Mul on jätkuvalt öö.
Täna viisin Väikese Notsu ise lasteaeda. Vedelen keset meeletut segadust. Uh... Riided on hunnikus ühes nurgas, nõud pesemata kujul kraanikausis.
Kui arvutifriiki kujutatakse grillkanakoiva seltsis aega veetmas, siis teadlane samas kontekstis on harilikult võidunud juuste ja ajatu riietusega inetu tüüp.
Just selline ma olengi. Õnneks on voodi piisavalt lai, et siia kuhjata kaks läpakat, hunnik raamatuid, paar väljatrükki eeskujulikult vormistatud BA-dest (avatud mitmest kohast), isiklikud väljatrükid, märkmik juhuslike töökõnede jaoks, arvuti- ja mobiililaadija, pudel vett, poolik võileib.
Notsu tegi eile hilisõhtul minuga suhtlemiseks uksele postkasti. Eile leidsin sealt lepatriinu kaardikese ja neli seinavärvi proovi:)
Samas vaimus jätkates lõpetan esialgse variandi õhtuks.
Jäänud on peatükk tabloidlehtede ühinemisest, mis tugineb intervjuule ning kahe lisa korrektne vormistamine.
Nojah. Ei saa ära unustada ka jooksvaid töid nagu reporteritöö tele- ja raadioosa. Esimese jaoks pean analüüsima ühte AK-d ning teise tarvis lindistama ja analüüsima raadio uudistesaadet.
teisipäev, 31. märts 2009
esmaspäev, 30. märts 2009
lõpp on ligidal
Kell näitab poolt üheksat õhtul. Ärkasin hommikul seitsmest, ent siiani on mul seljas pidžaama ja hommikumantel. Teki alt ei ole ma välja jõudnud enamaks kahest söögikorrast. Katsin varahommikul aknad paksude kardinatega. Minu jaoks on öö ning ma ei lase end häirida. Ma kirjutan bakatööd.
Koos lisadega võib esitleda 60 lehekülge. Isikliku Eriti Targa Arvamuse kohaselt on kirjutis peaaegu perfektne. Puudu on vaid peatükid "Kokkuvõte" ning "Summary". (Aga mul on idee, kuidas neid saada!)
Lajatasin ingliskeelse abipalve erinevate tabloidide toimetajatele. Näikse, kas mõni neist ka vastata viitsib. Nii täiuslikku pöördumist ei suutnuks ma ise tõlkida. Mina koos puu-inglisega ei ole kuskile arenenud.
Tänud Luksemburgi, kevade ja lillede keskele. Ja special thanks minu jaoks tundmatule Timile, kes niigi täiuslikule briljantse stiililihvi lisas.Vastuste saabumisel täiendaksin osasid punkte oma töös.
2. aprilli keskpäeval seisab ees kohtumine juhendajatega. Näikse, kas meie arvamused Täiuslikust Bakatööst erinevad kardinaalselt või ainult veidi.
Irooniana edastati juba lõpuaktuse aeg ja koht: 18. juunil kella 15-17 Ajaloomuuseumi valges saalis Toomemäel. Ma peaks mõne kilo alla võtma. Kaks kuni kolm. Ja mõtlema pidulikumale kleidile. Ikkagi diplom. "Kogutud hariduste kaustas" teine:)
Koos lisadega võib esitleda 60 lehekülge. Isikliku Eriti Targa Arvamuse kohaselt on kirjutis peaaegu perfektne. Puudu on vaid peatükid "Kokkuvõte" ning "Summary". (Aga mul on idee, kuidas neid saada!)
Lajatasin ingliskeelse abipalve erinevate tabloidide toimetajatele. Näikse, kas mõni neist ka vastata viitsib. Nii täiuslikku pöördumist ei suutnuks ma ise tõlkida. Mina koos puu-inglisega ei ole kuskile arenenud.
Tänud Luksemburgi, kevade ja lillede keskele. Ja special thanks minu jaoks tundmatule Timile, kes niigi täiuslikule briljantse stiililihvi lisas.Vastuste saabumisel täiendaksin osasid punkte oma töös.
2. aprilli keskpäeval seisab ees kohtumine juhendajatega. Näikse, kas meie arvamused Täiuslikust Bakatööst erinevad kardinaalselt või ainult veidi.
Irooniana edastati juba lõpuaktuse aeg ja koht: 18. juunil kella 15-17 Ajaloomuuseumi valges saalis Toomemäel. Ma peaks mõne kilo alla võtma. Kaks kuni kolm. Ja mõtlema pidulikumale kleidile. Ikkagi diplom. "Kogutud hariduste kaustas" teine:)
laupäev, 28. märts 2009
tigude osakond
Bakatöö nagu üldse ei edeneks.
Kuidas sõnastada?
Kuhu paigutada?
Kuhu lisada?
Kas koostada peatükk ülesehituselt nii või naa?
Öäk.
Kuidas sõnastada?
Kuhu paigutada?
Kuhu lisada?
Kas koostada peatükk ülesehituselt nii või naa?
Öäk.
neljapäev, 26. märts 2009
küünlad põlevad lõpuni
Seda täiesti tundmatu kirjaniku Sandor Marai (kahes kohas peaks olema omad "a"-de peal) romaani lugesin noil ammustel aegadel kui maailm kokku kippus varisema. Ülemus laenas.
Neelasin raamatu ühe ööga. Ja ühest ööst, milleni viisid pikad aastad, seal räägitigi.
Ööst, mil kohtuvad sõbrad, kes pole teineteist näinud neli pikka aastakümmet. Üks sõpradest on Ootaja ja teine Põgenik. Ootaja teab, et Põgenik peab tulema. Ja Põgenik teab, et Ootaja ootab teda.
Nad on vanad mehed, käinud koos läbi vee, tule ja vasktorude.
Sellel ööl vaid räägitakse, vahepeal ka vaikitakse, meenutatakse olnut. Pikad kirjeldused.
Hommikul lahkutakse. Küünlad on lõpuni põlenud.
Süžees ei juhtunud justkui midagi. Ometi on see viimaste aastate üks paremaid loetud raamatuid.
Nüüd on sellest raamatust tulekul etendus Ugala teatris.
Neelasin raamatu ühe ööga. Ja ühest ööst, milleni viisid pikad aastad, seal räägitigi.
Ööst, mil kohtuvad sõbrad, kes pole teineteist näinud neli pikka aastakümmet. Üks sõpradest on Ootaja ja teine Põgenik. Ootaja teab, et Põgenik peab tulema. Ja Põgenik teab, et Ootaja ootab teda.
Nad on vanad mehed, käinud koos läbi vee, tule ja vasktorude.
Sellel ööl vaid räägitakse, vahepeal ka vaikitakse, meenutatakse olnut. Pikad kirjeldused.
Hommikul lahkutakse. Küünlad on lõpuni põlenud.
Süžees ei juhtunud justkui midagi. Ometi on see viimaste aastate üks paremaid loetud raamatuid.
Nüüd on sellest raamatust tulekul etendus Ugala teatris.
kolmapäev, 25. märts 2009
lõunapausi-kevad
Juhe jooksis kokku. Jalutasin hoopis lõuna ajal igavese õgardluse asemel.
Pirita tee alguses toimub lillepeenra puhastus eelmise aasta kuivanud isenditest. Kadrioru kohviku ja Lauluväljaku vahelisel alal puhastavad teemasinad äärekivisid ja nende ümbrust. Päike sirab eredalt ning kevad lõhnab täiega!
Pirita tee alguses toimub lillepeenra puhastus eelmise aasta kuivanud isenditest. Kadrioru kohviku ja Lauluväljaku vahelisel alal puhastavad teemasinad äärekivisid ja nende ümbrust. Päike sirab eredalt ning kevad lõhnab täiega!
esmaspäev, 23. märts 2009
palve linnaisadele libeduse teemal
Täna jooksmas käies meenusid mulle kaks asja.
Esmalt novembrituisumöllus kinni pargitud autodele trahve kirjutavad munitsipaalpolitseinikud, kohatud õnneks vaid läbi televiisoriekraani.
Teiseks MuPo mehed koduvärava taga.
Võimalik, et ma üldistan nende kahe näite baasil, kuid selgus, et liikumisrajaks ümber ehitet vana Nõmme kitsarööpmelise raudtee tamm ei ole läbitav. Tegemist on konkreetselt jääkamakaga, mis kohati sile ja kohati jalajälgedest krobeline.
Pöördusin Rahumäe surnuaia juurest tagasi - mul ei ole otsest vajadust end kildudeks kukkuda. Teel kohtasin aga inimesi, kellele seesama kergliiklustee on igapäevane rada - Elu tee poeni või bussipeatusesse. Ei olnud kena vaadata ukerdavat vanainimest ega kärule toetuvaid noori emasid. Mul hakkas kahju isegi joodikukolmikust, kepikõndijatest ning jooksjatest rääkimata.
Mõni päev tagasi lükkas kollaste vilkuritega sahk tammil lund. Helistasin täna Tallinna abitelefonile palvega edastada info selle tee väga vajalikuks sõelmetega katmiseks. Sel hetkel meenuski seaduses järge ajav MuPo (ehk üldistatult Tallinna linn, või linnaosavalitsus), kes nad elanike kohustuste täitmise kohta juuksekarvagi lõhki ajaks, oma kohustused aga üsna unustanud on.
PS. Abitelefon oli lahke ning lubas välja uurida, kas kõnealune raudteetamm kuulub linna või linnaosavalitsuse haldusalasse. Loodetavasti saab korda.
Edit 24.03 kell 9,45.
Liikumisrajal vanal raudteetammil toimetavad kaks härrasmeest. Eeee... väliste tunnuste põhjal võiks öelda: pikaajaliselt alkoholi manustanud tegelased. Mõlemal on kaasas liivaämbrike. Riputavad kordamööda, puhkaja teeb vahepeal suitsu. Pilt on naljakas, ent loodetavasti saab õhtul jooksma minna.
Esmalt novembrituisumöllus kinni pargitud autodele trahve kirjutavad munitsipaalpolitseinikud, kohatud õnneks vaid läbi televiisoriekraani.
Teiseks MuPo mehed koduvärava taga.
Võimalik, et ma üldistan nende kahe näite baasil, kuid selgus, et liikumisrajaks ümber ehitet vana Nõmme kitsarööpmelise raudtee tamm ei ole läbitav. Tegemist on konkreetselt jääkamakaga, mis kohati sile ja kohati jalajälgedest krobeline.
Pöördusin Rahumäe surnuaia juurest tagasi - mul ei ole otsest vajadust end kildudeks kukkuda. Teel kohtasin aga inimesi, kellele seesama kergliiklustee on igapäevane rada - Elu tee poeni või bussipeatusesse. Ei olnud kena vaadata ukerdavat vanainimest ega kärule toetuvaid noori emasid. Mul hakkas kahju isegi joodikukolmikust, kepikõndijatest ning jooksjatest rääkimata.
Mõni päev tagasi lükkas kollaste vilkuritega sahk tammil lund. Helistasin täna Tallinna abitelefonile palvega edastada info selle tee väga vajalikuks sõelmetega katmiseks. Sel hetkel meenuski seaduses järge ajav MuPo (ehk üldistatult Tallinna linn, või linnaosavalitsus), kes nad elanike kohustuste täitmise kohta juuksekarvagi lõhki ajaks, oma kohustused aga üsna unustanud on.
PS. Abitelefon oli lahke ning lubas välja uurida, kas kõnealune raudteetamm kuulub linna või linnaosavalitsuse haldusalasse. Loodetavasti saab korda.
Edit 24.03 kell 9,45.
Liikumisrajal vanal raudteetammil toimetavad kaks härrasmeest. Eeee... väliste tunnuste põhjal võiks öelda: pikaajaliselt alkoholi manustanud tegelased. Mõlemal on kaasas liivaämbrike. Riputavad kordamööda, puhkaja teeb vahepeal suitsu. Pilt on naljakas, ent loodetavasti saab õhtul jooksma minna.
pühapäev, 22. märts 2009
öö helesinisel vaibal
Kui osta Selverist pudel dry martininit ja helistada ühele maailma parimatest sõbrannadest, võib juhtuda, et lõpevad nii vermut kui ka otse Egiptusest saabunud halvaa. Tühjenesid ka poolik pudel rieslingit ja teine konjakit ning martini rosso pera. Kausitäiest viilutatud köögiviljadest ma ei räägigi.
