine fotostuudios ning traditsiooniline algklasside kevadball. Õhtu lõpetab tordisöömine vanaemaga. Ja tõeline pidu saab olema muidugi pühabane rabamatk Notsu valitud sõpradele.
kolmapäev, 13. aprill 2011
meditsiinisüsteemis ringlemas
Pole siis miskit kirjutada. Käime poisiga arstide ja laborite vahet selgitamaks välja lapse isutuse põhjuseid.
Hea arstiga saab kohtuda ainult tutvuse kaudu. Parimat nõu saab meedikult, kes küsib nõu teiselt meedikult:) Ja selle oskaja juurde lapsega ei pääse.
Paraku töötavad süsteemis ka nõuka-aja jäänukid, kelle arvates on patsient mõeldud arsti otsuste täideviimiseks. Isegi nendeni pääsemiseks peab nädalaid ootama...
Kuidas saavad laborid ühel päeval anda analüüsi kohta kaks erinevat vastust - üks ütleb positiivne ja teine negatiivne? Mõlemad kaitsevad oma seisukohta... Sama proov liigub uurimiseks ka kolmandasse laborisse, ent siis saavad Tallinna laborid vist otsa...
On kiire & vastik aeg.
Hea arstiga saab kohtuda ainult tutvuse kaudu. Parimat nõu saab meedikult, kes küsib nõu teiselt meedikult:) Ja selle oskaja juurde lapsega ei pääse.
Paraku töötavad süsteemis ka nõuka-aja jäänukid, kelle arvates on patsient mõeldud arsti otsuste täideviimiseks. Isegi nendeni pääsemiseks peab nädalaid ootama...
Kuidas saavad laborid ühel päeval anda analüüsi kohta kaks erinevat vastust - üks ütleb positiivne ja teine negatiivne? Mõlemad kaitsevad oma seisukohta... Sama proov liigub uurimiseks ka kolmandasse laborisse, ent siis saavad Tallinna laborid vist otsa...
On kiire & vastik aeg.
pühapäev, 10. aprill 2011
Ettevalmistused peoks
Metsas käisime. Pääsküla rabarajal. Nimelt on mõte seal nädala lõpus lapse sünnipäevapidu pidada. Laps ise keeldub kategooriliselt igasugustest skaiparkidest ja muudest traditsioonilistest sünnipäevadest. Isegi klassikaaslaste sünnipäevadele tuleb viimasel ajal suisa sundida - pidavat olema ühesugused "mõttetud peod".
Nii ma siis palusingi oma sõbrannasid tiim moodustada ja ühiselt appi tulla, et Notsule see "erilisest erilisem" pidu valmis toota.
Mets (loe: raba äär) on alles väga lumine. Kraavi tänaval, seal, kust rabaraja metsasele otsale sissepääs, pole isegi lõhna sellest, et kevad läheneks. Lund on suisa kaelani :) Järgmiseks pühapäevaks see veeks ei sula kui just troopiline tsüklon ei saabu. Aga sellest lumejamast ei ole miskit, arvas mu sõbranna nr 1. Kummikud leiduvad kapis ehk igal lapsel ja meie poolt on ports kelkusid lisaks.
Kirjutasin esmase aja- ja tegevuskava kokku ning töösse läääääks! Lapsel hakkasid silmad särama kui selgus, et tulebki "päris eriline sünnipäevapidu" :)
Nii ma siis palusingi oma sõbrannasid tiim moodustada ja ühiselt appi tulla, et Notsule see "erilisest erilisem" pidu valmis toota.
Mets (loe: raba äär) on alles väga lumine. Kraavi tänaval, seal, kust rabaraja metsasele otsale sissepääs, pole isegi lõhna sellest, et kevad läheneks. Lund on suisa kaelani :) Järgmiseks pühapäevaks see veeks ei sula kui just troopiline tsüklon ei saabu. Aga sellest lumejamast ei ole miskit, arvas mu sõbranna nr 1. Kummikud leiduvad kapis ehk igal lapsel ja meie poolt on ports kelkusid lisaks.