Et peale külaliste kojusaatmist tuleb öö vannitoa helesinisel vaibal mööda saata, ei osanud ma aimata halvimaski unenäos.
Ärkasin viie paiku , olles tunnikese suigatanud, tundes kõhuviirustele iseloomulikku mullitamist. Olles mitmendat korda ärganud, poolkinniste silmadega trepist alla vaarunud, loobusin mõneks minutiks üles tagasi ronimast. Pool kaheksa trehvasin teleripuldi klõpsatusehetke. Pagendasin pettunud lapse tagasi voodisse. Üüüüüüüü, mul on uni otsas, üürgas ta pahuralt.
Hommik andis märku, et Nõmme keskuses ei ole avatd ühtegi apteeki. Neelasin pöördumatult aegunud söetabletid sisse ja veetsin hommikupooliku voodis. Õhtuks sai parem!
Et peale külaliste kojusaatmist tuleb öö vannitoa helesinisel vaibal mööda saata, ei osanud ma aimata halvimaski unenäos.
Ärkasin viie paiku , olles tunnikese suigatanud, tundes kõhuviirustele iseloomulikku mullitamist. Olles mitmendat korda ärganud, poolkinniste silmadega trepist alla vaarunud, loobusin mõneks minutiks üles tagasi ronimast. Pool kaheksa trehvasin teleripuldi klõpsatusehetke. Pagendasin pettunud lapse tagasi voodisse. Üüüüüüüü, mul on uni otsas, üürgas ta pahuralt.
Hommik andis märku, et Nõmme keskuses ei ole avatd ühtegi apteeki. Neelasin pöördumatult aegunud söetabletid sisse ja veetsin hommikupooliku voodis. Õhtuks sai parem!
reede, 20. märts 2009
vana kummuti restaureerimine
Sobrasin veidi foorumeid ja käisin ehituspoes ära. Tõin kõige väiksema pangekese eelnevalt toonitud Nostalgia puiduõli, "karukeele" ning keskmise pintsli. Arve 101 krooni.
Majapidamisse saabus kauaigatsetud nõudekapp. Kaugelt mitte uus. Olin juba mitu korda Rocca-al-Mare antiigipoe vahet sõelunud, seal nii üht kui teist kappi ja kummutit silitanud. Kadetsesin pisut ka naabrinaise talumööblist pärinevat isekorrastatud kummutit ja siis... lõin endale omaselt käega.
Kuniks temakese oma lemmikust secondhandist leidsin - kõverate jalgade, kolme ukse ja kahe kapiosaga vast viiekümnendatest pärineva isendi. Igal uksel kaunistuseks tagasihoidlik nikerdus ning uste puusüü nelja erinevasse suunda peitsitud. Sees kaks armsat sahtlikest nugade-kahvlite ja lauahõbeda jaoks.
Hind veidi krõbe, ent mõõt see-eest just aknalaua alla mahtuv. (Põhjus, miks Rocca-poe omad ikka ja jälle ostmata jäid.) Vaidlesime poes, paugutasime uksi. Käisime kahel korral kodu ja poe vahet.
Põhjendused: Minuke: selles kapis on potentsiaali Tema: kes ja millal seda tegema hakkab? Sa ju muudkui õpid. (Tõsi. Mitu aastat lihvimatult nurgas seisev võimas rõivakirst on ehe näide minu tegemistest)
Lõppeks sai hinda veidike alla kaubeldud ning nõudekapp ära ostetud. Hetkel on kapipealsed vigastused parandatud ning kapp ise üle õlitatud-poleeritud. Hoopis teist nägu sai!
(Hea, et Rocca massiivset ei soetanud. Avaras kaarhallis ei paista esemed samas mõõdus, mis madalas elutoas.)
Muide, karukeel on päriselt eksisteeriv poleerimislapp. Sarnaneb veidi karedale nõudepesušvammile.
Majapidamisse saabus kauaigatsetud nõudekapp. Kaugelt mitte uus. Olin juba mitu korda Rocca-al-Mare antiigipoe vahet sõelunud, seal nii üht kui teist kappi ja kummutit silitanud. Kadetsesin pisut ka naabrinaise talumööblist pärinevat isekorrastatud kummutit ja siis... lõin endale omaselt käega.
Kuniks temakese oma lemmikust secondhandist leidsin - kõverate jalgade, kolme ukse ja kahe kapiosaga vast viiekümnendatest pärineva isendi. Igal uksel kaunistuseks tagasihoidlik nikerdus ning uste puusüü nelja erinevasse suunda peitsitud. Sees kaks armsat sahtlikest nugade-kahvlite ja lauahõbeda jaoks.
Hind veidi krõbe, ent mõõt see-eest just aknalaua alla mahtuv. (Põhjus, miks Rocca-poe omad ikka ja jälle ostmata jäid.) Vaidlesime poes, paugutasime uksi. Käisime kahel korral kodu ja poe vahet.
Põhjendused: Minuke: selles kapis on potentsiaali Tema: kes ja millal seda tegema hakkab? Sa ju muudkui õpid. (Tõsi. Mitu aastat lihvimatult nurgas seisev võimas rõivakirst on ehe näide minu tegemistest)
Lõppeks sai hinda veidike alla kaubeldud ning nõudekapp ära ostetud. Hetkel on kapipealsed vigastused parandatud ning kapp ise üle õlitatud-poleeritud. Hoopis teist nägu sai!
(Hea, et Rocca massiivset ei soetanud. Avaras kaarhallis ei paista esemed samas mõõdus, mis madalas elutoas.)
Muide, karukeel on päriselt eksisteeriv poleerimislapp. Sarnaneb veidi karedale nõudepesušvammile.
neljapäev, 19. märts 2009
säästlik ostunimistu
Neljapäev on poeskäigu-päev. Kukupai säästumõtted said ajendiks meie kolmiku selle nädala ostunimistu sissetrükkimisel. Bernardiinikesele tarvilist siin ei ole - tema 15-kilone toidukott sai koju toodud eelmisel nädalal.
Endise (ja ilmselt igavese) kaalujälgijana leidub üht-teist kodukappides ka siis, kui ise selle kohta "täiesti tühi" ohkan. Sääse Maxima - hoolimata venekeelsest teenindusest ja kassajärjekorrast, mis pea sama pikaks venimas kui Prismas, on see jätkuvalt minu lemmikpood. Muide, see ei ole mu kodule lähim Maxima. Kümneminutiline autosõit on investeeringut väärt - teistest kettidest ma sama raha eest seda toidukogust ei saa.
Ostunimekiri:
Marineeritud broileritiivad 0,822 kg - 24,58
Kilekott - 1,50 *
Jahvatatud kohv Luxus 500g - 37,90
Kanahakklihasegu, Tallegg 300g - 18,50
WC paber Daisy 2-kihiline, 24 rulli - 49,90
Heeringafilee Muson, Vici - 9,90
Jahutatud pihvid Pere 360g - 15,50
Tükeldatud keedupeet - 16,90
Keefir Farmi 2,5%, kiles, 1 l - 7,80
Köögiviljapuljong Optima -3,50
Kanapuljong Optima - 3,50
Loomalihapuljong Optima - 3,50
Konserveeritud kapparid - 13,90
Nuudlid Adriana 400g (2 pk) 9,80
Piim Pere 2,5% 1 l - 6,30
Pähkli-leivajogurt Mumuu 400g - 10,90
Liha tarrendis, Rannarootsi -16,50
Adzika-majoneesikaste Seve 7,90**
Pikateraline riis Maxima - 17,90
Kartul Laura pakitud 2 kg - 17,90***
Porgand, värske 1,050 kg - 6,83
Pirn Rocha, 0,430kg - 6,84
Juust Hollandi leib, viilutatud - 11,50
Jahutatud kalapulgad Optima - 7,90
Kurk, pikk - 19,90
Kaera-Jaan 210g - 7,90
Lastesai 300g - 4,40
Juust Lorri 25% 0,162kg - 13,92****
Must vormileib 500g - 10,90
Sulatatud juust singiga 160g - 11,90
Vanillisefiir - 14,90
Kanarulaad Maamehe 0,408 kg - 18,97
Küürimisnuustikud 3 tk - 5,50
Roheline sibul 0,105kg - 8,72
Tomat, lahtine 0,725kg - 14,86
Kohupiim Kelmes 0,5% 200g - 6,50
Maapähkel, röstitud ja soolatud 0,105 kg - 5,45
Kohuke Hops 38g, 4 tk - 8,80
Mandariin 0,655kg - 15,65
*Pagan, mõnikord lihtsalt ununeb korduvkasutatav poekott koju:(
** Maximas on tohutu valik igasugu lahedaid kastmekesi, tasub proovida
*** lahtine kartul oli pisike kui sea eest pätsatu
**** selline mõnus brõnzalaadne juust, hea salatisse lõikuda
Lisaks sain kliendikaardil põhinevat allahindlust 6,48 krooni. Kogu korvi maksumus: 476,60
*************
Mh. Mulle meenus aasta 2002/2003 kui pisikese Notsuga ilma igasuguse emapalgata kodus olime. Toidule kulutasime tollal per kolmik 1000 kr kuus ja mõnel kuul jäi ülegi. Lappasin neid ammuseid menüüsid - mulle meeldis eksperimenteerida kolmekäiguliste lõunasöökidega. Huvitav, kas 7 aastat hiljem saaksime hakkama näiteks 2000-ga? (kolmekäigulisi saavad endale lubada ilmselt vaid kodused emad)
Tänane toit: riis kanahakklihaga (riis, hakkliha ja riivitud porgandid sellest ning porrulauk, küüslauk ja konserveeritud virsikupoolikud eelmisest poeskäigust) Notsu jõi lisaks apelsinimahla ja mina luristasin klaasitäie korralikku konjakit (koduvarud) Ühiselt tegime piparmünditeed ja sõime sefiiri.
Endise (ja ilmselt igavese) kaalujälgijana leidub üht-teist kodukappides ka siis, kui ise selle kohta "täiesti tühi" ohkan. Sääse Maxima - hoolimata venekeelsest teenindusest ja kassajärjekorrast, mis pea sama pikaks venimas kui Prismas, on see jätkuvalt minu lemmikpood. Muide, see ei ole mu kodule lähim Maxima. Kümneminutiline autosõit on investeeringut väärt - teistest kettidest ma sama raha eest seda toidukogust ei saa.
Ostunimekiri:
Marineeritud broileritiivad 0,822 kg - 24,58
Kilekott - 1,50 *
Jahvatatud kohv Luxus 500g - 37,90
Kanahakklihasegu, Tallegg 300g - 18,50
WC paber Daisy 2-kihiline, 24 rulli - 49,90
Heeringafilee Muson, Vici - 9,90
Jahutatud pihvid Pere 360g - 15,50
Tükeldatud keedupeet - 16,90
Keefir Farmi 2,5%, kiles, 1 l - 7,80
Köögiviljapuljong Optima -3,50
Kanapuljong Optima - 3,50
Loomalihapuljong Optima - 3,50
Konserveeritud kapparid - 13,90
Nuudlid Adriana 400g (2 pk) 9,80
Piim Pere 2,5% 1 l - 6,30
Pähkli-leivajogurt Mumuu 400g - 10,90
Liha tarrendis, Rannarootsi -16,50
Adzika-majoneesikaste Seve 7,90**
Pikateraline riis Maxima - 17,90
Kartul Laura pakitud 2 kg - 17,90***
Porgand, värske 1,050 kg - 6,83
Pirn Rocha, 0,430kg - 6,84
Juust Hollandi leib, viilutatud - 11,50
Jahutatud kalapulgad Optima - 7,90
Kurk, pikk - 19,90
Kaera-Jaan 210g - 7,90
Lastesai 300g - 4,40
Juust Lorri 25% 0,162kg - 13,92****
Must vormileib 500g - 10,90
Sulatatud juust singiga 160g - 11,90
Vanillisefiir - 14,90
Kanarulaad Maamehe 0,408 kg - 18,97
Küürimisnuustikud 3 tk - 5,50
Roheline sibul 0,105kg - 8,72
Tomat, lahtine 0,725kg - 14,86
Kohupiim Kelmes 0,5% 200g - 6,50
Maapähkel, röstitud ja soolatud 0,105 kg - 5,45
Kohuke Hops 38g, 4 tk - 8,80
Mandariin 0,655kg - 15,65
*Pagan, mõnikord lihtsalt ununeb korduvkasutatav poekott koju:(
** Maximas on tohutu valik igasugu lahedaid kastmekesi, tasub proovida
*** lahtine kartul oli pisike kui sea eest pätsatu
**** selline mõnus brõnzalaadne juust, hea salatisse lõikuda
Lisaks sain kliendikaardil põhinevat allahindlust 6,48 krooni. Kogu korvi maksumus: 476,60
*************
Mh. Mulle meenus aasta 2002/2003 kui pisikese Notsuga ilma igasuguse emapalgata kodus olime. Toidule kulutasime tollal per kolmik 1000 kr kuus ja mõnel kuul jäi ülegi. Lappasin neid ammuseid menüüsid - mulle meeldis eksperimenteerida kolmekäiguliste lõunasöökidega. Huvitav, kas 7 aastat hiljem saaksime hakkama näiteks 2000-ga? (kolmekäigulisi saavad endale lubada ilmselt vaid kodused emad)
Tänane toit: riis kanahakklihaga (riis, hakkliha ja riivitud porgandid sellest ning porrulauk, küüslauk ja konserveeritud virsikupoolikud eelmisest poeskäigust) Notsu jõi lisaks apelsinimahla ja mina luristasin klaasitäie korralikku konjakit (koduvarud) Ühiselt tegime piparmünditeed ja sõime sefiiri.
kolmapäev, 18. märts 2009
inglise kolledžis katsetamas
Kuidagi naljakas oli Merekooli uksest sisse pugeda. Põhikooliõpilastena "võitlesime" kõrvalasuvas kuuma võileiva putka järjekorras just selle maja kursantidega:)
Avar fuajee oli rahvarohke, pigem närviline kui rahulik. Üks katsetaja nuttis üsna haledalt. Rõivastus ajas mind, küünikut, muigama - esines nii raskeid atlasskleite kui ka räbalaid tagumikukirjadega dressipükse. Äärmused. Notsu ja tema villane šoti seelik olid mu meelest üsna mõistlik valik.
Esimese tunni veetsid katsetajad viiekaupa gruppides õpetajannaga. Korrati ingliskeelseid sõnu järele, õpiti selgeks luuletus ja uuriti lastelt, miks on inglise keele õppimine vajalik. Paluti joonistada ka pilt õpetajannast tulpe korjamas. Notsult oli küsitud, kas pildil olev õpetajanna on noor või vana. (Notsu arvas, et noor). Lisaks küsiti, kes talle sellise nime pani. (Emme) Mõtlesin tükk aega tabamiseni - Notsu keskmine nimi, (tuletis minu esimesest) on liiga klassikaline briti nimi. Eestis väga harva esinev pealegi. Ning Väikese Notsu perekonnanimi on samuti puhas briti klassika. Tegelikkuses ei ole meie perel brittidega vähimatki pistmist:)
Teine osa olnud etteütlus. "Õde sõi seeni", oli Notsu täiesti õigesti kirjutanud. (Yeah, lõpuks hakkavad minu pingutused ka vilja kandma.)
Kolmandas osas sain ka ise osaleda tagapingis ja hiirvaikselt. Ärevus maksimumis muidugi. Nimi, sünnipäev. ("Siis on Sul ju varsti sünnipäev tulemas", lisas õpetaja)
Kas Sa käid lasteaias? /Jah/
Millises? /Nimetas lasteaia/
Kas Sul on lasteaias poisse ka? /jah/
Kas Sa mängid nendega ka või ainult kakled? /hämmingus Notsu vastas - loomulikult mängin. Tülid tema maailmapilti ju ei mahu/
Kas Sul on palju sõbrannasid? /jah/
Kui nad Sulle külla tulevad, millega te siis tegelete /mängime peitust/
"mmmmm," ütles õpetaja, "Nii, et kohti, kuhu peita, jagub?" /mhmh/
Millega Sa kodus olles tegeled? /vaatan telekat/ (APPPPIIIII!!!!!!!!!)
Mis Su lemmiksaade on? /Kodu keset linna/ (JEEERUM, hea, et mitte võta või jäta!!!)
Mis Su lemmik lastesaade on? /Tommi ja Anni/ (Oeh, hea, et mitte multikad)
Kas Sa arvutiga ka mängid? /ei/
Kohe üldse mitte? /Ei, arvuti kahjustab silmi/ (see vastus näis meeldivat)
Milliseid raamatuid Sa loed? /Pipi Pikksukk/
Ise? /ei, seda me loeme emmega koos/
Aga milliseid sa ise lugenud oled? /Kes armastab.... eee ei Ka siin Unustas Notsu ära "Ei hammusta"/
Millest see raamat räägib? /Poisist ja bernhardiinist/
Kas Sa trennis ka käid? /Jah, murdmaasuusatrennis/
Sa oled saanud sellel talvel palju suusatada? /Jah, lund on ju palju/
Mis need on? Saapad, kingad, tossud /need asjad, mida saab jalga panna/
Sa mõtled mida? Jaaaa...laaaa /...nõud/
Jätka. /Siin jäi Notsu mõttesse. Kontsakingad... Mina kuulsin, et ta lisas ka "sokid", aga ta väidab, et mitte/
Milline asi ei sobi ritta? Pusa, mantel, saapad, pluus. /Saapad, neid ei saa selga panna/
Loe. Lugeda anti jutuke "Tuul ja päike". Notsu komistas sõnadega "vaidlema" ning "kuuehõlmad", kuid üldiselt luges ladusalt.
Misasi on kuub? /jakk või mantel, mille saab peale panna/ Kurask... Kuub on ju hoopis rahvariide osa... Mulgi kuub, pikk-kuub... Ehk oli siiski mõeldud mantlit...
Pilt. Loo väike jutuke. /Lapsed otsisid kassi kogu majast, ega leidnud. Kass oli pugenud vannituppa. Lapsed küsisid, kiisu, miks sa vannitoas oled. Kass vastas: Ma tulin end siia pesema, ma olen nii must/ (klassika, tüüpiline minu laps - peseme end kohe puhtaks, kass, lapsed)
Kell. /Pool kümme/ (ei näinud, aga ju ta õige oli, kellaga probleeme ei ole)
Matemaatika.
Esimese ülesandega pani Notsu täiega puusse: 9-6=2. Järgmine (9-7=2) läks täppi. Matemaatika oli meie jaoks harjumatu - suuline. Ülesanded loeti ette ning neile tuli suuliselt leida vastused.
Tekstülesanne. Samuti loeti ette. Sul on 11 krooni ja pulgakomm maksab 2 krooni. Kui palju Sulle raha alles jääb? (2 krooni)
Oligi vist kõik. Notsu sai tubliduse eest kiita. Igatahes õpetajad olid suurepärased - kiitsid kõiki ning kellelegi ei jäänud muljet, et ta kehvake.
Jalutasime autoni, mille tasulise parkimise tsooni taha jätsime. Küsisin, miks Notsu raamatute hulka "Sipsikut" ei öelnud. "Sest see ei ole mul ju veel läbi", vastas minu aus tütar... Ja miks sa ei öelnud, et sõbrannadega paned puslesid? "No see pole ju mingi mäng", arvas Notsu.
Inglise Kolledž on kena kool. Sooviksin, et Notsu katsed läbiks, kuigi lootust ei ole palju. Eelistatakse seal ju vilistlaste lapsi, ehk ka neid, kes eelkoolis käinud... Aga näis. Notsu on väga-väga tubli tüdruk Inglise Kolledžitagi. Tulemused 3. aprillil.
Avar fuajee oli rahvarohke, pigem närviline kui rahulik. Üks katsetaja nuttis üsna haledalt. Rõivastus ajas mind, küünikut, muigama - esines nii raskeid atlasskleite kui ka räbalaid tagumikukirjadega dressipükse. Äärmused. Notsu ja tema villane šoti seelik olid mu meelest üsna mõistlik valik.
Esimese tunni veetsid katsetajad viiekaupa gruppides õpetajannaga. Korrati ingliskeelseid sõnu järele, õpiti selgeks luuletus ja uuriti lastelt, miks on inglise keele õppimine vajalik. Paluti joonistada ka pilt õpetajannast tulpe korjamas. Notsult oli küsitud, kas pildil olev õpetajanna on noor või vana. (Notsu arvas, et noor). Lisaks küsiti, kes talle sellise nime pani. (Emme) Mõtlesin tükk aega tabamiseni - Notsu keskmine nimi, (tuletis minu esimesest) on liiga klassikaline briti nimi. Eestis väga harva esinev pealegi. Ning Väikese Notsu perekonnanimi on samuti puhas briti klassika. Tegelikkuses ei ole meie perel brittidega vähimatki pistmist:)
Teine osa olnud etteütlus. "Õde sõi seeni", oli Notsu täiesti õigesti kirjutanud. (Yeah, lõpuks hakkavad minu pingutused ka vilja kandma.)
Kolmandas osas sain ka ise osaleda tagapingis ja hiirvaikselt. Ärevus maksimumis muidugi. Nimi, sünnipäev. ("Siis on Sul ju varsti sünnipäev tulemas", lisas õpetaja)
Kas Sa käid lasteaias? /Jah/
Millises? /Nimetas lasteaia/
Kas Sul on lasteaias poisse ka? /jah/
Kas Sa mängid nendega ka või ainult kakled? /hämmingus Notsu vastas - loomulikult mängin. Tülid tema maailmapilti ju ei mahu/
Kas Sul on palju sõbrannasid? /jah/
Kui nad Sulle külla tulevad, millega te siis tegelete /mängime peitust/
"mmmmm," ütles õpetaja, "Nii, et kohti, kuhu peita, jagub?" /mhmh/
Millega Sa kodus olles tegeled? /vaatan telekat/ (APPPPIIIII!!!!!!!!!)
Mis Su lemmiksaade on? /Kodu keset linna/ (JEEERUM, hea, et mitte võta või jäta!!!)
Mis Su lemmik lastesaade on? /Tommi ja Anni/ (Oeh, hea, et mitte multikad)
Kas Sa arvutiga ka mängid? /ei/
Kohe üldse mitte? /Ei, arvuti kahjustab silmi/ (see vastus näis meeldivat)
Milliseid raamatuid Sa loed? /Pipi Pikksukk/
Ise? /ei, seda me loeme emmega koos/
Aga milliseid sa ise lugenud oled? /Kes armastab.... eee ei Ka siin Unustas Notsu ära "Ei hammusta"/
Millest see raamat räägib? /Poisist ja bernhardiinist/
Kas Sa trennis ka käid? /Jah, murdmaasuusatrennis/
Sa oled saanud sellel talvel palju suusatada? /Jah, lund on ju palju/
Mis need on? Saapad, kingad, tossud /need asjad, mida saab jalga panna/
Sa mõtled mida? Jaaaa...laaaa /...nõud/
Jätka. /Siin jäi Notsu mõttesse. Kontsakingad... Mina kuulsin, et ta lisas ka "sokid", aga ta väidab, et mitte/
Milline asi ei sobi ritta? Pusa, mantel, saapad, pluus. /Saapad, neid ei saa selga panna/
Loe. Lugeda anti jutuke "Tuul ja päike". Notsu komistas sõnadega "vaidlema" ning "kuuehõlmad", kuid üldiselt luges ladusalt.
Misasi on kuub? /jakk või mantel, mille saab peale panna/ Kurask... Kuub on ju hoopis rahvariide osa... Mulgi kuub, pikk-kuub... Ehk oli siiski mõeldud mantlit...