Kirjutasin esmase aja- ja tegevuskava kokku ning töösse läääääks! Lapsel hakkasid silmad särama kui selgus, et tulebki "päris eriline sünnipäevapidu" :)
reede, 8. aprill 2011
ja see pole ikka veel kõik...
Appiiii. No mida veel ma peaksin teadma beebi ohutusest... Meil on ära koristatud kõik käeulatuses asuvad esemed. Suletud on kapid ja sahtlid. Peale poisi avastamist trepi 12. astmelt sulgus korrustevaheline ühendus mõlemast suunast. Kass on kolitud sööma-jooma pesukuivati peale. Ometi kukuvad ka sealt tema krõbinad põrandale ning ohutusvõre omandas ka vannitoa uks... Gaas avatakse vaid söögivalmistamiseks. Nurgad on kaetud kummikaitsetega. (Ometi ilutseb poisi põsel sinikas)
Nüüd siis uus piisk. Roomab mulle poiss mööda põrandat vastu ning tema järel lohiseb telefontoru. Poiss on kahtlaselt vait. Juhe on kaks korda ümber kaela ning sellest ka toru ripnemine...
ÄÄÄÄÄH. Ma tõesõna ei mäleta, et me Notsu eest oleks üldse midagi eest ära tõstnud. Poiste värk oma nina igale poole toppida?
Nüüd siis uus piisk. Roomab mulle poiss mööda põrandat vastu ning tema järel lohiseb telefontoru. Poiss on kahtlaselt vait. Juhe on kaks korda ümber kaela ning sellest ka toru ripnemine...
ÄÄÄÄÄH. Ma tõesõna ei mäleta, et me Notsu eest oleks üldse midagi eest ära tõstnud. Poiste värk oma nina igale poole toppida?
Kassipesupäev
Pärslase õnneks avasin mina tema näugumist kuuldes ukse. See uksetagune loom ei meenutanud millegiga uhket punase kasukaga kuninglikku olevust. Üleni porine, tilkuv, mudane (aga see-eest õnnelik) elukas volksas tuppa. Võin miljoni dollari peale kihla vedada, et meesisend oleks ta ees ukse kinni virutanud.
Mul vedas, et ma suutsin pärslase suunata vannituppa enne kui meesisend määrdunud elukat kohtas. Üürgasin suletud ukse tagant, et pesen kassi. Kuigi beebist saati pesemisega harjunud, üritab kurivaim ikka vannist põgeneda, sealjuures seebist karva diivani alla hõõrudes. (Puhtus meesisendile meeldib. Eriti kui pikakarvaline kass on puhas. Meie oma tavaliselt muidugi ei ole.)
Kammisin kassi peale pesemist ära, alustasin kõhualuste pusade ruutsentimeeterhaaval harutamist. Pihustasin vahele pusavastast palsamit ja hädaldasime kassiga mõlemad. (Huvitav, kas kuskil tegutseb ka kasside juuksur, ma tuleks kohseselt kliendiks)
Nüüd magab punane mauk sama värvi tugitoolis. Natuke solvunud on ta nagu ikka peale pesu.
Mul vedas, et ma suutsin pärslase suunata vannituppa enne kui meesisend määrdunud elukat kohtas. Üürgasin suletud ukse tagant, et pesen kassi. Kuigi beebist saati pesemisega harjunud, üritab kurivaim ikka vannist põgeneda, sealjuures seebist karva diivani alla hõõrudes. (Puhtus meesisendile meeldib. Eriti kui pikakarvaline kass on puhas. Meie oma tavaliselt muidugi ei ole.)