Pilt. Loo väike jutuke. /Lapsed otsisid kassi kogu majast, ega leidnud. Kass oli pugenud vannituppa. Lapsed küsisid, kiisu, miks sa vannitoas oled. Kass vastas: Ma tulin end siia pesema, ma olen nii must/ (klassika, tüüpiline minu laps - peseme end kohe puhtaks, kass, lapsed)
Kell. /Pool kümme/ (ei näinud, aga ju ta õige oli, kellaga probleeme ei ole)
Matemaatika.
Esimese ülesandega pani Notsu täiega puusse: 9-6=2. Järgmine (9-7=2) läks täppi. Matemaatika oli meie jaoks harjumatu - suuline. Ülesanded loeti ette ning neile tuli suuliselt leida vastused.
Tekstülesanne. Samuti loeti ette. Sul on 11 krooni ja pulgakomm maksab 2 krooni. Kui palju Sulle raha alles jääb? (2 krooni)
Oligi vist kõik. Notsu sai tubliduse eest kiita. Igatahes õpetajad olid suurepärased - kiitsid kõiki ning kellelegi ei jäänud muljet, et ta kehvake.
Jalutasime autoni, mille tasulise parkimise tsooni taha jätsime. Küsisin, miks Notsu raamatute hulka "Sipsikut" ei öelnud. "Sest see ei ole mul ju veel läbi", vastas minu aus tütar... Ja miks sa ei öelnud, et sõbrannadega paned puslesid? "No see pole ju mingi mäng", arvas Notsu.
Inglise Kolledž on kena kool. Sooviksin, et Notsu katsed läbiks, kuigi lootust ei ole palju. Eelistatakse seal ju vilistlaste lapsi, ehk ka neid, kes eelkoolis käinud... Aga näis. Notsu on väga-väga tubli tüdruk Inglise Kolledžitagi. Tulemused 3. aprillil.
esmaspäev, 16. märts 2009
vabandussõnad
Ma solvusin eile.
Ostsin poest viieteistkilose koti koeratoitu ning kümmekond kohukest, soovides tasuda kaardiga. "Uuups," ütles müüja-õpilane, "Panin sularahas. Kas te saaks minna sularaha siitsamast nurga tagant maja eest välja võtma?" Arvestades Balti jaama lähedust, kaubanduskeskuse ees seisnud seltskonda ning hilist õhtutundi, keeldusin. Müüjapoisi mokk läks pikaks ning ähvardusena kõlas, et tema peab nüüd kogu kauba uuesti läbi lööma. "No, pole hullu," nõustusin. Minutid venisid, saabus vahetuse vanem, kes kordas - sularahaautomaat irratsionaalse "nurga" taga, kogu kauba uuesti sisse löömine... Ja siis nad nätsutasid kahekesi mõnuga kohukesi ja vaatasid mind altkulmu kogu protsessi jooksul. "Mis sa ikka Säästumarketist saada tahad", ütles kuueteistaastane kodus.
See lugu meenutas mulle teist solvumist.
Pereliige paiknes töö asjus välismaal ning vaja oli talle oluline info edastada. Paraku jookseb tema telefoni tarkvara mõnikord kokku. Nii näis olevat juhtunud ka sel päeval. Saatsin talle sõnumi ning taibates probleemi, sõnumi ka tema kolleegile, minu jaoks poolvõõrale, palvega edastada info.
Hommikul helistas mulle pahane pereliige, küsides, kas ma hakkan hulluks minema. Nimelt saanud nii tema kui ka kolleeg minu sõnumit kordi ja kordi. Lõpuks olid nad sunnitud telefonid välja lülitama. Helistasin mobiilioperaatorile, kurtsin muret ning uurisin, ega neid edastatud sõnumeid minu arvele poogita. (mul firma telefon ja ise ma arvetega ei kohtu). Palusin ka, et operaator edastaks vabandused eelkõige pereliikme kolleegile. Nädalake-paar hiljem helistas tütarlaps mobiilioperaatori juurest. "Teil oli mure. Me anname teada, et see oli meie x-riigi partneroperaatori probleem." Vahepeal olin aga kohtunud pereliikme kolleegiga, kes mulle juhtunut meelde tuletas. (Piinlik-piinlik) Uurisin veelkord, kas vabandused on edastatud. "No see ei olnud ju meie probleem. Kas Teid siis süüdistati nende sõnumite edastamises." Vastasin jaatavalt. Tütarlaps teisel pool avaldas arvamust, et tegemist on kummaliste inimestega ning lubas tagasi helistada. Möödas on poolteist kuud. Ma ei ole temast kuulnud.
Mõtlesin eile, mis neid asju ühendab. Oskamatus suhelda. Tekkinud oli probleem ja süüdlase otsimine mõttetu. Kaks lihtsat sõna pääsnuks mõlemad situatsioonid - Palun vabandust. Lihtne ja haruharva kohatav, aga samas väikese naeratusnüansiga imeliselt mõjuv fraas.
Ostsin poest viieteistkilose koti koeratoitu ning kümmekond kohukest, soovides tasuda kaardiga. "Uuups," ütles müüja-õpilane, "Panin sularahas. Kas te saaks minna sularaha siitsamast nurga tagant maja eest välja võtma?" Arvestades Balti jaama lähedust, kaubanduskeskuse ees seisnud seltskonda ning hilist õhtutundi, keeldusin. Müüjapoisi mokk läks pikaks ning ähvardusena kõlas, et tema peab nüüd kogu kauba uuesti läbi lööma. "No, pole hullu," nõustusin. Minutid venisid, saabus vahetuse vanem, kes kordas - sularahaautomaat irratsionaalse "nurga" taga, kogu kauba uuesti sisse löömine... Ja siis nad nätsutasid kahekesi mõnuga kohukesi ja vaatasid mind altkulmu kogu protsessi jooksul. "Mis sa ikka Säästumarketist saada tahad", ütles kuueteistaastane kodus.
See lugu meenutas mulle teist solvumist.
Pereliige paiknes töö asjus välismaal ning vaja oli talle oluline info edastada. Paraku jookseb tema telefoni tarkvara mõnikord kokku. Nii näis olevat juhtunud ka sel päeval. Saatsin talle sõnumi ning taibates probleemi, sõnumi ka tema kolleegile, minu jaoks poolvõõrale, palvega edastada info.
Hommikul helistas mulle pahane pereliige, küsides, kas ma hakkan hulluks minema. Nimelt saanud nii tema kui ka kolleeg minu sõnumit kordi ja kordi. Lõpuks olid nad sunnitud telefonid välja lülitama. Helistasin mobiilioperaatorile, kurtsin muret ning uurisin, ega neid edastatud sõnumeid minu arvele poogita. (mul firma telefon ja ise ma arvetega ei kohtu). Palusin ka, et operaator edastaks vabandused eelkõige pereliikme kolleegile. Nädalake-paar hiljem helistas tütarlaps mobiilioperaatori juurest. "Teil oli mure. Me anname teada, et see oli meie x-riigi partneroperaatori probleem." Vahepeal olin aga kohtunud pereliikme kolleegiga, kes mulle juhtunut meelde tuletas. (Piinlik-piinlik) Uurisin veelkord, kas vabandused on edastatud. "No see ei olnud ju meie probleem. Kas Teid siis süüdistati nende sõnumite edastamises." Vastasin jaatavalt. Tütarlaps teisel pool avaldas arvamust, et tegemist on kummaliste inimestega ning lubas tagasi helistada. Möödas on poolteist kuud. Ma ei ole temast kuulnud.
Mõtlesin eile, mis neid asju ühendab. Oskamatus suhelda. Tekkinud oli probleem ja süüdlase otsimine mõttetu. Kaks lihtsat sõna pääsnuks mõlemad situatsioonid - Palun vabandust. Lihtne ja haruharva kohatav, aga samas väikese naeratusnüansiga imeliselt mõjuv fraas.
laupäev, 14. märts 2009
tere, matemaatika
Eile alustasime koolikatsete ralliga. Et saabuval sügisel "astun" lisaks esimesele klassile ka kümnendasse, siis näeb laubalõunane elutuba välja selline: diivanilaud on kaetud tihedalt erinevate õpikute ja käsiraamatutega. Üritame pusida läbi algebralistest murdudest ja samaaegselt lugedes lihtsaid tekste ja arvutades kaheteistkümne piires. Leidsin riiulilt raamatu "Tere matemaatika", milles kuueaastane mina on ühendanud joonega numbreid, arvutanud kokku pioneeride arvu lõkke ääres ning loendanud arve. Nüüd teeb sama Väike Notsu.
Üks aastatetagune lugu meenub. Olin matemaatikas pea sama tuhm pärl kui minu tänane üheksandik. Ema sõbranna tütar Külli, ühtlasi minu kooliõde, abistas. Hiljem lõpetas ta Helsingi ja Tartu rakendusmatemaatika cum laude. Üks igati loogilise mõtlemisega ülitark tüdruk. "Matemaatika on imelihtne", tavatses ta öelda. Minu, humanitaarse kuldpea jaoks jäi keskkooli lõpuni matemaatika üsna segaseks. Kord eksamiperioodil ärkasin ehmunult - olin unenäos tangensiks muutumas. (Oleks, et siinuseks või koosiinuseks, aga nende suhteks tangensiks:))
Vanadusmõtted tikuvad ligi. Täna istub mu kõrval kuueteistkümne aastane piiga. Ja samamoodi samm-sammult hammustame killukesi. Kusjuures kuldpeaks osutun mina ise:)
Üks aastatetagune lugu meenub. Olin matemaatikas pea sama tuhm pärl kui minu tänane üheksandik. Ema sõbranna tütar Külli, ühtlasi minu kooliõde, abistas. Hiljem lõpetas ta Helsingi ja Tartu rakendusmatemaatika cum laude. Üks igati loogilise mõtlemisega ülitark tüdruk. "Matemaatika on imelihtne", tavatses ta öelda. Minu, humanitaarse kuldpea jaoks jäi keskkooli lõpuni matemaatika üsna segaseks. Kord eksamiperioodil ärkasin ehmunult - olin unenäos tangensiks muutumas. (Oleks, et siinuseks või koosiinuseks, aga nende suhteks tangensiks:))
Vanadusmõtted tikuvad ligi. Täna istub mu kõrval kuueteistkümne aastane piiga. Ja samamoodi samm-sammult hammustame killukesi. Kusjuures kuldpeaks osutun mina ise:)
kolmapäev, 11. märts 2009
savisaare käepikendus värava taga
Jõudsin koju hetkel, mil kolm neoonvestides politseinikku mu jeepi hindavalt takseerisid. Üks käis ümber auto ja teine valgustas jalgväravat. Kolmas silis peoga numbrimärgi kandis lund.
Süda jõudis teha mitu hüpet. Mis juhtus? Kas naabrid märkasid ega saanud mind kätte. Öäk. Ma mäletan kaheksa aastat tagasi liialt selgelt jalajälgi, millede omanik viis meie kuurist kaks jalgratast.
Seekord läks lihtsamalt. "Me vaatasime, et ega ei ole pargitud ristmikule lähemale kui viis meetrit", ütles üks mundrikandja. "Näikse korras olevat", lisas teine.
"Silt koera kohta on väraval paremat kätt", olin ennast kogunud. "Nägime", noogutas kolmas.
Hr Savisaare kõikenägev silm on jõudnud õhtuhämaruses ka meie tänavale. Juhtisin meeste tähelepanu pidevale kihutamile pikal ja kitsal majadevahelisel teel. Mehe suu muutus kriipsuks, kui ta teatas, et neid MuPo mehi, see ei huvita.
Tänks, mõtlesin. Õnneks ei olnud põhjust trahviraha maksta.
Süda jõudis teha mitu hüpet. Mis juhtus? Kas naabrid märkasid ega saanud mind kätte. Öäk. Ma mäletan kaheksa aastat tagasi liialt selgelt jalajälgi, millede omanik viis meie kuurist kaks jalgratast.
Seekord läks lihtsamalt. "Me vaatasime, et ega ei ole pargitud ristmikule lähemale kui viis meetrit", ütles üks mundrikandja. "Näikse korras olevat", lisas teine.
"Silt koera kohta on väraval paremat kätt", olin ennast kogunud. "Nägime", noogutas kolmas.
Hr Savisaare kõikenägev silm on jõudnud õhtuhämaruses ka meie tänavale. Juhtisin meeste tähelepanu pidevale kihutamile pikal ja kitsal majadevahelisel teel. Mehe suu muutus kriipsuks, kui ta teatas, et neid MuPo mehi, see ei huvita.
Tänks, mõtlesin. Õnneks ei olnud põhjust trahviraha maksta.
pühapäev, 8. märts 2009
@tartu. volx
Cinnamoni kinotoolid on mugavamad kui Coca-Cola Plaza omad. Päris lahe on kõõluda liikuva seljatoega. Pooltühjale saalile näidatud "Kolme Musketäri järg" on jabur vene film selle kõige paremas mõttes. Kui Bojarski ei oleks minu mõistes igivana, oleks ma temasse kindlasti armunud. Igatahes on säilinud tema võrratu hääl. Samas on pikad lokkis juuksed ajaga halliks ja sorakaks muutunud. (Saladuskatte all, kolm aastat tagasi Moskvast ostetud Bojarski Greatest Hits on minu ja Väikese Notsu üks lemmikplaat. Kolmeaastane Notsu õppis esmase võõrkeelehuvi raames Bojarskile kaasa laulma.)
Film ise oli jant, milles musketäride põlvkond seguneb nende järglaste põlvkonnaga ning vahepeal läks minul küll sassi, kas tegelane on parajasti elus või surnud. Ülisuures plaanis paistsid silma nii kortsud, mille aeg näitlejate nägudesse raiunud kui ka tohutu grimm nendesamade kortsude varjamiseks. Eelmises, minu lapsepõlvest pärit musketäride filmis, olid massistseenide näitlejate kostüümid parema kvaliteediga.
Tartu on äge nagu alati. Kevad lõhnab siin eriliselt. Minu viimane Tartu-kevad... Harjutan end mõttega, et elu on edasi läinud. Ehk tulen kunagi, ühel teisel kevadel, siia tagasi magistrandina.
PS. Paanikahood, need mitu kuud mind vaevanud paanikahood, kadusid reedel jäljetult. Nagu noaga lõigatult, kirjeldan oma seisundit täpsemalt.
Film ise oli jant, milles musketäride põlvkond seguneb nende järglaste põlvkonnaga ning vahepeal läks minul küll sassi, kas tegelane on parajasti elus või surnud. Ülisuures plaanis paistsid silma nii kortsud, mille aeg näitlejate nägudesse raiunud kui ka tohutu grimm nendesamade kortsude varjamiseks. Eelmises, minu lapsepõlvest pärit musketäride filmis, olid massistseenide näitlejate kostüümid parema kvaliteediga.
Tartu on äge nagu alati. Kevad lõhnab siin eriliselt. Minu viimane Tartu-kevad... Harjutan end mõttega, et elu on edasi läinud. Ehk tulen kunagi, ühel teisel kevadel, siia tagasi magistrandina.
PS. Paanikahood, need mitu kuud mind vaevanud paanikahood, kadusid reedel jäljetult. Nagu noaga lõigatult, kirjeldan oma seisundit täpsemalt.
reede, 6. märts 2009
küsimärgiga lugu
Käisin arstil. Olen kahel varasemalgi (kooli)talvel jõudnud hetkeks psühhiaatri kabinetti. Tookord oli tegemist tõepoolest lühikeste hetkedega, mis päädisid rohelise retseptiga. Seekord läks kauem. Istusime poolteist tundi ja arutasime ning harutasime. Minu vastas oli tõeline spetsialist, kes mõtles kaasa ning kinnitas omakorda platseebo mõju.
Lõplik otsus jäi minu teha, kuid Cipralexi jätkata ei olevat mul mõtet. Nagu muudki allikad on öelnud, ravib paanikahäiret mitu teist ravimit hoopis efektiivsemalt (ja soodsamalt). Mul on kotis retsept Seroxatile. Erinevalt varasematest visiitidest kohtume selle tohtriga juba nädala möödudes ning hindame tulemusi.
Arst jättis mulle ka valiku 2 - ehk hinnata veelkord oma võimalusi muuta elukorraldust ning pühendada aega puhkusele. Maksimalism, nimetas ta ja luges sõrmedel üles punktid, milles pean olema parim. Punastasin suisa. Pean jah. Ja selle eest makstav hind on juba tuttav.
Mis aga kõikse kummalisem. Peale kella 16,30 ei ole mul paanikahäiret ega ärevust enam hetkekski olnud... Inimkeha on keeruline monstrum.
Lõpetuseks lugu verinoorest patsiendist, mille arst rääkis mulle südamekaebuste kommentaariks. Noor patsient oli endale teadmiseks võtnud raske suhkruhaiguse ning käis perearstil regulaarselt vereproove andmas. Mõõdetud suhkrutase oli lubatust oluliselt kõrgenenud. Patsient hakkas kaebama ka näpuotste ja varvaste "suremist", mis olevat ravimata suhkruhaiguse kõikse viimane staadium, millele järgneb amputeerimine. Perearstil oli oidu uurida patsiendi veresuhkrutaset ka väljaspool kokkulepitud mõõtmisi. Selgus, et muudel aegadel on kõik normi piires ning patsiendi organism on niivõrd tugeva haiguse sümptomite peensuseni endale ette kujutanud.
Ühesõnaga. Nüüd olen ma segaduses paanik. Peaks nagu võtma ravimeid, aga põhjus ravimite võtmiseks kadus hetkega. Käisime Notsuga Kalevi veekeskuse mullibasseinides loksumas ning sügav uni kipub peale. Pealegi sõidan hommikul kooli ning kaalun suisa arvuti koju jätmist.
Lõplik otsus jäi minu teha, kuid Cipralexi jätkata ei olevat mul mõtet. Nagu muudki allikad on öelnud, ravib paanikahäiret mitu teist ravimit hoopis efektiivsemalt (ja soodsamalt). Mul on kotis retsept Seroxatile. Erinevalt varasematest visiitidest kohtume selle tohtriga juba nädala möödudes ning hindame tulemusi.
Arst jättis mulle ka valiku 2 - ehk hinnata veelkord oma võimalusi muuta elukorraldust ning pühendada aega puhkusele. Maksimalism, nimetas ta ja luges sõrmedel üles punktid, milles pean olema parim. Punastasin suisa. Pean jah. Ja selle eest makstav hind on juba tuttav.
Mis aga kõikse kummalisem. Peale kella 16,30 ei ole mul paanikahäiret ega ärevust enam hetkekski olnud... Inimkeha on keeruline monstrum.
Lõpetuseks lugu verinoorest patsiendist, mille arst rääkis mulle südamekaebuste kommentaariks. Noor patsient oli endale teadmiseks võtnud raske suhkruhaiguse ning käis perearstil regulaarselt vereproove andmas. Mõõdetud suhkrutase oli lubatust oluliselt kõrgenenud. Patsient hakkas kaebama ka näpuotste ja varvaste "suremist", mis olevat ravimata suhkruhaiguse kõikse viimane staadium, millele järgneb amputeerimine. Perearstil oli oidu uurida patsiendi veresuhkrutaset ka väljaspool kokkulepitud mõõtmisi. Selgus, et muudel aegadel on kõik normi piires ning patsiendi organism on niivõrd tugeva haiguse sümptomite peensuseni endale ette kujutanud.
Ühesõnaga. Nüüd olen ma segaduses paanik. Peaks nagu võtma ravimeid, aga põhjus ravimite võtmiseks kadus hetkega. Käisime Notsuga Kalevi veekeskuse mullibasseinides loksumas ning sügav uni kipub peale. Pealegi sõidan hommikul kooli ning kaalun suisa arvuti koju jätmist.
neljapäev, 5. märts 2009
platseebo mõju all
Täna võis juba elada. Hommikul sõitsin tööle antidepressandi-tundega - ümbritsev maailm on pehme ja sõbralik suur roosa vahukomm. Sattusin mitmesse liiklusummikusse, aga mitte paanikahoogu. Isegi töö veeres nagu hernes, küll mõnede väiksemate paanikatega. Hea uudis, et ma suudan neid peaaegu täielikult kontrollida. (Jätkan pooleliolevat tegvust, kinnitades, et see on ebameeldiv, kuid ei ole kuidagi ohtlik) Halb uudis, et kohati ei kõla see veenvalt. Ja veel üks hea uudis. Väide, et paanikahoog läheb alati mööda, ilma ekstrategevuseta, on tõsi.
Lõuna. Minu tänane lõunakaaslane teadis mu probleeme varasemast. (Ja mida siin varjata ongi - olen oma diagnoosi omaks võtnud) Igatahes väitis ta, et kahepäevane antidepressandi võtmine ei saa teha olemist "oluliselt paremaks" - ma olen sattunud platseebo võimsa mõju alla. Sama kinnitas terapeut - oleme põgusas kontaktis igal tööpäeval. Tõesti, ta on suurepärane inimene, kliiniline psühholoog, kes teaduskraade kaitsnud just paanikahäire teemal.
Miks arst ei võiks siis minusugustele kirjutada välja ravimeid, millele segases käekirjas on juurdekirjutet "placebo", "Plac" või pagan... misisganes? Ja apteekritädi noogutaks sellist retsepti nähes mõistvalt ning võtaks mõistvalt kapist välja tabletilehekese ning paneks selle ravimi originaalkarpi. Ja minusugune paanik matsutaks mõnuga pool tabletti päevas ning kiidaks tervise paranemise üle.
Üks mu parimaid sõbrannasid on veendunud, et ma kannatan kõikvõimalike enese tekitatud hädade nagu ülekoormus ja ülemõtlemine ja mis iganes veel, all. Küll aga ei viita miski äkksurmavõimalusele südame seiskumise läbi.
Täiendan: Lisaks ei kannata ma ka ühtegi haiguse all, mille sümptomiteks on söögiisu vähenemine. Avastasin poest heeringakarbi kirjaga "Kaaluka kiusatus" (kaloreid kui ma ei eksi 104 per 100g). Kiusatus oli tõesti - pistsin karbitäie koos leivaviiluga korraga nahka.
Lõuna. Minu tänane lõunakaaslane teadis mu probleeme varasemast. (Ja mida siin varjata ongi - olen oma diagnoosi omaks võtnud) Igatahes väitis ta, et kahepäevane antidepressandi võtmine ei saa teha olemist "oluliselt paremaks" - ma olen sattunud platseebo võimsa mõju alla. Sama kinnitas terapeut - oleme põgusas kontaktis igal tööpäeval. Tõesti, ta on suurepärane inimene, kliiniline psühholoog, kes teaduskraade kaitsnud just paanikahäire teemal.
Miks arst ei võiks siis minusugustele kirjutada välja ravimeid, millele segases käekirjas on juurdekirjutet "placebo", "Plac" või pagan... misisganes? Ja apteekritädi noogutaks sellist retsepti nähes mõistvalt ning võtaks mõistvalt kapist välja tabletilehekese ning paneks selle ravimi originaalkarpi. Ja minusugune paanik matsutaks mõnuga pool tabletti päevas ning kiidaks tervise paranemise üle.
Üks mu parimaid sõbrannasid on veendunud, et ma kannatan kõikvõimalike enese tekitatud hädade nagu ülekoormus ja ülemõtlemine ja mis iganes veel, all. Küll aga ei viita miski äkksurmavõimalusele südame seiskumise läbi.
Täiendan: Lisaks ei kannata ma ka ühtegi haiguse all, mille sümptomiteks on söögiisu vähenemine. Avastasin poest heeringakarbi kirjaga "Kaaluka kiusatus" (kaloreid kui ma ei eksi 104 per 100g). Kiusatus oli tõesti - pistsin karbitäie koos leivaviiluga korraga nahka.
kolmapäev, 4. märts 2009
jõud lõpeb, ei jaksa enam...
Ma ei kirjutanud siia eile mitte ridagi.