Kammisin kassi peale pesemist ära, alustasin kõhualuste pusade ruutsentimeeterhaaval harutamist. Pihustasin vahele pusavastast palsamit ja hädaldasime kassiga mõlemad. (Huvitav, kas kuskil tegutseb ka kasside juuksur, ma tuleks kohseselt kliendiks)
Nüüd magab punane mauk sama värvi tugitoolis. Natuke solvunud on ta nagu ikka peale pesu.
kolmapäev, 6. aprill 2011
viirus, viirus
Mul käis eile külaline. Selline, kes siia majja ei ole astunud vast viis aastat. Neli kindlasti. Kohmitses värava taga. Seejärel astus sisse, ulatas laial naeratusel Nõmme turult ostetud magusa saia ning istus tavapäraselt tugitooli. Vaatas ringi ja jõi kohvi. Kahe tunni pärast läks edasi, ütlemata, millal jälle tuleb. Tegelikult oli tema tulekupõhjuseks küll üks ese, mis paluti mul temale edastada.
***
Haiged oleme. Kolm neljandikku ehk poiss on terve. Tegin esmaspäeval algust - kõht valutas ja sees pööras ning mulksus. Öö veetsin vannitoas. Meesisend urises öörahu rikkumise pärast.
Ma ei saa aru - võin suvalises venemaa kolkas suvalist sööklatoitu tarbida tarbida. Söön rahumeeli kohalikega samast korvist puuvilju ja joon vett peale ning püsin tervena... Isegi Egiptusest naasen ma tervena. Ja nüüd olen paari viimase kuu jooksul juba teist korda kõhuhädas!!!
Lõuna ajal saabus koolist laps kurtes bussis vaevanud kõhuvalu. Veidi hiljem keerdus ta kõveralt tugitooli ning peatselt sulges enda järel vannitoa ukse. Meesisend urises, et kogu kamp veab haigusi koju.
Saabus temagi tund:)
Tänase päeva veedab kogu kamp kodus - meestel teatavasti on kaks seisundit - terve või suremas. Meesisend on täna viimati mainitud staadiumis.
Ja poiss... tema on küll haigustunnusteta, ent juba teist päeva ei võta lusikatäitki toitu ega jooki suu sisse.
***
Haiged oleme. Kolm neljandikku ehk poiss on terve. Tegin esmaspäeval algust - kõht valutas ja sees pööras ning mulksus. Öö veetsin vannitoas. Meesisend urises öörahu rikkumise pärast.
Ma ei saa aru - võin suvalises venemaa kolkas suvalist sööklatoitu tarbida tarbida. Söön rahumeeli kohalikega samast korvist puuvilju ja joon vett peale ning püsin tervena... Isegi Egiptusest naasen ma tervena. Ja nüüd olen paari viimase kuu jooksul juba teist korda kõhuhädas!!!
Lõuna ajal saabus koolist laps kurtes bussis vaevanud kõhuvalu. Veidi hiljem keerdus ta kõveralt tugitooli ning peatselt sulges enda järel vannitoa ukse. Meesisend urises, et kogu kamp veab haigusi koju.
Saabus temagi tund:)
Tänase päeva veedab kogu kamp kodus - meestel teatavasti on kaks seisundit - terve või suremas. Meesisend on täna viimati mainitud staadiumis.
Ja poiss... tema on küll haigustunnusteta, ent juba teist päeva ei võta lusikatäitki toitu ega jooki suu sisse.
esmaspäev, 4. aprill 2011
Rahapuuduses vaevlejale
Tere päevast.
I AM Mr.Lonard Clark tegevjuht Lonard laenufirma, populaarne raha laenuandjale, et on akrediteeritud ja registreeritud raha laenata inimesi ettevõtte vajadustele või finantsabi või et ei ole krediit-või vajavad raha, et maksta arveid. Lubage mul kasutada seda võimalust Teile teatada, et pakume laenu 3% määra mis tahes vääringus, nagu € ,$,£, summast 2000 10,000,000,000,000.00. (Pidage meeles, et saada laenu meile on tagatud ning 100% garanteeritud!)
Loodan, et me ei kavatse olla kasulik teile. Võite meiega ühendust võtta e-posti teel: bdonaldloans@gmail.com
Pakume era-, äri-ja isiklikud laenud, mille aastane alammäär nii madal kui 3% 1-20 aastat.
* Sa pead raha, et maksta ära laenu ja võlad
* Kui soovite laenu, et rahastada oma äri?
* Sul on era-või ettevõtete laenude erinevatel eesmärkidel?
* Sa otsima laenude suurte projektide elluviimisel
Palun kohe reageerida.
Informatsioon Laenusaaja
Taotleja nimi: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...
Riik :................................................ ............................
Riik :................................................ ..............................
Kuu üür: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ...
Sugu: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ..
Perekonnaseis: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...
Vanus: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ....
Kontakt Aadress: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ...
Telefon: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ... ... ...
Mobil arv: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ..
Laenusumma Vajalik: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...
Faksinumber :............................................... .................................
Kestus Loan ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .... ... ....
Palun täitke see taotlusvorm ja saata see see kontaktaadress (bdonaldloans@gmail.com). et saaksime jätkata selle laenu raha tuleb üle teile varsti.
Mr.Lonard Clark
Laenu administraator
UK / USA / Nigeeria
******
Mul on jubedam kiusatus vastu kirjutada, et vajan arvete tasumiseks hädasti laenu nende pakutavast maksimaalses summas ehk 10,000,000,000,000.00.. Äkki saaks isegi tagastamatut laenu :) Võtan vastu nii naelu kui dollareid.
I AM Mr.Lonard Clark tegevjuht Lonard laenufirma, populaarne raha laenuandjale, et on akrediteeritud ja registreeritud raha laenata inimesi ettevõtte vajadustele või finantsabi või et ei ole krediit-või vajavad raha, et maksta arveid. Lubage mul kasutada seda võimalust Teile teatada, et pakume laenu 3% määra mis tahes vääringus, nagu € ,$,£, summast 2000 10,000,000,000,000.00. (Pidage meeles, et saada laenu meile on tagatud ning 100% garanteeritud!)
Loodan, et me ei kavatse olla kasulik teile. Võite meiega ühendust võtta e-posti teel: bdonaldloans@gmail.com
Pakume era-, äri-ja isiklikud laenud, mille aastane alammäär nii madal kui 3% 1-20 aastat.
* Sa pead raha, et maksta ära laenu ja võlad
* Kui soovite laenu, et rahastada oma äri?
* Sul on era-või ettevõtete laenude erinevatel eesmärkidel?
* Sa otsima laenude suurte projektide elluviimisel
Palun kohe reageerida.
Informatsioon Laenusaaja
Taotleja nimi: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...
Riik :................................................ ............................
Riik :................................................ ..............................
Kuu üür: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ...
Sugu: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ..
Perekonnaseis: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...
Vanus: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ....
Kontakt Aadress: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ...
Telefon: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ... ... ...
Mobil arv: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .. ..
Laenusumma Vajalik: ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...
Faksinumber :............................................... .................................
Kestus Loan ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... .... ... ....
Palun täitke see taotlusvorm ja saata see see kontaktaadress (bdonaldloans@gmail.com). et saaksime jätkata selle laenu raha tuleb üle teile varsti.
Mr.Lonard Clark
Laenu administraator
UK / USA / Nigeeria
******
Mul on jubedam kiusatus vastu kirjutada, et vajan arvete tasumiseks hädasti laenu nende pakutavast maksimaalses summas ehk 10,000,000,000,000.00.. Äkki saaks isegi tagastamatut laenu :) Võtan vastu nii naelu kui dollareid.
neljapäev, 31. märts 2011
Head-aega, märts!