Õhtul avasin köögikapi ukse. Ülemise riiuli paremasse nurka jätsin kevadel antideprekad. Noh, et äkki läheb vaja...
Läkski. Enam ei jaksa. Objektiivselt on minu maailmas kõik hästi. Aga mind jälitavad sundmõtted ja hirmusööstud, seotud suvel ravitud ja sügisel end hetkeks uuesti näidand südamehädaga. Vaimsest ülekoormusest tingitud depressioon seonduva paanikahäirega, ütleb terapeut ja soovitab kehal lasta kogeda paanikat, mis ei ole tervisele ohtlik. Ma mõistan teda ja naeran mõnikord oma eripära üle. Ja osadel hetkedel varisen vaimselt kokku...
Ometi olen ma tugevam kui varasematel aastatel - pidasin vastu märtsini. Ma ei nimeta seda allaandmiseks: Minu ustav sõber - Bourne´i "Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat" kirjutab, et ravimitest on kasu, kui need on osake teraapiast. Teraapias teen edusamme -paljusid paanikahooge käsitlen täiesti rahuldavalt.
Sellise probleemiga inimesi on minu ümber rohkelt - ma ei ole kaugeltki ainus läbipõlenu.
Mul jagub ravimit 50-ks päevaks. Lubasin hiljemalt nädala jooksul konsulteerida ka psühhiaatriga, et olla veendunud, et perearsti kergekäeliselt välja kirjutatud valik on sobiv. Seniks veedan õhtuid hr Bourne 533 lehekülje näpunäidete seltsis. Need muide toimivad! Ja antideprekas toimib ka platseebona - kummalisel kombel on peale kahte poolikut tabletti tunne nagu pilvedes hõljuval õnneseenel...
Õhtul avasin köögikapi ukse. Ülemise riiuli paremasse nurka jätsin kevadel antideprekad. Noh, et äkki läheb vaja...
Läkski. Enam ei jaksa. Objektiivselt on minu maailmas kõik hästi. Aga mind jälitavad sundmõtted ja hirmusööstud, seotud suvel ravitud ja sügisel end hetkeks uuesti näidand südamehädaga. Vaimsest ülekoormusest tingitud depressioon seonduva paanikahäirega, ütleb terapeut ja soovitab kehal lasta kogeda paanikat, mis ei ole tervisele ohtlik. Ma mõistan teda ja naeran mõnikord oma eripära üle. Ja osadel hetkedel varisen vaimselt kokku...
Ometi olen ma tugevam kui varasematel aastatel - pidasin vastu märtsini. Ma ei nimeta seda allaandmiseks: Minu ustav sõber - Bourne´i "Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat" kirjutab, et ravimitest on kasu, kui need on osake teraapiast. Teraapias teen edusamme -paljusid paanikahooge käsitlen täiesti rahuldavalt.
Sellise probleemiga inimesi on minu ümber rohkelt - ma ei ole kaugeltki ainus läbipõlenu.
Mul jagub ravimit 50-ks päevaks. Lubasin hiljemalt nädala jooksul konsulteerida ka psühhiaatriga, et olla veendunud, et perearsti kergekäeliselt välja kirjutatud valik on sobiv. Seniks veedan õhtuid hr Bourne 533 lehekülje näpunäidete seltsis. Need muide toimivad! Ja antideprekas toimib ka platseebona - kummalisel kombel on peale kahte poolikut tabletti tunne nagu pilvedes hõljuval õnneseenel...
esmaspäev, 2. märts 2009
koolikatsetamine
1. märtsil avanes vastuvõtuinfo enamike Tallinna koolide 1. ja 10. klassidesse. Läks suuremaks registreerimiseks. Ema andmed. Isa andmed (no mida ma sinna kirjutan? Ei tea isegi täpselt, kus see kodanik elab...)
Moodne e-riik ei ole veel kõikjal, viisin dokunendid kahe kooli kantseleisse isiklikult ning kaks käiku on tulekul. Inglise Kolledži veebipõhist vastuvõtuankeeti täites kirjeldasin, miks arvan oma notsukest just sellesse kooli sobiliku olevat. Tallinna Reaalkooli veebiregistreerumine oli lihtne ja lakooniline.
Märtsi- ja aprillikuu jooksul toimuvad koolikatsed kuues erinevas koolis, millest kaks on meile "piirkondlikud" ehk sissekirjutusejärgsed. Et meie perre saabub septembrist ka gümnaasiumipiiga, siis üritame Reaalkooli äralangemisel lapsed samasse kooli sobitada. Esialgu tuleb tedagi vedada katsetama ühte ja teise linna nurka ning sobitada katseid maaliinibussi sõidugraafikuga.
Mida enam ma kesklinna koolide uhkelt remonditud hooneid külastan, seda enam kipub kaalukauss langema kohaliku kooli kasuks. Isekeskis nimetame seda asutust hellitavalt ka Nõmme külakooliks.
Notsu ise ei arva katsetest suurt midagi - ütleb, et tema tahab emme ja vanaema kooli minna. Ja kui sinna ei saa, siis on tal täiesti ükskamakõik.
Küll aga mõtlen seda kadalippu läbides, et mõistlik oleks korraldada ka I klassidesse astujatele ühiskatsed, sest töölkäiva vanema jaoks on kellaajad a´la teisipäeval kell 16 ja neljapäeval kell 12 suhteliselt sobimatud. Küll on aga tubli treeningu käigus muutunud asjalikuks Notsu matemaatika 12 piires ning pisut vähem on ka vigu etteütluses.
Moodne e-riik ei ole veel kõikjal, viisin dokunendid kahe kooli kantseleisse isiklikult ning kaks käiku on tulekul. Inglise Kolledži veebipõhist vastuvõtuankeeti täites kirjeldasin, miks arvan oma notsukest just sellesse kooli sobiliku olevat. Tallinna Reaalkooli veebiregistreerumine oli lihtne ja lakooniline.
Märtsi- ja aprillikuu jooksul toimuvad koolikatsed kuues erinevas koolis, millest kaks on meile "piirkondlikud" ehk sissekirjutusejärgsed. Et meie perre saabub septembrist ka gümnaasiumipiiga, siis üritame Reaalkooli äralangemisel lapsed samasse kooli sobitada. Esialgu tuleb tedagi vedada katsetama ühte ja teise linna nurka ning sobitada katseid maaliinibussi sõidugraafikuga.
Mida enam ma kesklinna koolide uhkelt remonditud hooneid külastan, seda enam kipub kaalukauss langema kohaliku kooli kasuks. Isekeskis nimetame seda asutust hellitavalt ka Nõmme külakooliks.
Notsu ise ei arva katsetest suurt midagi - ütleb, et tema tahab emme ja vanaema kooli minna. Ja kui sinna ei saa, siis on tal täiesti ükskamakõik.
Küll aga mõtlen seda kadalippu läbides, et mõistlik oleks korraldada ka I klassidesse astujatele ühiskatsed, sest töölkäiva vanema jaoks on kellaajad a´la teisipäeval kell 16 ja neljapäeval kell 12 suhteliselt sobimatud. Küll on aga tubli treeningu käigus muutunud asjalikuks Notsu matemaatika 12 piires ning pisut vähem on ka vigu etteütluses.
pühapäev, 1. märts 2009
nädalavahetuse ringvaade vol x
Nädalavahetused on meil vaiksed.
Maadlen paanikahäirega, loen tonnide kaupa sellekohast kirjandust, mõtlen terapeudi soovitustele ning lõppeks olen ikkagi mitu korda päevas hädas surmahirmuga. Lubasin endlale, et sellel talvel saan hakkama iseenda jõududega.
Lugesin Irja Kassi raamatu läbi. Ootasin rohkem elujanu, kuid sattusin olemise pikkade lausetega kirjeldustesse. Samastamisvõimet jäi minu jaoks vajaka. Ma ei tea, mis tunne on liikuda, kui jalad meenutavad loibasid ning õrnemgi puudutus teeb põrguvalu. Nüüdseks ülialalhoidlikuna ei mõista ma enam üledoosegi. Peale aastatetagust jubedat hommikust pohmakakogemust (mida ma siia ei linka), murran rahustid platseebona pooleks.
Irja pidanuks saama veebruaris 40 - loodan, et tal õnnestus astuda järgmisesse kümnendisse. Ma ei kujuta ette hommikuid teadmises, et aeg on lähinädalatel (-kuudel, -aastatel) ümber saamas.
Kolasime Notsuga poodides ning sattusin fakti ette, et järgmiseks talveks peame ostma täiesti uue suusavarustuse. Nimelt on enamik suusatootjaid eesotsas ficheriga läinud vahepeal üle uuele klambrikinnituse süsteemile ning minu tagasihoidlik unistus päädida uute suusasaabaste (nr 35!!!) ostuga selleks jääbki.
Tänasest avanes koolikatsete lehekülg. Registreerisin Notsu Reaalkooli proovima. ja tagavaraks jääb meile kodulähedane Nõmme Põhikool.
Projekti "üks-asi-nädalas" raames saabus välisuksele lävepakk ning köögikappidesse kaks uut riiulit. Väikese Notsu tuppa soetasime kaks lugemislampi - ühe lauale ja teise voodi kohale.
Võtsin end kokku ning kasvatan suvelillede taimed ise ette. (Ma ju ei oska seda kohe üldse teha, aga proovin vähemalt). Ostsin kaks komplekti "minikasvuhooneid" , täitsin papist potikesed mullaga ning üritan. Ma loodan, et see üritus ei lõpe kevadisel keskturul lilletaimede ostuga:P
Maadlen paanikahäirega, loen tonnide kaupa sellekohast kirjandust, mõtlen terapeudi soovitustele ning lõppeks olen ikkagi mitu korda päevas hädas surmahirmuga. Lubasin endlale, et sellel talvel saan hakkama iseenda jõududega.
Lugesin Irja Kassi raamatu läbi. Ootasin rohkem elujanu, kuid sattusin olemise pikkade lausetega kirjeldustesse. Samastamisvõimet jäi minu jaoks vajaka. Ma ei tea, mis tunne on liikuda, kui jalad meenutavad loibasid ning õrnemgi puudutus teeb põrguvalu. Nüüdseks ülialalhoidlikuna ei mõista ma enam üledoosegi. Peale aastatetagust jubedat hommikust pohmakakogemust (mida ma siia ei linka), murran rahustid platseebona pooleks.
Irja pidanuks saama veebruaris 40 - loodan, et tal õnnestus astuda järgmisesse kümnendisse. Ma ei kujuta ette hommikuid teadmises, et aeg on lähinädalatel (-kuudel, -aastatel) ümber saamas.
Kolasime Notsuga poodides ning sattusin fakti ette, et järgmiseks talveks peame ostma täiesti uue suusavarustuse. Nimelt on enamik suusatootjaid eesotsas ficheriga läinud vahepeal üle uuele klambrikinnituse süsteemile ning minu tagasihoidlik unistus päädida uute suusasaabaste (nr 35!!!) ostuga selleks jääbki.
Tänasest avanes koolikatsete lehekülg. Registreerisin Notsu Reaalkooli proovima. ja tagavaraks jääb meile kodulähedane Nõmme Põhikool.
Projekti "üks-asi-nädalas" raames saabus välisuksele lävepakk ning köögikappidesse kaks uut riiulit. Väikese Notsu tuppa soetasime kaks lugemislampi - ühe lauale ja teise voodi kohale.
Võtsin end kokku ning kasvatan suvelillede taimed ise ette. (Ma ju ei oska seda kohe üldse teha, aga proovin vähemalt). Ostsin kaks komplekti "minikasvuhooneid" , täitsin papist potikesed mullaga ning üritan. Ma loodan, et see üritus ei lõpe kevadisel keskturul lilletaimede ostuga:P
laupäev, 28. veebruar 2009
juustuvorstirida
Hekseldasin väiksema juustuvorstilati keskmisteks kuubikuteks ja viisin salamisi tagauksest õue. Betti panin tema suureks imestuseks eesukse juurde "ketti" ehk sidusin jalutusrihmaga aiaposti külge. Nimelt ei ole proua bernhardiin varjupaigast saadik kordagi aheldatud olnud. Tema imestus oli nii suur, et isegi solvunud haugatust ei järgnenud.