Viimane märtsipäev tõi toreda sõnumi - meie sõpruskonda lisandus priske poisslaps (55 ca ja üle 4200g). Peatselt kaheaastaseks saavast Sigridist sai seoses selle sündmusega Suur Õde.
Tänasel viimasel märtsipäeval saanuks 96-aastaseks minu vanaema. Otsustasime emaga, et täna põletame küünalt kodus ning laupäeval läheme ühiselt kalmistule.
Ja homsest algabki aprill. Tuleks soe päriskevad juba rutem!
Tänasel viimasel märtsipäeval saanuks 96-aastaseks minu vanaema. Otsustasime emaga, et täna põletame küünalt kodus ning laupäeval läheme ühiselt kalmistule.
Ja homsest algabki aprill. Tuleks soe päriskevad juba rutem!
kolmapäev, 30. märts 2011
kõige alumisel astmel
Ma enam ausõna ei jaksa. Käisime perearstil. Kokkusaamine pidanuks olema erakorraline - st kuu keskel enne sünnipäeva, ainult kaalumiseks.
Reaalselt vaadati nädal kuni kaks varem kõiki parameetreid ja saime saatekirja gastroenteroloogile. Ja uut aega taheti pakkuda alles mai keskele. Nop! Siiski sain kahe nädala pärast uuesti kaalumise aja.
Spetsialist peab selgitama, miks on kaalukõver alates kuuendast elukuust vale. Valikuid on kaks - gluteenitalumatus või aktiivne laps. Seekordne iive oli suht Ok - pealt 300g kolme nädala kohta. Ent kõveral oleme vaid pool millimeetrit üle kõige alumise ääre. Samas pikkuskõveral kipub poiss keskmisest üle.
Gastroenteroloogile saaks juba 24. augustil. (Hip-hip-hurraa, meditsiinisüsteem!!!) Muutis siis perearst saatekirja ja siirdume pediaatri poole.
Mis mul ikka öelda... Lastehaigla polikliinikus imestati, kuidas tunnustatud spetsialistil (minu perearst) mõistus otsa sai... (Võib-olla on ta meditsiiniliselt tark, kuid paraku on tal kogu aeg kiire ning süvenemist on palju loota.)
Poiss aga sööb oma kaheksa kaalukilo kohta jätkuvallt nirult ning mina muudkui muretsen ja muretsen :(
Reaalselt vaadati nädal kuni kaks varem kõiki parameetreid ja saime saatekirja gastroenteroloogile. Ja uut aega taheti pakkuda alles mai keskele. Nop! Siiski sain kahe nädala pärast uuesti kaalumise aja.
Spetsialist peab selgitama, miks on kaalukõver alates kuuendast elukuust vale. Valikuid on kaks - gluteenitalumatus või aktiivne laps. Seekordne iive oli suht Ok - pealt 300g kolme nädala kohta. Ent kõveral oleme vaid pool millimeetrit üle kõige alumise ääre. Samas pikkuskõveral kipub poiss keskmisest üle.
Gastroenteroloogile saaks juba 24. augustil. (Hip-hip-hurraa, meditsiinisüsteem!!!) Muutis siis perearst saatekirja ja siirdume pediaatri poole.
Mis mul ikka öelda... Lastehaigla polikliinikus imestati, kuidas tunnustatud spetsialistil (minu perearst) mõistus otsa sai... (Võib-olla on ta meditsiiniliselt tark, kuid paraku on tal kogu aeg kiire ning süvenemist on palju loota.)
Poiss aga sööb oma kaheksa kaalukilo kohta jätkuvallt nirult ning mina muudkui muretsen ja muretsen :(
teisipäev, 29. märts 2011
Kakskümmend seitse päeva hiljem
Tänane varahommik tervitas mind Tallinna Lennujaamas. Äratuskell tirises 6,30, et varahommikuselt Helsingi lennult konn-maailmarändurist ema vastu võtta. "Olengi elusalt tagasi," kilkas ta telefoni elevil teismelise hääletoonil.
Päikeseliselt Uus-Meremaalt saabunud emps nägi täiesti europiidne välja.(Ah, seal ei olnud üldse NII palav!), 20h lende ei olnud talle jätnud vähimatki jälge (oh, tagasiteel ei loksutanud üldse). Kiita said interkontinentaalsed lennutajad - Emirates ja miski Hongkongi lennufirma (Tead, süüa pakuti päris-taldrikutelt ja kohvitass oli ka suurem. Ja enne serveerimist ulatati menüü)
Fotokas laadis maha 608 imelist pilti, seljakotist ilmus kui nõiaväel välja kaheksa kilo kingitusi, millele lisandus kohvrist veelgi.
Muljeid ja kinke jagatakse ühel teisel päeval. Reisikaaslase irvhambast tütar kinkis saabujatele Tallinna turistikaardid :)
Päikeseliselt Uus-Meremaalt saabunud emps nägi täiesti europiidne välja.(Ah, seal ei olnud üldse NII palav!), 20h lende ei olnud talle jätnud vähimatki jälge (oh, tagasiteel ei loksutanud üldse). Kiita said interkontinentaalsed lennutajad - Emirates ja miski Hongkongi lennufirma (Tead, süüa pakuti päris-taldrikutelt ja kohvitass oli ka suurem. Ja enne serveerimist ulatati menüü)
Fotokas laadis maha 608 imelist pilti, seljakotist ilmus kui nõiaväel välja kaheksa kilo kingitusi, millele lisandus kohvrist veelgi.
Muljeid ja kinke jagatakse ühel teisel päeval. Reisikaaslase irvhambast tütar kinkis saabujatele Tallinna turistikaardid :)
pühapäev, 27. märts 2011
puder ja kapsad raamaturiiulis
Minu ja ema lapsepõlves ehk nõukogude ajal kirjastatud raamatuid on riiulisse laduda lust ja lillepidu - säti aga riiulile sobiv kõrgus ja lao raamatuid täis. Nüüdisaegsed (laste)raamatud näikse olevat formaadis, mis parajasti kirjastajale soodsalt kätte sattus. Meil on näiteks viis haldja- ja printsessiteemalist raamatut. Kokku neid sobitada ei saa, sest üks on ülikõrge ja kitsas, teine ülimadal ja lai nagu album... Kolmanda esikaanel on kaunistus, mis takistab selle riiulisse panemist... Muudest raamatutest ma parem ei räägi. Üks korralik nüüdisaegse lastekirjanduse riiul õnnestus toota ja see koosneb TEA kahe sarja raamatutest.
Tõstsin portsu formaadilt või ideelt sobimatuid raamatuid www.raamaturinglus.ee jaoks välja.
Hakka või jäljendama meie teismelist, lugemist mittearmastavat tütarlast, kes raamatud riiulisse värvide järgi ladus ja ütles, et olgu neil elamises kasvõi disainiv funktsioon :) (Sry, Thela, aga Sa vist nägid ka seda)
Tõstsin portsu formaadilt või ideelt sobimatuid raamatuid www.raamaturinglus.ee jaoks välja.