Pudistasin juurstuvorstikuubikud maja taha kaari moodustades umbes meetrise vahega lumme. Poetasin taldriku üle esikuukse tuppa ning surusin juustuvorstist haisevad sõrmed nüüd juba tõsiselt hämmeldunud bernhardiini xxl nina ette. Vaatasin talle sügavalt silma, tegin maailma kõige tõsisema näo ja ütlesin juustuvorstise näpuga maa poole viidates "otsi".
Yeah.
Iginäljase berna rihma otsas hoidmine ei ole kõige kergemate tööde killast. Ka kippus Betz nii mõnestki kuubikust suurest erutusest üle jooksma. Aga pole hullu. Juustuvorstirida lõppes suurema kuubikuga ning selleni jõudmine Bettile ülejõu ei käinud. Ülevoolav kiitmine ja kallistused. Betz ei mallanud oodata, kuniks ta kaisust vabastan, tormas hoopis nina maas õue nuuskima, olemaks veendunud, et ma kuskile salajast lisajuustuvorstirida moodustanud ei oleks.
Lasin tal veerandtunnikese "lõbutseda" ning kordasin protseduuri. "Kett". Kuubikud. Ligased sõrmed ning otsi-otsi-otsi. Ülevoolav kiitmine. Naerul näoga õnnelik koer silkas rõõmsalt veel tükk aega hoovil nina maas.
Pudistasin juurstuvorstikuubikud maja taha kaari moodustades umbes meetrise vahega lumme. Poetasin taldriku üle esikuukse tuppa ning surusin juustuvorstist haisevad sõrmed nüüd juba tõsiselt hämmeldunud bernhardiini xxl nina ette. Vaatasin talle sügavalt silma, tegin maailma kõige tõsisema näo ja ütlesin juustuvorstise näpuga maa poole viidates "otsi".
Yeah.
Iginäljase berna rihma otsas hoidmine ei ole kõige kergemate tööde killast. Ka kippus Betz nii mõnestki kuubikust suurest erutusest üle jooksma. Aga pole hullu. Juustuvorstirida lõppes suurema kuubikuga ning selleni jõudmine Bettile ülejõu ei käinud. Ülevoolav kiitmine ja kallistused. Betz ei mallanud oodata, kuniks ta kaisust vabastan, tormas hoopis nina maas õue nuuskima, olemaks veendunud, et ma kuskile salajast lisajuustuvorstirida moodustanud ei oleks.
Lasin tal veerandtunnikese "lõbutseda" ning kordasin protseduuri. "Kett". Kuubikud. Ligased sõrmed ning otsi-otsi-otsi. Ülevoolav kiitmine. Naerul näoga õnnelik koer silkas rõõmsalt veel tükk aega hoovil nina maas.
neljapäev, 26. veebruar 2009
Homme...
Kuupäev kalendris näitab 27. veebruari. Mina esitlen seminaritööd. Sedasama, millest juuni alguseks peab kasvama bakalaureusetöö teemal "SLÕhtulehe esikaane kujunduse ja sõnumite seos üksikmüügi tulemustega."
Jäin tehtuga enam-vähem rahule. Olemas on ka suunised edasiseks. Kursavennast retsensent arvas, et tehtud on tubli töö. Aga ikkagi. Sõna "kaitsmine" hirmutab mind. Homme. Kell 12,40.
Edit 27.02.
Kaitstud. B. Edasi bakatöö kallale!
Jäin tehtuga enam-vähem rahule. Olemas on ka suunised edasiseks. Kursavennast retsensent arvas, et tehtud on tubli töö. Aga ikkagi. Sõna "kaitsmine" hirmutab mind. Homme. Kell 12,40.
Edit 27.02.
Kaitstud. B. Edasi bakatöö kallale!
yeah!
Mõningaid asju leiab vaid kohtadest, kust neid otsida võiks olla suhteliselt lootusetu. Nii leidsin suurematest raamatukauplustest läbi müüdud raamatu "Kuidas ma lähen" hoopis Selveri raamatuletist. Ja asusin otsekohe lugema - pidevas surmahirmus vaevlevale paanikule on kasulik lugeda inimeste päris-probleemidest.
Väikesel Notsul on jälle nii matka- kui ka õuetrööbasaapad. Ahastuses külastasin oma lemmiksecondhandi, kus juhtusid müügil olema ni ituttuued Everesti matkasaapad kui ka core-texist talvesaapad. Mõlemad istusid plikale nagu valatud. Investeering kokku 90 krooni. Lihtsalt - lõpmatult ei saa ka halvasti minna:)
Väikesel Notsul on jälle nii matka- kui ka õuetrööbasaapad. Ahastuses külastasin oma lemmiksecondhandi, kus juhtusid müügil olema ni ituttuued Everesti matkasaapad kui ka core-texist talvesaapad. Mõlemad istusid plikale nagu valatud. Investeering kokku 90 krooni. Lihtsalt - lõpmatult ei saa ka halvasti minna:)
teisipäev, 24. veebruar 2009
auuu, muulased! Kus te olete?
Kodumaa sünnipäeva presidendiball. Kleidid ei ole minu eriala, aga lõpu poole läksid nagu paremaks. Ilmselt ei ole lihtsamatel külalistel võimalust kahtlase väärtusega õmblejatel lasta endale õudusi selga disainida.
Mis aga väga silma jäi - peale suursaadikute ja üksikute äriinimeste jäid presidendiballil kõrva vaid kutsutute eestlastest nimed. Ka Narva linnapea, Narva Muuseumi direktor, Mäetaguse vallavanem... Meie väike kolleegium avastas, et muulastel ei ole asja eestlaste hulka. Meie ja teie. Nagu enne pronksiöidki.
***
Hommikul vaatasime Notsuga paraadi. Just tema on see, kes hümni ajal meie pere püsti seisma kamandab.
Tegelikult oli paraad meile, tallinlastele, järjekordne üritus kümnete teiste hulgas. Aga narvalastele läks paraad korda. Tõenäoliselt "nemad" harilikult meie tegemisi ei jälgi. Aktuaalse Kaamera ekraanilgi ütles noormees, et temasse Eesti riik ei puutu, tema uurib rohkem Venemaal toimuvat. Ma oletan, et selline võiks olla üsna keskmise narvalase arvamus.
Just sellepärast tegi meid nukraks riigivalitsejate otsus hoida paraadi edaspidi Tallinna-kesksena. Nii ei olegi lastel väljaspool Tallinna võimalust paraadi oma kodukohas näha. Riik, see on edaspidi midagi veelgi kaugemat, võõrast ja Tallinna-keskset.
Mis aga väga silma jäi - peale suursaadikute ja üksikute äriinimeste jäid presidendiballil kõrva vaid kutsutute eestlastest nimed. Ka Narva linnapea, Narva Muuseumi direktor, Mäetaguse vallavanem... Meie väike kolleegium avastas, et muulastel ei ole asja eestlaste hulka. Meie ja teie. Nagu enne pronksiöidki.
***
Hommikul vaatasime Notsuga paraadi. Just tema on see, kes hümni ajal meie pere püsti seisma kamandab.
Tegelikult oli paraad meile, tallinlastele, järjekordne üritus kümnete teiste hulgas. Aga narvalastele läks paraad korda. Tõenäoliselt "nemad" harilikult meie tegemisi ei jälgi. Aktuaalse Kaamera ekraanilgi ütles noormees, et temasse Eesti riik ei puutu, tema uurib rohkem Venemaal toimuvat. Ma oletan, et selline võiks olla üsna keskmise narvalase arvamus.
Just sellepärast tegi meid nukraks riigivalitsejate otsus hoida paraadi edaspidi Tallinna-kesksena. Nii ei olegi lastel väljaspool Tallinna võimalust paraadi oma kodukohas näha. Riik, see on edaspidi midagi veelgi kaugemat, võõrast ja Tallinna-keskset.
pühapäev, 22. veebruar 2009
koeraelu
Pildil on minu kenasti kammitud, aga üdini nukker koer. Kõikse määrdunum osa temakesest on kurgualune krae ja kõrvad. Näikse, et süües kastab ta kogu komplekti toidukaussi.
Kraega saab enam vähem hakkama - loe penitükk kamandada poolselili ja kiirelt harjaga üle kraapida. Vahelduseks tuleb muidugi põigelda käpahoopide eest. Täna ei olnud ma eriti osav ning sain lõikamata küüntega litaka keset põske. ja muidugi tuleb aeg-ajalt püsti tõusnud ja maja peale nuuskima läinud koerake tagasi kamandada.
Kõrvad on täiesti lootusetu teema. Rahulolematult mörisedes jalutab koer lihtsalt minema. Tagasi ei meelita teda ei hea ega kurjaga. Ja siis olen ma ebapedagoogiline - võtan rihmast ja tirin ta soovitud kohta. No kui sa just teisiti ei saa, vaatab Betz mulle otsa. Sõnakuulamisega on meil tehnilistel põhjustel üldse suht kehvad lood. Eelmine omanik ei õpetanud oma looma vähimalgi määral.
Shoppasin uue kammi. Poes tundus igati tugev raudreha. Keerlevate piide abil pidanuks ka raskeimad pusad läbitavaks karvaks muutuma. Kasutuskord polnud aga üldse nii mugav - susadest libises liiga kergelt läbi. Kõrvaäärsed pusad lõikasin lihtviisiliselt ära. Küünetangid lõhkusin ka ära - kui hästi läheb, saab neid veel kruvi abil parandada.
Proovisin Rentsi soovitatud ajutööd - näikse, et minu bernat ei huvita asjade otsimine. /või pole mänguasi huvitav või mina kõige asjalikum partner/. Meie igapäevast metsas liikumist segab aga temakese jooksuaeg. Nii oleme mõlemad õnnetud - mina ei suuda pakkuda huvitavat tegevust ja temake ei mõista, miks me lõbusad jalutuskäigud lõppenud on. Et hetkel ei ole koera pesemisel suurt mõtet, ei saa teda ka tuppa lasta.
reede, 20. veebruar 2009
kuuekümneprosane allahindlus - millest?
Halvema uudisena avastasin tänase koristustöö käigus, et Väikese Notsu Footi saapad, mis pidanuks teda teenima ka järgmisel hooajal, on lõhki. Mõlema jala saapad täpselt samast kohast, seega ei saa olla tegemist kandmisveaga. Veeresin Stockmanni ja sain raha ilma ainsagi kommentaarita tagasi. Aga talvejalatseid nemad sel hooajal enam ei müü.
Kirusin end ja sügisest "säästu". Eelmised, Rademarist ostetud Columbia kalossi-tüüpi saapad pidasid vastu kaks hooaega ja näevad välja vähekantud. Paraku on nr 33 pisut-pisut ebamugavalt väike.
Rademar. Täpipealt sama kummik. Aga hind ei ole enam 499. On hoopis 1000+ ja alla hinnatud 799-le. Tagurdan poest välja. Selja taha jääb suuuuurt, kuni 60%allahindlust lubav sildike. Piilun veel Notsu unistust - retuusitüüpi jooksupükse. Sama jutt. Kui kevadel põlgasin neid 399 eest kallisteks, siis nüüd on sama hinnaga punase sildi all valge kirjaga 799. Suusakindaid ma isegi ei vaata. See viirus väsitab - tunnen end hetkeks tugevalt ja seejärel hirmnõrgalt ja vajalikke saapaid lihtsalt ei ole...
Väikesel Notsul jääb tervenedes üle õues müttamisel kanda a) crocse b)kummikuid c) tikanditega saapaid. Või suudan ma leida kaupluse, kust saan talvesaapad Stockmannist tagasi saadud summa eest.
Kirusin end ja sügisest "säästu". Eelmised, Rademarist ostetud Columbia kalossi-tüüpi saapad pidasid vastu kaks hooaega ja näevad välja vähekantud. Paraku on nr 33 pisut-pisut ebamugavalt väike.