Hakka või jäljendama meie teismelist, lugemist mittearmastavat tütarlast, kes raamatud riiulisse värvide järgi ladus ja ütles, et olgu neil elamises kasvõi disainiv funktsioon :) (Sry, Thela, aga Sa vist nägid ka seda)
Kolimine kui sõjatanner
Öeldakse, et alguses ei saa vedama, pärast pidama. Just sellised me olemegi - Notsu elab juba pea üheksandat aastat 128 cm kõrguste kappide keskel ning pole häda kedagist olnud :)
Kolme riiuli saabudes hakanuks mul peas nagu tuluke vilkuma ja eile kolis Aafrika-toast Notsule suurimast lapsest jäänud garderoob. Esialgu liugusteta ent kasutuskõlblik. Kolm uut kasekarva ustega kaetud Billy-riiulit peidavad raamatud ja lauamängud ning tuba näib ühtäkki hoopis puhtam :)
Minu magamistoa neljale raamaturiiulile lisandus üks täiskõrge Billy. Hõbedased uksed on paraku Ikea sortimendist väljas - seega jääb avatuks. Uue lisandumisega ei äga eelmised enam ülekoormuse all ega ähvarda kokku variseda. Magamistoa kirjutuslaud on muutunud liigseks - kahte arvutis töötegijat meil samaaegselt ei ole. Kirjutuslaud kolib välja ja asemele saabub teine, Aafrika-toast pärinev ning mõõtudelt pisut väiksem. Üle jääb üks pisike kolme sahtliga kummut ning kolm kaantega suletavat punutud korvi. (viimased kolivad laiule)
Üks ülemise korruse tuba on meil jätkuvalt liigne, (kui just Murueit Tallinnas tihemini koolituma ei hakka). Ja liigne on ka eelpoolmainitud lastetoamööbel. Ajutiselt :) ehk järgmise Ikea-korrani, kolivad nad kokku. Poja mänguasjad-raamatud leiavad koha tema tulevases toas.
Kolme riiuli saabudes hakanuks mul peas nagu tuluke vilkuma ja eile kolis Aafrika-toast Notsule suurimast lapsest jäänud garderoob. Esialgu liugusteta ent kasutuskõlblik. Kolm uut kasekarva ustega kaetud Billy-riiulit peidavad raamatud ja lauamängud ning tuba näib ühtäkki hoopis puhtam :)
Minu magamistoa neljale raamaturiiulile lisandus üks täiskõrge Billy. Hõbedased uksed on paraku Ikea sortimendist väljas - seega jääb avatuks. Uue lisandumisega ei äga eelmised enam ülekoormuse all ega ähvarda kokku variseda. Magamistoa kirjutuslaud on muutunud liigseks - kahte arvutis töötegijat meil samaaegselt ei ole. Kirjutuslaud kolib välja ja asemele saabub teine, Aafrika-toast pärinev ning mõõtudelt pisut väiksem. Üle jääb üks pisike kolme sahtliga kummut ning kolm kaantega suletavat punutud korvi. (viimased kolivad laiule)
Üks ülemise korruse tuba on meil jätkuvalt liigne, (kui just Murueit Tallinnas tihemini koolituma ei hakka). Ja liigne on ka eelpoolmainitud lastetoamööbel. Ajutiselt :) ehk järgmise Ikea-korrani, kolivad nad kokku. Poja mänguasjad-raamatud leiavad koha tema tulevases toas.
reede, 25. märts 2011
Tagasi koolivaheajapuhkuselt
Ja olemegi kodus tagasi :)
Kahe lapse seltsis maailma avastamine ei olnud üldse nii hull kui planeerides tundus. Suurem taltsutas tagaistmel väiksemat ja jorises tagasiteel esmaspäeval algavast vastikust algavast koolist ning maailma-parimast tädist ning kiuslikust emast, kes ta tagasi Igavese Jääaja Vabariiki viib. (Ma tean iseenese kogemusestki, et hea tädi on hoopis lihtsam olla kui hea ema)
Suurepäraselt tähistatud maanteed ja ümbersõidud. Keskmiselt kümnekraadine pluss. Ei mingit halli märtsilund. Hoopis krookused pungitasid ninasid mullast välja ning tuulevarjus õitsesid juba lumikellukesed.
160 kilomeetrit kiirteed läbisime jalga gaasipedaalilt tõstmata. Püsikiirusehoidja olnuks tublilt abiks, sest 110 on siiski üpris sügav gaasivajutus. Kuulasime auto mp3ära nii Valeri Meladze kui ka Mihhail Bojarskji ja veidike Birgitit kuniks Stockholm paistma hakkas.