Rademar. Täpipealt sama kummik. Aga hind ei ole enam 499. On hoopis 1000+ ja alla hinnatud 799-le. Tagurdan poest välja. Selja taha jääb suuuuurt, kuni 60%allahindlust lubav sildike. Piilun veel Notsu unistust - retuusitüüpi jooksupükse. Sama jutt. Kui kevadel põlgasin neid 399 eest kallisteks, siis nüüd on sama hinnaga punase sildi all valge kirjaga 799. Suusakindaid ma isegi ei vaata. See viirus väsitab - tunnen end hetkeks tugevalt ja seejärel hirmnõrgalt ja vajalikke saapaid lihtsalt ei ole...
Väikesel Notsul jääb tervenedes üle õues müttamisel kanda a) crocse b)kummikuid c) tikanditega saapaid. Või suudan ma leida kaupluse, kust saan talvesaapad Stockmannist tagasi saadud summa eest.
neljapäev, 19. veebruar 2009
sünnipäev
Üle mitme aasta on meie majas täna sünnipäev. Ehk siis kahejalgne sünnipäevalaps väljaspool detsembrit ja aprilli. Iseenesest on see tore, kuigi ma väga hästi ei saa ikka aru, et keegi peale minu ja Notsu siin ruumi võtab.
kolmapäev, 18. veebruar 2009
tagasi haigeks
Täna hommikul oli tervis veidi parem - läbi paistes nosu aimasin kohvi lõhna.
"Rabelesin". Ehk sättisin Notsu raamatuid, tegin mõned töökõned, käisin poes ja viisin auto parandusse. Tegin homsele juubilarile tordi ning aitasin Notsul pärleid triikida ehk kingi juurde ainult kuueaastasele teadaolevas tehnikas kaardikest valmistada.
Ja tulemus ei andnud end kaua oodata - õhtul läks keha kuumaks ja higiseks, jälle ajas aevastama...
Niipalju siis paranemisest. Homse päeva veedan voodis.
"Rabelesin". Ehk sättisin Notsu raamatuid, tegin mõned töökõned, käisin poes ja viisin auto parandusse. Tegin homsele juubilarile tordi ning aitasin Notsul pärleid triikida ehk kingi juurde ainult kuueaastasele teadaolevas tehnikas kaardikest valmistada.
Ja tulemus ei andnud end kaua oodata - õhtul läks keha kuumaks ja higiseks, jälle ajas aevastama...
Niipalju siis paranemisest. Homse päeva veedan voodis.
teisipäev, 17. veebruar 2009
põletusmaania küüsis
Pean elamises ruumi tegema. Olen loomult rott. Selline sõjaaegse vana inimese moodi, kel alati varuks veidi soola ja tikke. Emasse, aga mitte nii kopsaka sündroomiga. Ema nimelt suudab alles hoida lõputus koguses karpe ja purke ja hilpe. Viimaste hulga järgi võiks nii tema kui ka kaks järgnevat põlvkonda vähemalt sajakahekümneseks elada.
Mäletan kolimist anno kevad 1982. Vanaema istus pliidisuu ees ning viskas põlevasse koldesse kõik, mida liigseks pidas. Eredalt meenub mulle üks roosidega põll. Tahtsin nii väga selle nukukleidiks õmmelda, aga otsus oli karm - vana rämpsu me alles ei hoia. Nii alustasimegi uues, Lasnamäe kodus mõnusalt hõredalt.
Täna võtsin ette raamatukapid tulvil muu hulgas ka kaustu, karpe ja karbikesi. Ühildasin meeldiva kasulikuga ehk süütasin aafrika-toas kaminatule ning viskasin tulle oma eelmise hariduse konspektid ja tolleaegsed seadused, mille alusel õppisime. Samuti mõned selle hariduse konspektid, mille alusel õppisin. Kokku umbes kolm tuhat lehekülge prinditud materjale. Üks riiul jäi päris tühjaks. Tõsi. Ma ei ole neid pabereid peale kooli lõpetamist isegi vaadanud.
Viskasin tulle ka mõned Notsu väikseksjäänud riided ja portsu enese rõivaid, mida ei pea vajalikuks kellelegi kanda anda.
Kergem sai. Miskipärast ei meeldi mulle prügikast. Sealne sisu läheb nagu kuhugi tundmatusse, kus võõrad käed minule kuulunud asju näpivad. Prügikasti viskan vaid olmeprügi. Muu vanakraami üritan vastavalt aastaajale kas õuemiini või toakamina kaudu igavikku saata.
Tänase tegevuse mõnusa osana võib välja tuua soojuse toimel paistetuse alanemise ninas. Istusime Notsuga kahekesi kaminatule valgel. Justkui kvaliteetaeg.
Mäletan kolimist anno kevad 1982. Vanaema istus pliidisuu ees ning viskas põlevasse koldesse kõik, mida liigseks pidas. Eredalt meenub mulle üks roosidega põll. Tahtsin nii väga selle nukukleidiks õmmelda, aga otsus oli karm - vana rämpsu me alles ei hoia. Nii alustasimegi uues, Lasnamäe kodus mõnusalt hõredalt.
Täna võtsin ette raamatukapid tulvil muu hulgas ka kaustu, karpe ja karbikesi. Ühildasin meeldiva kasulikuga ehk süütasin aafrika-toas kaminatule ning viskasin tulle oma eelmise hariduse konspektid ja tolleaegsed seadused, mille alusel õppisime. Samuti mõned selle hariduse konspektid, mille alusel õppisin. Kokku umbes kolm tuhat lehekülge prinditud materjale. Üks riiul jäi päris tühjaks. Tõsi. Ma ei ole neid pabereid peale kooli lõpetamist isegi vaadanud.
Viskasin tulle ka mõned Notsu väikseksjäänud riided ja portsu enese rõivaid, mida ei pea vajalikuks kellelegi kanda anda.
Kergem sai. Miskipärast ei meeldi mulle prügikast. Sealne sisu läheb nagu kuhugi tundmatusse, kus võõrad käed minule kuulunud asju näpivad. Prügikasti viskan vaid olmeprügi. Muu vanakraami üritan vastavalt aastaajale kas õuemiini või toakamina kaudu igavikku saata.
Tänase tegevuse mõnusa osana võib välja tuua soojuse toimel paistetuse alanemise ninas. Istusime Notsuga kahekesi kaminatule valgel. Justkui kvaliteetaeg.
esmaspäev, 16. veebruar 2009
kukimuki, seminaritöö!
Panin punkti. Kui õppejõudude varasemad soovitused näisid mõistlikud, siis viimane nõue, leida midagi olulist Vihalemma toimetatud meediasüsteemi ja meediakasutuse raamatust, oli tõesti tobe. Olin kõik sellesama juba eelmises punktis ära rääkinud ning lõin juhendajate soovitusel eraldi peatüki mittemillestki...
Ühe oma töös esitatud fakti võtsin iidvanast, kümne aasta tagusest isiklikust meilboksist - originaalkirja lehtede ühinemise koosoleku kohta. Herr Taivo Paju dateerib kuupäeva aga kaks kuud varasemaks...
Kui nüüd kaubeldud retsenseerija oleks nõus mu töö läbi vaatama, siis ei peaks ma otsima mulle täiesti tundmatute kaaskaitsjate kontakte.
Ja kus paganama kohas Tallinnas võiks asuda köitekoda... Ja huvitav mitusada krooni küsitakse 43 lk köitmise eest? Kas tuleb teha üks või kaks eksemplari? Kas intervjueeritud kodanikele on viisakas oma töö eksemplar anda? Yeah.
Mu palavikust segane peakesekene viltuse tuka all (jõudsin oma soengut võrrelda juba kunagise menubändi Kiss liikmete omadega) on kaotanud viimase kui aruraasu.
ÖÄK. Esitlusele mõtlen tervenedes.
Edit 17.02:
Köita ei ole vaja. Saata õppejõududele ja retsensendile meiliga, printida kaks eksemplari pluss retsensendi arvamus kaasa. Slaidid mälupulgale. Seminaritööd kaitstakse juhendajatele.
Läks kohe lihtsamaks see eluke. Ja hoolikalt Humeriga öö jooksul mitu korda pestud nina kaudu on võimalik kohati isegi hingata.
Ühe oma töös esitatud fakti võtsin iidvanast, kümne aasta tagusest isiklikust meilboksist - originaalkirja lehtede ühinemise koosoleku kohta. Herr Taivo Paju dateerib kuupäeva aga kaks kuud varasemaks...
Kui nüüd kaubeldud retsenseerija oleks nõus mu töö läbi vaatama, siis ei peaks ma otsima mulle täiesti tundmatute kaaskaitsjate kontakte.
Ja kus paganama kohas Tallinnas võiks asuda köitekoda... Ja huvitav mitusada krooni küsitakse 43 lk köitmise eest? Kas tuleb teha üks või kaks eksemplari? Kas intervjueeritud kodanikele on viisakas oma töö eksemplar anda? Yeah.
Mu palavikust segane peakesekene viltuse tuka all (jõudsin oma soengut võrrelda juba kunagise menubändi Kiss liikmete omadega) on kaotanud viimase kui aruraasu.
ÖÄK. Esitlusele mõtlen tervenedes.
Edit 17.02:
Köita ei ole vaja. Saata õppejõududele ja retsensendile meiliga, printida kaks eksemplari pluss retsensendi arvamus kaasa. Slaidid mälupulgale. Seminaritööd kaitstakse juhendajatele.
Läks kohe lihtsamaks see eluke. Ja hoolikalt Humeriga öö jooksul mitu korda pestud nina kaudu on võimalik kohati isegi hingata.
tõbila
Voodis lösun. Tulin poolest päevast töölt ära - mingi karm kohusetunne sundis mind hommikul jooma sisse ühe Thera-Flu ning kohusetundlikult minema kontorisse... teisi nakatama vist:(
Igatahes tundsin lõunaks jaksu lõppenud olevat ning voolasin koju, teki alla.
Kohe mitte midagi ei taha. teki all ei taha olla ja teki alt väljas ka mitte. Lugeda ei taha ja und ei ole. Nina on paks ja nuusates krõbiseb kõrvus. Ja kuulmisest on jäänud vaid mälestus. Ja kraadiklaas näitab palavikku, just sellist pisikest, mis olemise kehvaks teeb.
Pole ma üksi haige. Väike Notsu köhis terve öö nagu suuremat kasvu hobune, alles vastu hommikut suikus magama. Ja muidu vapra ohoopeli sumbutaja hakkas koduteel väiksema lennumasina häält tegema ning remondimehele helistades selgus, et tema on ka haige. Hoopis haigem kui mina ja minu autopark kokku. Remondimehel opereeriti mõni nädal tagasi pahaloomulist kasvajat ning hetkel ta tööd ei tee. Tore mees on, tema kerge leedu aksendiga eesti keel kõlab laulvalt mahedalt. Hoian talle mõlemat pöialt ning ühtlasi vajan mõistliku hinnaga ihuarsti kaheteistaastasele corsale ja üheksa-aastasele patrolile.
Igatahes tundsin lõunaks jaksu lõppenud olevat ning voolasin koju, teki alla.
Kohe mitte midagi ei taha. teki all ei taha olla ja teki alt väljas ka mitte. Lugeda ei taha ja und ei ole. Nina on paks ja nuusates krõbiseb kõrvus. Ja kuulmisest on jäänud vaid mälestus. Ja kraadiklaas näitab palavikku, just sellist pisikest, mis olemise kehvaks teeb.
Pole ma üksi haige. Väike Notsu köhis terve öö nagu suuremat kasvu hobune, alles vastu hommikut suikus magama. Ja muidu vapra ohoopeli sumbutaja hakkas koduteel väiksema lennumasina häält tegema ning remondimehele helistades selgus, et tema on ka haige. Hoopis haigem kui mina ja minu autopark kokku. Remondimehel opereeriti mõni nädal tagasi pahaloomulist kasvajat ning hetkel ta tööd ei tee. Tore mees on, tema kerge leedu aksendiga eesti keel kõlab laulvalt mahedalt. Hoian talle mõlemat pöialt ning ühtlasi vajan mõistliku hinnaga ihuarsti kaheteistaastasele corsale ja üheksa-aastasele patrolile.
Tellimine:
Postitused (Atom)