Sõitsin sadamasse GPSi järgi ja vaid ühe mahasõidu suutsin valesti pöörata. Jüri, TomTomi ainus eestikeelne hääl käskis hoida paremale, aga see tähendaski mahapöörde rida mitte paremat otsesõidu rida... Õnneks arvutas GPS teekonna koheselt ka ümber ning õde arvas, et uus oli hoopis mugavam sõiduskeem. Reavahetused pole minu jaoks probleem - ainus (minu kogetud) riik, kus suunatule näitamine ei toimi, on kahjuks Eesti...
Soetasin endale moekad leopardimustrilised tennised ning samasuguse pleedi (ja nägin täna hommikul Tallinna lumetuisus välja nagu teiselt planeedilt hädamaandumise läbi siia sattunud)
Nädalavahetus saab olema töine - Ikea väikelastemööbel loovutab Notsu toas koha Ikea riiulisüsteemile. Pluss tuhat ädasti-vaja vidinat oma kohale paigutada (ma ei taha oma krediitkaardiarvet üldse vaadata ka)
Kuniks väikelastemööbel üles pildistatud, lahti lapitud ja (veel puuduvasse) hoiukohta tõstetud saab, jõuab kalendris ette ilmselt pühapäev. Ja mul on koolivorm jätkuvalt pesemata-triikimata...
Kahe lapse seltsis maailma avastamine ei olnud üldse nii hull kui planeerides tundus. Suurem taltsutas tagaistmel väiksemat ja jorises tagasiteel esmaspäeval algavast vastikust algavast koolist ning maailma-parimast tädist ning kiuslikust emast, kes ta tagasi Igavese Jääaja Vabariiki viib. (Ma tean iseenese kogemusestki, et hea tädi on hoopis lihtsam olla kui hea ema)
Suurepäraselt tähistatud maanteed ja ümbersõidud. Keskmiselt kümnekraadine pluss. Ei mingit halli märtsilund. Hoopis krookused pungitasid ninasid mullast välja ning tuulevarjus õitsesid juba lumikellukesed.
160 kilomeetrit kiirteed läbisime jalga gaasipedaalilt tõstmata. Püsikiirusehoidja olnuks tublilt abiks, sest 110 on siiski üpris sügav gaasivajutus. Kuulasime auto mp3ära nii Valeri Meladze kui ka Mihhail Bojarskji ja veidike Birgitit kuniks Stockholm paistma hakkas.
Sõitsin sadamasse GPSi järgi ja vaid ühe mahasõidu suutsin valesti pöörata. Jüri, TomTomi ainus eestikeelne hääl käskis hoida paremale, aga see tähendaski mahapöörde rida mitte paremat otsesõidu rida... Õnneks arvutas GPS teekonna koheselt ka ümber ning õde arvas, et uus oli hoopis mugavam sõiduskeem. Reavahetused pole minu jaoks probleem - ainus (minu kogetud) riik, kus suunatule näitamine ei toimi, on kahjuks Eesti...
Soetasin endale moekad leopardimustrilised tennised ning samasuguse pleedi (ja nägin täna hommikul Tallinna lumetuisus välja nagu teiselt planeedilt hädamaandumise läbi siia sattunud)
Nädalavahetus saab olema töine - Ikea väikelastemööbel loovutab Notsu toas koha Ikea riiulisüsteemile. Pluss tuhat ädasti-vaja vidinat oma kohale paigutada (ma ei taha oma krediitkaardiarvet üldse vaadata ka)
Kuniks väikelastemööbel üles pildistatud, lahti lapitud ja (veel puuduvasse) hoiukohta tõstetud saab, jõuab kalendris ette ilmselt pühapäev. Ja mul on koolivorm jätkuvalt pesemata-triikimata...
Tellimine:
Postitused (Atom)
